NIMI: MEHIS PAAS. DIAGNOOS: PÕHJA-TARTUMAA MALEVKONNA TEHNIKAGURMAAN

NIMI: MEHIS PAAS. DIAGNOOS: PÕHJA-TARTUMAA MALEVKONNA TEHNIKAGURMAAN

Juba aastaid liigub Tartu maleva territooriumil ringi mees, kelle vastu tuntakse kas suurt lugupidamist või jäägitut viha. Selle mehe personaalauras puuduvad keskmised toonid, on vaid must ja valge, mis omakorda teadmata põhjustel sageli kohti vahetavad.

Tekst: JANEK HAAR , Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

Nii mõnelegi on ta põhjustanud hulga halle juuksekarvu, aga vabatahtlikud riigikaitsjad teevad selle kosmeetilise kulu põhjustajale siiski sügava kummarduse.

Kohaliku MacGyveri kuulsusega mehepoega, ametliku nimega Mehis Paas, on tegelikult üsna raske tabada. Kunagi ei tea, kus ta viibib või millega parajasti tegeleb. Alati on tal midagi teoksil või vähemalt midagi plaanis. Kui on võimalik mutrivõtmega millelegi kallale minna, siis seda ta tingimata ka teeb. Kõik abivajav tehnika mõjub talle kui punane rätik härjale. Pidevalt on tal vaja midagi kruvida, keevitada, tinutada, lammutada või ehitada. Tema mundripükse või -särki väänates niriseks sealt tõenäoliselt välja arvestatav kogus mootoriõli, seetõttu on ka rangelt soovituslik mitte viibida tema läheduses välgumihkliga.

Tema ekstreemselt kirju tegevusampluaa iseloomustamine sellega aga ei piirdu. Lisaks eelnevale on Mehisel alati mingisugust militaarvarustust müüa või vahetada või vähemalt võib pöörduda tema poole adekvaatse info saamiseks, kui millegi vastu on tõsisem huvi tekkinud. Omaalgatusliku või koordineerimata ostu korral võite saada korraliku peapesu koos põhjaliku loenguga ebaõige valiku pahupooltest.

Õhinapõhiseid paigalhüppeid ta ei harrasta, tühja juttu ei tooda ning enamik tema tehnilisi projekte ja algatusi jõuab – mõnikord küll konarlikke teid pidi, aga siiski – eduka finaalini.

MILITAARPISIKU ARENEMINE

Mehise enda ajateenistus jääb veel Nõukogude aega, mil ta pidi kolmeaastase sunniviisilise panuse andma üsna lootusetu impeeriumi mereväkke. Nimelt teenis ta esmalt Lomonossovi laevastiku dessantbaasis ja hiljem Kroonlinna mereväebaasis, kus sooritas mitu eksamit laevajuhi erialal ning teenis alguses roolimadrusena ja hiljem meist pisut erineva sisuga rühmaülemana (командир отделения). Eeskujuliku teenistujana omandas ta mereväest maadi auastme, mis kohalikus armees teisendati hiljem nooremseersandiks.

Toona sai sõjakomissariaadi suunamise aluseks tema liiga entusiastlik enesetutvustus, millest selgus, et juba pisikese poisina oli ta isa kõrval Peipsi järvel jungana palju aastaid kaluristaaži kogunud ning teadis peast ohtralt merendus- ja laevandustermineid.

Pärast teenistust Nõukogude Liidu mereväes tegeles Mehis pikalt eraettevõtlusega. Tal oli väga eeskujulik rasketehnikapark ning tema firma tegi teetöid, valmistas drenaaže, ehitas autoparklaid ja pakkus muid ehitusteenuseid valdadele, riigiettevõtetele või eraisikutele.

Pidevalt turritasid tal taskust välja mutrivõtmed, tavotiprits ja näpitsad ning tema käed ja nägu olid alati õlipritsmeid täis. Nendel harvadel hetkedel, kui Mehisel sattus olema vaba aega, meeldis talle endiselt ennast kusagile veekogule sättida, seal omaehitatud ülivinge mootorpaadiga lainekurve võtta ning kala püüda.

KAITSELIIDULE NÄPU ANDMINE

Patriootliku kodanikuna oli Mehis korduvalt mõlgutanud mõtteid Kaitseliiduga liituda. Pöörane elutempo ja tihedad töögraafikud aga ei võimaldanud selleks konkreetseid samme astuda.

2009. aastal sattus ta juhuse tahtel siiski Tartu maleva staabihoonest mööduma ning otsustas teemat otseallikast lähemalt uurida. Näpuvajutus maleva korrapidaja uksekellale kulmineerus liitumisavaldusega. Esmase vestluse järel polnud tema puhul muid alternatiive kui ametikoht, mis seotud ikka masinate või tehnikaga.

Kuna autojuhtidest oli Tartu malevas tollel ajal karjuv puudus, siis sattus Mehis esmalt rühma autojuhiks allüksusesse, mille osalisest isikkoosseisust taasmoodustati hilisematel aastatel juba Põhja-Tartumaa malevkond.

Aja jooksul arenes soov ennast rohkem tõestada ja tekkisid nägemused uutest eesmärkidest, millega paran- dada mitmeid lonkavaid olukordi Kaitseliidus. Juhuslik ja läbimõtlematu heakskiit tema ettepanekutele vallandas aga pudelist džinni, mida tagasi toppida oli juba võimatu.

Algas pidev arendamine ja ümberehitamine, millega kaasajooks võttis rühmavanematel seljad higiseks. Pealegi meeldis Mehisele väga kamandada ning organiseerida asju ise ja otse. Kiiresti sai selgeks, et Mehise potentsiaal on autojuhi ametist mäekõrguselt üle ning asjade kontrolli all hoidmiseks tuli ta piltlikult öeldes ketist lahti lasta. Õnneks tekkis tema tehnikasõltuvuse maandamiseks mitmeid lisavõimalusi ka malevas ja malevkonnas.

Kui näiteks Tartu malev sai kaitseväelt taastamiseks omad esimesed soomustransportöörid, siis oli Mehis loomulikult ihu ja hingega nende kallal. Hangiti puuduolevaid detaile, moderniseeriti elektroonikat, õpetati välja meeskondi ning hakati arendama soomustaktikat. Soomusmasinate integreerimine absoluutselt soomusteadmatu üksusega käis valu ja pisaratega, aga kõik sai siiski edukalt tööle.

Samuti võttis Mehis oma südameasjaks muuta üsna kohmakad relvad AK-4 kompaktsemateks ja kaasaeg- semateks. Tema militaarettevõte hakkas sellele relvale välja arendama taktikalisi laesääri, kokkukäivaid kabasid ja muid detaile, mis tõenäoliselt veel praegugi mõne kaitseliitlase või kaitseväelase relva küljes omanikule mugavushüvesid pakuvad.

Pidevalt tüütas ta oma kaasvõitlejaid, et need erinevaid prototüüpe väliõppustel katsetaksid ning tulemustest tagasisidet annaksid. Järjekindlus viis sihile, aga pika perspektiivi laastas Kaitseväe uus relvahange tunduvalt moodsamatele relvadele, mis moderniseerimiseks enam kohalikke detaile ei vajanud. Selleks oli muidugi automaat R20 Rahe.

PEDAAL PIDEVALT PÕHJAS

Juba aastaid korraldab Mehis ülemalevalisi autojuhtide tüübikoolitusi, õpetab välja paadi- ja soomukijuhte ning komplekteerib meeskondi tehnika eest hoolitsema. Samuti on ta aktiivselt panustanud transpordivahendite koduhoiustamisse, mis on võtnud maleva parkimiskorralduselt koormust märgatavalt vähemaks.

Laiapindse riigikaitse raames on Mehise kontol mitmeid kasulikke koostööleppeid kohalike valdade ja asutustega, keda on edukalt kaasatud Kaitseliidu taustajõududeks. Läbirääkimised käivad veel mitmel tasandil, kust on oodata huvitavaid koostööprojekte. Jooksvalt on ta arendanud allüksuste side- ja meditsiinivõimet, panustanud malevkonna sõdurikodu ja staabi komplekteerimisse ning hankinud isikkoosseisudele mitmeid vahendeid taktikalise efektiivsuse suurendamiseks.

Öötundidel istub ta enamasti internetis, et olla kursis maailma militaarelu uuenduste ja võimalustega ja neid omadele edasi tutvustada.

Kõige eelneva taustal koolitab ta ka ennast pidevalt erialakursustel, et kompetents lubaks tal seada täpsemaid eesmärke ja nõudeid eri valdkondadele maakaitsekompaniis.

Need on vaid mõned killud tema igapäevasest tegevusgraafikust, kuid juba nende põhjal on raske uskuda, et tal isiklikuks eluks ja muudeks tegevusteks veel üldse aega jääb.

RAHVUSVAHELINE MÕÕDE

Oma sihikindla ja eesmärgipõhise tegutsemisega pole Mehis tuntud vaid kohalikes ringkondades. Samasuguse entusiasmiga liikus ta ringi Saksamaal Bundeswehri ladudes ja militaarsektoris ning kauples sealt välja kõike, mis meie vabatahtlikele riigikaitsjatele kasuks võiks olla. Seetõttu oli Põhja-Tartumaa malevkonna maakaitsekompanii võitlejate relvastus ja tehnika alati teistest pisut praktilisemaks ja efektiivsemaks konstrueeritud.

Mingil ajahetkel muutusid Mehise läbirääkimised võõrsil lausa nii edukaks, et sakslased olid valmis juba eestlaste hüvanguks loobuma nende jaoks vananenud rasketehnikast ja transpordivahenditest. Kuna aga riigikaitsevahendite täiendamine allub siiski kindlatele normidele ja reeglitele ning riigikaitse arengukava ei olnud selliste kõrvalmanöövritega arvestanud, siis tuli malevapealikul selles projektis Mehise hoog sundpeatada.

MEHISLIKUD TAKTIKALISED VEENMISVÕTTED

Mehise proaktiivset toimetamist on kriitikud sageli nimetanud rööprähklemiseks, aga ometi sünnivad nendest ideedest kasumlikud tulemid, mis on kaitseliitlaste elu lihtsamaks muutnud. Alati on tal asjades oma nägemus ja kui see läheb vastuollu teiste arvamusega, siis ei koonerda ta oma veenmisoskuse ja vastuargumentidega. Mehise diplomaatias lihtsad oponeerimisvõimalused puuduvad või on äärmiselt tsenseeritud. Pealegi on tema piiripealne allumatus karastavaks väljakutseks, mis kogenematud oponendid kiiresti seljaga vastu seina surub. Mõnedele tundub hirmutav ka Mehise liigne otsekohesus, kus demagoogiaga ei flirdita, aga see on lihtsalt tema tööstiil.

On olnud aegu, kus otsustamisõigustega isikud on pidanud end Mehise lennukate ideede kartuses tema eest peitma või keelanud sekretäridel tema persooni edasi lubada. Oma tahtmise saavutamiseks ei pea Mehis paljuks istutada end tundideks vajaliku inimese kabinetti, et teda vajalikul teemal „surnuks rääkida“. Kui ühest päevast ei piisa, siis võib kindel olla, et ta naaseb järgmisel ning vajadusel ka ülejärgmisel päeval, et jõuda eesmärgini. Need, kes on pidanud seda kogema, teavad, et oma meelerahu säilitamiseks on kasulik igal võimalusel Mehisega nõustuda või siis olla valmis pikemaks vaimseks vastuseisuks.

Tema puhul kehtib tuntud ütlus, et kui uksest ei saa, siis proovi aknast või hoopis keldri kaudu. Ja kui keldrit pole, siis Mehis kindlasti ehitab selle ja siseneb ikkagi.

Kõige eelneva taustal tuleb öelda, et pahatahtlik ega kuri ta kindlasti ei ole ja nii mõnigi kord on Mehis ka ise aru saanud, et on oma pealetükkivusega pisut liiale läinud. Kuuldavasti on ta siis mentaalse rünnaku kompensatsiooniks pakkunud ohvrile välja saunaõllesid või ühist kalastust. Kas need tehingud on ka realiseerunud, selle jätavad osapooled kiivalt enda teada.

MEHIS LÄHEB KOOLI

Kõigi mainitud algatustega oli Mehis võitlejaid heas mõttes represseerinud üsna oma Kaitseliitu astumise hetkest peale ning oma tegevusega oli ta mitteformaalselt astunud kompaniiveebli saabastesse. Enamikul juhtudel koondusid Mehise ümber just rühmavanemad, kellest moodustus tema töögrupp. Mingis mõttes oli süsteem tööle loksunud, millest sündis mõte Mehis ka ametlikult selle ametikoha keeruliste väljakutsetega siduda. Paljude kahjuks, aga enamiku õnneks ta pikka mõtlemisaega ei vajanud ning värskele maakaitsekompaniile ülivajalik ametikoht oli edaspidi Mehisega mehitatud.

Paraku on agressiivne veenmisoskus ja suur elukogemus vaid osa kompaniiveebli tööportfellist ning teadmatus jäi nõuetele kiiresti jalgu. Selles ametis töötasid tema omad meetodid vaid osaliselt ja alliansiülese STANAG-formaadiga polnud neil samuti midagi ühist. Püüd iseseisvalt puuduolevad teadmised omandada takerdus aga tundmatutesse asjaoludesse.

Teades, kuidas Mehis vihkab kirjatööd ja igasuguste kuivade tabelitega toimetamist, tuli tema bürokraatiaoskused uues ametis siiski järele kergitada. Kõiki argumente kaaludes jõudis ta lõpuks otsuseni alustada Kaitseliidu koolis aastase veeblikursusega, mis peaks likvideerima esmased kriitilised puudused temale usaldatud bürokraatiamaastikul.

Kukesammudega tähtede poole liikudes korjab ta sealt kokku kõik tarkused ning tema põhjalikkust teades on võitlejad veendunud, et hakkavad lisaks tehnilistele progressidele tulevikus nautima pedantset täpsust ka kompanii paberimajanduses.

EPILOOG

Sellisele mehele on pintsaku ja lipsu selga surumine pöördumatuks piinaks. Väga vähesed on teda näinud enamas kui smart casual riietusstiilis ja väga keeruline on enamat isegi ette kujutada. Laiguline on tema ümber kõik, mis laiguline olla saab. Tööriistakohver, samuti laiguline, on tema lähim kaaslane ning diisliaroom saadab teda ka kõige pidulikumatel hetkedel.

Ometi peaks Mehise jäägitu pühendumus ja depressiivne põhjalikkus olema kõikidele eeskujuks ning nendest isikuomadustest peaks veeblikursusele loodama eraldi moodul või õpikunäide.

Hea õnne korral saab Tartu malevas seda meest oma näpuga katsuda või isegi temalt nõu ja soovitusi välja kaubelda. Aga Mehise juures ei tasu kunagi unustada klassikuid, kes on ütelnud, et armastusest vihkamiseni on üks pisike samm. Ja veel kord ... ettevaatust lahtise tulega!

Foto: Janek Haar