LAEVADE POMMITAMISE MÄNGUNUPUD EHK SÕJALAEVADE TÜÜBID 3. ALLVELAEV - "EBAHÄRRASMEHELIK" RELV

LAEVADE POMMITAMISE MÄNGUNUPUD EHK SÕJALAEVADE TÜÜBID 3. ALLVELAEV - "EBAHÄRRASMEHELIK" RELV

Unistus veealusest transpordist on inimesi ammu paelunud ning esimesed katsed vee all sõitvate laevadega tehti juba hiliskeskajal. Peaaegu kohe hakati mõtlema ka sellest, kuidas rakendada allveelaevu sõjapidamises.

Tekst: nooremleitnant GRIGORI GAVRILOV , EML Sakala operatsiooniohvitser

Teadaolevalt kasutati esimest relvastatud allveelaeva juba Ameerika Iseseisvussõja ajal. Tänu võimele haihtuda vee alla kutsus allveelaev esile nii meeletut vaimustust kui ka õudust. Pooldajad ennustasid uue ajastu tulekut ja pealveelaevade täieliku kadumist, vastased püüdsid allveelaevu 1899. aasta Haagi konventsiooni raames lausa keelustada. Tulevane Briti mereväe ülem admiral Wilson ütles 1901. aastal esimese Ühendkuningriigi allveelaeva kohta, et see on „ebaaus,

ebahärrasmehelik ja kuratlikult mitteinglispärane relv“ ning arvas, et allveelaevnikud tuleks üles puua nagu piraadid. Vastuseks sellele tekkis Briti allveelaevnikel tava heisata pärast ülesande edukat täitmist piraadilipp. See traditsioon on au sees siiani.

Esimeste allveelaevade jõuajam oli käsitsi vändatav sõukruvi, hiljem ka auruturbiin või bensiinimootor, kuid kõik need osutusid ebaefektiivseteks või äärmiselt ohtlikeks. Hoopis parem lahendus oli diisel-elektriline allveelaev, mis pinnal liigub diiselmootori jõul, laadides samal ajal generaatori abil akusid, ja vee all sõidab akutoitel elektrimootoriga. Probleemiks oli mõistagi akude mahutavus, tänu millele kiirused ja sukeldumisajad olid üsna väikesed. Samuti oli suureks mureks hingatava õhu kiire saastumine. Sõltuvalt meeskonnaliikmete arvust ja allveelaeva suurusest oli sõjaaegsete allveelaevade maksimaalne sukeldumisaeg 12–48 tundi varitsedes, vee all sõites veelgi vähem. Sellest tulenevalt liikusid allveelaevad Teise maailmasõja lõpuni enamasti veepinnal, sukeldudes ainult rünnakute teostamiseks. Kuna vee all saavutatav kiirus oli väike, sai paljusid sihtmärke, eriti sõjalaevu, rünnata ainult varitsusest. Tänu sellele kutsutakse selle ajastu allveelaevu mõnikord „sukelduvateks torpeedopaatideks“.

Lisaks torpeedodele ja miinidele kuulusid algusaastatel allveelaevade relvastuse hulka ka suurtükid. Näiteks ajaloo edukaim allveelaevaäss Lothar von Arnauld de la Periere uputas Esimese maailmasõja ajal oma 194-st laevast peaaegu kõik suurtükitulega. Suurtükk pidi kaitsma ka õhurünnakute eest, Saksa merevägi katsetas lühikest aega Biskaia lahel isegi õhutõrje-allveelaevu. 1930. aastate paiku eksperimenteeriti ka nn allveeristlejatega – allveelaevadega, mille relvastusse kuulusid ristleja kaliibriga suured relvad –, kuid pikka eluiga neil ei olnud.

1954. aastal võttis Ameerika merevägi teenistusse USS Nautiluse – esimese tuumaallveelaeva ehk tuumajõuajamiga allveelaeva. Tuumareaktor andis praktiliselt piiramatu autonoomsuse – lahenes sisepõlemismootoriga seotud kütusepuuduse probleem ning hapnikku sai toota mereveest elektrolüüsi abil. Tuumareaktori meeletu võimsus võimaldas ehitada suuremaid laevu, mis kandsid kaasas mitme kuu provianti. Sisuliselt ainsaks piiranguks sai inimeste vastupidavus veeta vee all nädalaid ja kuid. Vee all täiskiirusel sõitmine ei olnud enam probleem.

Nimetatud arengud muutsid tuumaallveelaeva ääretult ohtlikuks vastaseks ja sisuliselt nullisid kõik Teise maailmasõja ajal allveelaevade vastases võitluses tehtud edusammud. Ometi olid tuumaenergial omad miinused. Ennekõike on tegemist väga kalli tehnoloogiaga, mida said endale lubada vaid loetud riigid. Teiseks seisneb reaktorite eripära pidevas jahutusvajaduses, see aga saavutatakse merevee tsirkuleerimisega, millega paratamatult kaasneb müra. Diisel-elektrilistel allveelaevadel seda probleemi ei ole, seega sama põlvkonna diisel-elektriline allveelaev on üldiselt vaiksem.

Viimase kolmekümne aasta jooksul on lõpuks küpseks saanud erinevad nn AIP-tehnoloogiad ehk õhust sõltumatud jõuajamisüsteemid, mis võimaldavad ka diiselelektrilistel allveelaevadel viibida pikemat aega vee all. AIP-tehnoloogiaid on mitmeid ja nad on enamasti pärit Euroopa riikidest, kuid AIP-allveelaevu toodetakse ka Hiinas, Jaapanis ja Lõuna-Koreas. Siiski on tuumaenergial endiselt üks suur eelis – tänu peaaegu piiramatule energiatootmisele võivad tuumaallveelaeva sensorid olla oluliselt võimsamad. Tuumaallveelaevad on reeglina suuremad ja enamasti seostatakse neid avaookeaniga, kus on ruumi kiiresti sõita ja sügavale sukelduda. Diisel-elektrilised allveelaevad seevastu on rannikumere laevatüüp. Mõistagi jämedalt üldistades.

Ka allveelaeva kere kuju on äärmiselt tähtis. „Sukelduvate torpeedopaatide“ ajastul oli tähtsam stabiilsus ja kiirus vee peal, seega sarnanesid kered kujult laevadega. Esimestena hakkasid vee all sõitmiseks adapteeritud kerega allveelaevu ehitama britid juba Esimese maailmasõja käigus, kuid suurema menu saavutasid sakslased järgmise ilmasõja ajal oma Type XXI-klassi allveelaevaga. Hüdrodünaamilise kujuga kere tegi sellest ajastu kiireima allveelaeva, mida pärast sõda uurisid ja kopeerisid usinalt nii liitlased kui ka Nõukogude Liit.

1950. aastatel astusid järgmise suure sammu allveelaeva ehituses jällegi ameeriklased, kui töötasid välja nn Albacore’i kerekuju, mis sai nime eksperimentaalse allveelaeva USS Albacore järgi. Alus oli eriti voolujoonelise kerega ja veepisarakujulise vööriga, selline disain lubas allveelaevadel ületada isegi 30 sõlme vee all ehk sõita sama kiiresti kui suurem osa pealveelaevu. Seda tehnoloogilist arengut ei tasu alahinnata – voolujoonelise kerekuju välja arendamine käis paralleelselt esimeste allveelaeva tuumareaktoritega ja oli sama tähtis. Nende kahe tehnoloogia liit George Washingtoni ja Skipjacki klassides tegi Ühendriikide mereväest maailma juhtiva allveelaevaväe.

Sonarite pidevalt kasvav jõudlus nõuab edusamme ka vargtehnoloogias ning eeldab allveelaevade kerede erilist kujundust, nagu on lennukitel ja pealveelaevadel. Esimene näide sellest on Saksamaa ja Norra koostöös valmiv diisel-elektriline Type 212CD-klassi laev, mille ristlõige ei ole enam klassikaline „toru“, vaid pigem teemantikujuline. Järjest ahvatlevamaks muutub ka ilma tekiehitiseta disain.

RÜNDEALLVEELAEVAD

Relvasüsteemide järgi eristatakse ründeallveelaevu, tiibrakettidega relvastatud allveelaevu ja ballistiliste rakettidega relvastatud allveelaevu.

Ründeallveelaeva esimeseks esindajaks peetakse Briti R-klassi, mis astus teenistusse juba 1918. aastal. Tegemist oli algelise sonariga ehk hüdrofooniga varustatud laevaga, mis oli tänu oma kere kujule eriti kiire vee all. Toona oli tegemist uuendusliku laevaklassiga, sest need allveelaevad pidid jahtima sakslaste allveelavu, mitte kaubalaevu. Teadaolevalt ei suudetud sõja ajal sooritada ühtegi edukat rünnakut, see-eest väisasid need laevad Vabadussõja ajal Tallinna Briti Läänemere eskaadri lisajõuna.

Ajapikku kadusid erinevused all- ja pealveetõrje allveelaevade vahel, relvastusest kadusid suurtükid, kahanes miinirelvastuse osakaal ning kasvas raketirelvastuse tähtsus. Hilisema aja populaarsemaid ründeallveelaevu on Saksamaal toodetud Type 209 perekonda kuuluvad laevad, mida toodeti aastatel 1971–2008 ja eksporditi 14 riiki, nende disainil põhinevad nii mõnegi riigi rahvuslikud edasiaren- dused. Näiteks Türgi ja Lõuna-Korea allveelaevatööstus on jalule saanud just tänu sellele laevaklassile.

Type 209-t toodetakse ainult ekspordiks. Sõltuvalt tellija soovist võib laev olla suurem või väiksem, üldiselt umbes 1500 t veeväljasurvega, ning erinevate sensorite ja relvade konfiguratsioonidega. Torpeedoaparaate on kaheksa, need võimaldavad veesata miine või lasta pealveelaeva vastaseid rakette. Samasugusteks võib lugeda Nõukogude Liidus välja töötatud Kilo-klassi allveelaevu, mida moderniseeritud kujul toodetakse siiamaani. Neid on ehitatud üle 70, enamik laevu on endiselt rivis ning nende „sügavalt moderniseeritud“ variante ehitatakse siiamaani, sh välisriikidele.

Eraldi tuleks välja tuua tuumajõuajamiga nn kiired ründeallveelaevad. Kui üldiselt varitseb diisel-elektriline ründeallveelaev oma sihtmärke endiselt rannikulähedases meres, siis tema tuumajõuajamiga relvavendade põhieesmärk on kaitsta (või rünnata) tuumalõhkepeadega ballistiliste rakettide allveelaevu ja nende kaitseks valla lastud ametivendi. Ajalooliselt olid need ainult tuumarelvariikide pärusmaa, kuid 2008. aastal sõlmis Brasiilia Prantsusmaaga tehnoloogiaekspordi kokkuleppe ning alustas 2018 oma esimese tuumaallveelaeva ehitamist. Samalaadne kokkulepe oli Prantsusmaal ka Austraaliaga, kuid eelmisel aastal tuli selle tühistamisest suur diplomaatiline skandaal ning nüüd plaanib Austraalia hankida oma tuumajõul ründeallveelaevad USA ja Suurbritannia abiga. Veelgi kummalisem lugu on Indiaga, mis on üürinud(!) aja jooksul kaks tuumaallveelaeva Venemaalt ja väidetavalt plaanib seda teha tulevikuski.

TIIBRAKETTIDEGA ALLVEELAEVAD

Tiibrakettidega allveelaevad olid esimeste tiibrakettide suuruse tõttu alguses täiesti omaette allveelaevatüüp.

Nii Ameerika Ühendriikide kui Nõukogude Liidu esimesed tiibrakettidega allveelaevad olid diisel-elektrilised laevad, mille relvastuses olid vaid loetud tuumalõhkepeadega maismaa ründamiseks mõeldud raketid. Rakette sai lasta ainult veepinnalt. Kui Ameerika teenistuses oli ainult viis eri klassidest nn Regulus-allveelaeva (raketisüsteemi nime järgi), mis jõudsid teenida napid kümme aastat, enne kui nad vahetati välja oluliselt täiuslikuma relvasüsteemi vastu, siis Nõukogude Liidus jõuti ehitada üle kahesaja Whiskey-klassi aluse.

Nõukogude Liit jätkas tiibrakettidega allveelaevade edasi arendamist nii laevatõrjeks kui ka maismaa sihtmärkide ründamiseks. Esimesed laevavastaste tiibrakettidega Nõukogude allveelaevad – Echo- ja Juliett-klassid – olid varustatud ka suure tulejuhtimisradariga tekiehitise vööriosas, mis tuli enne laskmist lahti pakkida. Mõistagi pidi allveelaev jääma laskmise ajal kauemaks pinnale ning oli seetõttu kergesti avastatav ja haavatav. Lääne laevavastaseid ja maismaa ründamiseks mõeldud rakette võib lasta tavalise torpeedoaparaadi kaudu, seega puudus vajadus eraldi laevatüübiks. Nõukogude Liidus sundisid aga tehnoloogia tase ja sihtmärkide profiil ehitama väga suuri rakette ja vastavalt neile eraldi laevu, olgu siin näiteks vee all peaaegu 20 000 t väljasurvega Oscar II-klass.

Tänapäeval on piir ründe- ja tiibrakettidega allveelaeva vahel vaikselt hägustumas. Näiteks võib tuua Vene Lada-klassi diisel-elektrilise ründeallveelaeva, mis on varustatud tiibrakettide püststardi laskepesadega, või samasuguse Lõuna-Korea Dosan Ahn Changho-klassi, mis astus veel ühe sammu edasi ja on lisaks tiibrakettidele varustatud ka konventsionaalsete lõhkepeadega ballistiliste rakettidega. Ka Iisraeli mereväel on kuus Dolphin-klassi allveelaeva, mille Popeye-tiibrakette arvatakse olevat võimelised kandma „maailma kõige avalikumat saladust“ – Iisraeli tuumarelva.

BALLISTILISTE RAKETTIDEGA ALLVEELAEVAD

Ballistiliste rakettidega või strateegilisteks allveelaevadeks nimetatakse allveelaevu, mis täidavad tuumarelvaarsenaliga riikides „teise löögi“ ülesannet. Teisisõnu nad kindlustavad, et globaalses tuumasõjas kaotavad kõik osapooled. Mõte seisneb selles, et isegi kui ühel osapoolel õnnestub väga osava ja ootamatu raketilöögiga hävitada kõik vastase maapealsed tuumarelvad, siis ookeaniavaruses patrullis olev strateegiline allveelaev suudab „kätte maksta“.

Strateegilised allveelaevad on reeglina teistest laevadest suuremad ja kannavad kaasas tõesti hirmuäratavat laadungit. Näiteks tänapäevased Ameerika Ohio-klassi allveelaevad on 170 meetrit pikad ja nende veeväljasurve vee all on üle 18 000 tonni. See on rohkem kui peaaegu ükskõik millisel pealveelaeval. Iga Ohio pardal on 24 Trident-raketti, igal raketil on kuni 12 iseseisvalt sihitavat lõhkepead, mis tähendab, et üheainsa Ohio pardalt võib 288-le eri koordinaadile ookeani taga saabuda kuni 475 000 tonni lõhkeaine ekvivalendiga täppislöök.

Tänapäeval on 7 riigil kokku üle 40 strateegilise allveelaeva, kuid aastakümneid tagasi oli neid viimsepäevarelvi tunduvalt rohkem. 1959. aasta detsembris õnnistas esimesena maailmas oma strateegiliste allveelaevade laevastiku sisse USA. Vähem kui kümne aastaga kasvas see 41 laevani viies erinevas klassis, mis nimetati väga ameerikalikult Ühendriikide iseseisvussõja tegelaste järgi. Laevad olid oma aja tehnoloogiline tipp tänu mitmetele teadus- ja arendusprogrammidele, mis eelnesid massitootmisele. Huvitav on asjaolu, et tuumareaktorite ja vee alt lastavate rakettide tehnoloogia kõrval oli tehniliselt kõige raskem ja muljetavaldavam ülitäpne navigatsioonisüsteem, nii allveelaeva kui Polarise raketi enda oma. Kõik laevad olid tuumajõuajamiga ja Albacore’i kerekujuga laevad, igaüks neist kandis 16 ühe termotuumalõhkepeaga raketti.

Nõukogude Liit võis uhkustada sellega, et oli veidi üle aasta varem esimesena edukalt sooritanud ballistilise raketi laskmise allveelaeva pardalt, aga vaieldamatu on asjaolu, et nende relvasüsteem jäi Ühendriikide omale lootusetult alla. Sisuliselt oli tegemist erinevate natsiSaksamaa meeleheite-„imerelvade“ puntraga. Zulu-klassi eriline modifikatsioon, B-62 nimeline allveelaev oli sisuliselt Nõukogude reaalsuseks kohandatud Type XXI ja selle põhirelvastusse kuulus ainult kaks raketti R-11FM, mille juured ulatuvad V-2 ja Wasserfalli süsteemidesse. Rakette sai lasta ainult veepinnalt ja nad jäid Ameerika Polaristele alla kõikidelt omadustelt.

Külma sõja võidurelvastumise ajal oli tegemist ilmselgelt lubamatu mahajäämusega, seega hakkas NSVL hoogsalt puudujääke kõrvaldama. Kohe järgnes veel üks diiselelektriline strateegiliste allveelaevade klass Golf ja alles seejärel paljuski eksperimentaalne tuumajõuajamiga Hotel-klass. Mingisugusest võrdlusest tasub rääkida alles 1970. aastatel ilmunud Delta II-klassiga. 1970. aastate jooksul hankisid endale strateegilisi allveelaevu ka Prantsusmaa ja Suurbritannia, alates 1980. aastast ka Hiina Rahvavabariik. Viimase kümne aasta jooksul on samasuguseid relvi kasutusele võtnud ka India ja PõhjaKorea, kusjuures viimase Sinpo-klass on hetkel maailma ainus avalikult tunnustatud diisel-elektriline strateegiline allveelaev.

ERIOTSTARBEGA ALLVEELAEVAD

Allveelaevad on oma olemuselt algusest peale olnud vargrelvad, igasugused luure- ja muud erimissioonid käivad nendega käsikäes. Luureallveelaevad on omaette maailm ning mõistagi on avalikes allikates vähe infot isegi nende ajalooliste esindajate kohta.

Teadaolevalt kasutas NSV Liit eriotstarbelisi allveelaevu, mis olid spetsiaalselt modifitseeritud veealuste luureandurite paigaldamiseks ja veealuste kaablite pealtkuulamiseks. Praegu jätkab nende kasutamist Venemaa. Ka Ühendriikidel on alates 1965. aastast olnud pidevalt teenistuses vähemalt üks luureallveelaev.

Lisaks tehnilisele luurele toimetavad allveelaevad vastase rannikule ka vanamoodsaid salakuulajaid ja eriväelasi. Näiteks neli Tomahawk-tiibrakettide kandjateks ümber ehitatud Ohio allveelaeva mahutavad üle 60 SEAL-i eriväelase koos nende kääbusallveelaevadega. Viimati nimetatud aluste ja muu mereeriväelaste varustuse ehitajate seas on tegija Itaalia, kellel on selles vallas pikk ajalugu.

Paljud „tavalised“ allveelaevad on samuti kohandatud luuretegevuseks – kõige sagedamini spetsiaalsete lüüside või eraldi kambritega eriväelaste ja nende varustuse „veeskamiseks“ või lihtsalt sensorite abil erinevate pildija raadioluure andmete kogumiseks.

Ühendriikide mereväe Ohioklassi allveelaev USS Wyoming

FOTO: REBECCA REBARICH/US NAVY