maailmapilk
LÕUNA-KAUKAASIAS KÕLAB SÕJAAJA KEEL Armeenia-Aserbaidžaani teises sõjas 27.09.–10.11.2020 kasutatud relvad võivad ju nüüdseks vaikida, ent sõda kõneleb piirkonnas valjuhäälselt edasi. Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog
A
rmeenlastele oli seitsme lisarajooni kaotamine mõistagi täielik katastroof, sest tegelikult oli pikalt kaubeldud vahepealse „pool mulle - pool sulle“ variandi üle, mis ei saanud teoks. Meenutagem, et 2018. aastal pääses Armeenias võimule korrumpeerunud ladviku vastaseid tänavarahutusi juhtinud populist Nikol Pašinjan, kes kõrvaldas ameteist mehed, kellele Putin siiani helistab.
der, kelle tegusid tuleb vaadelda suure poliitika eri etappidel kõikide nurkade alt. Armeenlased, kes on uhked oma Nõukogude armee kindralite ja kangelaste üle, läksid temaga n-ö kindla peale välja.
Pole siis ime, et ta tembeldati kiirelt ka Sorose fondi poolt rahastatud kohaliku „värvilise revolutsiooni“ juhiks. Samal aastal tähistati Esimese maailmasõja lõpu 100. aastapäeva sündmusi, mis (1918) tõi teadu kaasa Armeenia, Aserbaidžaani ja Gruusia rahvusriikide sünni nii ilmasõja võitjate (Venemaa, Inglismaa) kui kaotajate (Saksamaa, Türgi) osavõtul.
Igal juhul neelas Venemaa välisministeerium (ent mitte duumasaadikud) hiidkuju püstipaneku alla, kuid Alijev mitte. Oktoobris 2019 sai SRÜ maade liidrite Asgabati tippkohtumise ülekande naelaks Pašinjani ja armeenlaste kuulutamine fašistideks, millele Pašinjan vastas aserite tituleerimisega genotsiidimeistriteks võidu türklastega.
Üleüldises ja vastastikuses propagandasõjas asus Aserbaidžaani liider Ilham Alijev just siis süüdistama armeenlasi natsismis ja fašismis ehk hakkas üheselt Kremli liitlaseks teise maailmasõja käsitlemise propagandas. Ajendi selleks andis 2016. aastal Jerevani kesklinna püstitatud monument Garegin Nzdehile (1886–1955), nii türklaste kui bolševikega võidelnud mehele, kel oli juhiroll Armeenia Leegioni loomises 1943. aastal ja kes istus Vladimiri vanglas samal ajal meie Johan Laidoneriga. Maagiline lii48
2/2021
Nende eelneva selgitustöö osaks tuleb pidada ka 2013. aastal valminud filmi „Garegin Nzdeh“, milles naiskangelast mängib Venemaal populaarne tatarlanna Tšulpan Hamatova.
AJALOOLISED EESKUJUD
Mäletatavasti algasid ka Venemaa sõjaoperatsioonid Krimmis ja Ida-Ukrainas 2014. aastal eripropaganda saatel – vastasrind kuulutati päevapealt natsideks, fašistideks, huntaks, väidetavale „jevropeiski frontile“ vastandus „ukrainski front“ (nagu 1943!) jne. Täpselt samas vaimus toimetas ka Alijev, kes kuulutas mullu puhkenud sõja kohe (Aserbaidžaani) suureks isamaasõjaks okupeeritud maa tagasisaamiseks ja läks lahti fašistide üle lahinguväljal saavutatud võitude loetlemine.
Samas vaimus käis ka sõja lõpetamine, sest Alijev on vähemalt kahel korral täpsustanud, et tulenevalt ajavööndist lõppes sõda Bakuus 9., Euroopas 10. novembril. Stalini võidu matkimisest kõneleb seegi, et Alijevi tahtel pidanuks Pašinjan andma allkirja Putini ja Alijevi poolt juba allkirjastatud paberile. Videosse võetud tseremoonial on näha kahe mehe allakirjutamist ja siis üksnes Pašinjani allkirja dokumendil. Alijev teatas, et Putini soovil jäi ära allkirjastamine nii, nagu see toimus Berliinis 1945. aastal. Bakuus 10. detsembril toimunud võiduparaadil veeti esmalt rahva eest läbi purustatud Vene päritolu raskerelvad, seejärel marssisid võidukad väed, sealhulgas Aserbaidžaani droonidega toetanud Türgi väeosa. Tribüünil aga seisis Ilham Alijevi kõrval Türgi president Recep Tayyip Erdogan.
SÜÜTENÖÖR SUSISEB
11. jaanuaril 2021 kohtusid kolme riigi liidrid esmakordselt pärast sõda Moskvas. Alijev ja Pašinjan noogutasid, ent ei kätelnud. Avaldusi tehes viitas Alijev kohe, et nagu lugupeetud Putin ütles, on konflikt minevik. Pašinjan vastas sellele, et ega ikka ei ole küll, sest on vastaspoole käes olevad sõjavangid ja on määratlemata MägiKarabahhi staatus. Olgu siinkohal meenutatud, et 1921–1990 oli MägiKarabahh Aserbaidžaani territooriumi
