TAMUR KUSNETS ÜLETAB ENNAST PIIRE KAUGEMALE LÜKATES

TAMUR KUSNETS ÜLETAB ENNAST PIIRE KAUGEMALE LÜKATES

Tamur Kusnets on tegevväelane ja kaitseliitlane, auastmelt kolonelleitnant. Ta on olnud mitukümmend aastat ohvitser. Selle kõrval ka kirjanik.

Tekst: vanemleitnant MATI JÄNES , vabatahtlik autor

Teie esimene romaan „Hundipäikese aeg: metsiku jahi algus“ ilmus aastal 2008 ja värskeim, „Kronošütist“, 2022. aasta lõpus. Kokku on teilt siiani ilmunud kuus teost. On teada, et kaitseväelane ollakse 24/7, lisaks on teil nelja pojaga pere ja muud hobid, kuid sellegipoolest olete leidnud aega, et luua sadu lehekülgi ilukirjanduslikku teksti. Mis on see ajend või sisemine tung, mis on kannustanud kirjutama ajaloolisi romaane?

Ajalugu on mulle alati meeldinud, seega valdkond on enam-vähem kindel. Ajendiks on omal ajal olnud pigem sedalaadi kirjanduse puudumine. Nõukogude kirjandus ei idealiseerinud indiviidi vaprust ega domineerimist, üldse individualismi kui sellist; kõik oli suunatud kollektivismi kiitmisele. Isegi kui erakordne kangelane esile kerkis, suri ta kangelaslikult kollektiivi huvides. Tahtsin kirjutada kangelastest ja tublidest üksikisikutest, sest sellist kirjandust omal ajal lihtsalt ei avaldatud. Ühesõnaga tahtsin iseendale raamatuid kirjutada, kui nii tohib öelda. Lisaks ei olnud eriti kirjandust, mis kirjeldanuks väga naturalistlikult sõjapidamist, igasugune lähikontaktide bioloogia jäeti häguseks ning see oli igav.

Aeg, millal kirjutada? Omal ajal kadetina, enne seda tööl öises valves vms. Ka tänasel ajal, kui olen näiteks roteeritud teise linna (Paldiskisse) ja õhtul ootab kasarmukoht KV renoveeritud kortermajas: mida selle ajaga siis ette võtta? Mõistlikum on kirjutada kui linna peale õlut jooma minna.

Teie romaanid on ajaloolised seiklusjutud: alates antiikaja Suurest rahvasterändest kuni kesk- ja uusajani. Kuigi viimase teose sündmustik leiab aset eelajaloolises ajas, on selleski kujutatud eluolu võimalikult loomutruult. Mis on teid inspireerinud üht või teist lugu ette võtma ja kui palju eeltööd te tavaliselt teete romaani ajalootruuks kujutamiseks?

Mind inspireerivad kivistunud arusaamad ja inimeste ühekülgsed hinnangud komplekssetele nähtustele. Näideteks ongi minu viimased romaanid, kus Jüriöö ülestõusu näidatakse hoopis uue nurga alt või kus Vlad Teivastaja oli oma rahva jaoks tegelikult kangelane, ja seda ta oligi, lisaks veel osav väepealik. „Kronošütistiga“ ma mitte ei tallanud, vaid tantsisin ühiskondlike liberaalsete dogmade otsas; kus iganes sai pehmetele pseudoväärtustele sülitada, sinna ma sülitasin ja igale herilasepesale panin jalaga ühe võmmu. Nii et jah, mind inspireerivad sündmused, kus hea ja halva rollid on väheharitud inimeste meeltes kivistunud ning siis näitan ma neid hoopis uues valguses. Enda kaitseks võin öelda, et ma ei lähe ajalooliste faktidega vastuollu ja valetama ei hakka. Eeltöö käigus (eeltöö maht on tavaliselt tohutu) saab üsna selgeks, millest lugu räägib ja kuidas mingi justkui ilmselge fakt minu kangelase kirjelduse või pilgu läbi hoopis teistsuguseks (tavaliselt pruuniks) värvub.

Eeltöö on sageli ka väga meeldiv osa, sest tähendab ennekõike ohtrat lugemist ja lugeda mulle meeldib; see on ka otsekui elukestev õpe ennast huvitavates valdkondades.

Väga intrigeeriv inspiratsiooniallikas: pakkuda vastandlikke seisukohti selleks, et tõugata arutama, murendada inimestes tekkinud kindlate tõdedega maailmapilti. Kuidas selline ajend tekkis: oli see mõne kindla sündmuse tagajärg või on sel pikem kujunemistee?

See on saabunud koos hariduse ja elukogemusega. Sellele lisandub tavapärane eestlaslik umbusk – kas see, mida kõik kirglikult kordavad, olgu see abieluvõrdsus, kliimakriis, valge inimese kohutav rassism – on ikka päriselt nii? Kas ristisõda on ikka nii õudne nähtus? Kas jesuiidid ei toonud Tartu Ülikooli vundamendiks mitte oma gümnaasiumi, mille õppejõud Rootsi veeti ja surnuks piinati, hoopiski enne 1632. aastat? Kas palgasõdurid on ikka nii halvad nagu Russow, va Baltasar, meile maalida püüab?

Olete oma keelekasutuses väga värvikas ja tundub, et loote suure naudinguga teostes detailseid kirjeldusi. Lisaks kasutate sõnu, mis pole igapäevaselt käibes. Näiteks arhaism „tõurastama“. On see loomupärase lugemuse ja hea fantaasia sümbioos või näete selles ka eneseületuslikku hasarti, kuidas mingit kindlat vaimupilti lugejale võimalikult mõjukalt edasi anda?

Hasart on kahtlemata olemas. Mulle meeldib ühildada suurt ja väikest pilti, säilitades samal ajal dünaamilist hoogsust, lisada tõsistesse asjadesse huumorit ning muuta samal ajal naljad surmavalt tõsisteks. See lisab erinevaid vaatenurki ning detaile. Ja väga palju on selles kõiges andnud mulle mõistlik lugemus vastavas valdkonnas; olen ehk mõne sõna kohe ise välja mõelnud ja selle siis kunstniku õigusega enda loomingu üle ka tekstisse lisanud. Eneseületust näen ehk piiride lükkamisel pisut kaugemale ja erinevaid ekstreemume ühendades, mis on minu meelest mitmekülgsuse ja huumori aluseks. Nali seisnebki väga sageli äärmuste koosesitamises, jah, see hasart mul juba ei puudu.

Väga huvitav, kas saate tuua näiteks paar omaoriginaalset sõna?

„Iharduma“ oleks üks näide – teivastamisõpikust.

Samuti olete oma tekstiga provotseeriv, lugejat raputav, kujutades või öeldes asju teinekord vägagi toorelt ja otse, justkui proovides kasta kaasaja lugejat endiste aegade jõhkrusesse. Saan eelnevast vastusest aru, et põhjuseks on eelmainitud lähikontaktide bioloogia hägus kirjeldamine. Millised on teie eeskujud või mõjutajad sellise stiili kujunemisel?

Henryk Sienkiewicz on üks minu lemmikuid, Mika Waltari, Enn Kippel, Mait Metsanurk, Aristarch Sinkel (kuigi see oli pigem Kremli kroonik, aga kirjutada ta oskas), Andrzej Sapkowski, Geza Gardonyi – neid eeskujusid on palju. Mihhail Veller, Issai Kalašnikov.

Teie teostes on kesksel kohal sõjamehed ja sõdimine-võitlemine. Kui palju olete saanud raamatukarakterite või sündmuste puhul ainest oma igapäevateenistusest? Ehk kas modernne kaitseväekogemus on aidanud kaasa ajalooromaanide loomisel? On igapäevateenistuse inimesi ja olukordi võimalik ilukirjandusse lõimida?

Ja kuidas veel! Armee on tohutu inimeste segamise katel ning siin trehvab igasugust materjali. Kuna sõjaväeteenistus meil seisusi ei diskrimineeri, siis satuvad teenistusse inimesed nii rikkurite kui ka vaesurite hulgast ning erinevaid inimtüüpe on ühele kirjanikule, kes sõdimisest kirjutab, küll ja rohkemgi veel. Kaitsevägi on koht, kus tehakse palju nalja, sest suitsunurkades ühiskondliku tagasihoidlikkuse printsiip puudub, ning kõik need naljad, tögamised ja ütlemised peaks kirjanik lihtsalt üles korjama ning oma lugudesse põimima.

Aga mis asjus siis erineb näiteks 14. sajandi teutoonide sõjasulane tänapäevasest? Või lahinguplaani tutvustamine kiviaja inimestele manöövri selgitamisest tänapäeva võitlejatele?

Inimtüübid väga sageli ei erinegi. Sõdurid on sõdurid, neile on igal ajastul omased teatavad jooned, nagu teatav fatalistlik ellusuhtumine, kaldumine naiste ja käraka suunas ning mugavuste leidmine ka kõige ebamugavamast olukorrast. Kiviaja ja tänapäeva lahinguplaanid on ikka palju erinevamad oma komplekssuse poolest, seda eelkõige koordineerimismeetmete ja mastaapide erinevuse tõttu. Ja salvestusmehhanismid olid samuti erinevad, kiviajal peab asjad endale meelde jätma, tänapäeval vaatab mees korraks telefoni, et oot, mis need võtmeülesanded meil nüüd olidki ...

Millest on tulnud üks teie teoste läbivaid ideid, et sõltumata ajast ja ruumist tundub hemingwaylikult olema asjadesse seotud ikka mõni eestlane?

Kõigepealt tahan ma öelda, et Hemingway on minu meelest tarbetult üles haibitud kirjanik; olen mitmeid tema teoseid lugenud ning suurem osa sellest pole tarbitav. „Kellele lüüakse hingekella“ oli selline tubli keskpärasus, mille puhul ma annan talle niipalju au, et seal on näha – kirjutaja on ise toimunuga väga hästi kursis ning ise seda kõike teinud. Sealt edasi minnes, kui ta poleks ennast maha lasknud, oleks tulnud ta üles puua, kommunistinärakas selline.

Mis aga puudutab eestlasi maailmasündmuste keerises, siis kuuest raamatust on internatsionaalses tegevuses või globaalsemas pildis kajastatud siiski vaid kaht eestlast, türklaste vastu sõdija ning ajadessantnik. Kuid ma olen eestlane ning lähtudes meie põhiseaduse preambulis kirjapandust tahan edendada keelt ja kultuuri (rahvuse edasikestmisse olen juba panustanud) ja see peaks olema seotud meie enda rahvaga. Usun, et on põnevam ja lihtsam end peategelasega samastada, kui too on omamaamees. Lisaks annab see humoorika värvingu, kui maailma pöördelistes sündmustes on kaasa löönud eestlased, mõnikord sellest ise arugi saamata.

See maailmapildi erinev tunnetamine on tõesti huvitav teema. Kas mõni karakter on niimoodi hakanud elama ka oma elu? Et soomeugrilase vaatenurk paneb ta käituma teisiti, kui esialgne süžeeliin oleks võib-olla eeldanud?

Soomeugrilase elementi olen kahtlemata sisse toonud meie eestlasliku võltstagasihoidlikkuse ja muu sarnase näol, sageli olen ajaloolisse kirjandusse lisanud mõned niidikesed näiteks meie tuntud filmidest või muud humoorikat, kes teab, see tunneb ära. Uuteski lugudes on ugrindust piisavalt, aga ma muudan seda ikka natuke iga kord.

Romaani „Puud kasvavad kõigile“ järelsõnas ütlete, et eestlaste hulgas oleks aeg tõsta „enam au sisse sõjameheseisus ja -amet ning loobuda suhtumisest „keskmised tulevad kodoje““ (raamatus lk 599). On see läbiv sõnum, mida soovite oma raamatutega edasi anda?

Mitte üksnes. Ma püüan kultiveerida ka püsivaid väärtusi, millel on inimkonna arengus ja ajaloos olnud ülioluline osa. Teatud määral on minu lood nagu võitlus põhimõttelageduse ja „kõigele jah!“ suhtumisega. Islami pealetung ei pea meeldima, 15. sajandil polnud see ka mitte kultuuriline mitmekesisus, vaid anastamine eriti räigel moel. Ebaõigluse vastu võitlemine, inimese vabaduse printsiip – need on need näited, mis mind kirjutama kutsuvad.

Olete korduvalt öelnud, et teie lemmikud maailma ajaloos on mongolid. Nende sõjakunst oli tõesti hirmutavalt tõhus. Samas pole lemmik saanud romaanina (siiani) kajastust. Millest võib see tulla?

Üks põhjus on kahtlemata nende piisavalt tõhus kajastatus kirjanduses, kuid ma ei luba, et sel teemal üldse ei kirjuta. Mul on selline kummaline komme, et kui ma millestki kirjutan, siis hangin enesele mingi selle ajastu ja valdkonna artefakti, tavaliselt kas siis mingi relva, varustuselemendi või muu eseme, mis on kirjeldatavas keskkonnas ka oluline või märgiline. Erinevaid mõõku ja turviseid on mul tänu raamatutele juba kogunenud, mul on olemas kaks stepirahvaste vibu, saidak ja paar-kolm aastat tagasi ehitasin prooviks ühe jurta (mongoli k ger), nii et mongolid on mul kuklas kuskil ootel. Tuttav hobisepp tegi mulle spetsiaalselt mongoli nooleteravikke ja mul on plaanis soetada ka mongoli konksuga oda, nii et tõepoolest, mongolid on ootel nagu Yellowstone’i kaldera.

Loen siit välja, et kirjutamise ettevalmistuse käigus lähete vahedama tunnetuse saamiseks mingisse ajastusse ka „praktiliselt“ sisse, et tunda omal nahal, kuidas kunagise varustusega tegutseda oli. Kuidas siis erineb jurta Rootsi telgist, AK-4 vibu kasutamisest, kas endiste aegade vaim laskub tõesti peale?

Endiste aegade vaim laskub peale ses mõttes, et saab tunnetada keskkonda ja siis vastava valdkonna spetsialistina analüüsida, kuidas kütt või sõjamees sellistes oludes käituks. Jurtas elutsemine mõne päeva jooksul tegi kiiresti selgeks selle ehitise plussid ja miinused ning sellegi, mida peab igapäevastes protseduurides silmas pidama, et majutus toimiks efektiivselt. Kuidas ja kuhu paigutatakse relvad, milline on optimaalne ruumijaotus, kuidas tajun elamuvälist keskkonda ja palju muud, mis annab väga palju juurde detailidele ja detailid on need, mis osutavad, kas kirjanik valdab teemat või mitte. Samas on muidugi oht detailide kirjeldamisse kinni jääda selle määrani, et muu lugu kipub selle alla mattuma. Tuleb teada õigeid vahekordi ning balansseerida põhimaitse ja vürtside piiril.

Viimase teose „Kronošütist“ kirjutasite ulmežanris. Millest selline muutus võrreldes varasemate raamatutega?

Tegelikult oli mul üks ulmelugu juba varemgi, aga see on selline mastaapsem. Ja põhiküsimused isikuvabaduste, põhiväärtuste jms osas on endiselt kajastatud. Ulme lisab asjadele vabamaid raame, ehkki teadusega ei saa ka seal vastuollu minna, füüsikareegleid võib selles painutada pisut, kuid mitte eirata. Ja kui seda viimast ulmelugu vaadata, siis see on sisult ju samuti ajalooline, ikkagi 40000 aastat tagasi eksisteeriv lava, millel tegelased etlevad. Ulme aitab üksnes luua intriigi ja jõuda soovitud keskkonda.

Mis on plaanid edaspidiseks?

Uhh... Üks ulme/fantastika lugu on plaanis ja ajaloolisi lugusid terve pinutäis, hetkel köidab mul meeli konkistadooride lugu, kus taas kord üks eesti soost mees satub hispaanlastega Lääne-Indiasse, selles tuleb meresõitu, varandusi, kõrilõikamisi ja kõike muud, mis ühe tubli ajaloolise seikluslooga kaasas käib ja loomulikult ka nalja.

Ajalooteemal on küpsemas plaan ka rooma leegionäridest kirjutada, samuti selline lõbus sõdurilugu, millest sedapuhku ugri-mugri tegelane puudub.

Praegu olen lõpusirgel ühe Euroopa tüviteksti integreerimisega eestluse konteksti ja seegi on ulme, ehk isegi pisut õudne ja samal ajal riivatu.

Kas see tüvitekst jääb praegu saladuseks?

Anglosaksi eepos Beowulf on see; mis siin ikka salatseda. Kui vihjed on liiga peened, siis ei saa inimesed neist aru ja kirjutada üksnes eliitlugemusega inimestele oleks ülbus. Küllap peab raamat ikka rohkematele kui snoobidele ja kõrgaadlile meelelahutuseks olema, kuigi lähitulevik kipub minema keskaegseks. Ehk siis raamatuid loevad üksnes mungad kloostrites.

Lõpetuseks: kui mingit teksti kirjutada, võib teda ümber kirjutada ja kohendada pea lõpmatuseni. Millal te tunnete, et üks romaan on valmis kirjutatud?

Siis, kui sisetunne ütleb, et rohkem pole selle looga midagi öelda. Isegi kui teksti on lihvitud vähemaks, aga sõnum on edastatud, jääbki üksnes tehniline viimistlemine. See tehniline viimistlemine ongi kõige tüütum, ehkki äärmiselt vajalik. Just selle lõppulihvimise ajal selgineb teadmine, et see tekst on nüüd valmis, lööme selle korralikult õide, piserdame parfüümi peale ja tehtud. Sel ajal mõte võib tegeleda juba uue loo kujundamisega.