KUIDAS SÜÜA HAMASI SUPPI?

KUIDAS SÜÜA HAMASI SUPPI?

Maailmas on mitmeid keerulise taustalooga püssirohutünne, mis on oodanud ajendit geopoliitiliste huvide realiseerimiseks. Lähis-Ida on üks piirkondi, mis pole jõudnud ellu viia oma maailmasõda avavat potentsiaali, ent vähemalt suure regionaalse sõja nimel pingutavad osapooled kõvasti.

Tekst: HANNES NAGEL , kriisiuuringute keskus

Tõmbame siinkohal pakist1 välja uued kaardid ja serveerime Hamasi suppi araabiapäraselt, et tunnetada olukorra keerulisust ning paremini mõista osapoolte sügavat vastastikust vihkamist.

Selle loo algus viib meid 20. sajandi keskpaika, mil 29. novembril 1947 hääletas ÜRO, mis koosnes toona vaid murdosast maailma riikidest, Palestiina jagamise poolt resolutsiooni A/ RES/181(II) egiidi all.2

See markeeris 55% territooriumist juutidele, ent ei selgitanud kunagi, kuidas saab see olla juutide maa-ala, kui pooled alal elavad inimesed on palestiinlased. Seetõttu ei saanud tulla kellelegi üllatusena, et plaan, mis matkis Briti 1939. aasta nn Valget PaberitA, lükati tagasi nii palestiinlaste kui kõigi araabia riikide poolt.

Kuid sionistid eesotsas Ben-Gurioniga (tulevase juudiriigi esimene peaminister) nõustusid plaaniga – ÜRO väljapakutu andis võimaluse ja perspektiivi tulevikuks. Tuleb arvestada, et 1917. aastal alanud Briti mandaadivõim Palestiinas oli selleks ajaks käärima läinud ning brittide lahkumisel teadsid sionistid hästi, et neil on Palestiinas regiooni tugevaim sõjavägi. See teadmine julgustas juutide eri grupeeringuid hõivama rohkem alasid, kui neile ÜROs oli määratud, ja kasutama meetmeid, mis motiveeriksid palestiinlasi aina enam mõtlema elukoha vahetusele. Näiteks linnades nagu Haifa õhiti palestiina linnaosades autopomme ja korraldati rüüstamisi,4 et sealsed elanikud muretseksid oma turvalisuse pärast rohkem ja teeksid seda „kusagil mujal“. Juudi terrorigrupeeringud ründasid tollal ka Briti armee üksuseid.5 Vastastikused, aga ka kolmepoolsed pogrommid süvendasid vaid vaenu ja usaldamatust.

PADA SÕIMAB KATELT

Hagana (heebrea k הַהֲגָנָה) nime all tuntud juudi kaitsesalgad „julgustasid“ vahendeid valimata, sh küüditades, araablasi lahkuma mitmetest linnadest,6 nagu näiteks Lydda ja Ramleh, mis jäid ÜRO Palestiina jagamiskavas araabia riigile määratud alale.7 Tänapäeval kannavad need linnad juudipäraseid nimesid Lod ja Ramla ning on osa vägivaldsest pärandist, mis toidab Hamasi ja kahe kogukonna vahelist vaenu, sest sündmusi mäletatakse endiselt – kõik toimus ju alles möödunud sajandil.

Eraldi tuleb esile tõsta juutide 9. aprilli 1948. aasta rünnakut Deir Yassini külale, mida Briti valitsuse 20. aprilli raport ÜROle kirjeldab järgmiselt: „inimesed tapeti väga julmades tingimustes, naised ja lapsed kisti alasti, rivistati üles, pildistati ja seejärel tapeti automaadivalangutega“.8, 9 Kuigi ajavahemikus 1947–1948 hukkus sadu juute ja tuhandeid palestiinlasi, eristuvad Deir Yassini tapatalgud oma brutaalsusega, sest eelnevalt oli külal juutidega sõlmitud rahuplaan. Iisraeli sõjaarhiivides selle kohta leiduvaid materjale pole siiani avalikustatud. Seda on palutud ka kohtu kaudu, ent Iisraeli kohtusüsteem on keeldunud põhjendusel, et see „võib kahjustada Iisraeli välissuhteid ja läbirääkimisi palestiinlastega“ 10

Tahtmatult kerkivad esile sarnasused Hamasi 7. oktoobri rünnakuga Iisraeli

tsiviilelanike vastu. Deir Yassinis juhtunu tekitas paanikat üle maa. Uudise levik ajendas inimesi lahkuma kartuses, et julmus võib tabada neidki. Juutide korraldatud samasuguseid tapatalguid palestiinlaste aladel on jäädvustatud kümneid, need viisid tervete kogukondade põgenemiseni.

Suurbritannia mandaadi lõpetamisel 15. mail 1948 oli ligi 250 000 palestiinlast nabkah’ (sionistliku terrori) tõttu lahkunud, järgmise kahe aastaga lisandus neile veel enam kui pool miljonit palestiinlast.11, 12

Sionistlike relvagrupeeringute alusel moodustus tänane Iisraeli kaitsevägi (IDF), ent see ei tähendanud kokkupõrgete lõppemist. Vastupidi, juba loetud tunnid pärast 1948. aasta 14. mai südaööd*, mil lõppes Briti mandaat Palestiinas ja kanti ette Iisraeli iseseisvusdeklaratsioon, algas esimene Araabia-Iisraeli sõda, kui Palestiina territooriumil välja kuulutatud juudiriiki ründas järgmisel päeval araabia riikide koalitsioon.13 1948. aasta sõda oli ja on nende silmis tänaseni erioperatsioon püha maa vabastamiseks.

KUIDAS SERVEERIDA KÄTTEMAKSU?

Eelmainitut arvesse võttes pole kohatu väita, et Hamasi ja teiste palestiinameelsete terroriorganisatsioonide üks eesmärke Iisraeli tsiviilelanikkonna ründamisel 2023. aastal oli (ja saab edaspidigi olema) 1948. aasta sündmuste meenutamine juutidele. Sõjalises mõttes ei olnud need rünnakud mõeldud uute alade hõivamiseks, sest teati ning arvestati resoluutse ja proportsioone ületava vastulöögiga. Samas tuleb esile tõsta sedagi, et Hamasi ja teiste sellesarnaste grupeeringute jaoks on tsiviilelanikkond ülestõusudes ja sõdades vaid peenraha, et hoida rahva mälus alal kättemaksuiha ebaõigluse eest.

On vähe tõenäoline, et viimase 30 aasta jooksul koos radikaliseerunud organisatsioonide tekkega üles kasvanud põlvkonnad näevad selles midagi muud, kui mõlemat rahvust ühendab põhimõte võit või surm ja jõest mereni. Vahet pole, kas nõnda mõtleb mobiliseerimiskutse saanud juudisõdur Gilad või Gaza „metrootunnelites“ 122 mm Gradi raketišahti tariv ususõdur Ihed –mõte on sama.

Eks Eestigi puutuks nende kahe põhimõttelise loosungiga kokku, kui peaks aset leidma Venemaa sissetung, sest piiritledes algab kodumaa kaitse ju Narva jõest ja lõpeb Läänemerega.

Mis ühendab aga teineteisest nii ajalooliselt kui geograafiliselt kaugeid Deir Yassini, Butša ja 7. oktoobri Re’imiB massimõrvu, milles on kolm erinevat osapoolt? Selleks on kaasnevad sõnumid, mille sõjaline eesmärk on põlistada hirm sügavasse kollektiivmällu, ent mis toimivad ka viha külvamisena, mida saab sobiva ajendi leidudes ellu äratada.

Ukraina-Vene ja Palestiina-Iisraeli sõdades on mitmeid sarnasusi ka tsivilisti vaatenurgast. Kuna ründajale ei maksa inimelu midagi, sunnitakse kaitsjat tegema raskeid valikuid ja lisapingutusi elanikkonna kaitsmiseks. Alati ei õnnestu seegi. Ründaja vaikib enda sõjakuriteod maha ning toob esiplaanile oma riigi elanike kõikvõimalikud kannatused. Eraldi peetakse jahti teise poole elanikele ja riigikaitsjatele, vange alandatakse, piinatakse, aga ka vägistatakse ja tapetakse. Vastu- ja tagasilöökide korral apelleeritakse ÜROs karjuvale ebaõiglusele ja genotsiidile, kus olukorda saab päästa vaid maailma resoluutne sekkumine agressori kaitseks. Mõlemal juhul on tegemist terroristidega – ühed islami, teine õigeusu kastmes.

Vaatamata lõputuna näivale vägivallale võiks siiski mõelda, kuidas olukorda tingimuste tekkides normaliseerida.

Kümneid joonetõmbamised kaartidele koos sisutühjade eelnõude ja resolutsioonidega viimase saja aasta jooksul on näidanud, et lahendus saab tulla vaid tasandil, kus osapooled on laua taga võrdsetena. Praegu näib see võimatu, sest miks peaks oma sõjalise võimsuse tipus olev juudiriik (nagu olid britid 1945. aastal) astuma koos juute toetavate liitlastega läbirääkimistesse oma vastaspoolt sageli terroristideks nimetava riigita rahvusega, keda esindavad organisatsioonid, mis sisimas taotlevad aja tagasipööramist? Sealjuures on Hamas (aga ka Hezbollah, houthid jt) ise vaid tööriistad kahurilihana, millega sõjapatta vürtsi lisatakse.

Samas võiks see mitteradikaliseerunud või siis mõõdukatele Palestiina organisatsioonidele olla signaal sellest, et olukord vajab sisulist lahendust. Motiveeriv perspektiiv, kus neetud maast võiks kunagi tulevikus taas saada rahumeelne püha maa, võiks ju olla osapooli kokku toov jõud. Kuid kas neid gruppe leidub ja kes need võiksid olla, on 2024. aastal vahest kesksed küsimused ka MossadiD jaoks.

Humanistlikule tasandile laskudes mõistavad ehk sisimas kõik, et nii nagu aega tegelikult tagasi pöörata ei saa, pole võimalik tagasi tuua ka surnuid. Tasub märkida sedagi, et need religioosselt laetud surmasööjad, kes justkui Harry Potteri lugudes korraldavad terroriakte, ajades taga usu(vere)puhtust, on õnnetud kasulikud idioodid, kes koraani mõtestamise delegeerivad kurjusele. Näiteks pole koraanis kunagi lubatud paradiisis ees ootavat 72 neitsit, lubatu on rohkem müüt14 ning toob taas esile, kui oluline on ise mõelda ja oma tegude eest vastutus võtta. Need usuelemendid on kesksel kohal ka lahinguväljal, kus iga otsus loeb.

ETTEVAATUST, TSIVILIST-TERRORIST

Teatud raamistikus saab küsida sedagi, kas sel maal ei peeta mitte pikale veninud kodusõda, sest mõlemad peavad ala ju oma koduks. Jah, selle käigus jagatakse muuhulgas riike, mis justkui on ja ei ole ka, tahaks ja ei tohiks eksisteerida, sõltuvalt lipuvärvidest, mis tsiviilelanikke mõlemal pool aeglaselt jahvatavasse sõjaveskisse kisuvad.

Igal juhul on viimane lubamatu, mõlemat rahvast lõhestav ning eri tasanditel rõhuv status quo, milles kumbki pool peab pikas plaanis vastu võtma kaotuse raisatud elude, potentsiaali ja realiseerimata jäänud võimaluste näol.

Just viimane on põhjus, miks lääne haritlaskond on reageerinud erakordselt valuliselt. Seejuures kohati naiivselt unustades reaalpoliitika olemuse, kus aste kõrgemal kõlab vaenupoole meloodia „в геополитике нет места эмоциям“ (vene k ’geopoliitikas ei ole ruumi emotsioonidele’) justkui kutse mošeepalvusele, mis mõjub uinutavalt ja ahastavalt neile, kel puudub detailne kokkupuude sõjanduse ja välispoliitikaga. Kellelegi ei saa ette heita emotsioonide olemasolu ja nende esilekerkimist, ent kriisiolukorras tuleb oma käitumist kontrollida. Halvemal juhul on see elu ja surma küsimus.

Maailmas ei põhjusta meelehärmi küll mitte lahingutegevuses hukkuvad terroristid, vaid selle protsessi käigus pihta saavate tsiviilelanike kannatused, ent sealgi tuleb proovida mõtestada kohapealset reaalsust. Kuidas peaks mobiliseeritud reservväelane Gilad reageerima, kui tema vastu jookseb dressides Ihed, kes täiest kõrist oma jumala nime röökides automaadi tema poole suunab? Ilmselgelt on sel hetkel tegu legitiimse sihtmärgiga, nagu on seda ka varjunud tsivilistidega hoone, mille katusel ootab tankitõrjerelva operaator raadiosaatja juures kannatlikult juhiseid kolmanda korruse rõdu kõrval seinas olevaks auguks maskeerunud kuulipilduja pesast, mis avab tule vastase kolonni suunas.

TSIVIILISIKUD GLOBAALSE KILLUVESTINA

See kohati globaalseks paisunud kannatus, mille põhjustas soomukite avatud vastutuli või täppislöök, mis on Gaza sektoris nii mõnegi hoone kaardimajana maha niitnud, mõjub kui vastu lendav emotsionaalne rakett.

Sealjuures pole enam oluline, kas korteri omanik ja Ihedi muidu sõbralik naaber, kelle vannitoas olev pesumasin on kuulipildujale kilbiks, on andnud selleks oma nõusoleku, sest vastulöök tuleb. Samamoodi on Donbassis Venemaa mahitusel tegutsevad terroriorganisatsioonid üle kümne aasta pidanud sõda tsiviilisikute vahel ja keset tsiviiltaristut, kus lasteaia kõrvalt raketiheitjat ukrainlaste positsioonide poole tühjaks laadida oli pigem norm kui erand.

Lahingu lõpus teed alustav emotsioonirakett ei taba niivõrd mitte operatsioonis osalejaid, vaid naabruskonnas viibivaid ja seda pealt nägevaid elanikke, harvemal juhul otseselt ka ajakirjanikke, kes kõik tajuvad toimuvat erinevalt.

Videokaadrid sellest, kuidas Barak (Merkava Mark 4 tank) oma 120 mm toru rõdu poole keerab ja pärast tulekäsku tolmu üles keerutab, on ka rahvusvahelisel meediaareenil südantlõhestavalt mõjusad, kui neid saadab jutuvestja, kes ahastavalt küsib, milles on süüdi need Salah al-Dini tänava inimesed, ja rõhutab, kui õelad on oliivirohelises juudid teisel pool tänavat.

Meediaruumis toimuv on oluline ka meile lähemates sõdades. Nii pakub tuhatkond kilomeetrit eemal ühes Sevastoopoli eeslinna paneelmaja korteri köögiaknast ülesvõetud videoklipp Kremli propagandamasinale järjekordse „tõendi“ ukrainlaste terrorist rahumeelsete elanike vastu. Tegelikult on lähedal asuval lennuväljal maandunud järjekordne HIMARS, mis annab endast märku soliidse suitsusamba ja ebatsensuursete sõnadega, kui plahvatuse heli aknani jõuab. Igati põhjendatud „miks ometi meie pihta“ vs „miks nad just seda maja tulistavad“ annab siin vastukäivaid impulsse. Näiteks IvanoFrankivskis õhuhäire ajal varju otsiva Oleksandra näole võib see tuua naeratuse, sest orkide lennuväerügementi on kõvasti rapitud. Teisalt on Ivangorodi piiripunkti järjekorras seisvale Alekseile kõik selge – укронацистыC on jälle tapnud tsiviliste.

Niisamuti võtab Tunise taksojuhi Ahmedi kuulatav uudistesaade Ihedi kodutänavas toimuva lakooniliselt kokku: juudid on jälle tapnud palestiinlasi, maailm vaatab tuimalt pealt ning püha Al-Quds (araabia k القدس, Jeruusalemm) tuleb vabastada. Ja järgnevad ... spordiuudised.

Vahel ei leidugi sõjaudus loogilist vastust põhjendatud küsimustele ning так получается (vene k ’lihtsalt läks nii’) ei lohuta sealjuures kedagi.

Kuid mõlemal juhul mõjuvad emotsionaalsed raketid üleskutsena sõda lõpetada, niisamuti innustavad need pealekasvavat põlvkonda 7. oktoobrit (veel julmemalt) ja sellele antavat vastulööki (veel resoluutsemalt) korrata, lisaargumendina uus rinne avada jne. Kõik sõltub osaleja, kuulaja/vaataja või neile vahendaja perspektiivist. Nii on meedias ja sotsiaalmeedias toimuval oma roll selleski, mis puudutab tuleviku uusi rindeid.

SÕDA KOLONIAALPÄRANDI LEEMES

Vaatamata Hamasi propagandale on käimasolev sõda vähemalt praegu suutnud esile kutsuda pigem leige vastukaja usuvendadelt. Taksojuht Ahmed võib eestlasest kafiri (uskmatu) kuuldes Tuneesia sõjamuuseumi poole veeredes küll juute kiruda, kuid see usuvendlus lahtub üsna kiiresti, kui teda kõnetavad igapäevaelu küsimused, olgu neiks eessõitvale taksole hajameelsusest sisse sõitmine või eelmainitud spordiuudised, kus nimetatakse õige jalgpalliklubi nime.

Ka araabia riikide elanikel võib lõpuks tekkida küsimus, kellele seda lõputut uusvana sõda tegelikult vaja on. Kui esmane mõtestamine on toimunud, pole raske aimata, kuidas tavaelanikud sealmail seda suppi söövad, kui üldse. Mida saaksime sellest väärtuskriisist õppida? Kättemaks on mürk, mis kokkupuutel usuga muutub roaks, mida kõige paremini serveeritakse külmalt.

Palestiina-nimelisest maalapist on kujunenud maamiin, millele Euroopa suurvõimud lükkasid lahkelt lubadusi jagades kokku kaks rahvust, et ise sobival ajal väärika näoga taanduda. Nii peituvad praeguse kokkupõrke juured märkimisväärsel määral koloniaalajastus, just nagu tänased Aafrika probleemid Berliini kongressis 1884–1885.

Sellest lähtuvalt tasub Läänes ja ka koduses Eestis lähiajaloo mõjutustega sündmustest rääkides ja Hamasi suppi süües kõrvale jätta teoloogia ja tuhandete aastate tagused sündmused, mille üle arutamise koht on mošees ja sünagoogis. Usuraamatute ettekäändeks toomine aitab küll vett sogada ja tähelepanu probleemi tegelikelt tagamaadelt eemale juhtida, ent sellest pole mingit kasu kriisi lahendamisel praegu elavate inimeste ja rahvaste jaoks. Vastupidi, see viib meid tagasi aegadesse, kus näiteks pandeemiakriisi juhtimine usaldatakse kellegi nähtamatu kätesse, sest tegu on ju ’jumaliku katsumuse’ või tema viha väljendusega. Ja see pole kunagi hästi lõppenud.

Tasub uurida ka ajalugu, mõistmaks, et selles regioonis on sõltuvalt sajandist elanud üsna erinevaid rahvaid, keda on valitsenud, vallutanud ja koloniseerinud paljud erinevad suurriigid. Neist igaüks on jätnud piirkonda oma jälgi ja arme. Kõigil neil on olnud vajadusest lähtuvalt absoluutne ja realiseeritav „õigus“ ja „tõde“ oma eksistentsi ja otsuste põhjendamiseks. Nii lõpeb ühel heal päeval seegi sõda, et siis ühel halval päeval uuesti alata – araabiapäraselt mashallah!**

MÄRKUSED:

* 1948. aasta 14. mai hommikule järgnenud 24 tunni jooksul leidis aset kaks võtmesündmust, mis viisid juudid ja palestiinlased põhimõtteliselt leppimatuse teed – eirates ÜRO resolutsiooni kaksikriigist, kuulutasid juudid välja iseseisvuse. Araablastele on see Dhikra an-Nakba (araabia k ذكرى النكبة; katastroofi mälestuspäev), mis sümboliseerib nende konfliktiaegset ja -järgset küüditamist ajalooliselt kodumaalt. Need sündmused suudavad tänagi mobiliseerida nii Giladi kui Ihedi ning on sümpaatsed ka Ahmedile, kui temaga oskuslikult manipuleerida.

** See on jumala tahe (araabia k)

VIITED:

A Eelnõu, mille andis välja Briti valitsus eesotsas Neville Chamberlainiga vastuseks araablaste mässule Palestiinas 1936–1939.3

B Rei’imi kibutsi lähistel toimunud muusikafestivalil Supernova Sukkot Gathering tapsid terroristid 364 inimest ja võtsid 40 pantvangi.

C Vene propaganda tuletistermin, mille eesmärk on kinnistada kuvand Ukraina valitsusest kui natsirežiimist seoses Aasovi pataljoni kasutamisega Ukraina relvajõududes.

D Iisraeli vastuluure ja erioperatsioonide instituut, mis vastutab info kogumise, vastuterrorismi ja salaoperatsioonide eest välismaal.

ALLIKAD:

1 Nagel, H. 2024. Kes keedab Hamasi suppi? Kaitse Kodu!, 1, lk 32.

2 United Nations General Assembly. 1947. Future government of Palestine, A/RES/181(II). United Nations. https://daccess-ods.un.org/ tmp/2250857.50222206.html

3 Edelheit, H. 2000. History Of Zionism: A handbook and dictionary. Routledge, p. 366.

4 PALESTINE: Terrorist attack on Haifa Police HQ (1947) (11.11.2020). British Pathé. [video]. YouTube. https://www.youtube.com/watch?v=ogWwaKy-CeM (kasutatud 12.01.2024).

5 PALESTINE: Jewish terrorist group attacks Officers' Club (1947) (11.11.2020). British Pathé. [video]. YouTube. https://www.youtube.com/ watch?v=8776HqZ8Yds (kasutatud 12.01.2024).

6 PALESTINE/ISRAEL: Haganah troops occupy Jaffa (1948) (11.11.2020). British Pathé. [video]. YouTube. https://www.youtube.com/watch?v=BSlrMBuXpf8 (kasutatud 12.01.2024).

7 Pilger, J. 2011. Freedom Next Time. Bantam Press, p. 194.

8 Fletcher-Cooke, J. 1948. Communication Received from United Kingdom Delegation Concerning Jewish Attack on Arab Village of Deir Yassin. United Nations Palestine Commission, 20.04.1948. https://www. un.org/unispal/document/auto-insert-211346 (kasutatud 12.01.2024).

9 Morris, B. 2005. The Historiography of Deir Yassin. The Journal of Israeli History, 24(1), pp. 79–107.

10 Keydar, R. 2012. „„I Was in a War, and in a War Things Like That Happen“: On Judgments and Ethical Investigations in Israeli Law and Literature“. Jewish Social Studies, 18(3), pp. 212–224.

11 Abu-Laban, Y. & Bakan, A. B. 2022. Anti-Palestinian Racism and Racial Gaslighting. The Political Quarterly. 93(3), p. 511.

12 Kimmerling, B. 2008. Clash of Identities: Explorations in Israeli and Palestinian Societies. Columbia University Press, p. 280.

13 Plokhy, S. 2006. The Origins of the Slavic Nations: Premodern Identities in Russia, Ukraine, and Belarus. New York: Cambridge University Press, pp. 10–15.

14 El-Ali, L. 2022. Virgins: There Are No 72 Virgins Waiting for Anyone in Paradise. In: No Truth Without Beauty. Sustainable Development Goals Series. Cham: Palgrave Macmillan.