IMPERAATOR PEETER SUURE MEREKINDLUS KUI MEIE OMA MAGINOT' LIIN

IMPERAATOR PEETER SUURE MEREKINDLUS KUI MEIE OMA MAGINOT' LIIN

Imperaator Peeter Suure merekindluse ehitamist alustati 1913. aastal ja päris valmis see ei saanudki. Merekindlus moodustas suurema, Kuramaast ja Ahvenamaast Sankt-Peterburgini ulatunud kaitsesüsteemi peapositsiooni.1

Tekst: kaptenleitnant TAAVI URB , vabatahtlik autor

Mere- ja kontinentaalvõimud mõistavad merd erinevalt. Merevõimude jaoks on meri võimalus: avatud tee ja ressursibaas, mida tuleb maksimaalselt kasutada. Vaenlasel tuleb selle kasutamist võimaluse korral takistada. Mandrivõimudele on meri ebaloomulik keskkond ja potentsiaalne ohuvektor või riigi territooriumi jätk. Seepärast tuleb tõrjuda merelt tulevaid ohte või kaitsta oma mereala vaenlase eest. Need filosoofiad on fundamentaalselt erinevad, tingivad erineva (mere)strateegia ja isegi erinevad vahendid.2

Venemaa pakub kontinentaalse suurriigi merestrateegia klassikalist näidet. Venemaa eripära on läbi sajandite püsinud hirm merelt lähtuva rünnaku ees pealinnale Sankt-Peterburgile.

Paradoksaalsel kombel tean mina ainult ühte tõsisemat plaani Peterburi merelt ründamiseks ja seegi sündis pigem meeleheitest. Järjekordse Rootsi-Vene sõja käigus jäi Rootsi laevastik 1790. aasta juunis Viiburi lahele lõksu ja kuningas Gustav III tegi ettepaneku Rootsi suunas välja murdmise asemel rünnata Sankt-Peterburgi hoopis maad mööda. Plaan jäi ainult selle taha, et ilm ei võimaldanud laevastikul Koivisto väina koguneda, et mehi maale panna. 3. juulil murdis Rootsi laevastik suurte kaotustega Viiburi lahelt välja ja asus teele kodusadamasse.3

Ülalkirjeldatud loogika seisab ka Peeter Suure merekindluse ja kogu Soome lahe kaitsekava loomise taga. Kaitsesüsteemi rajamise ajendiks oli Vene-Jaapani sõda, kus Venemaa sai lüüa ja kus hävis kogu Balti laevastik. 1907. aasta riigikaitsekava nägi muuhulgas ette laevateede riivistamise ja dessanditõrje ohtlikes paikades Soome lahel, olemasolevate merekindluste moderniseerimise ja uute rannakaitsepatareide rajamise Tallinna-Porkkala joonele. Esimese maailmasõja alguseks kujunes sellest välja massiivne kaitsesüsteem4. Selline otsus illustreerib täpselt kontinentaalset mõtlemist – merevõim oleks pannud kõik ressursid uue laevastiku loomisesse. Olukord oli selleks soodne: 1906. aastal lasti vette esimene lahingulaev HMS Dreadnought ja esimene lahinguristleja HMS Invincible. Need täiesti uut tüüpi sõjalaevad muutsid ühe hetkega kõik olemasolevad sõjalaevastikud vananenuks ja suured mereriigid pidid alustama relvastuse võidujooksu sisuliselt nullist.

See on muidugi spekulatsioon, aga võib eeldada, et tugevam Balti laevastik oleks muutnud niigi raskes olukorras Saksa mereväe olukorra Esimeses maailmasõjas veelgi hullemaks. Saksa laevastik oli Põhjamerel nagunii lootusetus vähemuses ja püsis ka Läänemerel kuni 1917. aastani pigem kaitses. Ofensiivsed ettevõtmised tõid rohkem kahju kui kasu: midagi käegakatsutavat saavutamata kaotasid sakslased Läänemerel 43 sõjalaeva: 6 ristlejat, 3 allveelaeva, 1 miiniveeskaja, 19 hävitajat ja torpeedopaati ning 15 miinitraalerit. Kergeristleja SMS Magdeburg vrakilt said venelased kätte Saksa mereväe koodiraamatud, mis andis liitlastele edasises sõjategevuses suure eelise. Muuhulgas võimaldas see Briti kuninglikul mereväel püüda 1916. aastal Saksa avamerelaevastik lõksu, kust too Jüüti lahinguga vaevu pääses5. Saksa keiser Wilhelm II olevat meresõda Läänemerel kommenteerinud sõnadega: „Sõda Läänemerel on olnud rikas kaotustest, millega pole kaasnenud väärilised saavutused.“6 Tugevam ja agressiivsem Balti laevastik võinuks koostöös Suurbritannia kuningliku mereväega Saksa mereväge võita ja Esimese maailmasõja tulemust muuta.

Kas Peeter Suure merekindlus oleks oma ülesandega hakkama saanud, seda ei ole võimalik kontrollida. 1917. aastaks, kui sakslased hakkasid merekindlusega tõsisemalt jõudu proovima, oli Vene armee juba sisuliselt võitlusvõimetu ja ka siis ründasid sakslased kindlust pigem maa kui mere poolt. Selle poolest meenutab Peeter Suure merekindlus pisut Maginot’ liini Prantsusmaal. Pole õige väita, et Maginot’ liin oli kasutu, see täitis kõik talle pandud ülesanded: Suurbritannia, Belgia ja Holland tõmmati sõtta Saksamaa vastu, Prantsusmaal jäi piisavalt aega oma armee mobiliseerimiseks, Prantsuse sõdurite elusid ja riigi raha säästeti (juba tollal oli betooni valamine odavam kui väljaõpe). Oma ülesandega ei tulnud toime hoopis väliarmee, mis lasi ennast Põhja-Prantsusmaal ära lõigata.

Eesti Vabariik kasutas Peeter Suure merekindluse „enda kätte jäänud osa“ edasi ja integreeris selle oma kaitsesüsteemi, muuhulgas koostöös Soomega kavandatud Soome lahe sulgu. Täies mahus kasutada seda jällegi ei õnnestunud, ehkki Saksamaa ja Soome rakendasid loodud süsteemi osaliselt Teises maailmasõjas. Siinkohal ei maksa tuletada kaugeleulatuvaid järeldusi Eesti Vabariigi strateegia merelise või kontinentaalse paradigma kohta, sest tegemist oli muuhulgas tasuta kätte saadud betooni ja kahurite nutika kasutuselevõtuga.

VIITED:

1 Gustavson, Heino (1993). Merekindlused Eestis 1913–1940. Olion, lk 6-7, 20.

2 Lambert, Andrew D. (2018). Seapower states: maritime culture, continental empires and the conflict that made the modern world. New Haven: Yale University Press.

3 Ojalo, Hanno, Õun, Mati (2010). Purjed ja püssirohi. Võitlused Läänemerel 18. sajandil. Kunst, lk 176–178.

4 Gustavson, Heino (1993). Merekindlused Eestis 1913–1940. Olion, lk 6.

5 Õun, Mati, Ojalo, Hanno (2011). Võitlused Läänemerel 1914–1918. Esimene maailmasõda koduvetes. Olion, lk 33, 259.

6 Isakov I. S. 19??. The Red Fleet in the Second World War. London, New York, Melbourne, Sydney ja Kaplinn: Hutchinson & Co LTD, p. 26.

Võiküla munakivitee Muhu saarel oli osa Peeter Suure merekindluse kaitsepositsioonide Väinamere positsioonist

FOTO: KARRI KAAS