MAAILMA KÕIGE IGAVAM ALLVEELAEVAFILM

MAAILMA KÕIGE IGAVAM ALLVEELAEVAFILM

Me kõik oleme väiksena, kes rohkem, kes vähem, unistanud maailmakuulsusest ja muust säärasest. „Operation Seawolf“ (2022) on ühe režissööri üritus kõike seda saavutada. Üritus on teadupoolest aga nurjunud katse.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Vahelduseks üks allveelaevafilm läbi seedida pole ju üldse paha mõte. Pealegi ei tehta allveelaevafilme just sageli. Muidugi on ka neid, kes ütlevad, et on üks ja ainus õige allveelaevafilm „Das Boot“, enne seda ei ole midagi olnud ega hiljem juurde tulnud ega tule ka edaspidi. Noh, ajuti mõni režissöör ikka katsetab. Ja „Operation Seawolf“ on üks värskemaid selliseid katsetusi.

Teine ilmasõda hakkab lõpule jõudma. Kriegsmarine’i suurematel ülemus- tel on aga kõige targema Juhi enda näpunäited ja näpuga näidatakse just allveelaevnike poole. Kinnitatagu allveelaevade külge tiibraketid V-1, seilatagu New Yorgi lähedusse ja näidatagu ameeriklastele, kui ägedaid plahvatavaid asju me ikkagi teha oskame. Ülesande saab vana merehunt Kessler (Dolph Lundgren), staažikas allveelaevnik ja joodik.

Filmi autoriks, nii stsenaariumi kui lavastamise poolelt, on Steven Luke. Tema on see mees, kelle käpad olid mängus ka „War Pigsi“ (2015) toot- mises. „Operation Seawolfi“ on ta aga otsustanud teha täitsa ise, ilma kõrvalise abita. Kui neid kaht väga tõsiselt b-kategooriasse sobituvat filmi võrrelda, siis „War Pigs“ sai kuidagi asisem. Mis siis, et ka seal uitas pudel pihus ringi Lundgren. „War Pigsis“ oli natukenegi elu sees. Pihusolev film on saanud seevastu uimane, loid tasapaks mämmutamine.

Paljuski on selles süüdi näitlejad, kes ei naudi seda, mida nad teevad. Lundgren pingutab, nii et laup higine, aga jääb ikka selliseks, nagu ta on aastakümneid ekraanil olnud. Puine. Selle aja jooksul, mis Lundgren on kinos olnud, võinuks ka kõige tuhmim režissöör aru saada, missugune on töötav skeem. Andke vanamehele mingi asi, millest tulistada, las ta rahmeldab sellega võtteplatsil ringi, aga ärge jumala pärast andke talle tekstiraamatut, ärge sundige teda rääkima või, veel võikam, näitlema! Sõber Stallone on oma „Palgasõdurites“ asja kenasti lahti hammustanud. Ekraanil ringikappavad pensionärid võtavad asja lustiga ja tulemus on kõigest hoolimata isegi nauditav. Siin ma aga mängurõõmu ei näe. Puhas „vedasin kuidagi läbi“ ja kõik.

Eelmainitu ei kehti mitte ainult Lundgreni, vaid kogu pundi kohta. Kui Lundgrenist võib aru saada, tal on pension ammuilma auga välja teenitud, siis kolleegid võiks ju ometigi pingutada! Siin jääb aga mulje, nagu vaataks keskmist riigiasutust – tiksume tuimalt kellast kellani ja palgapäevast palgapäevani. Ei kriipsugi rohkem. Teine vähe kõvem nimi Lundgreni kõrval, Frank Grillo, on saanud just täpselt sellise rolli, kus ei olegi õieti midagi teha. Tema mängitud Race Ingram pesitseb kuskil kabinetis. Kabinetti mööda ringi kõndimine on lubatud, kuid välja ei astu ta sealt sammugi. Näpuotsaga dialoogi ja suurel kaardil mängulaevade ringitõstmine on kogu tema tegevus. Lihtne tegevus, kus eksida on keeruline. Aga noh, stsenaariumi on selline tegelane sisse kirjutatud, las ta siis olla. Olgugi et süžee seisukohalt võiks komandör Ingram sama hästi ka olemata olla.

Eks siin ole ambitsioonid olnud vinged, aga pole välja vedanud. Seejuures stsenaarium polegi kõige hullem, leidub sõgedamaidki. Mingi aja tagant jooksutab ekraanil toimuv muidugi vaataja juhtme kokku, sest loogika paneb kuhugi putket, aga see on pisiasi. Vist.

Mõned kasutatud lahendused on pehmelt öeldes kentsakad. Kohutav segadus on keelekasutusega. Jääb mulje, et autor ei ole väga põhjalikult selgeks mõelnud, kas ta sunnib näitlejaid rääkima mitte kellelegi arusaadavat „saksa“ keelt, selget inglist või midagi ebamäärast. Suurem keeleline kaos valitseb filmi alguses. Isiklikult ei saanud ma tükk aega aru, mis toimub ja miks toimub. Filmi arenedes tekib mingi ühtlustumine ja kõik, olenemata rahvusest, hakkavad rääkima midagi, mis kõlab nagu inglise keel.

Teine äge mõte, millega mister Luke on kõvasti üle pingutanud, on vastandamise ülevõimendamine. Ühelt poolt allveepaaditäis pahasid germaanlasi, kes dialoogi järgi otsustades polegi nii pahad, kui pealt paistab, teiselt poolt mustanahaliste meeskonnaga Ameerika sõjalaev. Ajaloohuvilised internetis on sel teemal juba nördinult puhkinud, sest õigupoolest ei olnud ameeriklastel selles sõjas ühtegi alust puhtalt afroameeriklastest meeskonnaga. Aga kui autor väga tahab üht lugu just niiviisi jutustada, no kas saavad faktid teda takistada? Muidugi ei saa.

Steven Luke saab stsenaristina küll muude asjadega enam-vähem koolipoisi keskmiselt toime, aga vaat filmi lõpus lähevad asjad üle keskmise segaseks. Kas on tuhinaga unustatud midagi üles märkida, tähtajad on hakanud jalaga taguma või on kohv otsa saanud, ei tea. Lõpu eel, mil allveelaevnikud saavad telegrammi Hitleri surma kohta, tekib stsenaariumis mingi arusaamatu mõttepaus. Oodanuks vähemalt saksa meremeeste hulgas mingit arvamuste paljusust või, noh, midagigi, aga ei, täieline tühjus. Üks paljudest võimalustest film natukenegi huvitavamaks keerata jääb jällegi tulemata.

Selle on ilmselt büdžett paika pannud, et filmis reaalsed laevad ringi ei sõida ja päris lennukid õhus ei laperda. Kõik vähegi suuremad masinad on lastud joonistada arvutikunstnikel. Ja kui üks osa eelarvest on läinud sellele, et üks kuulus rootslane mängiks joodikut, siis jääb joonistajatele maksmiseks mõistagi vähem ja see paistab ekraanilt välja ka. Päris nii hull nüüd asi ei ole, et kõik näeks välja sama kandiline kui esimene „Wolfenstein“, aga ära ei peta need joonistused kuidagi. Ikka väga selgelt on näha, et tegu ei ole päris lennukite ega laevadega. Suurelt jaolt on filmis võttepaikadena kasutatud siseruume, mis on pingelise eelarve puhul mõistetav. Juhtub aga mõni tegelane kogemata kombel seisma kuskil õues, laeva parda ääres või kusagil, siis seda pole ju keeruline ära petta. Mingi vabriku ikka leiab, kus on külluses rauast käsipuid, trossijuppe, käepidemeid ja muud temaatilist.

Kõik eelmainitu võiks kuidagiviisi välja kannatada, ent kahjuks on film lihtviisil kohutavalt igav. Need kohad, mis peaksid vaataja varvastest kõrvadeni adrenaliini täis pumpama, ei tee seda mitte. Action’i puudumise tõttu näeb kogu film välja nagu tuulevaikses tiigis ligunev vannipart.

„Operation Seawolf“ – film, mis pidanuks mõjuma kui ülim amfiibne kiskja, on nagu lestadega Pauka. Selline tavaline, natuke totaka ilme ja olemise ning tundmatu sugupuuga Pauka ületeenaabri väravas.

„OPERATION SEAWOLF“

Osades: Dolph Lundgren, Frank Grillo, Hiram A. Murray

Lavastanud: Steven Luke

1 tund ja 27 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis:

Idee: 4 – hakatus on hea, aga edasi läheb kõik pöördumatult metsa.

Teostus: 3 – tulemus on saanud põhjendamatult igav.

Näitlejatööd kokku: 4 – ei tohi Lundgreni rääkima panna!

Lavastajale: 3 – edaspidi paluks väheke enam pingutada.