MILLAL MOSKVA VAIKIB: PUTIN TÜÜRIB VENEMAA ETTEARVAMATUSSE KAOSESSE

MILLAL MOSKVA VAIKIB: PUTIN TÜÜRIB VENEMAA ETTEARVAMATUSSE KAOSESSE

Kas Venemaa kestab praegusel kujul 2084. aastani? Lugejad võivad tunda küsimuses ära vihje Andrei Amalriku 1969. aasta esseele „Kas Nõukogude Liit jääb ellu aastani 1984?“, mis omakorda oli vihje George Orwelli romaanile „1984“.

Tekst: KADRI PAAS , ajaloolane ja sisejulgeoleku asjatundja

Nagu Amalriku küsimus Nõukogude Liidu tuleviku kohta, keskendub seegi küsimus Venemaa välissuhetele ja territoriaalsele terviklikkusele. Venemaa lüüasaamine Ukrainas algatab riigis tõenäoliselt kaose, mis on sama suur või isegi suurem kui see, mida kogeti Nõukogude Liidu lagunemisel.

Süveneb protsess, kus Hiina, Türgi ja Euroopa Liit ning NATO asendavad Venemaa ja tema nn lähivälismaa gravitatsioonikeskused Ida-Euroopas, Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Siseriiklikud rahutused võivad olla ka Venemaa lagunemise katalüsaatoriks sarnaselt Nõukogude Liidu lagunemisele.

Venemaa võib mitmerahvuselise riigina muutuda väiksemaks. Sõjalise lüüasaamise, sisepoliitilise kaose, majandusliku halvatuse ja jätkuva demograafilise languse kombinatsioonis võivad Venemaa piirid implodeeruda sellisel määral, et hakkavad sarnanema 16. sajandi lõpu piiridega, mida Venemaal tuntakse kui „hädaaega“.

KAOTUSTEGA KAASNEB REVOLUTSIOON

Praegu möllavas Vene-Ukraina sõjas on palju teadmatust – alates tuu- marelvade kasutamise võimalusest kuni selleni, kuidas konflikt lõpeb. Mida me praegu teame, on see, et Venemaale on sõda olnud sõjaline läbikukkumine, katastroof. Venemaa ajaloos on sõjalistele katastroofidele tavaliselt järgnenud revolutsioonid ja/ või juhtkonna vahetus. Ei ole põhjust arvata, et praegune sõda on erand. Kui tuua vaid üks näide, siis Venemaa 1917. aasta veebruarirevolutsioon sai alguse majandusliku puuduse ja sõjalise defitsiidi kombinatsioonist. Selle sündmuse ja Venemaa praeguse olukorra vahel on tugevad paralleelid.

2014. aasta algus oli tõenäoliselt president Vladimir Putini valitsemisaja kõrgpunkt. 2013. aasta SKT oli Venemaal 2,3 triljonit dollarit, Sotši taliolümpiamängud olid edukalt lõppenud ja Putini ebaseaduslik Krimmi annekteerimine tõstis tema populaarsuse kõrgustesse.

Ometigi osutus Krimm mürgikarikaks. Krimmi annekteerimine ja Venemaa sekkumine Ukraina Donetski ja Luhanski oblastisse tõi kaasa rahvusvahelised sanktsioonid, mis koos naftahindade langusega vähendasid Venemaa sisemajanduse koguprodukti 2020. aastaks kolmandiku võrra. Selle tulemusena langes Venemaa elatustase järsult, isiklik kasutatav sissetulek vähenes, taastusid Boriss Jeltsini aega iseloomustanud inflatsioon ja põhitoiduainete nappus. Mitmed tegurid, nagu endeemiline korruptsioon, kapitali väljavool ja välismaiste otseinvesteeringute kasin tase enne sõda, kiirendasid majanduse allakäiku juba enne Venemaa teist sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris.

Tavaliselt tuleb sõja ajal majanduses valida relvade ja või vahel; Vene majandus on nüüdseks nii alla käinud, et pole kerge pakkuda ei relvi ega võid. Pärast 2022. aasta veebruari on veelgi karmistatud sanktsioonid vähendanud Venemaa majandust, eriti selle sõjalis-tööstuslikku sektorit. Kahesuguse (nii tsiviil- kui sõjalise) kasutusega tehnoloogia ekspordile kehtestatud sanktsioonid on põhjustanud tõsiseid häireid täppisjuhtimisega laskemoona, lahingulennukeid ja soomusmasinaid tootvas kaitsetööstuses.

Samasugust kahju on saanud Venemaa energiaeksport, mis on valitsuse peamine tuluallikas. Venemaa on kaotanud oma gaasituru Euroopas ja kaotab tänavu suurema osa oma naftaturust. Need on turud, mida ei saa asendada Aasia nõudlusega, sest enamik Venemaa nafta- ja gaasiväljadest asuvad seal ja enamik süsivesinike torustikke on orienteeritud läände.

Venemaa siseriiklik jaekaubandus on suures osas kokku varisenud. Riik ei saa importida paljusid lääne kaupu alates keerukatest puurimisseadmetest uute energiavarude ammutamiseks Põhja-Jäämere alt kuni mikrokiibitehnoloogiani, mida läheb vaja nii relvatööstuses kui ka tänapäevases tsiviilelus.

PUTIN SAATIS ARMEE SURMA

Siseriiklikku majandusnõrkust peegeldab kaos lahinguväljal. Venemaa on kaotanud sõjas rohkem kui 100 000 inimest. See arv ületab Venemaast kaks korda suurema rahvaarvuga Nõukogude Liidu kaotusi 1980. aastate Afganistanis kümne aasta jooksul. Toona sai Afganistanis hukka ligikaudu 48 000 Nõukogude sõdurit. Praegused kaotused on katastroofilised ka arvestades, et veebruaris Ukrainasse tunginud Vene regulaarvägede suuruseks oli ehk 190 000 meest.

Kaotuste arvu tuleb vaadelda ka Vene maavägede suhtelise väiksuse kontekstis. Sõja alguses oli Vene regulaararmee koosseisus 280 000 sõdurit ja umbes 20 000 organiseeritud reservväelast. Õhudessantvägedes oli umbes 40 000 langevarjurit. Venemaa nelja laevastiku ja ühe flotilli juurde kuulus umbes 35 000 merejalaväelast ning erioperatsioonide vägedes oli umbes 4000 spetsnazi võitlejat. Lisada võiks umbes 40 000 Donetski ja Luhanski rahvavabariigi miilitsat. Nendegi arvude summasse, mis on veidi üle 400 000, tuleks suhtuda skeptiliselt, sest korrumpeerunud komandörid paisutasid paberil vägede suurust ja paljud üksused olid sõja alguses tugevalt alamehitatud.

Olenemata suurusest kandsid maaväed veebruarist aprillini Kiievist Mariupolini märkimisväärseid kaotusi. Suurim hakklihamasin tegutses Donbassis, kus mõnesajaruutkilomeetrise strateegiliselt tähtsusetu territooriumi vallutamisel kanti hiiglaslikke kaotusi. Putin hävitas lahingutegevuses suure osa oma armeest ja peab nüüd hoidma territoriaalseid võite oma regulaararmee jäänuste ja kasvava hulga halvasti koolitatud või isegi väljaõppe ja motivatsioonita sõdurite abil. Kuigi surnuid ja haavatuid saab asendada, jäävad Vene sõjaväe juhti- mis-, logistika- ja moraaliprobleemid alles. Kehvasti varustatud, sundsõduritest koosnevad armeed, mida juhivad korrumpeerunud ohvitserid, võidavad sõdu harva, kui üldse kunagi. Kirjeldatud tegurid sarnanevad nendega, mis viisid Vene armee 1917. aastal mässuni. David Leani klassikalise filmi „Doktor Živago“ sõjastseenid annavad aimu, kuidas selline armee välja näeb ja kuidas see võib laguneda.

TERAV RIVAALITSEMINE

Nõrga majanduse ja kõikuva sõjalise olukorra kombinatsioonile tuleb lisada pinged valitsevas eliidis ja pettumus režiimi propagandistide seas. Venemaa tavapäraste sõjaväeülemate ning „ebaseaduslike“ sõjaväeülemate Jevgeni Prigožini ja Ramzan Kadõrovi vahel on alanud vastastikku näpuga näitamine, seejuures süüdistab viimane konkreetseid kindraleid sõjalises ebakompetentsuses ja kaitseministeerium korraldab avalike suhete kampaaniaid demonstreerimaks, kuidas kindralid siiski olukorda kontrollivad. Samuti on teateid võitlusest Venemaa sisejulgeolekuteenistuse (FSB) ja sõjaväeluure (GRU) vahel Ukraina operatsioonide eest vastutuse võtmise pärast. Venemaal viitavad eliidisiseste konfliktide pinnapealsed lained nähtamatutele süvahoovustele. Vene avalikus arvamuses, mida kujundavad riigipropagandistid, võivad peegelduda samasugused lõhed, nõrgendades rahvuslikku ühtsust sõjaajal.

Vene riiklik ringhääling on pärast Ukraina vastupealetungile järgnenud avalikkuse meeleheidet valanud õli tulle, kajastades üleskutseid, et kõrgemad ohvitserid hukataks või sooritaksid enesetapu sõja halva läbiviimise eest, ning otsides reetureid, keda pöörastes kaotustes süüdistada. Need saated näivad olevat moodne versioon duumasaadik Pavel Miljukovi kuulsast kõnest 1916. aastal. Kritiseerides Venemaa valitsuse järjekordset ebaõnnestumist, küsis Miljukov pärast valitsuse igakülgset hukkamõistmist: „Kas see on rumalus või reetmine?“ ja vastas oma küsimusele ise: „Valige mõlemad, tagajärjed on samad.“

Valitsuse ebakompetentsuse või oletatava riigireetmise esiletõstmisel võib olla vastupidine tulemus. Nagu Miljukovi kõne, mis aitas käivitada 1917. aasta veebruaris revolutsioonile kaasa aidanud sündmusi, võivad ka Vladimir Solovjovi ja Margarita Simonjani kaeblemine ja kriitika õõnestada Putini režiimi legitiimsust, mida riigimeedia Kremli hinnangul peaks kaitsma. Kindlasti ei ole see aidanud turundada Vene mobilisatsiooni, sest riigist on põgenenud kaks korda rohkem noormehi, kui on end teenistusse registreerinud. Majandusraskused, sõjalised kaotused ja kasvav pessimism, millest riigi- ja sotsiaalmeedia kubiseb, murendavad režiimi läikivat fassaadi.

PUTINI HALBADEST HALVEMAD VALIKUD

Selle sõjalise, majandusliku ja informatsioonilise katla keskmes istub Putin, kes on Venemaad otseselt või kaudselt valitsenud üle kahe aastakümne, mis on pikim valitsemisaeg pärast Stalinit. Putini loodud poliitiline süsteem on siiski mõeldud tänaseks, mitte homseks. Teisisõnu, see on kõige tugevam nende omaduste poolest, mis on mõeldud võimu säilitamiseks, kuid kõige nõrgem võimu üleandmiseks. See ei ole ebatavaline, sest enam kui 250 aastat Venemaa ajalugu on näidanud, et juhtkonna, st tsaaride võimuvahetused on ohtlikud, täis mõrvu, riigipöördeid, riigipöördekatseid ja „kummalisi“ meditsiinilisi sündmusi. Kas sellised sündmused võivad korduda?

Putini ametiaeg lõpeb 2024. aastal. Venemaa põhiseaduse järgi võib ta kandideerida veel kaheks kuueaastaseks ametiajaks. Põhiseadus ütleb, et president võib ametist lahkuda tagasiastumise, süüdimõistmise või „püsiva tervislikest põhjustest tingitud võimetuse tõttu täita talle antud volitusi“. Selles ei selgitata, kuidas see otsus tehakse. Presidendi ametist tagandamise korral saaks peaministrist presidendi kohusetäitja ja presidendivalimised peavad toimuma 90 päeva jooksul.

Kuid Putini Venemaal on põhiseadus potjomkinlik struktuur, mis annab Kremli ühepoolsetele meetmetele seaduslikkuse fassaadi. Putini ajal ei ole valimisi kunagi õiguspäraselt vaidlustatud, sest riigi ressursid on alati olnud Putini käsutuses, et ta saaks oma võitu kindlustada. Kui Putin sureb ootamatult loomulikel põhjustel, peaks Kreml kiiresti otsustama, kes hakkab valitsema ja mobiliseerima sõja ajal riigi ressursse.

Kes oleks kandidaat, kes võiks Putinit asendada? Kes seda tahaks? Putin, nagu enamik diktaatoreid, on loonud süsteemi, kus ei ole selget järeltulijat, vaid palju vastandlikke konkurentide rühmi. Vene ütlus „Kremlis on palju torne“ on mõeldud kirjeldama valitsuse poliitika pidevat heitlikkust. Putini tasakaalustav tegevus fraktsioonide omavaheliste konfliktide ja (tavaliselt rahaliste) soovide vahel annab talle nii võimu nende rühmade üle kui ka kaitse nende eest.

USALDAMATUS MAKSAB KÄTTE

Grupeeringute finantshuvide tasakaalustamine jätkub isegi sõja ajal. Venemaa kõrgemate energiajuhtide hiljutised mõrvad näitavad, et Putini järeltulija peaks kinnitama Kremli eliidile oma suutlikkust sama missiooni jätkata. Kui leidub üksmeelekandidaat, kes suudaks rahuldada erinevaid huve – sõjaväe, julgeoleku ja luure, gaasi- ja nafta-, finants- jt valdkondade huve – nii, et kõigi positsioonid, rikkus ja perekonnad oleksid kindlustatud, tähendaks see Venemaa jaoks stabiilsust.

Neid, kes teadsid Putini plaanist tungida Ukrainasse, oli vähe. Neid, kes enne sõda Putini agressiivsete plaanide pärast muretsesid, alandas Kremli peremees riigitelevisioonis. Pärast seda kannatasid nii eliit kui ühiskond rahvusvaheliste sanktsioonide majanduslike tagajärgede all. Sõjavägi kandis kaotusi Kiievist Harkivini ja Hersonini. Kui Ukraina peaks Krimmi tagasi saama, oleks see Venemaa suurim sõjaline lüüasaamine pärast Esimest maailmasõda.

Lüüasaamine paneks paljud rühmad nõudma Putini vastutust: sõjaväeohvitserid, kes eitavad oma süüd; tavalised sõdurid, kes nõuavad kättemaksu oma kannatuste eest; perekonnad, kes on kaotanud oma lähedasi või peavad nüüd hoolitsema haavatud pereliikme eest. Vene ühiskond on vihane kaotatud sõja ja hävitatud majanduse pärast. Kui võidul on sada isa ja lüüasaamine on orb, siis on selle orvu nimi Vladimir Vladimirovitš Putin. Seetõttu võib Putin seista silmitsi kas avalike ülestõusudega, mis taotlevad režiimimuutust, või paleepöördega, kus avalikku pahameelt püütakse leevendada juhtkonnavahetusega. Kas kumbki neist võiks õnnestuda?

Putin on muutnud oma režiimi osaliselt „riigipöördekindlaks“. Tal puudub selge järeltulija ja ta kasutab „jaga ja valitse“ taktikat. Nagu keskaegsel isandal, on Putinil ka mitu relvastatud käsilast just sellisteks juhtudeks. 2016. aastal eraldas Putin siseministeeriumist poolsõjalised väed, et luua Rahvuskaart (Rosgvardia), mida juhib ülimalt lojaalne Viktor Zolotov. Riigipöörde ajal võib Putin toetuse saamiseks pöörduda Kadõrovile lojaalsete tšetšeeni väeosade poole.

ILLUSOORNE TURVALISUS

Kuid Putini turvalisus võib olla illusioon. Rosgvardia on lahingutes kannatanud sama palju kui regulaararmee. Kadõrov võib mängida topeltmängu, oodates, kuni sõjavägi on veelgi nõrgenenud, et seejärel lüüa võimu Venemaa suurima puutumatu sõjaväe jõuga. Nagu öeldud, on regulaararmeel Kremliga arveid klaarida, sest FSB-sse kuuluvaid rühmitusi võidakse teha patuoinaks nende ebaõnnestumiste eest Ukrainas. Lisaks väljakujunenud organiseeritud kuritegelikele jõukudele võivad tekkida uued banded, mille keskmes on rahulolematud sõjaveteranid ja vanglast värvatud palgasõdurid. Mis juhtub Venemaa sisejulgeolekuga, kui selle ebakindlust suurendab tuhandekordselt armee kokkuvarisemine?

Isegi kui Putin kaotab riigipöörde käigus võimu, kas suudab siis uus juht või juhid tasakaalustada konkureerivaid huve, sh relvastatud grupeeringute omi, nagu Putin seda tegi? Ei ole mingit kindlust, et teised relvastatud elemendid aktsepteerivad riigipöörde tulemust ega ürita ise võimu haarata. Kui Putin elab riigipöördekatse üle ja koondab oma toetajaid, siis kuidas on lood erinevate relvastatud rühmituste lojaalsusega Venemaal? Riigipöördest võib olla lühike samm kodusõjani, kus erinevad rühmitused võitlevad üle maa. Kunagi varem ei ole Venemaal olnud nii palju relvastatud üksusi (sõjavägi, poolsõjaväelased, politsei, eraisikud) kui praegu. Suuremad siseriiklikud rahutused võivad osa Venemaast, eriti etnilisi vabariike, killustada ja lahutada.

Kuigi Ukraina sõda ei pruugi viia autonoomsete vabariikide eraldumiseni Venemaast, on Kreml juba kaotamas mõju endistes Nõukogude vabariikides Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Venemaa on sõja toetuseks tõmmanud suurema osa oma meestest ja varustusest välja Kaug-Idas asuvatest garnisonidest ja julgeolekut tagavatest baasidest Tadžikistanis, Armeenias, Lõuna-Osseetias ja Abhaasias. Nagu Rooma leegione, mis lahkusid Hadrianuse müüridelt 4. sajandil, on neid vaja impeeriumi keskusele lähemal.

Venemaa sõjaline tagasitõmbumine on juba praegu hägustanud piirkondlikku geopoliitikat. Juunis 2022 teatas Kasahstani president Kassõm-Jomart Tokajev Peterburi majanduskonverentsil, et Kasahstan ei toeta sõda Ukrainaga ega tunnusta Donetski ja Luhanski separatistlikke enklaave. Oktoobris 2022 toimunud Sõltumatute Riikide Ühenduse tippkohtumisel klaaris Tadžikistani president Emomali Rahmon vanu koloniaalseid arveid Venemaaga, noomides Putinit avalikult lugupidamatuse eest tema riigi vastu.

HIINA ÄHVARDAB VENEMAAD

Vaadakem 2022. aasta oktoobris toimunud Shanghai Koostööorganisatsiooni kohtumist Usbekistanis Samarkandis. Sellel kohtumisel domineerisid Hiina president Xi Jinping ja Türgi president Recep Tayyip Erdogan, Putin aga oli kas abipaluja või Ukraina sõja eest kritiseeritav. Putini diplomaatiline alandamine algas mõned päevad enne Shanghai Koostööorganisatsiooni kohtumist, mil Xi külastas Kasahstani ja rääkis Kasahstani territoriaalsest terviklikkusest, mida Venemaa seadusandjad ja isegi Putin 2014. aastal ähvardasid. Xi teatas Venemaale otsesõnu, et „ükskõik, kuidas rahvusvaheline olukord muutub, Hiina toetab alati Kasahstani oma riikliku iseseisvuse, suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse säilitamisel“.

Nende sõnadega andis Xi märku, et Hiina on nüüd Kesk-Aasia julgeolekuküsimustes vahekohtunik ja tal on jõudu oma huvide toetamiseks. Samamoodi näitas Türgi Venemaale koha kätte, kui toetas AserbaidžaaniArmeenia sõjalises konfliktis asereid.

Hiina alandas Venemaad sihilikult. Moskva peab nüüd mõtlema, kas Peking rahuldub hegemooniaga või on tal suuremad ambitsioonid, mis põhinevad omavaheliste territoriaalsete konfliktidega pikitud ajalool. Kaks sajandit tõrjus Hiina Venemaa katseid jõuda Amuuri jõe orgu, kuni jõudude tasakaal kahe impeeriumi vahel muutus ning 1858. aasta Aiguni leping ja 1860. aasta Pekingi konventsioon tunnustasid Venemaa kontrolli Amuuri vasaku kalda ja mereprovintsi nime all tuntud maa üle.

Sellele ajaloole lisandub teadmine, et Hiina kompartei ideoloogia rõhutab „alandamise sajandil“ kaotatud maade tagasivõitmist. Kuigi praegu on rõhuasetus Taiwanil, väitis Peking juba Mao ajal, et „ebavõrdsed lepingud“ Vene impeeriumiga, mis sundisid Hiinat loovutama peaaegu miljon ruutmiili territooriumi, vajavad uuesti läbirääkimist. Kas Hiina alustab nõrkevalt Venemaalt maade tagasivõtmist?

Mis siis, kui Hiina saab Taiwani pärast peetavas sõjas tagasilöögi ja pöörab oma tähelepanu põhja poole, et päästa oma nägu? Mis siis, kui ta vallutab Taiwani ja otsustab seejärel tühistada viimased „ebavõrdsed lepingud“ Venemaaga? Kas tõeline 21. sajandi Thukydidese lõks – tärkav jõud, mis ähvardab asendada väljakujunenud suurvõimu – võib olla konflikt Venemaa ja Hiina vahel Siberi ressursside pärast, mitte aga konflikt Hiina ja Ameerika Ühendriikide vahel Vaikse ookeani hegemoonia pärast? Või mõlemad?

Kui Venemaa seisab silmitsi revanšistliku Hiinaga, tabavad teda demograafilised ja majanduslikud nõrkused. Hiinas elab kümme korda rohkem inimesi kui Venemaal. Venemaa kahanev rahvastik on strateegiline nõrkus. Venemaa Kaug-Ida föderaalringkonna rahvaarv on umbes kaheksa miljonit ehk vähem kui kuus protsenti kogu riigi rahvastikust. See on demograafiline vaakum riigi kõrval, kus elab üle miljardi inimese. Sisuliselt käib geopoliitiline eksperiment, et teha kindlaks, kui vähe venelasi saab selles piirkonnas elada, nii et seda peetaks jätkuvalt Venemaa territooriumiks.

SUURRIIK SELJATAB KOLKA

Aastal 2021 oli Hiina maailma suuruselt teine majandus ja Venemaa oma maailma üheteistkümnes. 2022. aasta hinnangud Venemaa SKT vähenemise kohta Ukraina sõja tõttu ulatuvad ühe- kuni kahekohalise numbrini. Isegi sanktsioonide tühistamise järel ei suudaks Vene majandus niipea taastuda, et jõuda Hiina majandusliku võimsuse tasemele.

Kas Venemaa jääb ellu kuni 2084. aastani? Venemaa tulevik tundub sünge. Kaotuse korral Ukrainas tekib poliitiline kaos ja võib-olla kodusõda, mis võimaldab mõnedel autonoomsetel vabariikidel eralduda ja kiirendab Venemaa hegemoonia kaotust KeskAasias, Kaukaasias ja Ida-Euroopas. Kui Venemaa majandus ja demograafia nõrgenevad, tema sõjaline võimekus väheneb ja traditsioonilised geopoliitilised rivaalid tugevnevad, kas suudab Venemaa üldse säilitada oma tohutut territoriaalset terviklikkust või kahaneb tagasi suurusjärku, mis vastab ajale, mil Moskvat viimati tabasid samasugused katastroofid. Teisene küsimus Venemaa jaoks on, kas Hiina tahab endale puutumatut Venemaad nõrga vasallina või Venemaad koos Kaug-Idaga.

See on küll drastiline, kuid peaksime selleks valmis olema kõik, ka Eestis. Sellised sündmused tekitaksid kriise seoses tuumarelvade kontrolliga ja dilemmasid seoses uute iseseisvate riikide tunnustamise ja toetamisega. Mida peaks tegema Washington, kui iseseisvusliikumised moslemi autonoomsetes vabariikides satuksid salafistlike terroristide kätte, nagu juhtus Tšetšeenias? Mis saab siis, kui Hiina arendab territoriaalseid ambitsioone Venemaa Kaug-Idas?

Või siis, kui vaid osaliselt edukas jõupingutus Kremli üle kontrolli haarata jõuaks selleni, et kontrolli saavutamise nimel võitlevad mitmed relvastatud rühmitused, millest igaüks väidab end olevat Venemaa seaduslik valitsus? Kui Moskva lüüasaamine Ukrainas avab vanad leheküljed Venemaa ajaloos, siis peaks Washington valmistuma hetkeks, mil keegi ütleb: „Moskva vaikib.“

DISSIDENDI SALAPÄRANE SURM

Ajaloolane ja poleemik Andrei Amalrik oli üks Nõukogude Liidu esimesi inimõiguste aktiviste pärast Teist maailmasõda. Ta istus aastaid vangis ja eksiilis, enne kui emigreerus läände. Amalrik suri 42-aastasena 1980. aastal Madridi lähistel autoõnnetuses.

Kuulsa essee „Kas Nõukogude Liit elab 1984. aastani?“ autorina oli Amalrik üks keskseid tegelasi selles Nõukogude kodanikke koondavas rühmituses, mis 1960ndate lõpus sai tuntuks demokraatliku liikumise nime all. Ta oli esimene dissident, kes otsis 1960. aastate keskel aktiivselt üles Ameerika korrespondente Moskvas, rajades suhteid, mis arenesid edaspidi Nõukogude poliitiliste dissidentide ja lääne ajakirjanike vahel ja viisid dissidentlike vaadete laialdase levitamiseni Venemaal lääne ringhäälingute kaudu.

1976. aastal sunniti teda Nõukogude Liidust lahkuma. Pärast seda pidas ta loenguid Madalmaade ja Ameerika Ühendriikide ülikoolides, sh Harvardis ja George Washingtoni ülikoolis.

Amalrik hukkus varahommikuses autoavariis, kui oli öösel olnud teel Marseille’ist Madridi, et osaleda Nõukogude inimõiguste aktivistide kohtumisel, mis korraldati samal ajal Euroopa julgeoleku ja koostöö jätkukonverentsiga. Tema auto põrkas kokku veoautoga. USA Helsingi vaatluskomitee esimees Robert Bernstein ütles oma toonases avalduses, et „on traagiline ja irooniline, et Andrei suri just teel Madridi, kus ta kavatses veel kord rääkida inimõiguste rikkumistest Nõukogude Liidus. Teda mäletatakse ta murdumatu vaimu poolest kui meest, kes alati ütles välja oma arvamuse.“

FOTO: KADRI PAAS