RANGERI KURSUS 4 - MÄED

RANGERI KURSUS 4 - MÄED

Eelmise aasta märtsi teises pooles siirdus Ameerika Ühendriikidesse Rangeri kursusele Harju maleva instruktor veebel Renee Aluste. Nüüd on ta sealt edukalt tagasi ja jagab Kaitse Kodu! lugejatega oma kogemust.

Tekst: veebel RENEE ALUSTE , Harju malev

07.05.22. Sõidame luksusliku bussiga mägedesse. Hommikul saime 1 MRE reisi ajaks +1 lisaks, puhas luksus. Toidavad meid praegu hästi, see ei tähenda midagi head. Meie jaos on üks kapten, kes on eesootavat mägede faasi juba 2 korda sooritada üritanud. Viimati kolm aastat tagasi. Ta rääkis sellest nagu oma suurimast vaenlasest, mis teda juba aastaid kummitab ega lase rahus elada.

Mägede faas toimub Camp Frank D. Merrill’is. See kestab kokku 20 päeva, millest 10 on lõpuharjutus ja 10 väljaõpe.

Teel bussiaknast välja vaadates saabuski arusaamine: „Need on siis mäed, väga halb saab olema.“

CAMP FRANK D. MERRILL

Jõudsime kohale, rivistus, mõnus keskkonnamuutus, õhk on jahedam. Baasi ülem võttis meid viisakalt vastu, kuid mainis ka, et mäed saavad olema väljakutse. Varustus oli kohale saabunud enne meid ning recycles (etappi kordama jäänud õpilased) olid kotid jagude ja rühmade kaupa murule paigutanud. Osa kotte oli veel suures hunnikus ja nende omanike leidmiseks anti aega 5 minutit. See oli minu arvates esimene mõistlik aeg, varem on antud meelega ebarealistlikud ajad. Pärast seda müts enda ette maha ja taskud tühjaks. Üldiselt tundus, et kui tahad midagi keelatut kaasa võtta, siis probleemi pole. Väga põhjalikult ei vaadata. Läbi ei otsitud kordagi.

Varustuse kontroll möödus esimese faasiga võrreldes rahulikult. Seljakotti pidi väljasirutatud kätel pea kohal hoidma kõigest mõne minuti, kuni kõik olid oma varustuse kotti tagasi surunud. Sellega korrektiivne treening esialgu piirdus. Võrreldes eelmise etapiga oli meie koosseis muutunud. Uued jaod ja inimesed. Edaspidi tegutseme rühmana.

Meile anti oma kasarm ja igaühele voodi. Kasarm on kahekorruseline ja meie rühm paiknes teisel korrusel. Ruumid on suured, täis voodeid ja kappe. „Puhas luksus,“ mõtlesin. Lisaks paiknes planeerimishütt kasarmu kõrval. Kasarmu WC-kabiini seinad olid aga nagu Darbyski täis kirjutatud igasugu lühikesi tekste. Istud ja loed. Sisuliselt sotsiaalmeedia. Mõni kirjutas, mitu päeva ta on siin koolis juba olnud ja mitmendat korda proovib seda läbida.

Väljaõppeperioodil saime süüa kolm korda päevas. Hommikuti pakuti kuulsaid mustikapannkooke, mis on olnud menüüs vähemalt sellest ajast saati, kui Rene Toomse 1999. aastal seda kursust läbis.

Tähelepaneliku vaatluse ja kogemuse kaudu sain selgeks, et hommikune köögitoimkond on väärtuslik. Panin ennast sinna kirja ja tutvusin töötajatega. Edaspidi läksin toimkonda ka siis, kui mind ei olnud sinna määratud. Sööklatädile meeldis minu aktsent ja sain alati sama ametiposti. Toimkonna eelisteks on lisatoit ja rohkem aega süüa.

Umbes nädala tegelesime ettevalmistava väljaõppega, mis pidi aitama meil lõpuharjutusel edukas olla. Militaarmägironimise baaskursus ning rühma operatsioonid – rühma patrullbaas, liikumisformatsioonid, varitsused. Lisandus veel reid. Samuti väliharjutused ning standardprotseduuride kokkuleppimine ja harjutamine.

Instruktorite tase oli kvaliteetne. Afganistani sõja kogemused käisid korduvalt läbi. Iga tund algas sissejuhatava looga mõnest operatsioonist. Ma olin juba varem kuulnud, et nii peabki üks hea tund algama. Luuakse motivatsioon ja antakse põhjus, miks peab kuulama. See töötab, võtan kasutusse.

Mägede faas oli sinnamaani kulgenud väga teistmoodi kui esimene faas. Kui esimene faas oli rooma! (crawl!), siis nüüd oli kõnni! (walk!). Meid koheldi paremini ehk õpilastena, saime süüa, magada, pesta ja üldiselt taastuda. Seda kõike tänu ohutusnõuetele, väljaõppe ajal meid ei suitsutatud.

Rühm toimis ning recycle’id olid kasulikud, neid oli meie rühmas umbes kümme. Nad olid seda etappi juba korra teinud ja vaikimisi oli nende ülesandeks see rühm mägede faasist läbi aidata. Nad sisuliselt ütlesid meile ette, mida peame tegema, et edukad olla. Meie asi oli nende sõnad teoks teha.

Põlved olid mul kummalisel kombel paremas seisus kui eelmises faasis. Põlvekaitsmeid kandsin ma valikuliselt, enamasti ei kandnud üldse, sest põlved hakkavad hauduma, nahk koorub maha ja tekib põletik. Üleüldiselt on pidev enese eest hoolitsemine vajalik. Sellistes tingimustes eriti. Vale riietusese võib osutuda päris valusaks. Nagu näiteks saapad, sokid, aluspesu või t-särk. Mul on õnneks kogemusi, mistõttu muresid ei olnud. Küll nägin teistel pidevalt igasuguseid probleeme jalgadega ning hõõrdumisest tingitud haavandeid kehal.

9.05.22 kell 15.53. Seisame Lowers’is. See asub baasi lähedal, kasarmutest eemal. Seal olid laskumistorn, kaljusein ja erinevad õppepaigad nii köissilla ehitamiseks kui kannatanu transpordiks ülesmäge. Sõlmede test. Testis on 7 erinevat sõlme, mis on vaja sooritada etteantud ajaga, 1 minut sõlme kohta. Tulemus 7/7, sain suure plussi. Karistused ja kiitused järgmisse etappi edasi ei kandu. Suur pluss kustutab suure miinuse, nüüd mul on üks elu juures.

Üldiselt oli see periood taastav ja põnev. Mägedega polnud ma oma varasemas teenistuses sellisel kujul kokku puutunud. Uued asjad, mis ma õppisin, olid kannatanu transport ja kanderaami ettevalmistamine kopteritranspordiks (MEDEVAC). Helikopter laseb alla konksu ja minu ülesanne on nöör maandada, kaitsta kannatanu nägu ja kanderaam kinnitada ning hoida kanderaami paigal, kuni see tõstetakse kopterisse. Maapealset meeskonda nimetati HOIST-meeskonnaks. See koosnes neljast liikmest ja meil kõigil oli selles erinev roll. Mul oli võimalus see protseduur läbi teha ka meeskonna pealikuna. Olime Mount Yonah’ tipus, pakkusin ennast vabatahtlikuks ning kopter Blackhawk tuli kanderaamile järele. Kopteri alla tekivad tugevad tuulekeerised, seetõttu ongi kanderaami kontrollimiseks vaja nelja meest.

Pärast köietreeninguid harjutasime rühma püsitoiminguid ning ootasime põnevusega lõpuharjutuse algust.

FTX-I 1. ETAPP

Final Training Exercice oli jaotatud kahte ossa, mille vahel oli 1 päev vahehindamist. Teatati läbisaajate protsent ning anti tagasisidet, mille kallal töötada, et järgmised 5 päeva oleksid edukad. Sellel päeval toimuv oli osaliselt õpilaste otsustada. Kas magatakse kasarmus või tegeletakse oluliste asjadega, nagu püsitoimingute harjutamine. Või kõikide nende asjadega, mis esimese viie päeva jooksul valesti läksid.

16.05.2022. FTX-i 1. päev. Varitsus. Hommikusöök oli baasis. Kuna ma ei teadnud, millal uuesti süüa saab, pressisin ennast sööklasse toimkonda ning sain kõhu korralikult täis. Kotis oli mul ka 5 MRE-d, kuid neid tohtis avada ainult käsu peale. Selleks anti tavaliselt aega 15 minutit, vahel aga 10 või 20. Viimane variant oli kõige optimaalsem, sai söögi soojaks ning teha ka sooja jooki. 10 minutiga jõudis ainult kõik toiduained lihtsalt külmalt alla neelata.

Sel korral olin A-kompanii 2. rühma 1. jao laskur. Rühmas on neli erinevate ülesannetega jagu ja juhtkond. Julgestusjagu (SEC), relva jagu (WPNS), mis koosneb kolmest kuulipildujameeskonnast (GUN 1-3), ründejagu 1 (ASSLT 1), ründejagu 2 (ASSLT 2). Julgestusjagu teeb rännakutel ees- ja tagajulgestust, varitsustel külgjulgestust. Lisaks planeerib teekonna, navigeerib ning ehitab köissilla või julgestab rühma köitega järskudel mäenõlvadel liikudes. Ründejaod tegelevad vastase hävitamisega, planeerivad tegevusi objektil. Relvajagu koosneb kolmest relvameeskonnast, mida juhib jaoülem. Meeskonnas on 4–6 liiget. 7,62 mm kuulipilduja, abi, kes kannab kolmjalga, meeskonnaülem, kes kannab varuvintrauda, ja laskemoona kandja. Meeskonnad võivad tegutseda eraldi.

Liikumisjärjekord on: SEC A pooljagu – GUN 1 – ASSLT 1 – ASSLT 2 – GUN 2 ja 3 – SEC B pooljagu. Metsasel alal liikusime rühma noolepeas, enamjaolt aga 1–2 kolonnis.

Meie jao peamine ülesanne oli tagada ees-ja tagajulgestus ning navigeerimine. Lisaks oli igal jaol eriülesanne, meil oli selleks köissilla ehitamine. Kõndisime umbes 4 h ülesmäge. Midagi hullu polnud, keha oli harjunud. Seljakott oli raske, aga ei häirinud.

Kursusel on oluline, et hoiad ennast distsiplineerituna, veepudelid täidetud ja relva hooldatud. Relvad liiguvad pidevalt meeste vahel ja keegi teine saab märkuse, kui annad hooldamata relva edasi. Jaopealik on vastutav kõige eest, mida jagu teeb ja tegemata jätab. Ja see pole naljaasi. See, et sul pole asjad korras, võib jaoülemale tähendada faasi kordama jäämist.

Nägin pealt, kuidas üks võitleja sai miinuse. Ma märkasin, et ta käitus valesti, ja teadsin, et RI oli tulemas. Kuid ma ei lausunud sõnagi. Mõtlesin küll, et ütlen, aga samas mõtlesin ka, et las õpib oma vigadest. Alles sama päeva hommikul räägiti, et kui tegeled ettevalmistustega, siis tõmbad ennast eesliinilt tagasi.

Instruktorid andsid vahepeal vihjeid. Üks soovitus oli otsida positsiooniluure käigus maast kestasid, mis tähendas, et seal oli ilmselt hea koht. Lisaks vedelesid eelmistest kordadest maas mõned positsioonide märgistused, sest igal aastal läbib sama kursust ju 11 klassi. Kokkuvõtvalt mitte just kõige meeldivam keskkond, kus erinevaid tegevusi läbi viia.

Kujutage nüüd ette. On pime, parema silma ees on monokkelvalgusvõimendi (ÖVS). Maastik on 50kraadise nurga all ja kõigi positsioonid on suunaga allamäge. Jalad on taeva poole ja pea on kuklas. Võimatu on läbi sihikute vaadata. Proovid mitte alla libiseda. Loodad, et ei püherda mürgipuu sees, sest seda kasvab seal igal pool. Kaks jagu ehk umbes 25 meest on paigutatud ründepositsioonile. Heal juhul meetriste vahedega. Vastane on üks maastur.

Varitsus paigas, kuulipildujad alustavad ning peale 30 sekundit valanguid liigub ründegrupp joostes mäest alla. Enne teed on kahemeetrine järsak, kust on vaja alla minna ning hiljem ka üles tulla. Liikuda tuleb kiiresti, söösthüpetega. Kõik jooksevad üksteise ette, põõsad, puud ja maastik kanaliseerib mehi kokku, kõigil tekib tunnelvaade, vaja on vastasest läbi liikuda, kuid mitte kaugemale kui teeservani, sest teispool teed on ligi 70kraadine järsak. Tee on enamasti üherealine kruusatee, mis on mäekülje sisse lõhatud või puuritud.

Esimene positsioonide paigutus nägi välja nii, et ma alguses ei uskunud, et see päriselt ongi minu positsioon. Hakkasin naerma ja vaatasin jaoülemale otsa. Aga mees jäi tõsiseks. Vastase tulekuni oli 10 minutit ja pole aega paigutust muuta. Rünnakul taheti näha põhimõtet Silence – Violence – Silence Vaikus kuni rünnaku alguseni, rünnaku lõpuni kiirus, vägivald, karjumine ja kontroll ning kui jõutakse edasiliikumispiirini (LOA), siis jälle vaikus. See oli täiesti erinev sellest, mida me varem oleme harjutanud.

Eemaldumine oli üsna koomiline ja aeglane, sest enamik võitlejaid libises alla tagasi. Järgmine kord proovisime seda arvesse võtta ja nihutasime oma positsioone laugemale pinnale. Positsioone oli lubatud liigutada etteantud koordinaatidest 200 m ulatuses paremale või vasakule.

Kui kõik mehed jõuavad tagasi seljakottide juurde, siis olukord tavaliselt peatatakse ja liigutakse tagasi objektile, kus tehakse varustuse kontroll. Rühm on kahel pool piki teed, kõik istuvad oma seljakottidel, pealamp peas. Kogu protseduur algab alati ühe sama lausega. RI: „Weapons and nods!“ Kõik dubleerivad, tõusevad püsti, panevad punase valguse põlema, esitavad eseme ja istuvad maha. Sedasi loetakse kõik sensitiivne varustus üle. Tihti jäävad võitlejad magama või unustavad, et hoiavad enda käes mõnd tähtsat varustuseset, ja siis tuleb teha korrektiivset treeningut, kuni asi leitakse. Selline rutiin kehtis terve Rangeri kooli jooksul. Ja kuna kõik asjad pidid olema kinni seotud kas sinu külge või, kui see asi on seljakotis, siis sinu seljakoti raami külge, siis ei kaotanud me ühtegi eset. Seda praktikat peab hakkama kasutama ka meil, nii kinni sidumist kui kontrolli. Samuti tuleb kasutusele võtta öised ja päevased märgistusvahendid, milleks päeval on VS-17 paneel ehk eredavärviline nööridega riie ja öösel helendav teip meeste ja varustuse leidmiseks ning valguspulgad positsioonide märgistamiseks.

Pärast varustusekontrolli liigutakse rännakuga mööda teed patrullbaasi lähedale, kus järgneb meditsiinikont- roll. See on FTX-i ajal igaöine rutiin. Kontrollitakse jalgu ja käsi. Vajadusel antakse kreeme ja plaastreid, kuid parim ravim on lõpetamine. Seda ütlevad instruktorid. Seal tehakse ka ettekanded ja esitatakse tellimused, täiendatakse vee- ja toiduvarusid ning laskemoona. Kogu kraam on mõistlik kohe rühma vahel ära jagada.

Meditsiinikontrollile järgneb patrullbaasi (PB) hõivamine. See on üsna aeganõudev protsess. Umbes tund kuni kaks, kui seda teha by the book Une arvelt. Patrullbaasis tohtis süüa siis, kui selleks anti korraldus. Mina aga alustasin nosimist juba meditsiinikontrolli ajal, et aega võita. Keelatud, aga kottpimedas tehtav.

Tegelikult olid patrullbaasid rohkem nagu adminlaagrid. Süüa sai kaks korda päevas, aga see ei tundunud enam nii hull, olin harjunud. Seljakott on osa minu kehast, aga higistama ajab ikka. Iga päev jagati elektrolüüdipulbri pakke. Selle tarbimine oli hädavajalik, hoidis keha funktsionaalsena.

Algul liikusime iga päev ülesmäge. Viimasel päeval allamäge. Ausalt öeldes oli raske, jalatallad rullisid saapa sees, aga mitte midagi väga ekstreemset. Instruktorid tegid asja kergemaks, nad ei olnud huvitatud, et keegi jääb faasi kordama. Aga päris kindel ei saanud selles olla.

FTX-i 2. päev. Kell 5.00 algas igahommikune rutiin. Kell 5.30 saime uue juhtkonna ning osakäsu (FRAGO). Varitsus. Kogu planeerimine ja käsu andmine toimus patrullbaasis. Mehed olid positsioonidel, osad kaasatud ka planeerimisprotsessi. Käsku andsid RÜ ja RV. Meil oli süsteem, kus käsu koostasid kogu aeg samad inimesed ehk planeerimisgrupp, sest kõik ei osanud normaalset käsku koostada ning seal polnud aega seda nullist õppida. Meie käsugrupi eestvedaja oli kapteni auastmes jalaväekompanii ülem. Seetõttu käskudega meil üldiselt probleeme polnud ja saime enamasti positiivse tagasiside. Pidevalt liikus meiega kaasas 3–4 hindajat. Igal ametikohal oma hindaja.

Kell 10.00 kontrolliti patrull-laagrit. See oli osa juhtkonna hindest. Hommik algas märkustega. Vale vorm ehk kiivri asemel oli meestel peas fliismüts. Minul oli ka, aga kiivri all, nii et polnud näha. Veel toppisin vormi alla fliisteki, kõhu peale, et sooja hoida. Töötas. Maapind oli märg ja külm. Mäletan, et kui varitsuses ootasime, ronisime sooja hoidmiseks lõpuks üksteisele kaissu.

Poole päeva pealt sain oma esimese vastutava positsiooni: relvajao ülem (Weapons Squad Leader), hüüdnimi Weasel ehk nirk. Õnneks oli hindaja suhteliselt rahulik vanemveebel msg Lumb. Algas liikumine objekti suunas. Minu ülesanne selles faasis oli olla RÜ lähedal ja hoida olukorrateadlikkust, et vajadusel liigutada oma relvameeskondi ohtlikku suunda.

Ülema luure läks edukalt. Meie jaoülematega andsime RÜ-le hargnemispunktis soovitusi, kuidas varitsust edukalt sooritada. See oli üks hinnatavaid aspekte ning mul läks hästi. Liikusime minu positsioonide poole, kus võtsin meelega luure juhtimise üle. Viskasin erinevatel kohtadel kõhuli ning valisin oma relvadele positsioone. RÜ ütles, et usaldab mind. Instruktor nägi seda pealt ning tagasisides ütles, et jätka samas vaimus.

Varitsus. Käivitasin selle ning relvade juhtimine tuli mul hästi välja. Väga sarnane orkestri dirigeerimisele. Ja see 3 x 7,62 x 51 mm orkester kõlas ilusti. See oligi põhiline osa minu hindest. Kui relvad kõlavad hästi ja töötavad, siis tähendab see kõigile head.

Pärast ülesande sooritamist kestis patrull veel kaua edasi. Põhiliselt kõndisime mööda teed, kus meid pidevalt rünnati kaudtulega. Kuna drill näeb ette, et kaudtule korral on vaja joosta vähemalt 300 m, siis saimegi seda umbes iga 300 m tagant. See sobis mulle, sest nii jõudsime kiiremini patrullbaasi magama. Umbes 2 tundi und läks kirja. Ma ise olin veendunud, et minu sooritus oli GO ja siit edasi oli vaja ainult bussile istuda ja Floridasse sõita, aga oli siiski vaja veel 7 päeva ellu jääda.

FTX-i 3. päev. Hommik. Uued instruktorid tulid baasi ja hakkasid lammutama. Keegi sai suure miinuse tühja padrunipesa ja kaitseriivistamata relva eest. Tundus, et hommikuti on vaja olla tähelepanelik. Kui eelmisel päeval saime märkuse fliismütside kandmise eest, siis täna sellega probleemi ei olnud. Seda nähtust kutsutakse „oleneb instruktorist“.

19.36. Varitsus. Olin julgestusjao (SEC) A pooljao ülem. Mittehinnatav ametikoht, kuid võtsin oma ametit tõsiselt. Nii on ka meestel huvitavam, elad mängu sisse ja lood mingi realistliku stsenaariumi, määrad laskesektorid ja seletad meestele, mida on vaja teha. Ma olin ka rühma point man, nagu eelmisel päeval. Kuna instruktorid lubasid tee peal käia, siis pidi lihtsalt silmad lahti hoidma, kaarti lugema ja pidevalt oma asukohta määrama. See on hindeline tegevus.

Kaardid. Tuleb tunnistada, et need olid lahedad. Trükitud on need rahatähtede sarnasele, ilmastikukindlale paberile. Teine hea asi oli 3D-kaart, mida ei saanud küll kaasa tassida, sest see paiknes planeerimishütis, kuid mis andis maastikust hea ülevaate. On lihtsam patrulli teekondi planeerida. Rühma varustuses oli meil ka GPS, kuid kasutasime seda ainult siis, kui lubati.

FTX-i 4. päev. Kell 5.00. Umbes 5 sekundit kestvale vilele järgnes plahvatus. Jube tuttav kombinatsioon juba pre-Rangeri kursuselt. See on kaudtule simulatsioon. Drill on selline, et vastutav karjub „BLACK“ või „GOLD“ ning jaod eemalduvad iseseisvalt kokkulepitud punkti, mis on tavaliselt 500 m kaugusel.

Vaatasin ringi, segadus. Mehed ärkasid ja hakkasid ahvikiirusel asju pakkima, kuid keegi ei jooksnud veel. Tuli välja, et instruktor tegi meile lihtsalt hommikuse äratuse ega tahtnud, et me kuskile jookseks. Andis valmis sättimiseks aega 20 minutit. Tänane ülesanne: varitsus.

Hommikul oli palju passimist, kuid magada ei saanud. Instruktorid olid aktiivsed ja kontrollisid kõiki võitlejaid. Tukkuma jäämine oli paratamatu. Ma olin kergekuulipilduja ametikohal, mis tähendas palju maas lamamist. See tegi uniseks.

Taipasin, et kirjutamine hoiab mind ärkvel ja et postil olles märkmete tegemine pole selline surmapatt nagu magamine. Kummalisel kombel pole saanud keegi miinuseid magama jäämise eest. Darbys oli see põhiline probleem, isegi mina sain miinuse. Jäin magama ja mehed ei jõudnud mind hoiatada, et instruktor läheneb. Muidu oli kokkulepitud koodsõna „HOT CHAO“, tõlkes kuum toit. Tõmbasin fliisrätiku ümber ja toetasin kiivri relvale. Kiirelt läks pimedaks. Läbi une kuulsin kurikuulsat küsimust: „What is your roster number?“

Avan silmad ja punane valgus näitab näkku. Aluste: „One, zero, two.“

Mul oli piinlik. Õnneks oli instruktor rahulik ja õiglane. Sain suure miinuse. Minu plaan ebaõnnestus, aga vähemalt sain umbes tunni magada.

Infiltreerumine kopteriga. Ootused olid suured, sest kuulujuttude kohaselt pidid piloodid viskama meestele kabiini koti Snickersitega. Pidin pettuma, no Snickers, võib-olla oli tegemist müüdiga.

FTX-i 5. päev. Saime alla 2 tunni magada, kuid motivatsiooni jätkus. Õhtusöök pidi olema juba baasis. Saab voodis magada, pesu pesta. Enne seda oli aga vaja täita veel üks ülesanne. Jälle varitsus. Neid on olnud juba kuus.

Kell 11.52 vahetati juhtkonda ja luure liikus välja. Meil oli 3 h aega, objekt oli 100 m kaugusel. Lootsin, et objektil ootab üllatus, sest kahel instruktoril oli golden walk ehk viimane jalutuskäik õpilastega. Üllatust paraku ei olnud ja me liikusime tagasi baasi. Kiirelt, kaudtule saatel.

REFIT DAY. Käisime kaplani juures, korvpallisaalis, laulsime karaoket, saime viie järgmise päeva ilmateate – 96% tõenäosusega iga päev. Kaplan teatas, et see jääb tema viimaseks teenistuseks Rangeri koolis, ning käskis kõigil rivvi võtta. Teadsime, et midagi head on juhtumas. Järsku hakkas osa võitlejaid saali tooma Dunkin Donuts’ sõõrikukaste ning igaühele jagati 2 sõõrikut. Lisaks veel pähklivõi, šokolaadikreem ja marshmellow cream

Kui sain oma sõõrikud kätte, liikusin rivi eest mööda ja keegi ütles: „This is the first time I see Aluste smiling.“ Mu näol oli kontrollimatu naeratus, silmis õnnepisarad.

Läksin teisele ringile ja pakuti veel pähklivõiga võileiba. Saalis oli kaal, 93 kg. Väga drastiliselt ei olnud kaalu kaotanud.

FTX-I 2. ETAPP

FTX-i 6. päev. Hommik algas hästi. Olin sööklatoimkonnas. Menüü oli alati sama: pannkoogid või ja siirupiga, sai pähklivõi ja moosiga. Apelsinimahl, väike lahja piim, helbed, sool, pipar, suhkur, kartulid, muna, jahukaste ja grits (mingi mannaollus). Päris maitsev, aga kogus võiks olla suurem.

Uus ülesanne. Sgt Springsi Kuldne jalutuskäik ehk reid. H-hetk on 16.30. Olime relvajagu, mina olin laskemoona kandja ametikohal. Reid sooritatud, kogunesime objektil ning tagasiside lõpus jagas sgt Springs kõigile ühe küpsise. Natuke narrimine, aga väga maitsev. Järgmine ülesanne oli sooritada varitsus. Sgt Springs isiklikult mängis vastutegevust, tavaliselt oli selleks eraldi OPFOR. Pärast objekti liikusime mõned kilomeetrid mäe otsa mööda teed, sest meil oli ISR ehk õhutoetus. Päris julm liikumine, aga valu on ajutine. Patrullbaasi jõudes anti meile ebatavaline korraldus võtta ühte kolonni. Sgt Springs oli kuidagi toonud mäe otsa kaks prügikotitäit pitsakarpe ning jagas kõigile kaks viilu pitsat. Isegi tema pere oli kohal. See oli jällegi väga maitsev vaheldus ning lisakalorid. Kõik hinnatavad ametikohad said GO. See oli üsna hea „kuldne jalutuskäik“.

FTX-i 7. päev. Hommik algas vihmaga. Ilmateade lubas, et sajab iga päev. Tänane ülesanne oli reid. Olime SEC SQD. Liikusime esimesena objektile, jäime külgedele julgestama, paigaldasime kaitselaengu ja määrasime AT-4 positsiooni. Tuleavamise kord ja sihtmärkide prioriteedid paika.

FTX-i 8. päev. Minu sooritus julgestusjao ülemana. Läks hästi. Patrullbaasi hõivasime pimedas nagu tavaliselt, mille järel läksid kõik kohe magama. Drill oli järgmine: hommikul peale äratust panid kõik oma erivarustuse, relvastuse ja laskemoona laagri keskele, et juhtkonnavahetuse ajal saaksid kõik haarata uue varustuse.

FTX-i 9. päev. Hommik. Olin lahingupaarilisega ööseks üles pannud telkmantli. Kell 5.00. Äratus. Sadas meeletult ja vihm oli külm. Nähtavus kehv. Telkmantlid oli vaja kokku panna ja hakata positsiooni ehitama, kuid meeste motivatsioon telkmantli alt välja tulla oli väga madal. Mõtlesin, et palju õnne tänasele juhtkonnale, sest kuidas sa planeerid ja kirjutad sellise

vihmaga? Erivarustuse ja laskemoona jaotamine läks kaootiliselt. Mõned relvad ja laskemoon vedelesid veel laagri keskel maas ilma järelevalveta, kui meie sealt oma asjad olime ära võtnud.

Olime relvajagu. Meie ülesanne oli mehitada patrull-laagris kella 6 peal asunud kuulipilduja. Endiselt sadas. Kuna paiknesime mäeküljel, siis voolas kogu vihmavesi joana meie laagrist läbi. Lamasime lombis ja värisesime. Kell 10.00 saabusid laagrisse instruktorid ja üsna pea oli kaugusest kuulda ropendamist ja karjumist. Täna tuleb „kerge päev“, naljatasime omavahel, sest keegi oli 5,56 mm lindi 200 padruniga metsa alla visanud. Kõigi pilgud olid suunatud keskele instruktori poole. Kes iganes selle sinna loopis, ei arvestanud sellega, et padrunid tuleb maa alla ära peita, mitte lihtsalt põõsasse visata. See olukord kestis umbes 15 minutit ja keegi ei tunnistanud üles. Otsustati, et sellega tegeletakse hiljem baasis. Väga pingeline olukord oli. Lubati hakata päid maha raiuma. Karistus oli ilmselt etapi kordamine või välja viskamine.

Pärast lõpuharjutust rivistati meid koheselt saali üles, et täita tagasisidelehed ning kaaslaste hinnangulehed. Nagu ikka, olin viimane, kes oma paberid ära andis. Edasi liikusime varustust hooldama, tagastasime laskemoona jne. Saime isegi magada, sest jõudsime baasi öösel.

Hommikul jätkus hooldus ja tagastus ning teavitati tulemused. RI: „You are recommended to go forward to the next phase.“ Tehtud!!! Meeleolukas päev. Ainult mõned üksikud jäid etappi kordama. Meie rühmast ainult üks mees. Ta oli ka meie jaost, PFC Mark Flores. Selgus, et ta oleks läbi saanud, aga jäeti kordama, sest hakkas tagasiside ajal oma vigu õigustama ega võtnud kriitikat vastu.

Klaariti ka seda laskemoona ära viskamist, kuid see saaga jäigi minu jaoks segaseks. Isik, kes laskemoona metsa alla viskas, leiti küll üles, aga mis edasi sai, seda ma ei tea.

Viimane öö kasarmus. Kell 3.00 pidime laadima kogu oma varustuse masinale kärusse ja asuma bussiga teele Florida poole. Reisi ajaks anti süüa 2 toidupakki. Eelmisel päeval küsisin Floreselt tema toidupaki endale, sest ta pidi järgmisel hommikul sööklas süüa saama. Ta lubas mõelda. Hommikul leidsin oma voodist toidupaki. Enne bussile astumist soovisin talle edu mägedes ning Florida poole sõites nosisin oma kolme toidupakki.