KUI MEEDIK ÜLETAB REALISEERIMISTÄHTAJA

KUI MEEDIK ÜLETAB REALISEERIMISTÄHTAJA

Meditsiin on nii tsiviil- kui militaarmaailmas väga kiiresti arenev eriala. Arenevad nii vahendid kui võimalused, nii tehnika kui ka algoritmid. Tihti on aga meedikud reservis ja Kaitseliidus saanud oma väljaõppe aastate eest.

Tekst: KAIDO VAIKMA , erakorralise meditsiini tehnik/parameedik, Järva maleva rühmaparameedik

Kaitseväe ajateenistuses rühmaparameediku väljaõppes käivad parameedikud õdede ja erakorralise meditsiini tehnikute juhendamisel praktikal nii EMO-s kui kiirabis. Praktika koosneb aga vaid mõnest päevast. Ning sellega nende kokkupuude meditsiiniga tihtipeale piirdubki.

Paljud aastaid tagasi omandatud teadmised ja käelised oskused aga ununevad või aeguvad. Olgu selleks siis elustamise algoritmid või kanüleerimine. Ka sellised elementaarsed oskused nagu vererõhu mõõtmine, kopsude auskulteerimine, isegi haavahooldus ja sidumine vajavad aeg-ajalt kordamist ja meeldetuletamist.

TEADMISED EI JÕUA JÄRELE

Ja me ei räägi siin ainult kord õpitu meelespidamisest. Kaitseväe meedikute varustus on läbi aastate jõudumööda uuenenud – vaikselt, kuid sihikindlalt. Kasutusele on võetud mitmeid uusi vahendeid luunõeltest uute lahasteni.

Paljud meedikud aga ei saa piisavalt korduskoolitusi ja praktiseerimisvõimalusi, et end uute võimalustega kurssi viia. Isegi kui kutsutakse kordusõppustele ja sõjaaja ametikoht näeb ette rühmaparameediku või jaosanitari kohta, pole õppustel võimalust ennast uuendustega ja uute algoritmidega kurssi viia.

Jah, praegune süsteem näeb ette, et igas ringkonnas peaks olema palgaline meditsiiniinstruktor, kes tegeleb koolitamisega. Aga instruktoreid on praegu liiga vähe ja olemasolevatel väga suur üldkoormus. Nad peavad haldama oma volialas kõiki meditsiiniteemasid ega jõua nad ka parima tahtmise juures kõiki koolitada ja õpetada.

Kaitseliidu meditsiiniinstruktori suur koormus ei tekita sellele ametikohale just tormijooksu. Ka vabatahtlikkuse alusel ei ole loota suuri edulaineid, sest paljud meedikud, kes sel erialal töötavad, jagavad end juba niigi mitme koha vahel ja vaba aega Kaitseliiduga aktiivsemalt tegemiseks ei jää.

JA VAHENDID EI MAHU ÄRA

Teine, pisut võib-olla ootamatu probleem, mis kaasneb varustuse ja tehnika uuenemisega, seisneb aga selles, et meditsiinilise varustuse kotid (peamiselt MK2 ja MK3) on jäänud paljude aastate jooksul samaks. Seetõttu on nende nõuetekohaselt komplekteerimine juba äärmiselt keeruline, sest koti maht hakkab meditsiinivahendite ja tarvikute paigutamiseks väikseks jääma. Kui kõik asjad on kotti paigutatud, siis tuleb kott sulgeda jõuga ja koti lukud on pingul.

Samuti on kotid disainitud varustusele, mida enam ei ole või mis on muutunud. Selles on palju eri kujuga taskuid ja sahtleid, millel puudub konkreetne eesmärk või mida ei saa kasutada, sest varustus ei püsi neis või ei mahu nendesse.

Samal ajal võiks Ukraina rindemeedikute kogemusi ning tänapäeva võimalusi arvesse võttes mahutada nendesse kottidesse nii mõnedki uuendused ja lisa olemasolevale varustusele.

Ukrainas on täheldatud, et paljud suured vigastused on jäsemetel ning eriti suured ja rasked haavad on tihti seotud kildude ning plahvatustest pärit fragmentidega, kus elu päästmiseks kulub enam kui kaks žgutti ja hulgi sidemeid. Tänapäeval oleks võimalik lisada nendesse kottidesse mitu paari õhkrinnaplaastreid ja hemostaatilisi sidemeid, mis sobivad kasutada ka jaosanitaril, mitte ainult rühma parameedikul. Need võivad olla kriitilises situatsioonis äärmiselt olulised elu päästmiseks, samas on nende kasutamine piisavalt lihtne ega eelda pikaajalist eriväljaõpet. Nende paigaldamisega saab hakkama ka jaosanitar või isegi hea väljaõppega sõdur.

Ilmselt ei oleks meie MK2 ja MK3 kottides üleliigsed ka mõned lisarõhksidemed ja hemostaatilised aplikaatorid haava tamponeerimiseks. Ent praeguse seisuga ei mahu neisse kottidesse suurt midagi juurde.

MIS OLEKS LAHENDUS?

Kas ei peaks ehk leidma reservis rühmaparameedikutele ja jaosanitaridele võimalusi oma teadmiste kordamiseks ja täiustamiseks? Olgu neiks siis õppepäev klassiruumis või mõne aasta tagant praktikapäevad kiirabis või EMOs? Kindlasti aitaks olukorda leevendada palgaliste lisakohtade loomine meditsiiniinstruktoritele ning kohtade täitmiseks ka konkurentsivõimelise palga pakkumine.

Kuigi see oleks ainult osaline lahendus ja selle realiseerumine või efekti ilmnemine võtab aega, tuleks probleemile leida mingisugused lahendused enne, kui asi muutub kriitiliseks. Sest kui ilma väljaõppeta sõduri käes on relv justkui surnud raud, siis väljaõppeta meedikust pole rohkem kasu kui sõdureist, kes ei oska lasta.

Võib-olla peaks arutama ja vaatama üle ka võimalused uute MK3 ja MK2 disainimiseks. Nõnda, et need vastaksid praegusele varustusele ja nõuetele ning neis oleks ruumi ka mõnele lisale tulevikus.

Üheks võimaluseks oleksid kotile kinnitatavad lisad, nagu molle- või muu kinnitusega taskud vm välised kotid, kuhu saaks paigutada lisavarustust vastavalt ülesande või olukorra spetsiifikale.

Foto: Asso Puidet