LAHINGUD PEIPSI ÄÄRES 1944. AASTA VEEBRUARIS 3. OSA

LAHINGUD PEIPSI ÄÄRES 1944. AASTA VEEBRUARIS 3. OSA

Jätkub artiklisari lahingutest Peipsi ääres 1944. aasta veebruaris. Kolmas osa keskendub sõjategevusele 14. ja 15. veebruaril.

Autor: REIGO ROSENTHAL , ajaloolane

Kahjuks pole Saksa sõjaväe nii-öelda rohujuure tasandi dokumente kõnealuste sündmuste kohta peaaegu üldse säilinud ja olemasolevad kõrgema taseme ettekanded ei ole kuigi detailsed. Punaarmee kohta on säilinud ka madalama taseme dokumendid, ent autoril on juurdepääs siiski vaid väiksemale osale asjassepuutuvatest materjalidest. Riipalu mälestused jäävad oluliseks allikaks tema enda pataljoni tegevust puudutavas, kuid neis sisalduv üldpilt ja nii mõnedki faktiväited vajavad täiendamist või korrigeerimist. Kõik artiklis toodud kellaajad põhinevad Eestis 1944. aasta veebruaris kehtinud nn Kesk-Euroopa ajal (Punaarmees oli kasutusel kaks tundi hilisem nn Moskva aeg).

PUNAARMEE MAABUB MEERAPALU ALL

128. laskurdiviisi 374. laskurpolgu maabumislõigus Pedaspää ja Meerapalu piirkonnas paiknesid kaitsel Tartu alarmpataljon (250 meest) ning 617. õhutõrjesuurtükiväe segadivisjoni 4. ja 5. patarei. Alarmpataljonile oli operatiivselt allutatud eesti 33. politsei-vahipataljoni 2. kompanii (umbes 60 meest NSV Liidu päritolu trofeerelvadega ja ühe Briti kergekuulipildujaga Lewis), millest pool eesotsas kompaniiülemaga paiknes Uhtina neemel ja ülejäänud lõuna pool Laaksaare juures. Nende vahel paiknes omakaitse rühm. Kokku asus rannikukaitsel Pedaspääst Mehikoormani ligi 500 meest Tartumaa omakaitse maleva VI territoriaalpataljonist (Meeksi, Rasina, Võnnu, Ahja ja Mäksa kompanii, võib-olla ka Kiidjärve kompanii), relvastuses püssid ja kuus kergekuulipildujat. Kõik jõud rannikukaitsel Pedaspääst Toosteni koos sillapeaga idakaldal olid endiselt ooberst Paul Gallase üldjuhtimise all. Gallas allus endiselt 207. julgestusdiviisi ülemale kindralleitnant Erich Hofmannile, kes vastutas ka Peipsi lääneranniku kaitse eest põhja pool Emajõge. Toostest Kolpino saareni (viimane kaasa arvatud) paiknevad jõud allusid 640. gre- naderi-väliväljaõpperügemendi ülemale ooberst Jürgen von Kröcherile. 207. julgestusdiviis, von Kröcheri grupp ja Pihkva järve läänekalda kaitsel seisev ooberst Dorffi grupp allusid Väegrupi Nord tagalapiirkonna juhatajale kindral Kuno-Hans von Bothile, kelle komandopunkt oli vahepeal asunud Räpinasse.

Umbes kella nelja ajal 14. veebruari hommikul alanud maabumine tuli Saksa poolele ootamatult. Eelnevalt, kella 3.45 ajal oldi küll märganud mingit liikumist Piirissaarelt edela suunas, mida püüti häirida õhutõrjekahurite tulega. Meerapalus paiknenud omakaitse VI pataljoni 33. kompanii kolmeliikmelise õhuvaatlusposti liikme Evald Laidvere meenutusel märkas jääl lähenevaid ahelikke esimesena sama vaatluspost, kes tulistas püssidest välja oma vähese laskemoona ja seejärel põgenes. Läheduses olnud õhutõrjekahuri valvur ruttas alarmeerima eemal ööbinud meeskonda. Kui vaatlusposti liikmed Meerapalu seljataha jätsid, siis kostis sealt vaid vähest lahingumüra. Teisi omakaitse allüksusi Meerapalus Laidvere sõnul polnud.

374. polgu paremal tiival Pedaspää juures maabunud 128. diviisi suusapataljoni ülema Vladimir Burunovi mälestuste järgi märkas vastane pataljoni, kui see oli juba ranniku lähedal, haarates Pedaspääd lääne poolt, ja lahing kestis vähem kui kaks tundi.

Pedaspää ja Meerapalu vallutamisel loovutas 617. õhutõrjedivisjoni 4. patarei vastasele oma kõik kuus 8,8 cm kahurit ning 5. patarei jättis maha neli 2 cm kahurit. 128. laskurdiviisi ettekande järgi loeti sõjasaagi hulgas ka kolm kuulipildujat, kaks autodele asetatud helgiheitjat ja laskemoonaladu; vange võeti seitse. Suusapataljoni kaotusteks hukkunutena loeti päeva jooksul 11 meest. Pataljoni võitlejad olevat kahest õhutõrjekahurist pärast nende vallutamist kohe tule avanud. Pataljoni ülemat kapten Burunovi autasustati hiljem Piirissaare vallutamise (12. veebruaril) ning 14.–15. veebruari lahingute eest kõrge Punalipu ordeniga, sealjuures väideti autasustamislehel, et tema pataljon võttis läänekaldal 32 vangi. Pole teada, kas tegemist oli liialdusega või sisaldas eelnimetatud väiksem vangide arv – seitse – vaid neid, kes saadeti seejärel üle jää idakaldale edasiseks ülekuulamiseks …

Väegrupi Nord sideohvitser 207. julgestusdiviisi juures raporteeris ennelõunal, et vastane tulistab Meerapalus saagiks saadud 8,8 cm õhutõrjekahurist; enda nõrgad jõud asusid kaitsel metsa põhjaservas Saksa talu juures; samuti mainis ta omakaitsemeeste loata kojuminekut.

VÕITLUSED MEERAPALU SILLAPEA ÜMBRUSES 14. VEEBRUARIL

33. politseipataljoni 2. kompanii ohvitseri Erich Kuusi mälestuste põhjal võib järeldada, et kompanii poolrühm Uhtina neemel vastase esimese löögi alla ei jäänud. Saades teada vaenlase maabumisest Meerapalus, koondas kompanii ülem suurema osa oma jõududest metsaservale Saksa talu juurde (neli kilomeetrit Meerapalust lõunas), kus hommikul löödi tagasi vastase edasitungikatse, misjärel ründajad tõmbusid tagasi metsatukka Saksa talust põhjas. Peagi saabusid kohale Riipalu pataljoni esimesed allüksused, nendega koos tankitõrjekahurid, mis avasid tule vastase käes olevale metsaservale, kus punaarmeelased püüdsid varju leida punkrites (arvatavasti olid need varem Saksa vägede kindlustustööde raames ehitatud varjendid). Erich Kuus ise sai seejärel kohe haavata.

Mäletatavasti oli Saksa väejuhatus kavatsenud Riipalu pataljoni Lämmijärve idakalda sillapeas välja vahetada 6. välitrahvivangipataljoni meeskonna põhjal moodustatud pataljoniga Pihkvast. 14. veebruari varahommikuks saabuski selle pataljoni 300 meest (kaks kompaniid) sillapeasse. Järgnevalt jõudis teade vastase maabumisest Meerapalus ooberst Gallase komandopunkti Mehikoormas. Riipalu mälestuste järgi kutsuti ta Mehikoormasse, kus Gallas ja samuti kohale ilmunud 207. julgestusdiviisi ülem kindralleitnant Hofmann pooldasid esialgu kaitsele jäämist, kuni täiendavate jõudude saabumiseni. Riipalu seevastu tegi ettepaneku rakendada tema pataljoni koheselt vasturünnakuks, millega Hofmann Riipalu mõjutusel lõpuks nõustuski, allutades Riipalule kõik jõud Emajõe suudme ja Jõepera vahel. Koheselt saadeti Mehikoormast Meerapalu suunas motoriseeritud transpordil välja 45. rügemendi I pataljoni 4. kompanii koos 45. rügemendi 14. kompanii 7,5 cm tankitõrjekahurite rühmaga ja eesti diviisi õhutõrjedivisjoni 2 cm kahurite rühmaga. Pärastpoole järgnesid veoautodel ka Riipalu pataljoni peajõud ning eesti diviisi kaks 15 cm jalaväekahurite rühma. Saksa dokumentidest leiab kinnitust, et esimesena saadeti hommikul enne kella 10 Meerapalu suunas välja 4. kompanii ja et ooberst Gallas jätkas senise rindelõigu juhtimist. Sellest järeldub, et Riipalu võitlusgrupp allus Gallasele.

Kõrvutades Saksa ja Nõukogude dokumentide nappe andmeid ning Riipalu mälestusi kujuneb 14. veebruaril Meerapalu piirkonnas arenenud sündmustest järgmine pilt. 374. laskurpolgu platsdarmi läänetiival jäi suusapataljon kaitsele Pedaspää ümbrusse (sealt lääne poole tungida 374. polgul käsku polnud). Platsdarmi tsentris Meerapalu piirkonnas tegutses 374. polgu III pataljon koos polgu automaaturite rooduga ning sealt ida pool 374. polgu II pataljon. Pärast maabumist ei kiirustanud polgu peajõud lõuna suunas, vaid esialgu saadeti välja ilmselt eelsalk, mis põrkas Saksa talu lähedal, nagu juba kirjeldatud, kokku 33. politseipataljoni 2. kompanii ning sinna peatselt saabunud 45. rügemendi I pataljoni 4. kompanii ja teda saatvate tankitõrje- ja õhutõrjekahurite rühmadega. Pärast seda lahingut liikusid 4. kompanii võitlejate grupid (Riipalu sõnul eelpatrullid) piki teed edasi Meerapalu poole, möödudes vastase eelsalga läänetiivast; eelsalk ise tõmbus tõenäoliselt lõpuks tagasi. Tugevamat vastupanu kohtas 4. kompanii alles Meerapalust vahetult lõunas asuva metsatuka piirkonnas, misjärel kompanii allüksused, olles Saksa talust peaaegu kaks kilomeetrit põhja poole tunginud, peatusid. Lääne pool, Kääbassaare ja Padu talude joonel, olid pidama jäänud väiksemad Tartu alarmpataljoni ja omakaitse grupid, kes olid sinna taandunud hommikul maabunud vastase eest. Kalli jõe suudme ja Kalli talu juurde (Kalli järve idakaldal) ja sealt lõuna poole asusid 207. julgestusdiviisi käsul Ratsaväerügemendi Nord väljaõppeeskadroni vahipostid. Vastasega neil kokkupuudet polnud.

Sel ajal, kui Riipalu pataljoni 4. kompanii Meerapalu suunas edenes, liikus 374. polgu II pataljon keskpäeva paiku Uhtina neeme piirkonnast lõunasse (võimalik, et üle neemest lõunasse jääva lahesopi) ja sisenes metsa Saksa talust ida pool. Nõukogude andmeil saavutati seejärel Laaksaare (ilmselt peeti silmas samanimelist endist piirivalvekordonit rannikul ja mitte küla kaks kilomeetrit eemal sisemaal), pataljoni 6. roodu ülemat leitnant Andrei Loštšininit autasustati hiljem selle pealetungi eest võrdlemisi haruldase Aleksandr Nevski ordeniga. Teada on, et Saksa poolel paiknesid Laaksaare kordonist lõunas Parapalu piirkonnas rannikukaitsel 734. positsiooniehitus-pioneeripataljoni 4. kompanii ja eesti diviisi õhutõrjedivisjoni allüksusi ning küllap ka omakaitse mehi. 17. veebruari seisuga asus Parapalu talus Tartumaa omakaitse VI pataljoni staap koos reservi tõmmatud Meeksi kompaniiga (105 meest), sealt läänes asus rannikul Mäksa kompanii 54 meest. Eesti diviisi õhutõrjedivisjoni 2. patareis teeninud Aksel Väljaotsa mälestuste järgi tema 3,7 cm kahuril Parapalu piirkonnas vastasega lahinguid ei olnud (korra tulistati vaid liiklust jääl Piirissaare ja Lämmijärve idakalda vahel, sealjuures olevat hävitatud üheksa reega voor).

pataljoni 4. kompanii võitleja Heino Tammemäe meenutustes kirjeldatakse ilmselt kokkupõrget 374. polgu II pataljoni allüksustega hetkel, mil need alustasid sissetungi metsa Saksa talust idas; ühtlasi järeldub mälestustest, et II pataljoni järgnev edenemiskatse metsast lääne suunas tõrjuti:

„Minule tehti ülesandeks luua teest paremale järve äärde tugipunkt arvatava pealetungi peatamiseks sellest küljest. Käisin enne lõunat kahe mehega soodsat kohta otsimas, leidnud selle, tulin tagasi, ootasin ära lõunasupi, sest olime eelmisest päevast söömata ja läksime siis terve r/k (raskekuulipilduja – R.R.) toimkonnaga väljavalitud positsioonile, kaasa tuli ka jaoülem Tõruke. Kohale jõudes paigutasin r/k ja toimkonna oma kohtadele. Tõruke läks natuke maad eemale oma loomulikke asju ajama ja siis läks lahti. Tõruke pidi venelastele peaaegu peale astuma, need tõusid püsti ja hirmsa „Hurrääga“ alustasid tulistamist. (Hiljem selgus, et vahepeal kui meie sõime, oli üks rood venelasi loonud seal juba „sillapea“.) Andsin MP-st (püstolkuulipildujast – R.R.) terve magasini püsti tõusnud massi sisse, siis käsu püsti ja tagasi metsa, kus hargneda ja vastu tulistada. Venelaste tuli oli väga tihe, aga õnneks kõrge, meile sadas puude oksi kui vihma kaela. Meie õnneks ei teadnud nad, et olime „ainukesed“ ja seega ei julgenud meile ummisjalu järgi joosta. Kahjuks ei jõudnud kuulipilduja nr. 2 kiiruga kaasa haarata laskemoona kaste ja nii jäi kuulipilduja vaid 50 padruniga (rünnak-trummel). (Muide, laskemoona kastid ja tagavara rauad saime samalt kohalt järgmisel päeval kätte, kui olime rünnakuga venelased metsast välja löönud.) Püüdsime jätta muljet, et meid on palju (tulistasime vastu iga kord eri koha pealt) ja saatsin ühe mehe kiiresti abipalvega tagasi teele, kus teadsin olevat rühmaülem Ruubel’i. Viimasel polnud ka mingit „reservi“ ja ta jooksis ise Riipalu juurde olukorrast ette kandma. See võttis vastu kiire otsuse: tõmmaku mehed kohe metsast välja teisele poole teed kraavi, ta tõmbab „Flakist“ tõkketule piki teed ette. Nii juhtuski, saime vaevu metsast välja ja üle tee kraavi hüpata, kui algas Flak’i tuli (oli antud täpne kellaaeg). Venelaste rünnak jäi tule taha seisma ja oli kuulda, et paljud said seal surma või haavata. Meie oma 6 mehega püüdsime luua olukorra, et meid on seal tegelikult rohkem joostes kraavi mööda edasi-tagasi ja tulistades. Nii hoidsime oma positsiooni kuni keskööni. Venelased igal juhul meid uuesti rünnata ei söandanud, andsid metsast vaid häiretuld.“

Eesti diviisi õhutõrjedivisjoni 2. patarei 3,7 cm kahuri ülema Evald Tomsoni mälestuste kohaselt saadeti patarei kahureid pärast vastase maabumist Meerapalu all toetuseks Saksa talu piirkonda. Ehkki Tomsoni mälestustes on probleeme kohamääratluste ja kronoloogiaga, sobib alljärgnev episood siiski ainult 14. veebruarisse Saksa talust lõunasse suunduva tee ümbrusse:

„Nägin, et tulistamisel läks Saksa talu põlema. Minust vasakpoolne 37 mm lasi ratastelt otselaskudega ja hoidis tee venelastest vaba, kes aga liikusid tee kõrval mööda võsa. Siis sai nende kahurimeeskond tabamuse. Venelased olid juba kahureist mööda liikunud, kuid haavatud olid veel seal. Siis sõitis ltn. Käng (Villem Känd – R.R) tagurpidi autoga haavatute juurde, samal ajal hoidsin mina venelased madalas. Ltn. Käng päästis mehed ära ja sai selle eest hiljem raudristi. Venelaste lask oli löönud nende kahuri lööknõelast läbi, muutes selle tegevusvõimetuks. Kuna venelasi liikus igal pool ümber, siis tõmbusime siilipositsiooni; sama tegi 20 mm patarei (rühm – R.R.) Saksa talu juures.“

Igatahes ei läinud 374. laskurpolgu II pataljonil korda Saksa talust lõunasse kulgevat teed püsivalt läbi lõigata.

Päeva jooksul rindele Meerapalu alla saabunud Riipalu pataljoni 2. kompanii asus positsioonile Saksa talu ja Meerapalu vahele ida poole teed. Sellega katkestati või vähemalt ohustati maismaaühendust Uhtina neemel asuvate 374. polgu allüksuste ning lõuna pool tegutseva II pataljoni vahel, ehkki üle järvejää oli võimalik vähemalt pimedal ajal ühendust endiselt edasi pidada. Päeva teisel poolel saabus Riipalu käsutusse kaks kompaniid nn puhkajate pataljonist, mis olid samal päeval Tartust Lämmijärve äärde saadetud. Pataljonis oli kokku 500 meest, kuid osa neist jäeti ootama 11. jalaväediviisi saabumist, mille täiendamiseks oli kavas terve pataljon anda. (Riipalu mälestustes kirjutatakse ilmselt ekslikult, et tema käsutusse saabunud kompaniide isikkoosseis oli kokku kogutud Tartu haiglates.) Riipalu asetas need kaks kompaniid oma võitlusgrupi vasakule tiivale Meerapalust edelasse.

374. polgu III pataljon Meerapalu juures jäi 14. veebruari päeval üldiselt passiivseks. Võimalik, et selle juures mängisid rolli Saksa õhurünnakud. Nimelt teostasid sööstpommitajad Ju 87 14. veebruaril kokku 80 väljalendu Meerapalu ja Piirissaare piirkonda (lisaks pöördus 24 väljalendu halva ilma tõttu tagasi), püüdes tabada ka jääl liikuvaid kolonne; raporteeriti kahe auto ja ühe laskemoonalao hävitamisest. Õhtu seisuga ei lugenud 374. polk enda varustatust laskemoonaga rahuldavaks, mis võis olla varustusliiklusele toimunud õhurünnakute tulemus. Järgmiseks päevaks olukord ei paranenud, vaid vastupidi – 128. diviisi sõjapäeviku järgi oli 374. polgul laskemoon järeleveoraskuste tõttu lõppemas.

Vahepeal, 14. veebruari õhtupimeduses ja järgneval ööl, püüdsid 374. polgu allüksused lõpuks ka Meerapalu juurest lõuna suunas tungida, kuid rünnakud löödi tagasi. Riipalu koondas öösel oma pataljoni peajõud metsa Saksa talust loodesse, kavatsedes järgmisel päeval ise pealetungile minna. Saksa talu rajoonis tegutses endiselt ka 33. politseipataljoni 2. kompanii. Eesti diviisi kaks 15 cm jalaväekahurite rühma tulistasid öösel Uhtina neeme piirkonda, lootes takistada vastase värskete jõudude saabumist ja varustuse järelevedu Piirissaarelt.

Poolsaarel Lämmijärve idakaldal püsis 90. laskurdiviis 14. veebruaril üldiselt kaitsel, mille põhjuseks olid ilmselt eelnevad suured kaotused. Pealetungi kavatseti siiski 15. veebruari hommikul jätkata, seni häiriti vastast suurtükiväetulega. Saksa andmetel tõrjuti 14. veebruari päeval umbes 30-mehelise löögigrupi rünnak Rudnitsa suunast, löögigrupp olevat sealjuures hävitatud. Ooberst Gallas oli samal hommikul raporteerinud, et kui päevased pealetungid suudetakse sillapeal tõrjuda, siis öiseid enam mitte. Ennelõunal järgnes Väegrupi Nord luba sillapea järgmisel ööl evakueerida, mida tehtigi. Vägede ületoomine läänekaldale lõpetati pool tundi enne keskööd vastu 15. veebruari, pärast seda lasti jää Mehikoormast idas õhku. Saksa ettekande kohaselt vastane taandumist ei seganud. 173. laskurpolk raporteeris hommikul, et sakslased olid sillapeale jätnud maha rohkesti laskemoona. Poolsaarel alates 8. veebruarist lahingutes olnud 640. grenaderi-väliväljaõpperügemendi I pataljonis koos rügemendi 13. kompaniiga oli läänekaldale saabudes rivisse jäänud umbes 250 meest. Pataljoni ridades võidelnud Ernst Wendlandi mälestuste järgi põletati sillapeal enne lahkumist maha külad, et vastane peavarjust ilma jätta.

SAKSA VÄEJUHATUSE TEGEVUS

Näib, et Punaarmee maabumine Meerapalus 14. veebruari hommikul oli Saksa väejuhatuses esialgu tekitanud parasjagu ärevust – ei saanud ju välistada, et vastase kava on suuremate jõududega Tartu peale tungida. Tartu ümbruses asuti igatahes kiiruga kaevikuid kaevama ning 14. veebruaril alarmeeriti omakaitse Tartumaa maleva II (Tartu), IV (Elva), V (Otepää) ja IX (Kallaste) territoriaalpataljon, neist IX saadeti välja Peipsi rannikule ja IV pataljon koondati Kastre-Kavastu rajooni. Alarmeeritud pataljonid allusid Tartu välikomandandile. Kastre piirkonda suunati 15. veebruaril ka parajasti Tartu lähedal formeerimisel olev eesti 2. piirikaitserügemendi I pataljon. Väegrupp Nord suunas Tartu lennuvälja kaitseks 125 16. armeest pärit puhkajat, kes pidid 14. veebruari õhtul kohale jõudma.

14. veebruari hilisõhtul saabus Väegrupi Nord staapi Hitleri nõudmine Meerapalu sillapea iga hinna eest hävitada. Saksa väejuhatuse seisukohast ei olnud olukord selleks ajaks enam niivõrd ärev, kui hommikul oli tundunud, sest vastane polnud suutnud oma Meerapalu sillapead kuigivõrd laiendada, samal ajal kui kindral von Bothi käsutusse olid teel täiendavad jõud. Juba 13. veebruaril oli saabunud 753. armee-tankitõrjedivisjon, mis paigutati rannikule Võõpsu piirkonda (vastane ei olnud siis veel Meerapalu all maabunud). 14. veebruari õhtuks jõudis Tartusse osa 11. jalaväediviisist. Ilmselt eraldi liikunud 2. grenaderirügement oli sama õhtu seisuga aga juba teel Räpinast põhja suunas ning diviisi staap jõudis Mehikoorma lähedale Rasinasse. Jõepera rajooni saabus 14. veebruari õhtuks osa 207. suurtükiväerügemendi II divisjonist ning järgmisel päeval ka ülejäänud allüksused, kokku oli divisjoni kolmes patareis kaheksa 10,5 cm haubitsat. 15. veebruari jooksul jõudsid pärale pool 1009. võitlus-marsipataljonist, 37. suurtükiväerügemendi II divisjon, 814. suurtükiväerügemendi I divisjon, 184. maaväe ründesuurtükiväebrigaadi 2. patarei (7 ründesuurtükki StuG III). 16. veebruaril: 11. diviisi 44. grenaderirügement ja tankitõrjedivisjon ning ülejäänud 1009. võitlus-marsipataljon. Enamik loetletud jõududest 15.–16. veebruaril peetud lahingutes ei osalenud. Erandiks oli 2. grenaderirügement ja võib-olla ka 207. suurtükiväerügemendi II divisjon (kinnitus viimase osavõtu kohta siiski puudub). Saksa jõudude juurdevool Lämmijärve äärde jätkus ka 17. veebruaril.

JÕEPERA

Tähelepanelik lugeja kindlasti märkas, et 128. laskurdiviisi 14. veebruaril läänekaldal hõivatud platsdarm oli tunduvalt väiksem, kui 108. laskurkorpus oli oma ülesandepüstituses nõudnud. Diviisi ülem polkovnik Loskutov oli samal päeval otsustanud (vastav käsk anti kl 15) 374. polgu tugevduseks Piirissaarelt läänekaldale saata ka 533. polgu I pataljoni koos polgu tankitõrjepatarei ühe rühmaga (kui selle relvastuses olid kahurid, siis nende järgneva maalejõudmise kohta kinnitus puudub). Pataljoni asemele toodi Piirissaare kaitsele Peipsi idakaldalt 533. polgu III pataljon. Nõukogude dokumentidest jääb mulje, et I pataljon kavatseti maale saata 374. polgu vasakul tiival Parapalu piirkonnas (linnulennult umbes 8 kilomeetrit Piirissaarest). Sellisel juhul aga kalduti öösel õigelt teelt, sest tegelikult maabuti hoopis Jõepera juures ehk 11 kilomeetrit Piirissaarest. Pataljonis (kolm laskurroodu) oli ümmarguselt 300 inimest.

Saksa andmetel tungis vastane Jõepera juures maale 15. veebruari varahommikul veidi pärast kella viit. Seal piirkonnas asusid kaitsel eesti diviisi õhutõrjedivisjoni 1. patarei neli 8,8 cm kahurit. 1. patarei veteranide meenutused kinnitavad, et kahurid jagati kahte gruppi (mõlemas kaks kahurit), kuid gruppide asetuse kohta on teated erinevad: need asusid kas kõik põhja pool Jõepera või üks grupp põhja ja teine lõuna pool Jõepera. Igatahes jäi lõunapoolne grupp peatselt vastase rünnaku alla. Kuna Nõukogude andmeil maabus 533. laskurpolgu I pataljon Jõeperast lõunas Kalasaare talu lähedal, siis on tõenäoline, et kaks 8,8 cm kahurit asusid samuti seal läheduses. 1. patarei gruppide vahel paiknes 3. patarei 2 cm õhutõrje- kahureid, mis samuti lahingus osalesid. Lisaks on teada, et 15. veebruaril kaotas Tartumaa omakaitse VI pataljoni 29. (Rasina) kompanii Jõeperas neli meest surnutena ning 617. õhutõrjesuurtükiväe segadivisjoni allüksustes oli sealsamas kaheksa haavatut. Seega võib oletada, et lisaks nimetatud omakaitse kompaniile oli Jõepera rajoonis rannikukaitsel ka 617. õhutõrjedivisjoni kergeid 2 cm kahureid.

533. polgu I pataljoni rünnak oli eesti diviisi 8,8 cm kahurimeeskondadele ootamatu ja kaks lõunapoolset kahurit oldi sunnitud vastasele loovutama. Jõeperast põhja pool paiknenud kahuri meeskond suutis seejärel tiivalt tulnud rünnakule vastu seista. Seal võidelnud Aksel Kübar meenutas hiljem:

„... ärkasin ägeda lahingumüra peale. Tiheda laskmise sekka võis kõrv tabada hurraa-hüüdeid. [...] Selgus et meid oli tabatud üllatusrünnakuga. Vaenlane oli kaldal ja jäält tuli neid aina juurde. Laskmine käis ees, kõrval ja taga. Taevasse kerkivad valgustusraketid aitasid meil kiirelt orienteeruda ning vastavalt reageerida. Meie kahuri positsioon jäi otserünnakust veidi kõrvale. Nüüd rünnati meid piki kallast küljelt. [...] Rindvall pakkus head kaitset ja vallile toetudes tulistasime ründajaid käsirelvadest. Süttisid lähedase talu majad. Heledad leegid valgustasid lahinguvälja.“

Tõenäoliselt langes punaarmeelaste kätte ka vähemalt üks 2 cm kahur – 533. polgu sõjapäevikus tõsteti hiljem esile I pataljoni miinipildujaroodu seersanti, kes oli trofeeks saadud õhutõrjekahurist avanud tule vasturünnakule tulnud vaenlase pihta. Sama allika sõnul oli pataljon kella kümneks siiski vasturünnaku tulemusena killustatud väiksemateks gruppideks, sealjuures pataljoni ülem kapten Vassili Panevin ja pataljoni parteiorganisaator lasksid end vangilangemise vältimiseks maha.

Riipalu mälestuste järgi alustas Jõeperas esimesena kella kaheksa ajal hommikul põhja suunast vasturünnakut tema enda pataljoni 1. kompanii, mille ta oli sinna saatnud Meerapalu alt, kui oli teada saanud vaenlase maabumisest Jõeperas. Veidi pärast kella kaheksat läks Riipalu sõnul teiselt poolt, lõuna sihist vasturünnakule ka üks Saksa 11. diviisi väikesearvuline, kuid lahingukogenud pataljon. Täpsemalt oli tegemist 2. grenaderirügemendi I pataljoniga, mis oli samal hommikul suunatud Mehikoormast Meerapalu alla ja kohtas nüüd, mööda paralleelselt rannikuga kulgevat teed marssides, Jõepera juures vastast. I pataljoni ülemat major Robert Bergerit autasustati muide tõenäoliselt just selle lahingu eest hiljem Raudristi Rüütliristiga. Saksa sõjakirjasaatja Falko Klewe artikli järgi tabasid sakslased vastast ootamatult ning 2. grenaderirügement kaotas selles lahingus vaid ühe mehe kergelt haavatuna. Väegrupi Nord staapi jõudis 15. veebruaril hiljemalt kell 11.20 teade, et Jõepera all maabunud vastane on likvideeritud, tema kaotusteks hinnati 150 meest. Vangide hulgaks luges Saksa pool 14 inimest. Eesti diviisi õhutõrjedivisjoni mõlemad vastase kätte langenud 8,8 cm kahurid osutusid pärast nende tagasivõtmist remontivajavaks. 1. patarei veterani Heino Rudi mälestuste järgi kaotas patarei lahingus 4 meest surnute ja üle 10 haavatutena, neid andmeid võib teiste allikatega võrreldes lugeda enam-vähem õigeteks.

128. laskurdiviisi sõjapäeviku järgi jõudis 533. polgu I pataljonist 16. veebruariks idakaldale tagasi 32 inimest. Polgu sõjapäeviku kohaselt olid tagasitulijaid järvejääl madalrünnakutega jahtinud Saksa lennukid. Osa pataljonist pääses 15. veebruaril siiski Jõeperas hävitamisest – 2. ja 3. roodu allüksused hajusid lääne pool asuvatesse metsadesse, kust püüdsid seejärel leida võimalust tagasi üle järve imbuda. Arvatavasti langesid kokkupõrgetes metsavarjunutega ka need kaks meest 2. grenaderirügemendist, kes loeti hukkunuks 15. veebruaril Haavametsa lähedal. Ööl vastu 18. veebruari õnnestus idakaldale naasta 533. polgu I pataljoni ülema asetäitjal koos nelja kaaslasega, kuid ülejäänutel nii hästi ei läinud. Saksa 11. diviis tegeles Jõepera ja Parapalu ümbruse metsades pataljoni riismete likvideerimisega kuni 24. veebruarini, pidades sealjuures lahinguid (näiteks loeti 19. veebruaril hukkunuks 24 punaarmeelast) ja võttes üle 30 vangi.

(järgneb)

KASUTATUD ALLIKAD

Arhiivimaterjalid

• Väegrupi Nord dokumendid: Bundesarchiv RH 19-III/270, RH 19-III/271, RH 19III/275, RH 19-III/276a, RH 19-III/298, RH 19-III/299.

• 18. armee dokumendid: NARA T-312/1606.

• Ratsaväerügemendi Nord dokumendid: Bundesarchiv RH 40/26.

• L armeekorpuse dokumendid: NARA T-314/1245, T-314/1246.

• Omakaitse peavalitsuse dokumendid: Rahvusarhiiv ERA 358/2/23.

• Wehrmachti inimkaotuste (hukkunud) kartoteek: www.ancestry.com/search/ collections/61641 (originaal: Bundesarchiv B 563-2 Kartei).

• 54. hävituseskaadri ja 3. ründeeskaadri pilootide lennuraamatud (koopiad Andreas Zapfi ja Sven Carlseni erakogudes).

• 42. armee, 108. laskurkorpuse, 90. ja 128. laskurdiviisi, 129. korpusekahurisuurtükiväepolgu dokumendid: Государственная информационная система «Память народа». // https://pamyat-naroda.ru.

• Punaarmee inimkaotuste aruanded (hukkunud ja teadmata kadunud): Обобщенный банк данных “Мемориал”. // https://obd-memorial.ru.

• Punaarmee autasulehed: Электронный банк документов „Подвиг народа в Великой отечественной войне 1941–1945 гг.“//https://pamyat-naroda.ru.

Ajakirjandus 1944

• Eesti üksuste võitlused Peipsi kallastel. Eesti Sõna, 22.02.1944.

• Eimers, Enno. Ueber das Eis des Peipussees. Fulda,er Zeitung. 24.03.1944.

• Klewe, Falko. 600 langenud bolshevikku Peipsi järve läänekaldal. Postimees, 18.02.1944.

• Omakaitse lahingutules Peipsi rannikul. Postimees, 29.02.1944.

• Pärast lahinguid vabastatud Piirisaarel. Postimees, 04.03.1944.

• Vare. Sõjasõit Peipsi kaldaile. Rindeleht, 15. ja 22.04.1944.

• Ühises võitluses Peipsi kaldal. Postimees, 24.02.1944.

Mälestused

• Ein Bericht über die Kämpfe am Peipus-See im Frühjahr 1944. // Kameradendienst. Nachrichtenblatt für die Angehörigen der ehem. 11. I.D und ihrer Traditionseinheiten. September 1989 (Ernst Wendlandi mälestused).

• Hans Silla mälestused (Eesti sõjamuuseum – kindral Laidoneri muuseum).

• Heino Tammemäe mälestused (Olavi Tammemäe arhiiv).

• Heinmaa, Arnold. Narva asemel Peipsi äärde. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Kirjutamata memuaare. Mälestusi Peipsi äärest. Eesti Raadio saade 01.05.2004 (Evald Laidvere mälestused).

• Kreem, Robert. Vandega seotud. London, Ontario, 1984.

• Kuus, Erich. Meerapalu lahing. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. IX köide. Venelaste teine sissetung. Stockholm, 1960.

• Kübar, Aksel. Veebruar 1944. Olime kahekümne aastased. Võitluse Teedel, 1993, nr 1.

• Peipsi jäälahing 1944. Vaba Eestlane, 23.02.1984 (Evald Tomsoni mälestused).

• Reose, V. Võidetud kohtamislahing. Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. IX köide. Venelaste teine sissetung. Stockholm, 1960.

• Riipalu, Harald. Kui võideldi kodupinna eest. Mälestuskilde sõja-aastatest 1944. Tallinn, 2004.

• Rudi, Heino. 8,8 patarei paigutati Jõeperasse. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Tuulemaa, Raivo. Jõepera lahing. Vaba Eestlane, 19., 22. ja 26. 02.1958.

• Väljaots, Aksel. Rünnak algas südaööl. Võitluse Teedel, 1997, nr 1.

• Псковская Краснознаменная. Воспоминания ветеранов 128-й стрелковой Псковской Краснознаменной дивизии. Ленинград, 1984.

Kirjandus

• Thomas, Franz; Wegmann, Günther. Die Ritterkreutzträger der Deutschen Wehrmacht 1939–1945. Teil III: Infanterie. Band 1: A–B. Osnabrück, 1987.

• Thomas, Franz; Wegmann, Günther. Die Ritterkreuzträger der Infanterie. Band 5: Drange–Emmert. Osnabrück, 2000.