GENERAATOR JA KARTULID EHK OLE VALMIS. KRIISIKS!

GENERAATOR JA KARTULID EHK OLE VALMIS. KRIISIKS!

Kuidas erinevates kriisides toime tulla? Eesti Rahva Muuseum, Päästeamet ja Naiskodukaitse kutsusid inimesi üles kriisis hakkama saamise lugusid kirja panema. Kogutud lood, fotod ja esemed ohuolukordades toimetulekust on nüüd seatud näituseks.

Tekst: KADI KASS , NKK Tartu ringkond

Näitus sellest, kuidas inimesed saavad kriisi korral hakkama, on üles seatud Eesti Rahva Muuseumi filmisaali püsinäituse „Kohtumised“ keskele. 5. märtsini avatud näitusel „Ole valmis! Minu kriisis hakkama saamise lugu“ saab vaadata ja kuulata Eesti inimeste kogemusi ja nõuandeid, kuidas ohuolukordadega toime tulla. ERMi, Päästeameti ja Naiskodukaitse eestvedamisel kogutud lood, fotod ja esemed on näitusel Paide Teatri näitlejate esitatud videolugudena.

Lisaks loodusõnnetustega seotud kriisidele jõudis näitusele kogemuslugusid sellest, kuidas saada infot ilma interneti- ja mobiilsideta, kohandada oma keldrit varjendiks või tõrjuda küberrünnakut.

Mitmetes lugudes oleks hullem võinud jääda juhtumata, kui oleks õigeaegselt tunnistatud ohtu ja tegutsetud sellele vastavalt. Näpunäiteid, kuidas, saab juba näituselt.

Näitusele saatsid oma lugusid ka naiskodukaitsjad, kolme neist jagame Kaitse Kodu! lugejatega.

Jaanuaritorm 2005 Pärnumaal kui ellujäämise eksam

SILVIA PALUOJA , NKK Pärnumaa ringkond

Meenutan seiku 2005. aasta jaanuaritormist, mis oli omamoodi ellujäämise eksamiks. Sellest õppust võtnud muretsesid endale generaatorid voolu tootmiseks, taskulambid, patareidega raadiod, mobiiltelefoni laadimiseks akupangad, aga ka pika säärega kummikud ja mootorsaed. Agarad ajaga kaasas käijad jätsid elamisest välja lõhkumata ahjud ja pliidid, sest pikema voolukatkestuse ajal ei asenda neid moodne köögitehnika ega elektriküte.

ERAKORDNE PÜHAPÄEV

Pühapäeva (9.01.2005) hommikul poole kaheksaks oli veetase Pärnus tõusnud ligemale kolme meetrini. Linnavalitsus kuulutas katastroofipiirkonnaks rannarajooni, Raeküla ja Vana-Pärnu. Olukord nii linnas kui maal ja saartel oli erakordne. Kiirusega kuni 37 meetrit sekundis puhunud lääne- ja edelatuul oli Pärnumaal koos maakonnakeskuse Pärnuga viinud rivist välja 1030 alajaama.

Piirivalve ja Kaitseliit hakkasid evakueerima rannapiirkonna elanikke. Kiirvarjupaik loodi neile Pärnumaa kutsehariduskeskuse tollasesse võimlasse Pärnu kesklinnas. Abiks tuli Naiskodukaitse. Üleöö, sisuliselt minuti pealt tegutsesid abiandjad olukorras, milles keegi polnud varem olnud. Probleeme tuli lahendada sõna otseses mõttes jooksu pealt.

Kui ma sel hommikul Pärnu Postimehe erakorralisele tööpäevale jõudsin, oli enamik reportereid nii-öelda laiali lennanud või rippusid telefonide otsas. Sõitsin maakonda, kus vooluta

olid külad, suurfarmid ning lehmalüpsi ja -söötmise jätkamiseks tehti voolu Belarusi mootoritega või veneaegsete generaatoritega, mis kuuri alt üles otsiti ja suudeti tööle panna. Hilisõhtul koju jõudnuna loksus mu Aisa tänava kortermaja keldris põlveni vesi, kuigi jääme merekaldast ligemale kilomeetri kaugusele.

KELLELE PRILLID, KELLELE TAPEET

Looduskatastroofis kannatanud Pärnu maakonnale andsid abi paljud organisatsioonid, sealhulgas Zonta Internationali 20. piirkond (Eesti, Soome). Piirkonna Pärnusse kogunenud juhatus otsustas toetada Zonta Pärnu klubi töökava 6700 euro ehk 100 000 Eesti krooniga, et aidata jaanuaritormi ja üleujutuse tagajärgedest ülesaamisel üksi lapsi kasvatavaid emasid ja üksikuid eakaid naisi. Lähtuma pidime eraldatud raha piirmäärast, ühe pere peale võisime kulutada 8300 krooni.

Olin tollal Zonta Pärnu klubi liige ja jäin koos zontaõest turismikorraldaja Viivika Orulaga Tori gruppi, see tähendab saime ülevaate ja tegutsesime Tori vallas. Mälule tuginedes varustasime paar lasterikast üksikemaga peret pärast jaanuaritormi pesumasinaga ning et meil jäi raha üle, tegime klubi koosolekul ettepaneku aidata sellega Häädemeeste vallas Rannametsa külas asuva suvekodu omanikku, Eesti kultuuri vahendajat, Maarjamaa Risti V klassi teenetemärgiga tunnustatud leedulannat Danute Sirijos-Giraitet. Nädalapäevad pärast jaanuaritormi oma Rannametsa koju jõudnud naine leidis eest elamise, millest poole meetrini tõusnud merevesi oli küll taandunud, kuid kus oli riknenud kõik, mis jäi allapoole seda veepiiri. Heade kohalike abiga oli ta saanud majja toole, laua, voodi. Põrand tuli üles võtta, maja alumised voodrilauad vahetada, ahi uuesti laduda.

Surju grupp aitas sihtrühma jalgratta, kuuldeaparaadi, küttepuude ning prillidega väikesele lapsele. Kaisma grupp kasutas sihtotstarbelist raha ühele perele ahju ja kooliasjade, teisele veeboileri ja suuskade kinkekaardi ostmiseks. Häädemeeste grupp muretses ühele perele uue põranda materjali, teisele pliidi tegemise materjali ja tapeeti. Tali grupp muretses ühele kahe lapsega üksikema perele jalgratta, mootorsae, veekeetja, riideid. Teises peres oli ema invaliidist pojaga, neile muretsesid zontad WC-poti, tapeeti, vaipkatte, teleri. Pärnu grupp aitas kolme lapsega üksikema peret narivoodi ja madratsitega ning väiksematele lastele mõeldud pikendatava voodi madratsiga. Teine, invaliidipere, vajas majas kõikide põrandate vahetamist, kuid neil ei õnnestunud leida ametlikult tööd tegevaid mehi või firmat. See pikk ülevaade näitab, kui erinevad on looduskatastroofi järel inimeste vajadused.

ELUKOGEMUS ÜTLEB:

varu igaks juhuks liha- ja kalakonserve, näkileiba, kuivaineid, mida pole vaja keeta ega hautada, saiaja leivajahu, kui on ahi, kus neid küpsetada elektrist sõltumata; varu vett; muretse patareidega raadio, tikke, küünlaid, tasku- või laubalamp (nagu matkajatel); hoia rahakotis teatud hulk sularaha; hoolitse selle eest, et autopaagis jätkuks kütust; tuleta meelde maal elavaid kaugeid või lähemaid sugulasi, hoia nendega kontakti, sest x päeval võid vajada nende abi (suur)linlastele katusealuse pakkujana; meenuta, et emad-vanaemad keetsid moose ise. Magusavaru võiks mõne moosi- või kompotipurgina kodus olla.

Ohuolukordadeks valmis? Valmis!

ELERI DRÄBTSINSKI, NKK Võrumaa ringkond

Meie kuueliikmeline pere elab maal omas majas. Siin juhtub ikka nii, et suure tuulega tekib voolukatkestus, mobiililevi kaob ning tuleb oma mugavustsoonist väljuda ja alustada mõningate muudatustega. Meie jaoks ei ole see midagi erilist, teame ja oskame sellises olukorras toime tulla. Kuna meil on lüpsikari, siis oleme ohuolukordadeks valmistunud ehk natuke rohkem kui teised. Lehmade lüpsmiseks, piima jahutamiseks ja muudeks toiminguteks laudas on vool hädavajalik, seega oleme mõelnud sellele, mis juhtub, kui voolu ei ole. Meie, inimesed, saame veel hakkama, aga loomale ei saa öelda, et me paar päeva teid ei lüpsa. Miks? Tekib udarapõletik ja loomad jäävad haigeks. Ja selleks, et piim, eriti suvel, kiiresti maha jahtuks ja hapuks ei läheks ning meie rahaliselt ei kaotaks, on piima jahutamine väga oluline. Just nende kriteeriumide järgi sai paar aastat tagasi, kui olime nädala vooluta, soetatud võimas generaator, mis on traktori taga käivitatav. Kui laudas on vool, siis saame ka tuppa voolu – kaks head asja koos. Naiskodukaitsjana on mul muretsetud ka väike matkapliit ja varugaas, et vajadusel saaks toitu valmistada ka väljaspool kodu.

Suurematesse vaatidesse on varutud ka kütet generaatorile, tehnikale ja autole. Kütet varume korra kuus, kütteauto käib kodus. Vajadusel saame telefone ja arvuteid ka autos laadida.

Õnneks on meil ahiküte ja saame ahju või pliidi alla tuld teha siis, kui ise soovime. Uudiste kuulamiseks on meil raadio, mis tavapärasel ajal töötab vooluga, aga mida võimalusel saab kasutada ka patareidega. Kaitseliidu poest on ostetud ka dünamoga hädaabiseade ja mitmed dünamoga taskulambid. Küünlad on samuti olemas, isegi paar tõrvikut.

Maainimesena on mul kelder täis aiasaadusi, moose, mahlu ja hoidiseid. Meil on maakelder, vajadusel saame perega sinna varjuda. Erinevaid ravimtaimi olen samuti varunud – hea teha teed või mõnda tõmmist mis tahes haigusjuhtumite raviks. Kapis on varuga kuivaineid, makarone, konserve. Magustoiduks saab võtta keldrist moosi ja mett.

Ravimeid on mul alati varuga. Lastega teisiti ei saagi. Lähima apteegini on meil 15 kilomeetrit ja avatud on see ainult nädala sees. Koduses apteegis on ravimid köha, nohu, palaviku, põletuste, põrutuste, allergia ja valu vastu. Ka loomadele on valuvaigisti olemas.

Ainuke mure on meil veega. Seda läheb palju … Oma puurkaev töötab vooluga, kui saame kasutada generaatorit, siis on vesi olemas. Abikaasa vennal ja õel, kes elavad meist umbes kolme kilomeetri kaugusel, on veel vändaga salvkaevud – sealt saame ka vett võtta. Mõned tünnid on vihmavee varumiseks.

Kuivkäimla on meil ka olemas. Minu abikaasa tädi rääkis ikka, et käis vanasti ennast marja- ja viljapuude all kergendamas – ei olnud vaja eraldi väetada ja saaki sai igal aastal.

Oleme ohutuse mõttes suured puud maja juurest eemaldanud, et juured vundamenti ei kahjustaks ja oksad suure tuulega maha kukkudes katust või seina ei lõhuks. Mina ütlen ikka, et saan oma talupidamise, laste ja loomadega vajadusel paar nädalat ilma vooluta ilusti hakkama. Külainimesed on abivalmid, vajadusel jagame üksteisega toiduaineid ja aitame muudes toimingutes. Meile ei olegi voolu puudumine midagi erilist!

Kogukond kui kriisivalmiduse alustala

KADI KASS, NKK Tartu ringkond

Mõeldes järele, millisest vaatepunktist jutustada oma kriisiks valmisoleku lugu, valisin selle fookuseks kogukondlikkuse ja väärtused. Minule väga oluline kogukond on juba aastast 2005 olnud Naiskodukaitse.

Meie esimene väärtus on organiseerumine naistena. Naiskodukaitse ühendab eri põlvkondadest ja erineva sotsiaalse taustaga tegusaid naisi, võimaldades neile mitmekülgset riigikaitselist ja ühiskondlikku tegevust. Nimetatud väärtus kannab endas väga olulisi tegevusi kriisiks valmistumisel. Ühelt poolt sisaldab see organiseerimist. Sõna naised, sõltumata vanusest, märgib aga, et väärtustatakse eeskätt inimest. Kaasatuse ja mittediskrimineerimise saavutamiseks on väga oluline, et takistuseks

ei saaks vanus ega tervislik seisund, vaid igaüks leiab võimetekohase panustamisviisi. Ka kriisiks valmistudes ei saa me ühiskonnana kedagi kõrvale jätta, vaid hoolitseda selle eest, et kõik kodanikud oleks teavitatud, kaitstud ja valmis.

Teine väärtus on vastutus – Naiskodukaitse koondab liikmeid, kes tunnevad vastutust isamaa ja ühiskonna ees ning on valmis kiiresti reageerima, täitmaks vabatahtlikult oma riigikaitselisi kohustusi. Vastutuse võtmine kriisiks valmistumisel tähendab ühelt poolt ettevalmistatust ja teiselt poolt kohusetunnet. Kuna tegu on vabatahtlikke koondava organisatsiooniga, siis on väga oluline, et liikmed saavad organisatsiooniõpetuse käigus teada, et ka vaba tahe sisaldab vastutust. Ka kriisiolukorras on vaja teada, mis on su tugevused ja millist ülesannet oled valmis täitma, ning sellest tuleb siis ka märku anda.

Kolmandaks väärtuseks on elukestev õpe – Naiskodukaitse on organisatsioon, mis eneseteostusvõimaluste, üksteiselt õppimise ja koolituste kaudu suurendab naiste sotsiaalset toimetulekuvõimet. Siia sobib hästi ladinakeelne ütlus „Si vis pacem, para bellum“ – kui ihkad rahu, siis valmistu sõjaks.

Mitmed naiskodukaitsjad on põhjendanud meiega liitumist just sooviga saada väljaõpet, kuidas kriisides toime tulla, ja on tänulikud organisatsiooni praktiliste, käed-külge koolituste eest. Juba esimeste koolituste järel kasvab enesekindlus, aga mõistetakse ka väljaõppe järjepidevuse vajalikkust. Elukestva õppe väärtus seisneb ka selles, et paljud ei ole ammu midagi uut õppinud. Naiskodukaitse väljaõpe on ühest küljest kasulik ja jõukohane igaühele, teisalt paneb ka proovile, nii et pärast baasõppe läbimist on liikmed valmis vastu võtma ka muid väljakutseid. Seega toimub ühelt poolt ühiskondlikus plaanis riigikaitsesse panustavate kodanike hulk, teisalt aga tohutu isiklik eneseareng. Kõik osapooled võidavad!

Turvalisus – Naiskodukaitse aitab oma tegevuse ja hoiakutega kaasa turvalisema elukeskkonna loomisele. Iga naiskodukaitsja suudab hädaolukorras ise hakkama saada ja ka teisi aidata. Selle väärtuse laiem kogukondlik tähendus on ilmselge. Iga koolitatud liige saab oma teadmised ja kogemuse edasi viia kogukonda, laiendada elanikkonna turvatunnet ja kriisis käitumise oskusi. Kuna naiskodukaitsjate baasväljaõpe sisaldab nii esmaabi, ohutushoidu kui sõdurioskusi (lisaks on veel toitlustus ja organisatsiooniõpetus), siis on meie liikmetel nii vastutus kui ka võimalus viia need kriisis vajalikud teadmised edasi oma lähedastele, kolleegidele, naabritele ja väga erinevate kogukondadeni, kuhu kuulutakse.

Naiskodukaitse viimase väärtusena on sõnastatud pärimuse hoidmine Hoiame au sees organisatsiooni traditsioone ja rahvuslikke tavasid ning jäädvustame ja väärtustame organisatsiooni ajalugu. Omamoodi teeb seda ka „Ole valmis!“ mobiilirakendus, mille edulugu ja lai levik ühiskonnas on olevik, aga seegi tuleb ajalukku jäädvustada. Hindan seda, kuidas traditsioone väärtustav organisatsioon on samas paindlik, ei karda kaasa minna uuendustega, lähtub ühiskonna vajadustest ja tulevikku vaadates tegutseb juba täna tõhusalt selle nimel, et kriisivalmiduse ja teadlikkuse parandamisega suurendada ühiskonnas kogukondlikku turvalisust.