TSIVIILVASTUPANU TAKTIKAD 21. SAJANDIL 2. OSA - TAKTIKALINE INNOVATSIOON JAS VÕITLUSVIISIDE UEENDAMINE

TSIVIILVASTUPANU TAKTIKAD 21. SAJANDIL 2. OSA - TAKTIKALINE INNOVATSIOON JAS VÕITLUSVIISIDE UEENDAMINE

Nii, nagu luuakse järjest uusi vägivallaks kasutatavaid tapariistu, täieneb pidevalt ka tsiviilvastupanu osutajate arsenal. Streigi, boikoti, massimeeleavalduste jt laiaulatuslike tegevuste kõrvale leiutatakse üha uusi võitlusviise, kohanedes vastase võimaluste, probleemide ja võitlusviisidega.

Tekst: MICHAEL A. BEER , Nonviolence International

Pärast Gene Sharpi 198 meetodi avaldamist, eriti aga viimase paarikümne aasta jooksul, on teadlased kaardistanud uusi autoritaarse režiimi vastu suunatud kampaaniaid (Chenoweth ja Stephan 2016). Samal ajal on tuhandetes korruptsioonivastastes, kliimat ja sotsiaalset õiglust toetavates tsiviilvastupanu kampaaniates kasutusele võetud palju uusi ja innovaatilisi vägivallatuid meetodeid ning võitlusviise.

Mis võib olla taktikalise innovatsiooni ja uute vägivallatute võitlusviiside kasutuselevõtu põhjus? Allpool mõned soodustegurid ja suundumused: digitehnoloogia areng: uued võimalused tegevuseks ja dokumenteerimiseks, kunstiline ja kultuuriline vastupanu, aktiivne inimõiguste eest seismine, parem informeeritus tsiviilvastupanust, naiste ja seksuaalvähemuste liikumistest tekkinud taktikaline innovatsioon, vastupanu rahvusvaheliste ettevõtjate mõjuvõimu suurenemisele, jätkuvad repressioonid, konkurents avalikule tähelepanule, vastupanuliikumise eri rühmade vaheline konkurents vahendite pärast, loodus- või inimtekkelised katastroofid.

DIGITEHNOLOOGIA ARENG: UUED VÕIMALUSED TEGEVUSEKS JA DOKUMENTEERIMISEKS

Digirevolutsioon on ergutanud väljendama ja suhtlema digivahendite kaudu. Valitsused kasutavad mõnda neist vahenditest võimu koondamiseks (nt massiline jälgimine ja sotsiaalmeedia tegevuse andmebaasid). Kodanikud omakorda kasutavad samu vahendeid võimu ja teabe hajutamiseks ning valitsuste vastujälgimiseks.1

Suur hulk inimesi kogu maailmas kasutab mobiiltelefone sõnumite saatmiseks, helistamiseks ja suhtlemiseks. Sotsiaalvõrgustikke, nagu Facebook, kasutatakse mobiilsetes seadmetes ja kasutajate arv ulatub üle miljardi. Aina rohkem on võimalusi väljendada häirivaid seisukohti, aga ka teha positiivseid üleskutseid, sest teave ületab geograafilisi piire ja inimesed puutuvad kokku aina uute poliitiliste ja kultuuriliste ideedega.

Lisaks sotsiaalvõrgustikele on olemas aktivismi toetavad veebiplatvormid. Näiteks suurimal veebipõhisel esindusorganisatsioonil avaaz.org on 194 riigis üle 55 miljoni liikme. 17 keeles Avaaz koondab kogu maailma kodanikke sellistes valdkondades nagu keskkonnaõigus, inimõigused, sotsiaalne õiglus ja rahuküsimused. Platvorm kasutab võitlusviisidena elektroonilisi petitsioone ja suunatud kirju, kogub raha kampaaniateks ja humanitaareesmärgil ning pakub uusi strateegiaid ja teavet. Samuti mobiliseerib see inimesi tänavatel protestima ning lobitööd tegema, et esitada väljakutseid valitsustele, ettevõtetele ja usuasutustele.

Teine näide digitaalsest tsiviilvastupanust on Anonymous – häkkerite võrgustik, mis ründab valitsusi, ettevõtteid, organisatsioone ja eraisikuid, kes nende arvates põhjustavad kahju. Võrgustiku sihtmärkide seas on olnud näiteks Sony, Hongkongi politsei, veebilehe „Revenge porn“ asutaja ja Saudi Araabia valitsus. Lisaks veebilehtede ümberkujundamisele, naeruvääristamisele, kahjustamisele või grafitiga rikkumisele avalikustab Anonymous sageli isiklikke andmeid, nagu telefoninumbrid, aadressid, rahalised vahendid ja sotsiaalmeedia profiilid (doksimine). Digimaailmas on palju arutelusid doksimise jm salajaste või massiliste rünnakute eetika ja tõhususe üle.

Avaaz ja Anonymous on vaid kaks näidet tuhandetest organisatsioonidest ja kampaaniatest, mis kasutavad protestimiseks ja tajutava ebaõigluse kaotamiseks digitehnoloogiat. Näiteks kui Twitteris kutsutakse tegutsema, võivad sajad või tuhanded inimesed sihipäraselt kaasa lüüa ning ujutada ettevõtte üle kõnede, kirjade ja sõnumitega.

Digiajastu on andnud enneolematu võimaluse oma sõnumit võimendada ja tegevusi kiiresti kooskõlastada. Ei ole üllatav, et kogu maailmas on tänu sellele korduvalt ja kiiresti korraldatud suuri koordineeritud meeleavaldusi. BBC andmetel mobiliseeris 2003. aasta protest USA sõja vastu Iraagis kuni 11 miljonit inimest 60 riigis; kliimamuutuste protestid on sageli ühte päeva koondanud rohkem kui tuhat tegevust; vaid mõne päeva jooksul pärast rünnakut Prantsuse ajalehetoimetuse vastu kasutati Twitteris teemaviidet #JeSuisCharlie rohkem kui 5 miljonit korda ja veebiplatvormi avaaz.org kampaania kogus 2016. aastal avatud interneti heaks 6 miljonit allkirja. Miljonid inimesed kogu maailmast mobiliseerusid Tiktokis jt sarnastel platvormidel, et liituda 2020. aasta suvel meeleavaldustega „I Can’t Breathe“ ja „Black Lives Matter“.

Digitaalsete tsiviilvastupanu meetodite enneolematu kasvu ajal on tehtud mitmeid katseid selliseid võitlusviise koguda, süstematiseerida ja koondada. Üks näide on projekt „Civil Resistance 2.0“ (Tsiviilvastupanu 2.0). See on paljude inimeste jõupingutus, et uurida uue tehnoloogia võimalusi laiendada ja ajakohastada Sharpi vägivallatute meetodite nimekirja.

Projekti üks eestvedajatest aktivist Mary Joyce on täheldanud, et traditsioonilisi mittedigitaalse vastupanu meetodeid saab uute tehnoloogiate abil laiendada. Näiteks võib tuua Twitteris reaalajas tehtavad säutsud, võrguühenduseta kõnede digisalvestiste levitamine ja suulise teksti üleskirjutuste avaldamine veebilehtedel.

KUNSTILINE JA KULTUURILINE VASTUPANU

Vastupanu, mis kasutab kunsti ja kultuuri, sealhulgas kultuurilisi meeme, tavasid ja/või traditsioone, on olnud ajaloolise ja kaasaegse vägivallatu võitluse lahutamatu osa (Bartkowski 2013). Mõned on nimetanud seda isegi „transformatiivseks vastupanuks“, „keerulise võitluse vormiks, mis keskendub meelsusele, kõnele ja tegevusetele, mis viiakse ellu [individuaalse ja kollektiivse] vabastamise nimel“ (Dorjee 2015, p 16). Selline kultuuriline võitlus leiab aset repressioonide keskel ning väljendub isetekkelistes ja -arenevates vastupanu õhutavates tegevustes, nagu „keele edendamine või enesekindluse ja eneseteadvuse edendamine või muud kultuuriga seotud tegevused“ (Dorjee 2015, p 18).

Kultuuriinimestel on alati olnud tähtis koht vastupanus ja sotsiaalsete muutustega võitlemisel. Nad on esitanud väljakutseid ühiskondlikele normidele ja eeldustele ning kasutanud kunstilisi ja kultuurilisi meeme või traditsioone, et toetada tsiviilvastupanu ja sotsiaalseid muutusi. Paljud on kasutanud oma kunsti protestimiseks, võimukandjate vastutusele võtmiseks ja sotsiaalse õigluse nõudmiseks. Nende tegevus on märkimisväärselt laiendanud vägivallatu vastupanu võitlusviiside valikut kultuuri valdkonnas, sundides meid looma süstemaatilisemat käsitlust selliste tegevuste liigitamiseks.

Kultuurilise vastupanu suurenemine Põhja-Ameerikas on olnud eriti ilmne pärast Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vastu suunatud meeleavaldusi Seattle’is 1999. aastal. Meeleavaldajate juhitud marssides ja blokaadides mängisid keskset rolli ülisuured nukud ja lugematu arv rekvisiite.

Sellest ajast alates on paljudesse suurtesse kogunemistesse ja meeleavaldustesse kaasatud nn kunstilaborid, näiteks laod või ruumid, kus toodetakse suures koguses reklaamloosungeid ja rekvisiite, nagu suured papjeemašeest nukud, maakera kujutavad õhupallid, kargud. Kliimamuutuste peatamisele pühendunud ülemaailmses keskkonnaorganisatsioonis 350.org töötab täiskohaga kunstiline juht ning paljud selle organisatsiooni protestid on lavastatud visuaalselt ja teatraalselt, pälvimaks maksimaalset poolehoidu ja tähelepanu. Fond Amplifier, ühiskondlike muutuste kunstimasin, on täielikult pühendunud kunsti tootmisele ja levitamisele rohujuuretasandi kampaaniate toetamise vahendina.

Et kultuurilise vastupanu meetodite jaotust tänapäevastada, on Nonviolence Internationali kauaaegne koolitaja, kunstnik ja kaastöötaja Bloch (2015) pakkunud välja 12 kultuurilise vastupanu meetodite kategooriat. Gene Sharp neid eraldi ei tuvastanud ega liigitanud.

Blochi kultuurilise vastupanu võitlusviisid on järgmised:

1) kahemõõtmeline kunst (graafika/pildid/sõnad: seinamaalingud, reklaamloosungid, plakatid, kleebised, koomiksid, karikatuurid, logod);

2) kolmemõõtmeline kunst (nukud, rekvisiidid, esemed, kostüümid, maskid, skulptuurid);

3) heli- ja muusikakunst (trummimäng, mürategemine, suuline kõne);

4) teatrikunst (partisani- ja nähtamatu teater2, traditsiooniline teater, identiteedi tugevdamine);

5) liikumiskunst (tants, võitluskunstid, jalutuskäigud, marsid, tsirkus);

6) meedia- ja dokumendikunst (video, raadio, film, arhiiv);

7) kirjandus (ajalehed, voldikud, raamatud, luule);

8) ruumi piiritlemine (füüsiline ruum või struktuur, mis välistab vägivalla/militariseerimise või osutab sellele vastupanu, nt rahupargid / demilitariseeritud alad, rahukülad, kloostrid);

9) kultuuriasutused ja -hooned (kultuuri säilitamise asutused, emakeelsed koolid, traditsioonilise kunsti koolid);

10) käsitöö ja traditsioonid (rõivad, toit);

11) rituaalid (riiklikud/vaimsed/religioossed pidustused, matused);

12) keele säilitamine (keeleõiguste aktivistid).

Paljud nendest kultuurilise vastupanu võitlusviisidest on peamiselt kunstilised ja väljendusrikkad. Suurem osa kultuurilisest ja kunstilisest tegevusest leiab tavaliselt aset kaubanduslikus keskkonnas väljaspool pingelisi ühiskondlikke konflikte. Kui neid kasutatakse tahtlikult konfliktiolukorras, et pöörduda avalikkuse poole või protestida oponentide vastu, nimetame neid vägivallatuteks tegevusteks.

INIMÕIGUSTE AKTIVISM

Veel üks põhjus tsiviilvastupanu uute võitlusviiside väljatöötamiseks on seotud ülemaailmse inimõiguste liikumisega. 1970. aastatel tõusid inimõiguste aktivism ja institutsioonid esile tänu Amnesty Internationali, Human Rights Watchi, ÜRO ja õigustel põhinevate liikumiste toetusele ikoonilistele teisitimõtlejatele (nagu Solženitsõn, Mandela, Havel, Mai väljaku emad Buenos Aireses). Jätkuvalt laieneb uus võimas kohaliku tasandi aktivismi raamistik, mis põhineb rahvusvahelisel õigusel ja mida toetavad paljud rahvusvahelise inimõiguste kogukonna liikmed, sh ametiühingud, inimõiguste organisatsioonid nagu Human Rights First, PEN, uuriv telesaade Frontline, mitmed riiklikud organisatsioonid.

Peale advokaatide kuuluvad inimõiguste kaitsjate hulka nüüd kõik, kes järgivad rahvusvahelisi seadusi ja konventsioone, näiteks ajakirjanikud ja kirjanikud, kes kaitsevad ÜRO inimõiguste deklaratsiooni artiklit 19, soolise võrdõiguslikkuse eest võitlevad naisaktivistid ja põlisrahvad, kes võitlevad ellujäämise eest. Inimõiguste kaitsjad on ka vähemusrühmad, kes võitlevad vägivallatult enesemääramisõiguse eest, erakonnad, kes nõuavad vabu ja õiglasi valimisi, üliõpilased, kes toetavad universaalset haridust, ja töötajad, kes kaitsevad Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni kehtestatud tööseadusi.

Rahvusvahelistes inimõigusnormides on kehtestatud inimväärikuse minimaalsed standardid, millele valitsused on vabatahtlikult alla kirjutanud, kuigi ei suuda neid sageli ise tõhusalt rakendada. ÜRO-s tegutsevad inimõiguste eksperdid ja reformitud ÜRO Inimõiguste Nõukogu ning avaldatakse korrapäraselt ülevaateid selle kohta, kuidas rakendavad liikmesriigid inimõigusi käsitlevaid õigusakte. Riiklike ja rahvusvaheliste inimõigustega seotud surve on võimaldanud sotsiaalseid muutusi sellistes riikides nagu Colombia ja El Salvador (Wilson 2017).

Inimõiguste kaitsjatele on uute võitlusviiside andmebaas „New Tactics in Human Rights“ (NTHR) väärtuslik ressurss. NTHR on mitmekeelne veebileht, mille eesmärk on aidata inimõiguste eest võitlejatel kasutada üksteise kampaaniates edukalt rakendatud võitlusviise. NTHR on dokumenteerinud sadu võitlusviise, mis edendavad rahvusvahelisi õigusnorme. Kohalikud inimõiguste kaitsjad teevad traditsiooniliselt tihedamat koostööd kohtute ja seadus- andjatega, püüdes hoida neid vastutavatena ja kaitsta nii oma ideaale. Sellegipoolest on paljud inimõiguste kaitsjate võitlusviisid, nagu öövalved ja matusemeeleavaldused, vägivallatu vastupanu meetodid. Mõned vägivallatu tegevuse näited, mis on kogutud NTHR-ist käesoleva monograafia jaoks: võltstribunalid, partisanlik õigusabi, valeraha tegemine altkäemaksu vastu võitlemiseks.

TEADMISTE JAGAMINE TSIVIILVASTUPANU KOHTA

Kuigi maailma paljudes osades valitseb endiselt digitaalne ebavõrdsus ning levinud on digijärelevalve ja -tsensuur, on internet aidanud märkimisväärselt kaasa tsiviilvastupanuga seotud teadmiste levikule. Enne internetti piirdusid teadlaste ja koolitajate jõupingutused vägivallatu vastupanu õpetamisel isikliku suhtluse või telefonikõnedega ning sellega kaasnesid rahalised ja logistilised piirangud. Parem juurdepääs internetile ning ühenduvuse areng maailmas on võimaldanud haridustöötajatel uurida vähem kulukaid ja kergemini ligipääsetavaid koolitusvõimalusi. Tänapäeval pakuvad paljud ülikoolid ja kodanikuaktivistid internetis ja väljaspool seda hübriidkursusi vägivallatu tsiviilvastupanu ja vägivallatu tegevuse kohta. Endiselt on keeruline ja üsna raske mõõta, millist mõju avaldavad sellised veebikursused osalejatele. Arendatakse välja täpsemaid uuringuvahendeid, mis võimaldaksid ülevaadet osalejate suhtumise, oskuste ja teadmiste lühi- ja pikaajaliste muutuste kohta (Bartkowski 2019).

Mõjukas õppevahend on olnud ka dokumentaalfilm. Ülemaailmseid tsiviilvastupanu juhtumeid uurivad dokumentaalfilmid, nagu „A Force More Powerful, Bringing Down a Dictator“ ja „Orange Revolution“, on jõudnud kümnete miljonite vaatajateni. Üldistavalt võiks rääkida sellest kui dokumentaalsest vastupanust, mis, tuginedes Bartkowskile (2013) ja vastupanuliikumist käsitlevale ajaloolasele

Jacques Semelinile (Amber Frenchi 2017. aasta intervjuu), kirjeldab „jõupingutust dokumenteerida, säilitada ja edastada teavet varasemate vägivallatute liikumiste kohta. Eelkõige saavad dokumentaalse vastupanuga tegeleda: aktivistid, kes valmistavad voldikuid, plakateid, videoid, intervjuusid ning koostavad juhtide kõnesid jne; ajaloolased, ajakirjanikud, dokfilmide režissöörid ja teised, kes kirjutavad ja loovad filme ja/või uurivad mineviku liikumisi ning koostavad analüüse, millest tänased tsiviilvastupanu liikumised võiksid õppida.

Dokumentaalse vastupanu aluskontseptsioon on vastuhakk repressioonidele, et tulevased liikumised saaksid õppida varasemate kogemustest ja tegudest.

Veel üks oluline teadmiste levitamise viis on tsiviilvastupanu ressursside tõlkimine. Gene Sharpi teoseid on tõlgitud 36 keelde ning ICNC veebiallikate raamatukogu pakub ulatuslikku ja järjest pikenevat loetelu ingliskeelsetest ja rohkem kui 70 keelde tõlgitud allikast, mis on saadaval tasuta allalaadimiseks.

Infotehnoloogia pakub kodanikele lahendusi, kuidas vältida autoritaarsete režiimide kehtestatud suhtluspiiranguid, millega tavaliselt püütakse reguleerida teavet vastupanukampaaniate kohta kodu- ja välismaal. Tuneesia diktaatori Zine El Abidine Ben Ali vastu 2010.–2011. aastal toimunud meeleavalduste edastamiseks kasutati infotehnoloogiat, see õhutas protestide levikut esialgu Egiptuses ja seejärel kogu Araabias, mida tunneme nüüd araabia kevade nime all.

Levitades kogukondade, piirkondade ja riikide vahel teadmist vägivallatu tegevuse kohta, tagame paljudele kogemust peegeldava õppimise võimaluse, mis soodustab taktikalist innovatsiooni ning aitab loomingulisemalt ja tõhusamalt korraldada vägivallatuid kampaaniaid.

NAISTE NING SEKSUAAL- JA SOOVÄHEMUSTE TAKTIKALINE INNOVATSIOON

Naised ja tüdrukud on kogu ajaloo jooksul osalenud aktiivselt paljudes vägivallatutes kampaaniates ning näidanud tugevat taktikalist innovatsiooni ja loovust. Kui mehed on kasutanud konfliktides massilist vägivalda, siis naised on korraldanud konflikte vägivallatu tegevuse kaudu. Teadlaste Mary Elizabeth Kingi ja Anne-Marie Coduri sõnul on naised rajanud teed sadadele vägivallatutele meetoditele, mida on aegade vältel uuritud. Naisaktivistid on suutnud ära kasutada viit sotsioloogilist tunnust, mis annavad neile meestega võrreldes mõjuvõimu ja konkreetse eelise tsiviilvastupanu liikumises:

1) naiste kohalolu vähendab julgeolekujõudude vägivallatsemise ja repressioonide ulatust;

2) naised on liikumises sageli parimad vägivallatu distsipliini hoidjad;

3) naised organiseeruvad rohkem horisontaalsetes võrgustikes, mis osutuvad liikumise jaoks tõhusamaks ja vastupidavamaks kui meeste juhitavad hierarhilised süsteemid;

4) naised rivaalitsevad vähem ja suudavad sageli saavutada suuremat ühtsust kui meesaktivistid;

5) naistel on meestest parem võime luua solidaarsussidemeid ühiskondlikes lõhedes (religioosne, etniline või sotsiaal-majanduslik) ja poliitilises rivaalitsemises (Kurtz ja Kurtz 2015, p 433).

Ajalooliselt on naised kasutanud hajutatud massiaktsioone, nagu boikotid ja protestid. Naised leiutasid protestivormi cacerolazo, mis seisneb pottide ja pannide kokkutagumises marsi vmt protesti käigus.

Sageli on naiste juhitud vägivallatus võitluses koondatud eri võitlusviise ja jäetud sellega jälg ajalukku. Alates 2000. aastate algusest on Zimbabwe naisteorganisatsioon Women of Zimbabwe Arise (WOZA) osalenud iga-aastasel valentinipäeva Armastuse marsil, mille eesmärk on lõpetada piinamine ja autoritaarne valitsemine. 1970. ja 1980. aastatel korraldasid emad Argentiinas Mai väljakul massimeeleavaldusi ja mobiliseerisid kodanikke osalema avalikus öövalves koos oma kadunud laste portreedega.

Naiste taktikalise innovatsiooni võime on ikka ja jälle ületanud piiravaid soorolle. King ja Codur väidavad, et traditsioonilised soorollid võivad pakkuda naistele strateegilist eelist, sest võimaldavad neil toimida tavapäraste stereotüüpide raames, kasutades samal ajal vahendeid, mis toimivad relvana ühiskonna patriarhaalsete struktuuride teatud aspektide vastu. Näiteks esinedes ametivõimude ees heade naiste ja pühendunud emadena n-ö kõrgemate pereväärtuste nimel, suutsid nad avaldada valitsusele tugevat survet.

Samuti on arvukalt näiteid naistest, kes on väljendanud kodanikuallumatust piiravate, soopõhiste seaduste ja kultuuriliste ootuste vastu kogu maailmas. Näiteks on nõutud naistele õigust kanda seelikute ja kleitide asemel pükse, hääletada, sõidukit juhtida, osaleda mittetradit-

sioonilises abielus, suitsetada sigarette ja sõlmida juriidilisi lepinguid, aga seistud ka sati (leskede enesesüütamine) keelustamise eest.

Tänapäevased soorollid on paljudes maailma piirkondades avanud naistele uued vastupanuvõimalused töisel, sotsiaalsel ja poliitilisel tasandil. Paljudes riikides on naised loonud põrandaaluseid abordi- ja meditsiinikliinikuid. Libeerias näitasid naised 2003. aastal avalikult oma alasti keha, et häbistada mehi ja sundida neid alla kirjutama relvarahu kokkuleppele. 2014. aastal mängisid naised Burkina Fasos tähtsat rolli võitluses diktatuuri vastu, „tulles oma kodudest välja ja lehvitades õhus spaatleid –haruldane märk hukkamõistust Burkinabé kultuuris, mis andis kõigile riigi elanikele märku, kui kõrgele tasemele oli vastupanu jõudnud“ (Zunes 2017).

King ja Codur, samuti Marie Principe (2016) juhivad tähelepanu naiste vägivallatu organiseerumise ja mobiliseerimise laiemat võitlust tugevdavale mõjule paljudes ühiskondades. Näiteks Iraani naiste petitsiooniliikumine 2006. aastal pani aluse 2009. aasta rohelisele revolutsioonile. Ja vastupidi – naiste juhtroll USA kodanikuõiguste liikumises aitas esile tuua 1970. ja järgmiste aastakümnete feministliku võitluse teemad, sh detsentraliseeritud, sugulusrühmadel põhinev mobilisatsioon, soopõhised tualettruumid, avalikus kohas rinnaga toitmise hukkamõist, naistekesksed religioossed rühmad ja rituaalid, seksistlik keelekasutus.

Tsiviilvastupanu võitlusviiside mõistmine soolise vaatenurga kaudu on suhteliselt uurimata valdkond. Vaja on rohkem uuringuid, et teha kindlaks ja dokumenteerida soo- ja seksuaalvähemuste, sh transsooliste inimeste ja paljude teiste panus vägivallatusse vastupanusse üldiselt, eriti aga taktikalisse innovatsiooni tsiviilvastupanus.

VASTUPANU RAHVUSVAHELISTE ETTEVÕTJATE MÕJUVÕIMU SUURENEMISELE

Aastasadu on majanduse globaliseerumise liikumapanevaks jõuks olnud rahvusvahelised ettevõtted. Koloniaalajastul toetasid neid Euroopa ametivõimud, tänapäeval on neid toetanud sellised maailmajõud nagu Ameerika Ühendriigid ja Hiina, samuti endised koloniaalvõimud nagu Prantsusmaa ja Ühendkuningriik. Rahvusvaheliste ettevõtete domineerimisel kohalikus valitsemises võib olla ühiskonnale kahjulik mõju mitmel tasandil, eriti nõrga valitsusega riikides. Praegu tegutsevate rahvusvaheliste ettevõtete näideteks on naftafirmad Shell Nigeerias, Total Birmas ja Hunt Oil Peruus; kullakaevandusettevõtted Freeport-McMoRan Lääne-Paapuas ja Centerra Gold Kõrgõzstanis; metsaraieettevõtted, mis tegutsevad Kongo ja Amazonase vesikonnas ja mitmes Kagu-Aasia riigis.

Suhteliselt nõrgad kohalikud kogukonnad, kellel on vähe mõjuvõimu võimsate rahvusvaheliste ettevõtete üle, saavad vähe tulu maksudest või maavarade kaevandamisest ning on hädas pikaajaliste tervise- ja keskkonnakuludega. Enamik vägivallatuid kampaaniaid, mida juhivad kohalikud kogukonnad – sageli koos rahvusvaheliste liitlastega –, rakendavad taktikalist innovatsiooni, mida nimetatakse sekkumiseks. Tõhus vastuseis rahvusvahelistele ettevõtetele on nõudnud ülemaailmset reageerimist, mida hõl- bustab tänapäevane suhtlus ja reisimine. Patrick Reinsborough ja Doyle Canning (2008) on märkinud veebilehel StoryBasedStrategy.org järgmist:

„[taktikalised] sekkumised leiavad aset paljudes kohtades – alates hävituskohast, kus ressursside kaevandamine hävitab terved ökosüsteemid, põlismaad ja kohalikud kogukonnad, kuni tootmiskohani, vabrikute ja tehasteni üle maailma, kus töötajad organiseeruvad. Solidaarsusmeetmeid saab rakendada tarbimiskohas, kus müüakse ebaõiglase protsessi käigus valmistatud tooteid, ning paratamatult võtavad igat liiki kogukonnad otsustuskohas otseseid meetmeid, et astuda vastu otsustajatele, kellel on õigus teha vajalikke muudatusi.“

Teistsugune sekkumine on tavaks transpordikohas, kus blokeeritakse laevu, ronge jt sõidukeid.

Greenpeace ja Indoneesia võitlejad on töötanud selle nimel, et kaitsta vihmametsi palmiõliistanduste eest. Peale otseste jõupingutuste metsaraie peatamiseks on aktivistid üritanud blokeerida sadamaid ja palmiõlitehaseid, kutsuda üles palmiõlitoodete boikotile ja korraldada proteste eesmärgiga survestada palmiõlitööstuse juhte (Schlegel 2016).

Hävitamiskohas on keskkonnakaitsjad kasutanud vastupanu-uuendust – blokaadi statiividega, kus teele või kinnistu ette on paigaldatud suur statiiv, mille otsa ronib üks inimene. Statiivi ei saa liigutada, ilma et see põhjustaks inimesele tõsist ohtu. Ühe statiivi ja ühe inimesega saab tegevust ulatuslikult blokkida, mis muudab selle võitlusviisi üsna tõhusaks.

Teine uuendus on identiteedi korrigeerimine, mida kasutab võrgustik Yes Men, mis kehastab ettevõtete juhte, kes „vabandavad“ ja „pakuvad hüvitist“ üleastumiste eest. Näiteks Bhopali tööstusõnnetuse süüdlane Dow otsustas kiiresti loobuda vabandamisest ja heastamisest – tegu, mis põhjustas veelgi suuremat mainekahju. Vaalapüügivastased rühmitused on surmapõlgavalt sekkunud vaalapüüdjate tegevusse, lastes vaalapüügilaevadele laservalgust, et astuda vaalade ja salaküttide vahele, jälitada ja varitseda vaalapüüdjaid ning konfiskeerida ja kahjustada merel olevaid triivvõrke. Arvestades rahvusvaheliste ettevõtete tegevuse levikut ning seda, et nende võimu ei ohjelda rahvusvahelised seadused ega mehhanismid, on tsiviilvastupanuvõitlejad laiendanud oma võitlusviiside valikut ja püüavad asjakohaselt sekkuda.

JÄTKUVAD REPRESSIOONID

Autoritaarsed režiimid represseerivad kodanikuühiskonna sõltumatut tegevust ning leiutavad ja katsetavad selleks pidevalt uusi vahendeid (Burrows ja Stephan 2015). Selline tegevus ergutab tavaliselt allasurutud, kuid siiski mobiliseeritud rühmade taktikalist innovatsiooni. Võim ei ole selleks valmis. Kulude tasakaalustamiseks ja represseerimisega seotud riskide vähendamiseks on aktivistid hakanud rohkem katsetama mitmesuguseid vägivallatu vastupanu võitlusviise.

Vastuseks Hiina valitsuse katsetele tsenseerida internetikõnet, keelates konkreetsete sõnade kasutamise, leiutavad internetikasutajad pidevalt uusi homofoone ja homonüüme, et edastada olulist teavet ja toetada sõnavabadust (Shaou ja Dodge 2017). Loomingulise vastusena Maroko okupatsioonile hülgasid läänesaharalased 2010. aastal pealinna El Aaiúni, protestides piirkonnas massiliselt, ja ehitasid alternatiivse telklinnaku, mille Maroko valitsus küll hävitas. Lääne-Sahara aktivistid reageerisid repressioonidele ja kheimas’te (traditsiooniliste nomaaditelkide, ühiskonnaelu platvormide) keelustamisele, paigaldades need oma kodude katustele. Hongkongis moodustasid kodanikud 2019. aastal sümboolse 32 kilomeetri pikkuse inimketi, kandsid märke, millega avaldasid tänu oma välismaistele toetajatele, ja kasutasid massiliselt laserit politsei repressioonidele reageerimiseks.

KONKURENTS AVALIKU TÄHELEPANU SAAVUTAMISEKS

Liikumised konkureerivad avaliku tähelepanu pärast sageli peavoolumeedia kaudu. Kampaaniad konkureerivad äri- ja heategevussektori reklaamidega. Soov, et peavoolumeedia uudised neid märkaksid, ja arusaam, et korduvad tegevused võivad aja jooksul oma tõhususes ja uudisväärtuses tuhmuda, ajendab vastupanuliikumisi jätkama loomeprotsessi ja otsima uusi tähelepanu äratavaid tegutsemisviise.

Organisatsioon People for the Ethical Treatment of Animals (PETA) on tuntud oma moto poolest: „Kõik uudised on head uudised.“ Moto viitab sellele, et isegi vastuolulised tegevused, mis võivad paljusid vihastada, nagu vere loopimine kasukaid kandvatele inimestele või riiete eemaldamine, on edukad, sest koguvad reklaami ja suurendavad teadlikkust pahameele kohta.

KONKURENTS LIIKUMISE ERI RÜHMADE VAHEL VAHENDITE SAAMISEKS

Cunningham, Dahl ja Fruge (2017) analüüsisid statistiliselt aastatel 1975–2005 võitluses enesemääramisõiguse eest kasutatud võitlusviiside levikut ja nende mitmekesistamist ning leidsid: „Arvestades võimete piiranguid, konkurentsi organisatsioonide vahel ja erinevate vahendite vajadusi, tõendame, et organisatsioonidel on olemas stiimulid võitlusviiside mitmekesistamiseks, mitte lihtsalt teiste organisatsioonide tegevuse jäljendamiseks.“

Nad näitasid statistiliselt, et kui mõned organisatsioonid kasutavad ressursimahukaid meetodeid, nagu boikoteerimine või edukad massimeeleavaldused, on teised organisatsioonid motiveeritud neid jäljendama. Paljudel juhtudel kasutavad aktivistid aga vähem ressursimahukaid võitlusviise, nagu blokaad või veebipetitsioon. Sisemine konkurents vahendite mõju ja avaliku toetuse pärast soodustavad taktikalist loomingulisust võitlusviiside mitmekesistamisel.

Näide kampaaniast, mis suutis saavutada märkimisväärset mõju vähem ressursimahuka võitlusviisiga, on maptivism. See meetod töötati välja koos naiste õiguste kampaaniaga Egiptuses ja selle tagajärjel loodi 2015. aastal interaktiivne rakendus Harassmap, mis näitab kaardil inimestelt kogutud teateid ahistamise kohta. See võitlusviis vajas üksnes mõnda rakenduse arendajat, kes töötasid vabatahtlikena, ning kodanikke, kes olid nõus juhtumi-

test teada andma. Tuneesias algatas üks kodanikurühm 2011. aastal veebikampaania autoportreede tegemiseks inimestest, kes kandsid silti „Enough Ali“ (Küllalt Alist), et protesteerida toonase presidendi Zine El Abidine Ben Ali vastu. Need fotod koguti veebis mosaiigiks, et näidata tohutut hulka tuneeslasi, kes nõudsid presidendi tagandamist.

LOODUS- VÕI INIMTEKKELISED KATASTROOFID

Pandeemiad ja keskkonnakatastroofid ei ole inimkonnale midagi uut. Kuid nende ulatuse, tõsiduse ja levikukiiruse muutumine on loonud võimalusi taktikaliseks innovatsiooniks. 2020. aasta COVIDi pandeemia on näide katastroofist, mis viis arvukate taktikaliste uuendusteni. Näiteks Tiktoki K-pop-i fännid ujutasid Trumpi kampaania üle piletitaotlustega Oklahoma meeleavaldusele, et võtta tema toetajatelt võimalus meeleavaldusel osaleda ja näidata korraldajaile eksitavat osalejate arvu. Miljonid inimesed õmblesid kodus näomaske, kogukondi mobiliseeriti kaitsevahendeid koguma ja levitama ilma valitsuse toetuseta. Hondurases muutsid aktivistid rahatähed näomaskideks, mis sümboliseerisid nende nõudmist, et valitsus tegutseks läbipaistvamalt. Mitmed põhjused on kokku toonud veebimiitinguid.

Selles peatükis esitatud punktid ei ole ammendavad, pigem on nende eesmärk viidata mõningatele taktikalises innovatsioonis valitsevatele suundumustele. Arvestades vägivallatute võitlusviiside kasutamist kõikide riikide ja ühiskondade paljudes tsiviilvastupanu liikumistes, on kindlasti muidki tegureid, mis juhivad uute vägivallatute meetodite kasutamist.

VIITED

1 Vastujälgimine (pr k sousveillance) on määratletud kui tegevuse salvestamine asjaosalise vaatevinklist, tavaliselt kaasaskantava salvestusseadmega.

2 Partisaniteatriga on tegemist siis, kui aktivistid korraldavad üllatusliku avaliku etteaste, mille eesmärk on publikut šokeerida, nähtamatut teatrit seevastu esitatakse kui tõelist teatrit, avamata vaatajale tegelikku tausta.

ALLIKAD

• Bartkowski, M. 2013. Recovering Nonviolent History: Civil Resistance in Liberation Struggles. Boulder, CO: Lynne Rienner Publishers.

• Bartkowski, M. 2019. How Online Courses on Civil Resistance Can Make Real Impact. ICNC Minds of the Movement, February 13.

• Bloch, N. 2015. The Arts of Protest: Creative Cultural Resistance. ICNC Webinar.

• Burrows, M. & Stephan, M. J. (eds.). 2015 Is Authoritarianism Staging a Comeback? Washington, DC: The Atlantic Council, 2015.

• Canning, D. & Reinsborough, P. 2008. Changing the Story: Story-Based Strategies for Direct Action Design. Smart Meme, May.

• Chenoweth, E. & Stephan, M. 2016. How the world is proving Martin Luther King right about nonviolence. Washington Post, January 18.

• Dorjee, T. 2015. The Tibetan Nonviolent Struggle: A Strategic and Historical Analysis. Washington, DC: ICNC Press.

• French, A. 2017. How Do Nonviolent Movements Shape History? An Interview with Jacques Semelin, Minds of the Movement. October 16.

• King, M. E. 2015. Gandhian Nonviolent Struggle and Untouchability in South India: The 1924-1925 Vykom Satyagraha and the Mechanisms of Change. Oxford: Oxford University Press.

• Kurtz, M. M. and Kurtz L. R. 2015. Women, War, and Violence: Topography, Resistance, and Hope, volume II. Westport, CT: Praeger.

• Principe, M. 2016. Women in Nonviolent Movements. Washington, DC: United States Institute for Peace, 2016.

• Schlegel, I. 2016. Palm Oil Scorecard: Are Brands Doing Enough for Indonesia’s Rainforests? Greenpeace.com. March 9.

• Shaou, P. & Dodge, W. 2017. Imagining Dissent: Contesting the Façade of Harmony through Art in China, Stephen John Hartnett et. al. (eds.) Imagining China: Rhetorics of Nationalism in an Age of Globalization. East Lansing, MI: Michigan State University Press.

• Wilson, E. W. 2017. People Power and International Human Rights Law: Creating a Legal Framework. Washington, DC: ICNC Press.

• Zunes, S. 2017. Civil Resistance Against Coups: A Comparative and Historical Perspective. Washington, DC: ICNC Press.