NAISENA MEESTE MAAILMAS

NAISENA MEESTE MAAILMAS

„Relvaga või relvata. Leia oma roll Naiskodukaitses!“ on Naiskodukaitse deviis, mis peegeldab sõnumit, et organisatsiooni igal liikmel on roll kriisi- ja sõjaajal.

Tekst: KRISTEL KITSING , Naiskodukaitse Viru ringkonna avalike suhete erialagrupi juht

Viru ringkonna naiskodukaitsjad Reet Saari, Margit Randveer ja Kati Antipova on naised, kes on valmis kiiresti reageerima, kui on vaja täita vabatahtlikke riigikaitsekohustusi. Nädalavahetuse saabudes hõõruvad nad musisuult huulepuna maha, viskavad kontskingad nurka ja digimuutuvad Kirde maakaitseringkonna jalaväekompanii võitlejateks. Eesti julgeolek on neile tähtis.

SEELIKUKANDJATEST JAGU

Kuigi naine, kes Kaitseväe vormis laskeharjutusi teeb või koos meestega metsarännakul kilomeetreid mõõdab, ei põhjusta avalikkuses enam üllatust ega suuremat elevust, on jaosuurune seelikukandjatest üksus, mille eesotsas naishing, siiski midagi tavatut.

Randveer on Viru ringkonna juhatuse liige ja kantseldab Väike-Maarja lasteaias marakratte, Antipova on Tapa jaoskonna esinaine, kes töötab Tele2-s teenindusvõlurina, ja Saari on lihtsalt ilus erkroosade kiharatega Rakvere naine, tegelikult ka K-Rauta kauplusteketti opereeriva AS Kesko Senukai Estonia ärikliendihaldur.

Aga neid on veel – terve jaotäis. Viru ringkonna naiskodukaitsjate silmad – mererohelised, koorekohvipruunid, novembrihallid, rukkilillesinised –võtavad tuld, kui rohmakad saapad on jalga tõmmatud ja univorm kinni nööbitud.

„Ma ei taha süüa teha ning lapsed mulle ka väga ei meeldi,“ rääkis Kirde maakaitseringkonna jalaväekompanii koosseisu kuuluva naiskodukaitsjatest koosneva jao ülem nooremseersant Saari. Naise kindel soov Naiskodukaitsesse astudes oli tegelda militaarsema poolega. Ja oma tee on ta leidnud! Laps on suureks sirgunud, aasta ema tiitlile ta tõenäoliselt ei püüdle, aga tahe riigikaitsesse panustada, midagi riigile tagasi anda – see vasardas ta peas.

2016. aastal Naiskodukaitse tõotuse andnud lüheldane, aktiivsete eluviisidega Randveer on alati otsinud uusi ja põnevaid väljakutseid. Ka tema hing ihkas metsa. „Kui mina ei kaitse oma kodu, lähedasi ja riiki, kes siis kaitseb,“ selgitas Randveer oma põhimõtet, miks ta nädalavahetustel naiselikud riided laigulise mundri vastu vahetab.

„Kuna minul ei ole kodus meest, kes kaitseb minu kodu ja lapsi, siis olen mina see ainuke variant,“ põhjendas Antipova oma soovi relvaga kodumaad kaitsta.

Naiskodukaitse võlu ongi ju see, et organisatsioon ühendab eri põlvkondadest ja erineva sotsiaalse taustaga tegusaid naisi, võimaldades neile mitmekülgset riigikaitselist ja ühiskondlikku tegevust. Ja eks ole ajalugu näidanud, kui oluline on riigi kaitsmisel kogu ühiskonna, sealhulgas naiste panus.

Kõige kurja juur – mentor – on naiskodukaitsja Pärja Õun, kes 2018. aasta sügisel militaarhuvilised Viru ringkonna naised ühe mütsi alla vedas. Võitlejad meenutavad, et see oli ajal, mil Kaitseliidu Viru maleva pealiku ülesandeid täitis major Andrus Reinstein, kes ettevõtmist väga toetas.

TAHTEKINDLUSEGA MEESTELE SILMAD ETTE

Kuigi naisi peetakse üldjuhul meestest füüsiliselt nõrgemateks, on ka erandeid. Sõdur on sõdur, huvid ja oskused ei olene soost. Kõik on tahtejõu küsimus. „Ma arvan, et kõige alus on tahtmine,“ lausus Randveer. „Kui sa ikka tahad, siis saad kõigega hakkama,“ tunnistas naishing ja kiitis nii kaasvõitlejate kui instruktorite ja juhtkonna positiivset suhtumist naiste osalemisse militaartegevustes. „Ma arvan, et me teeme oma tahtekindlusega meestele teinekord silmad ette,“ kõneles naine.

Rasked olud, mis nõuavad naisvõitlejatelt nii füüsilist vastupidavust kui ka vaimutugevust, pole neile võõrad. „USA juhitaval õppusel Swift Response oli kogu liikumine kokku viie päeva jooksul 90 km, see hõlmas kõiki tegevusi ja liikuda tuli mudas, mööda lanke, pimedas puude vahel – seal andis küll tunda, et vastupidavust peaks rohkem olema. Aga see ei olnud ainult naistel, see oli ka meestel,“ tunnistas jaoülem Saari. See katsumus innustas teda aga uuesti jooksmas käima hakkama.

Randveer teeb enda vormis hoidmiseks kaks korda nädalas jõutrenni ja käib lisaks jõusaalis. „Kang ja hantlid on need, mis annavad lihasmassi ja vastupidavust,“ teadis naine rääkida. „Ma käin ka jõusaalis ja kui sinna ei jõua, siis „möllan“ hantlitega kodus,“ tunnistas ka Antipova.

Ainuüksi heast vormist ei piisa. Naised on läbinud sõdurioskuste kursused, jaoülem Saari nooremallohvitseride kursuse Kaitseliidu koolis. Lisaks kompaniiõppustele on mahtunud nende aastaplaanidesse Track Table ja Swift Response, Strong Shield Leedus ja Wisent 4 Poolas ning Okas Narvas. 2020 õnnestus neil osaleda Ukrainas paraadil ja tänavu maikuus on ootamas taas Swift Response.

SÄDEINIMESTEST EESKUJUD

Naiskodukaitsjad leiavad, et igaühel on elus omad rollid, aga mõistlik on panustada noorte teadlikkuse suurendamisele. Näiteks riigikaitseõpetuse kaudu.

„Siis, kui mina koolis käisin, ei olnud meil riigikaitseõpetust koolis kohustusliku õppeainena. Kui mul siis oleks see olnud selliselt, nagu mu tütrel praegu gümnaasiumis – võib-olla oleks ma läinud juba pärast keskkooli kaitseväkke ja võtnud militaarse suuna hoopis varem,“ mõlgutas lasteaednik Randveer valjuhäälselt oma mõtteid.

Saari tõi näite oma sõnakast õetütrest, kes naise õppusele minnes aina pärib, mis ta seal teeb. „Ma olen öelnud, et valvan,“ jutustas riigikaitsja. „Aga kui sina metsas oled ja valvad, siis mina saan ju rahulikult magada,“ tuli lapse suust vastukaja. „Ja see loebki,“ tunnistas Saari, millist heaolutunnet see tegevus talle pakub.

Randveer meenutas seika lasteaiast. „Meil oli ühe poisiga rühmas juttu vahetult enne metsaõppusele minekut. „Mis sa seal teed?“ küsis ta minult.“ Püssi paugutamise asemel ütles hoidja, et õpib, kuidas kodu kaitsta. „Kas sa minu kodu ka kaitsed?“ uuris poisiklutt edasi. „Muidugi,“ vastas kasvataja. „Aga minu vanaisa kodu?“ päris too ikka edasi. „Muidugi kaitsen sinu vanaisa kodu ka – kõikide kodusid kaitsen,“ kinnitas järelevaataja lapsele. „Aa, siis on hästi,“ rõõmustas poiss.

Antipova tunnistas, et ongi just tore emana ja naiskodukaitsjana olla eeskujuks paljudele lastele ja eelkõige oma võsukestele. „Minu tütar astus ka Kodutütardesse. Sel nädalal saabub

tema vorm ja ta hakkab meiega koos väljas käima.“ Nii püüab naine tütrele õpetust anda, et naine saab iga asjaga hakkama, kui soovib, ega pea kodu kaitsmisel alati lootma mehe peale. On muljetavaldav, kui üks noor naine on enesekindel, vaimselt tugev ja konservatiivne.

„Tegelikult oleneb meist kõigist, igaühest, kuidas me hakkama saame, kui peaks juhtuma, et elu ei lähe nii helgelt, nagu me tahame,“ teadis Randveer. „Ja kui igaüks jääb lootma kellegi teise peale, kes meid siis päästab?“ lisas kaasvõitleja Antipova.

KUMMUTATUD EELARVAMUS

Naiste rolli kohta kohtab naisvõitlejate sõnul erinevaid hoiakuid ja ettekujutus sõdurist kui maskuliinsest isikust on minevik. Naisi nähakse üha enam toetusüksuste ametite kõrval ka jalaväe koosseisus, rivi ees ülemana juhtimas ja meestega metsas ringi jooksmas.

„Alguses ei teatud, mis roll naistele anda ja mida nad on võimelised tegema,“ meenutas Randveer, kuidas nende naistest koosneva jao võitle- jaid alguses padrunihülsse korjama pandi.

„Olime nagu kodutud, kes ei tundnud mitte kedagi – kaks entusiastlikku tüdrukut,“ meenutas Saari esimest ühist õppust Randveeriga. „Meil olid vanad Rootsi kiivrid, kaks erinevat laiku seljas – vormid olid suured. Aga me olime hakkamist täis.“

Naised olid väsimatud ja vedasid ennast kohusetundlikult meestega koos õppustele kohale. „Muidugi on alguses raske, sest sa ei tunne, ei tea, ei oska – see ongi normaalne,“ julgustas Saari. Täna on ta õnnelik, et on võitleja selles ühtehoidvas rühmas ja kompaniis.

Randveer tunnistas, et tahe tegevustest osa võtta ja julgus suhelda mängis alguses väga suurt rolli, et meeste seas tõsiseltvõetav olla. „Eks see oligi nii, et jälgisid kaaslasi, tegid ise eksimustest järeldusi ning õppisid nendest.“

„Järjepidevus on tõesti see, mis viib lõpuks sihile. Ükskõik, kuhu sa ka ei lähe ja mis tööd sa ka ei tee, sa pead ennast eesolijatele mingil määral tõestama,“ teadis Antipova. Nüüdseks on vilunud naiste ärevus asendunud ootusega, millal jälle metsaõppusele saab. „See on puhas nauding,“ ütles Randveer.

„Ja ongi vahel raske ja oledki vahel magamata ning on külm ja märg. Sa teed selle kõik läbi ja see ärategemise tunne on hea,“ tunnistas Saari.

TULEVIK – AMBITSIOON VÕI REAALSUS?

Viru ringkonna naiskodukaitsjatest koosnevas delta ja bravo tiimis on kokku üheksa naist. Üks on jaoülem ja temaga koos olev punt, kuhu kuuluvad näiteks kuulipildur, point man ja meedik. Jaoülema meeskonnas täpsuspüssi laskjad, tankitõrje ja nende abi.

„Ma olen ääretult tänulik, et selline asi tehti. Olen tänu sellele kohanud nii palju toredaid inimesi, situatsioone ja saanud kogemusi,“ rääkis Saari. Jaoülem loodab, et tulevikus saadakse kokku arvestatav rühmasuurune üksus, mis koosneb ainult naistest. „Meil on siin Viru malevas potent siaali rohkemgi kui 35 naist,“ arvas ta. „Ainuüksi Rakvere jaoskonnas on 90 naist ja Viru ringkonnas 190 naist,“ ei välista ta eesmärgi täitumist.

„Naised ei peaks kartma metsas õppustel käimist – just seda sõjalist poolt,“ lisas jaoülema abi kapral Randveer. „Kõik on tahtmises kinni. Füüsiline vastupidavus ja jaks – need kõik tulevad töö käigus. Kui sa vähegi tahad, saad hakkama,“ julgustas ta võimekaid naistalente oma potentsiaali ja teadmisi militaarses tegevuses ära kasutama.

Õlatunne ja teadmine, et sa ei ole üksi, vaid alati on keegi, kes valvab seljatagust, kandub üle ka igapäevaellu. „See ei ole mitte ainult naiste jagu, vaid ka pere, kellega saab tsiviilelus igal ajahetkel muret või rõõmu jagada,“ lisas Antipova.

Ühiselt ollakse veendunud, et naistest koosnev jagu kannustab ka mehi üha rohkem pingutama. „Ega mehed saa olla kehvemad kui naised,“ põrutas Saari ning olime jutujärjega taas alguses – sõdur on sõdur. Kõik on tahtejõu küsimus!

KOMMENTAARID

Kõikidele eeskujuks

ERIK ABROI, Kirde maakaitseringkonna jalaväekompanii pealik

„Minu praktikas on see kahekümne aasta jooksul esimene kord midagi sellist näha. Aga naistest koosnev üksus põhiliselt meestest koosnevas allüksuses on väga positiivne. Naised on taktikalises mõttes arvestatav jõud. Nende tahtekindlus ja tegutsemine on väga positiivne ja motiveerib ka mehi rohkem pingutama. Nende sisemine motivatsioon ja side on väga tugev. See on üksus, mida iga kell kõikidele eeskujuks tuua. Kui vaadata väljaõppes osalemise statistikat, milline kompanii jagu kõige rohkem õppustel osaleb või väljas käib, siis ma arvan, et naiste jagu on esirinnas. Rõõmu teeb, et see on järjepidev. Meil on ambitsioon see punt isegi veel suuremaks kasvatada. Kui praegu räägime jaost, siis miks mitte tulevikus rühmast. Naiste rühm kompanii koosseisus oleks ju vägev vaatepilt.“

Sitked võitlejad

JAANUS AINSALU, Kirde maakaitseringkonna / Viru maleva pealik

„Naised täidavad üksuses samasuguseid ülesandeid ja neil on samasugune varustus kui meestel. Nad saavad väga hästi hakkama, on väga kohusetundlikud ja sitked võitlejad ning panevad mehi rohkem pingutama. Tänases olukorras peaks selline tegevus olema täitsa tavapärane ja kutsun siinkohal üles selliseid üksusi julgemalt komplekteerima ning Naiskodukaitse koosseisule võtma rohkem sõjaajakohustusi. Meie ambitsioon on nende osakaalu suurendada, et saaksime rühma kokku.“