SEE MÕNI "MÕIS": ELLUJÄÄMINE LINNATINGIMUSTES

SEE MÕNI "MÕIS": ELLUJÄÄMINE LINNATINGIMUSTES

Termostaat näitab -13 kraadi, kellaseierid kaheksandat hommikutundi. Kaitseliidu noorliikmed kogunevad Jõgeva malevasse ohutushoiu instrueerimist kuulama. Lagunenud majad, reageerimine tule korral, võimalikud terviseriskid – kõik see võib neid ees oodata. Algamas on talvine ellujäämislaager. Linnatingimustes.

Tekst ja fotod: KRISTIAN VAARPUU , NK Jõgeva maleva instruktor

Et vaim saaks virgem ja pilt eesootavast selgem, said osalejad ka ise teha mõttetööd ja kaardistada potentsiaalselt ees ootavad katsumused – toodi välja külm, nälg ning olmemugavuste, näiteks WC puudumine. Et sellistele katsumustele vastu seista, võisid laagrilised kaasa võtta isiklikku varustust. Aga ainult väga limiteeritud koguses ja etteantud nimekirja piires. Seda ka kontrolliti – õppurid saadeti klassist välja ning anti võimalus keelatud vahenditest vabaneda. Välja tulid nii mõnedki „kogemata“ või kogemata kotti sattunud šokolaadid ja kommid. Ja välja need jäidki.

Järgmiseks jagati osalejaid kolme nelja-viieliikmelisse gruppi. Lisaks isiklikule varustusele sai iga grupp valida endale meeskonna varustuse. Valik koosnes ahjust, tööriistadest, vinguandurist, tuletekist, naelast, prügikottidest, küünlast, ämbrist ja veel mõnest sama laadi pisiasjast.

LEIDLIKKUS PÄÄSTAB

Sellest, mis õppureid ees ootab, andis mõneti aimu õppuse legend. Selle kohaselt on Eestimaa pinna vallutanud naerugäng. Tavapärane infrastruktuur on hävinud. Ringi liikuvad gängiliikmed võtavad ära tavainimeste toiduja soojavarud. Neid, kes veel alles, jälitatakse ja jälgitakse nii maalt kui õhust.

Vastavalt legendile pidi õppurite elupaigaks saama vana mahajäetud mõis. Seal tuleb end kindlustada vaenuliku keskkonna ja jõudude vastu. Eesmärk on pidada vastu 35 tundi ning täita selle aja jooksul erinevaid ülesandeid. Kui see saavutatakse, on maailm jälle parem paik.

Ja algaski motoriseeritud rännak Jõgeva vallas Tõikvere küla maadel paikneva Tõikvere mõisa suunas. Alates sinnajõudmisest oli osalejate jaoks olukord nii-öelda peal. Maja oli jagatud kolme ossa, kuhu peidetud varustuse pidid osalejaid kokku koguma. Seejärel tuli valida endale ruum, muuta see elamiskõlblikuks ja rajada tualett.

Ülesannetele lähenes iga grupp isemoodi. Näiteks otsustas üks grupp ahju mitte paigaldada, vaid kuhjata hunnikusse makulatuur ja paigaldada selle peale telk.

Kellegi peas sündis aga näiteks otsus paigutada seinale rist. Et hoida eemal vanas majas võib-olla või pigem kindlasti või ikkagi võib-olla ringi liikuvad vaimud. Eks seegi ole ellujäämisstrateegia ja näide leidlikkusest.

Ning leidlikkust läks meeskondadel vaja. Näiteks kuidas viia ahjukorsten läbi purustatud klaasiga akna välja nõnda, et paraneks ka ruumi soojapidavus? Lihtne – võta tulekindel tekk, naeluta see akna ette, tee selle sisse korstna mõõdus auk ning pista korsten sealt läbi. Soojaarvutusi polegi vaja teha.

Aga vanadest ahjudest välja lammutatud kividest, nagu selgus, saab laduda plekkahju ümber soojamüüri.

Esmased toimetamised valmis, algas rutiini faas. Sedagi sisustati eri moodi – kes valmistas ukulele või mängukaardid, kes muutis käepäraste vahenditega tuba hubasemaks. Mõni mängis korvpalli, mõni keeras lihtsalt kerra ja ootas uusi korraldusi. Läbi laulmata ei jäänud ka Raadio Elmari kullafond.

Kuidas see kõik teada on? Aga sellepärast, et mõisa eri kohtadesse olid paigaldatud kaamerad kindlustamaks, et osalejad ennast liiga mugavalt ei tunneks ning korraldajatel oleks olukorrateadlikkus. Vot niimoodi.

EI ANNA ALLA

Päev sõudis, õhtu jõudis ja osalejad said kätte ristsõna. Aga enam mitte lihtsalt aja surnuks löömiseks. Ei! Ristsõna lahendist selgusid koordinaadid, mis omakorda andsid toidupaki asukoha.

Kel lahendus käes, sai liikuda maastikule toidupaki järele. Reegel oli selline, et liikuda tohtis vaid kahekaupa. Ei tohtinud ära unustada, et vastutegevuse naerugängi liikmetele vahele jäädes tuli oma toidupakk loovutada. Teisisõnu algas mõõduvõtt osalejate ja naerugängsterite vahel – kumb kumma üle kavaldab, kes on kiirem. Mõõduvõtu võitsid osalejad. Kõik jõudsid oma varjupaika tagasi koos toidupakiga, mis üldjoontes sisaldas toorest kana, kartulit, porgandit ning kahte peotäit riisi.

Hommiku saabudes jagati laiali sudoku, mille õige vastus andis jällegi toidupaki koordinaate märkivad numbrid. Lahendamisel kordus sama mis õhtul, aga seekord gruppidel nii hästi ei läinud. Üks neist jäi vahele ja pidi oma toidupakist loobuma. Alt vedasid puudujäägid kiiruses ja kuulamisoskuses.

Päeva edenedes tuli uus ülesanne, valmistada pesemisnurk. Kui igast meeskonnast käis pesus vähemalt 50%, ootas ees preemia. Paari tunniga valmisidki pesunurgad ning puhas keha oli vähemalt pooltel osalejatel.

Ja etteantud 35 tundi hakkaski täis tiksuma. Vähest allesjäänud aega kasutati tubade koristamiseks ja nende asjade kaasapakkimiseks, mida võiks vaja minna järgmises kohas, et hakkama saada.

Üks, mille osalejad kindlasti kaasa võtsid, oli teadmine, et nad saavad hakkama. Aga ka soovituse eakaaslastele: „Olge tänulikud selle eest, mis teil on. Olge vaprad ning ärge andke alla!“

Video: https://youtu.be/wBuHH_RiiG0