EKSKAVAATOR WANAPAGAN TEEB UKRAINAS ÄRA PAARISAJA MEHE TÖÖ

EKSKAVAATOR WANAPAGAN TEEB UKRAINAS ÄRA PAARISAJA MEHE TÖÖ

Ootame päikesest kuumaval tolmusel külaristmikul traktori saabumist. Meiega liitub paar juhuslikult mööduvat sõdurit, kes on meid võõrustava rooduülema sõbrad, tahavad teda tervitada ja juttu puhuda. Peagi saabub veel üks auto ning nüüd on ristmikul juba ärevakstegevalt suur grupp sõjaväelasi. Õnneks on venelased hõivatud oma probleemidega ja keegi ristmikku laskma ei hakka. Pommitamine rikuks kogu traktori ootamise lõbu.

Tekst: ANDRUS RUMM , vabatahtlik autor

Meie teejuhiks on rõõmsameelse olemisega territoriaalkaitse üksuse rooduülem hüüdnimega Han – see on lühend mongolite Tšingis-khaanist. Eestist abina saadetud ekskavaator nimega Wanapagan töötab tema üksuses ja kaevab varupositsioone. Täna alustatakse tugipunkti rajamist raba läbivale kitsasteele.

„Me püüame maastiku võimalusi maksimaalselt ära kasutada, et vaenlane oleks sunnitud liikuma otse meie tankitõrjerelvade ja kahurväe tulle,“ selgitab ta oma plaane.

Sel hetkel kostab eemalt tänava lõpust undamist ja mürinat ning läbi tolmu ja tossupilve ilmub ristmikule uhkeim sõjatraktor, mis kohalikel külateedel iial sõitnud. Kabiinist ronib välja kiirest sõidust elevil ekskavaatorijuht hüüdnimega Taiga. Temast räägitakse legende, sest ta on julge ja kohkumatu nooremseersant ning on kaevanud Wanapaganaga ka seal, kus teised pole seda teha julgenud.

TÄNU TRAKTORILE EESTI FÄNNIKS

Wanapagana ehk Komatsu WB97S-2 jõudmine Ukraina rindele oli tegelikult omaette saavutus, sest teadaolevalt on see ainus mullatöömasin, mille on saatnud abiorganisatsioonid.

Sündmused hakkasid hargnema, kui üks Ukrainas vabatahtlikuna võitlev eestlane uuris võimaluse kohta hankida oma väeosale kaevamistehnikat. MTÜ Vaba Ukraina postitas selle soovi sotsiaalmeediagruppi ning kulus vaid mõni päev, kui ettevõte Stroman OÜ ostis enda vahenditest armsa munakollase Komatsu ekskavaatori, mis tagasihoidlikult roheliseks värviti ja ASi Bauroc toetusel autotreileriga Ukrainasse toimetati. Nime Wanapagan sai traktor Eesti Vabadussõjas osalenud soomusauto auks.

Wanapaganat kasutavad territoriaalkaitsemehed on traktorist sulaselges vaimustuses, sest vastasel juhul oleksid nad pidanud labidatega kaevama läbi võsa sadu meetreid kaevikuid. Võib isegi öelda, et tervest üksusest on tänu traktorile saanud suured Eesti fännid.

Oma praegusesse töökohta jõudis traktor autolukksepp Vitali kaudu, kellega võttis ühendust tema lapsepõlvesõber rooduülem Han, ning palus abi ekskavaatori leidmiseks. Tema üksus oli rindel ja neil oli vaja kaevata varupositsioone. Vitali helistas läbi umbes 30 tuttavat, et leida sobivat masinat.

„Ütlesin, et traktori rendi eest pole võimalik raha maksta, sest võib-olla tuleb kaevata mitu kuud või isegi pool aastat. Kust seda raha siis võtta, eks ole? Lubasin, et ostame ise kütuse ja õli.“

Vitali teeb pausi.

„Kõik ütlesid mulle ära. Absoluutselt kõik! Siis helistasingi Ukraina armees teenivale eestlasele Susile ja rääkisin, et otsime traktorit või kahtsadat labidat. Susi vastas, et pole küsimustki – mul on just parasjagu üks traktor üle. Meie poisid tulid traktorile järele, tegid mõned väikesed täiendused ja parandustööd ning nüüd ta kaevabki!“

KÕIK PEAB ISE KORRALDAMA

Kuna Hani rood on territoriaalkaitse üksus, siis armee neid kaevetehnikaga ei varusta. Nad peavad sisuliselt kõik ise korraldama. Suurem osa varustusest ja tehnikast on hangitud vabatahtlike ja sõprade abiga. Need mehed sõdivad n-ö oma raha eest.

Kopamees Taiga ja leitnant Han on mõlemad pärit samast linnast nimega Solotšiv. Nad on osa sõpruskonnast, kes sõdib koos samas üksuses. Mõned neist olid sõjaväes juba varem, aga suurem osa liitus pärast Venemaa täiemahulise agressiooni algust 24. veebruaril 2022. Kõik on vabatahtlikud.

Noort leitnanti ennast ootavad kodus kolm last – 8- ja 10aastased tütred ning 12aastane poeg. Ta pere elas Harkivis linnaosas, mis sai venelaste pommitamise tõttu kõige rohkem kannatada. Teatavasti jõudsid venelaste üksused Harkivi eeslinnadesse ning mõned rajoonid hävitati täielikult. Hanil õnnestus 25. veebruaril lahingute vaheajal viia naine ja lapsed sugulaste juurde Rivnesse. Pärast seda pöördus ta ise tagasi rindele ning liitus territoriaalkaitsega. Enamik ta sõpru on samuti rindel või abistavad neid, kes võitlevad.

Tal endal polnud Venemaa suhtes illusioone ja ta oli kindel, et ees ootab suur sõda. Oli aeg, kui teda sellise pessimismi pärast naeruvääristati, ent, nagu ta ütleb: „Venemaa on ajast aega püüdnud oma naaberrahvaid anastada ja hävitada. Miks ma oleks pidanud neid usaldama?“

„Praegu on aga oluline püsida positiivne, visata nalja ka halvas olukorras ja hoida tuju, sest teisiti sõjas ei saa.“ lisab ta optimistlikult.

„Kõige rohkem teevad meile haiget lähedased inimesed ja sama on ka Ukraina sõjaga. Ukrainlased ei kujutanud kunagi ette, et venelased võiksid meile kallale tulla, sest me arvasime, et nad on siiski slaavlased. Venemaa kallaletung on teinud emotsionaalsel tasandil nii tohutult haiget, et seda on isegi raske kirjeldada. See on lõpmatu pettumus, segatuna viha ja põlgusega, ning see kõik antakse edasi lastele ja lastelastele. Need armid jäävad sajanditeks.“

Vahepeal on ekskavaator Wanapagan jõudnud uuele positsioonile ja kaevab Taiga juhtimisel ragisedes ja veidi õli lekkides punkrisüvendit. See varjend on osa suuremast kaitsesüsteemist.

Kopp rebib kaunile heinamaale inetu räpase haava.