TÄPSUSLASKURITE TEGEVUSEST UKRAINAS - TÄPSUSLASKMISE REEGLID

TÄPSUSLASKURITE TEGEVUSEST UKRAINAS - TÄPSUSLASKMISE REEGLID

Oskus lasta lähedale ja kiiresti on sõdurile ülimalt vajalik ja oluline. Tekib aga õigustatud küsimus, kuidas tabab kiiresti lähedale laskma harju(ta)nud sõdur olulist sihtmärki, kui see ei asu mitte kümnete, vaid sadade meetrite kaugusel? Lühike vastus on, et ta laseb veel rohkem mööda, sest laskekauguse suurenedes suurenevad ka kõik sihtimise, päästmise ja kauguse hindamise vead.

Tekst: Heikki Kirotar, vabatahtlik autor

Kui palju laske lahingus tabab? Tegelikult mõni üksik. Ajakirjas Sõdur 5/2014 ilmus kapten Tarvo Plankeni ja major Allar Eesmaa väga põhjalik artikkel „Sõduri kolm oskust ehk ülevaade laskeväljaõppe olevikust ja tulevikust“, milles kirjeldati kaitsejõudude laskeväljaõppe probleeme ja tehti mitmeid sisulisi ettepanekuid laskeväljaõppe arendamiseks taktikalisemaks. Järeldati, et liiga suur osa laskeväljaõppest kulutatakse staatilisteks harjutusteks lasketiiru ideaalsetes tingimustes, mille tõttu lahinglaskmistel, kus on vaja lasta ebamugavatest asenditest kiiresti ilmuvate ja kaduvate sihtmärkide pihta, lastakse peamiselt mööda. Näiteks vanemallohvitseride baaskursuse lahinglaskmise harjutuses „Jagu rünnakul“ tabati peamiselt 5 kuni 50 meetri kaugusel asuvaid sihtmärke otselasuga 8% ja rikošetiga või kuuli tükkidega 5% laskudest. Iga osaleja lasi keskmiselt 117 padrunit ja tabas 9 kuuliga. Lisaks 6 rikošetti, mis tulid sellest, et sihtmärgid olid metsasel maastikul osaliselt varjatud punkri, mätaste ja võsaga, nagu oleksid ka vaenlased positsioonidel. Järeldati, et metsasel maastikul ja varjunud vastast ei ole lihtne hävitada, tabab alla 10% laskudest, hoolimata sellest, et kontaktid on lähidistantsilt.

Kahjuks ei ole olemas raha ega aega, et kõiki jalaväelasi märgatavalt täpsemalt ja kaugemale tabama õpetada. Sellepärast tegeldaksegi täpsuslaskurite koolitamisega, et igas üksuses oleks keegi, kes näeb ja tabab kaugemale.

Artiklis kirjutan lahti mõned täpse ja kaugele laskmise põhimõtted ja teen ajaloolise tagasivaate täpse laskmise ajalukku. paistab ainult natuke pead ja ülakeha. Jao täpsuskütil on optilise sihikuga täiendatud sõjapüss, heal juhul ka binokkel. Mõnenädalase erialakursuse käigus õpetatakse silma, binokli ja optilise sihiku abil vaatlema maastikku ja hindama leitud vaenlase kaugust ning tegema enne tule avamist ilmastikutingimustest tulenevaid sihikuparandusi või sihtimispunkti muutusi ehk võtma ennakuid. Lisaks õpetatakse varjatud vaenlasi avastama ja vaenlase vaatluse eest paremini varjuma. Täpsusküti koolituse ja varustusega võitleja suudab tabada sihtmärke kuni poole kilomeetri kaugusele. Meenutame, et keskmise jalaväelase praktiline laskekaugus on mõnikümmend, parimal juhul sadakond meetrit ja siis on tabamusi alla 10% laskudest. Praktiline laskekaugus on selline, mille pealt tabatakse suure kindlusega esimese või teise lasuga. Seda ei tohi segamini ajada maksimaalse sihikulise laskekaugusega, mis on sõjapüssidel mitusada meetrit, või kuuli maksimaalse lennukaugusega, mis on mitu kilomeetrit.

Täpsusküttidest väike osa, veerand või isegi viiendik, suudavad täita pikemaid iseseisvaid ülesandeid kompanii, pataljoni või brigaadi vastutusala piires üksi või väikese meeskonna osana. Nemad on ülema silmad ja kõrvad, tegelevad tavaliselt maastikuluure või oma üksuse kaudtule juhtimisega, lisaks suudavad tulistada olenevalt relvasüsteemi võimekusest kuni ühe kilomeetri kaugusele. Vaenlane tuleb hävitada efektiivselt ja näiteks kogunemisala pihta juhtitud kaudtulelöök on oluliselt mõjusam kui üks või kaks kiiret lasku vintpüssist. Täpsusküttide meeskond on kompaniiülema läheduses juhtimisrühmas, pataljoni staabikompaniis eraldi jao või luurerühma osana, brigaadi luurekompanii rühmana. Sealt jagatakse täpsuskütte allapoole rühmade, kompaniide ja pataljonide toetamiseks samamoodi nagu raskemaid relvasüsteeme.

Ülesannete täitmiseks on täpsusküttide meeskonnas 2–5 sama väljaõppega võitlejat, kes suudavad üksteist täiendada ja asendada. Põhiline täpsusrelv on tavaliselt poltlukuga ja suurema kaliibriga, näiteks 300 Winchester Magnum ja 338 Lapua Magnum ehk meetermõõdustikus 7,62 x 67 mm ja 8,6 x 70. Suhteliselt rasket, kuni kaheksa kilo kaaluvat ja summutiga kuni poolteist meetrit pikka aeglase tulekiirusega relva kantakse tegutsemisalale liikumisel relvasüsteemi kaitsmiseks tavaliselt relvakotis. Relva lisavarustus sisaldab optilist sihikut, tihtipeale ka valgusvõimendit või termosihikut pimedas tegutsemiseks. Meeskonna erivarustuse hulka kuuluvad lisaks binoklile ka laserkaugusmõõdik, vaatlustoru ja sidevahendid ning maskeerimisvahendite komplekt. Meeskonna lähikaitseks kantakse helisummutiga sõjapüsse ja püstoleid. Kui tegutsemisalal on suur oht sattuda vaenlasega kontakti, võetakse kaasa kuulipilduja ja granaadiheitja, pannakse positsiooni ümber üles kildmiinid või täpsuskütte toetama terve jalaväejao.

MIS OMADUSED PEAVAD TÄPSUSRELVAL OLEMA?

Optilise sihiku kinnitamine püssile ei muuda seda koheselt täpsusrelvaks, just nagu sadula sidumine sea selga ei muuda põrsast traavliks. Sellepärast räägitaksegi täpsusrelvasüsteemist, et lisaks piisavalt täpsele relvale on vaja kvaliteetset laskemoona ja optilist sihikut ning eelkõige piisava väljaõppega laskurit seda kõike kasutama.

Sõjapüsside puhul on esmatähtis odav hind ja vastupidavus ning pikaajaline töökindlus välitingimustes. Lasketäpsus ehk tabamuste tehniline hajuvus on teisejärguline, sest relva võidakse kasutada nii telgivaiade maassetagumiseks kui laskepesa kaevamiseks ning alles pärast pikemat mudarallit vaenlase jalaväe suunas tulistamiseks. Töökindluse tagamiseks peavad liikuvad osad olema kokku sobitatud piisava „loksuga“, et ka saastane hooldamata relv pauku teeks. Loksuvad osad mõjuvad halvasti relva lasketäpsusele ja kulunud relva lasketäpsus halva kvaliteediga laskemoonaga võib olla mitu korda halvem. Kalašnikovi automaadil peetakse tabamuste sobivaks hajuvuseks tavamoonaga M43 15 cm 100 m ja 45 cm 300 m kaugusele. Eugene Stoneri leiutatud AR15 baasil ehitatud sõjapüssi M16 10 lasu seeria hajuvus laskemoonaga M193 peab olema 100 m kauguselt alla 11 ja 300 m kauguselt alla 32 sentimeetri. Eestlastele paremini tuntud G3 perekonna sõjapüssi viie lasu seeria hajuvus uue relva testlaskmisel ei tohtinud ületada 12 cm 100 m kaugusele, kusjuures täpsusrelvadeks sobisid ainult need mudelid, mille laskude hajuvus ei ületanud 8 cm. Samamoodi on arenenud riikides M14 baasil täpsusrelvade ehitamisel kombeks vahetada tavaline relvaraud täpsusraua vastu. Natuke mõtlemisainet „relvaseppadele“, kelle arvates suvalise Antsu käes 10 aastat ja 5000 lasku kulutatud, siniseks lastud rauaga relvavare on kindlasti väga hea ja sobiv täpsusrelva ehitamiseks!?

TABAD ÜHTE, HIRMUTAD KÕIKI!

Täpsuslaskmine Ukrainas on peamiselt aju- ja varitsusjaht inimestele. Tegevus keerleb küsimuse ümber, kui kiiresti suudetakse leida sihtmärk, mõõta täpselt kaugus, tuletada kuuli lennukaar ja sihtmärk hävitada.

Märgatav osa uuemast infost täpsuslaskmise kohta Ukraina rinnetel on ebausaldusväärne. Mõlemad pooled toodavad hoogsalt oma eesmärke toetavaid propagandamaterjale. Eesti toetab oma riigi ja vabaduse eest võitlevaid ukrainlasi.

Nii täpsuslaskmine sõjalise erialana kui ka info levitamine täpsuslaskmisest hävitavad tõhusalt vaenlase vaimset ja füüsilist võitlusvõimet. Kui lähedusse lendavad aeg-ajalt sihitud üksiklasud või keegi saab ootamatult kuuli vaenlase täpsuslaskuritelt (mitmuses, sest tõhus tegutsemine on meeskonnatöö), tekib surmahirm ja palju negatiivset stressi. Ukrainas toimuva täpsuslaskmise mõistmiseks on vajalik pikk tagasivaade eriala ajalukku, sest aastakümneid kasutusel olnud relvastus, väljaõppe põhimõtted ja taktikalised võtted kujundavad tänast tegelikkust.

Täpsuslaskmisel on reegleid, mis arvestavad koos inimeste oskustega ka olemasoleva relvastuse ja varustuse võimalusi.

Reeglit 3-6-9 võib tõlgendada, et sõjaliseks täpsuslaskmiseks on piisavalt hea relvasüsteem, mille tabamuste hajuvus 100 m kauguselt ei ületa 3 cm, sellega saab inimest tabada kuni 600 m kauguselt ja see on piisav 90% olukordadest. 3 cm hajuvus 100 m pealt on 9 cm 300 ja 18 cm 600 m kauguselt ideaalsetes tingimustes. Tikutops, hokilitter ja kettagolfi „lendav taldrik“. Hingeldades, värisevate käte ja sajakahekümnese pulsiga suureneb laskude hajuvus kahe- või isegi kolmekordseks. Tikutops venib hokilitriks, hokilitter praetaldrikuks ja „lendav taldrik“ kohvikulauaks.

9 ehk 90% tähendab, et tegelikult on suhteliselt vähe olukordi, kus on võimalik ja mõistlik lasta üle 600 m kaugusele. Tabamiseks on vaja teha mitu lasku, millega on otseselt seotud järgmine reegel 1-2-4 või 100-50-25, mis aitab meeles pidada, mitu lasku on vaja tavaliselt teha sihtmärgi tabamiseks erinevatelt kauguselt ehk kui suur on võimalus tabada sihtmärki esimese lasuga. Dragunovi täpsuspüssi käsiraamatus on välja toodud, et peamärgi tabamiseks 200 m kaugusele on ette nähtud 1 lask ehk sihitud lasuga tabamise tõenäosus on 100%. 400 m kaugusele lastes kukub tabamuse võimalus 50%-ni ja 600 m kauguselt 25%-ni, sest on vaja lasta 2 ja 4 lasku. Ei olegi enam „üks lask, üks tabamus“, on hoopis „salve tühjendamine sihtmärgi lähedusse ehk üks läheb pihta“!?

LOLLIDE LOLLITAMINE ON TEADUS!

Paljud massimeedias pöörlevad legendid snaipritest, kes tabavad vaenlast ühe kuuliga paari kilomeetri kauguselt, ongi peamiselt legendid ja liialdused või puhas jama. Võimatud, viisakamalt öeldes ülimalt vähe võimalikud.

Väga hea relvaga lastud kuul lendab 600 m sekundiga, kilomeetri kahega ja kaks kilomeetrit viie sekundiga. Eksides sihtmärgi kaugust mõõtes viie protsendiga ehk võttes arvutuste aluseks kauguse 570 meetrit, tabatakse 36 sentimeetrit madalamale. 630 m puhul 40 sentimeetrit kõrgemale. 950 meetri pealt on viga poolteist meetrit alla ja 1050 meetri pealt üks koma seitse meetrit üle. 1900 meetri juures eksitakse kõrguseparanduses neljateistkümne ja 2100 meetri juures kuueteistkümne meetriga!

Kerge 2 m/s puhuv küljetuul paremalt kallutab kuuli 600 meetri kaugusele lastes 29 sentimeetrit vasakule. Kui sama tugevusega tuul puhub vasakult, lükkab see kuuli 41 sentimeetrit paremale. Vahe tuleneb kuuli pöörlemisest lennu ajal paremale ja mõlemal juhul läheb kuul inimest puhtalt mööda. Et pea arvutamisest ikka korralikult valutama hakkaks – ühe kilomeetri kauguselt oleks tuuleparandus 90 ja 137 sentimeetrit, kahelt kilomeetrilt 375 ja 745 sentimeetrit. Tähtis ei ole tõde, vaid see, mida peetakse tõeks!

TÄPNE LASKMINE NÕUKOGUDE IMPEERIUMIS

Nõukogude impeeriumis lõpetasid II ilmasõja käigus loodud täpsuslaskurite koolid tegevuse 1950ndatel. Mõned aastad hiljem alustati uue täpsusrelvasüsteemi arendamisega, asendamaks kulunud Mosini vintpüssi 1931. aasta mudelil põhinevaid täpsusrelvi ja 1930ndate alguses sakslastelt kopeeritud optilisi sihikuid PE ja PU. Omas ajastus olid nimetatud relvasüsteemid päris head ja tabasid kvaliteetse laskemoonaga oskusliku laskuri käes inimest mõnesaja meetri kaugusele. Mitmetest kandidaatidest välja valitud poolautomaatse relvasüsteemi SVD lõi konstruktor Jevgeni Dragunovi töörühm aastatel 1957–1963. 1963. aasta juulikuus ametlikult heakskiidetud relvasüsteemi suuremas mahus tootmine ja tarned üksustesse algasidki järgmisel, 1964. aastal ehk 58 aastat tagasi. SVD-d nimetatakse relvasüsteemiks, sest lisaks relvale töötati 1963. aasta suveks välja komplekti kuuluv 4 x suurendav optiline sihik PSO-1.

1966. aastaks loodi täpsuslaskemoon koodiga 7N1. Täpsusmoon laeti kõrgema kvaliteediga püssirohuga ja parema ballistilise kujuga terassüdamikuga täismantelkuuliga. 10 lasu seeria tabamuste hajuvus 300 m kauguselt ei tohtinud ületada 8 cm. See tehniline täpsus on tänapäevalgi enamikule täpsusrelvadele piisav.

SVD oli ette nähtud maaväe tähtsamates allüksustes rühma täpsuslaskuri relvastamiseks. Relv anti rühma parimale laskurile, kes asus välitingimustes rühmaülema läheduses, rännakul sõna otseses mõttes samas soomukis. Lahingukomplekt oli 4-5 10-lasulist padrunisalve. 1970. aastail loodi ühenädalane täpsuslaskuri erialakursus, mida 1984. aastani õpetasid allüksustes hea laskeoskusega silma paistnud kaadriväelased. Erialakursuse tegelik sisu sõltus koolitajate oskustest, kogemustest ja eelistustest. Täpsuslaskuri kursuseks võidi nimetada paaripäevaseid tiirulaskmisi. Pikemad kursused kestsid mitu nädalat, alustati üksikvõitleja oskustega ja lõpetati lahingupaari koostöö harjutamisega maastikul, k.a lasketreeningud päeval ja öösel relva praktilise laskekauguse piires.

Aastaks 1984 oli Afganistani sõja viie aasta kogemusest õpitud, et okupantide täpsuslaskmise oskused olid kehvakesed hoolimata sellest, et lõviosa okupatsiooniväest koosnes suhteliselt hästi koolitatud motolaskurüksustest ja langevarjuritest. Koolituse parandamiseks koondati täpsuslaskmise väljaõpe ning pädevad koolitajad armeede ja alates 1987. aastast maakaitseringkondade alluvusse, see oli oluline muutus võrreldes varasema polgu- ehk eesti mõistes rügemendipõhise väljaõppega. Sõjakogemuste tõttu pikendati erialakursust ja täiendati varustust. SVD-d taheti varustada harkjalaga, mis oli „laenatud“ tavaliselt

Tõsisemalt hakati Venemaal täpsuslaskmise arendamisega tegelema pärast impeeriumi lagunemist, Itškeeria sõdade kogemuste baasil. 2011 avati täpsuslaskurite kool Päikeselinnas Solnetšnogorsk. Idee oli hakata seal ette valmistama maaväebrigaadide laskurite koolitajaid ja laskureid kaitseringkondade erialakoolidesse. Eesmärgiks oli komplekteerida kõik maaväebrigaadid ainult elukutselistest sõduritest koosnevate täpsuslaskurite kompaniidega. Täpsuslaskurid oleksid jagunenud kaheks tasemeks –parema väljaõppe ja varustusega laskurid täitma brigaadi ülesandeid brigaadi luurekompaniiga ning tavalise väljaõppega laskurid jalaväepataljonide täiendamiseks. SVD pidi hääbuma ja asendatama uute mudelitega. Kuid nagu Vene armee mehitamisega, ei saadud hakkama ka selle projektiga, sest polnud raha ja eelkõige inimesi, seetõttu oli nendes kompaniides ka palju ajateenijaid. Relvadeks SVD, SV 98, KSVK jne. Erialakursus kestab kolm kuud ja sellele järgneb põhimõtteliselt kogu teenistuse kestev täiendkoolitus brigaadis, ringkonnas ja Päikeselinnas.

Tänase olukorra kirjeldus tuleb kokku võtta tõdemusega, et külma sõja ajal oli nii lääneriikides kui Nõukogude impeeriumi armeedes suhteliselt vähe täpsuslaskureid. Peale väikesearvuliste ja peamiselt elukutselistest koosnevate luure- ja eriüksuste ei peetud mõistlikuks seda eriala suuremal hulgal koolitada ja varustada. Näiteks USA maaväe pataljoni koosseisus oli eelmise sajandi lõpul kolmest kaheliikmelisest meeskonnast (laskur ja vaatleja) ning jaoülemast koosnev seitsmeliikmeline täpsusküttide jagu. Uuemas struktuuris on pataljonis ette nähtud kümme täpsuskütti: kolm kolmeliikmelist meeskonda (laskur, vaatleja ja julgestaja) ja jaoülem. Jaost on võimalik moodustada 3–5 täpsusküttide meeskonda. Jalaväekompaniide koosseisus täpsuskütte ei ole, pataljon toetab kompaniisid vajadusel täpsusküttide meeskondadega.

Järgmises Kaitse Kodus! kirjutan ukrainlaste täpsuslaskmise arengust.