EI SAA ME LÄBI PITKATA

EI SAA ME LÄBI PITKATA

Pisikesest peast on meil kõigil unistused. Kes tahab saada lenduriks, kes metsavahiks, mõni hulljulgem koguni viiuldajaks või klaverihäälestajaks. Johan Pitka, kelle lapseea lähim seos merega oli pudelisse pistetud laevamudel, tahtis saada meremeheks. Ja kohe nii tahtis, et sai admiraliks. Sai admiraliks ja hiljem kogunisti legendiks. Äsja valminud dokumentaal „Pitka legend“, Ain Mäeotsa tehtud, võtab tükiviisi lahti põneva elulooga admirali käekäigu ja paneb selle filmiformaadis kokku tagasi.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Värske dokk jälgib Pitka käekäiku lapseeast kuni selle kõige viimase lõpuni. Seda kõike napi tunnikese vältel. Eks ta omajagu kunsttükk ole nii kireva elulooga mehe saatus viisakal moel nii lühikese aja sisse pressida, sest palju on ju vaja öelda, näidata, ära seletada! Siinjuures on oht kukkuda pikalt heietama, mille tulemuseks on mitmetunnine eepos, mida keegi vaadata ei jaksa. On suurepärane, kui miski ajaline piirang on ette nähtud.

Sõnad legend ja legendaarne on tänane meedia muidugi hirmsasti ära lörtsinud. Üheksa legendi viiest, kes figureerivad eriti seltskondlikes väljaannetes, on nii legendaarsed, et päev pärast mainimist ei mäleta legendist keegi ööd ega mütsi. Sõna on väärkoheldud, sellega on inetult ümber käidud. Ent kui nüüd pilguks värvilisem kirjavara unustada ja mõelda sõna algupärasele tähendusele, siis admiral Pitka kohta kannatab sõna legendaarne igati auga pruukida. Põhimõtteliselt on tegemist mehega number kaks kohe Kalevipoja järel. Ja erinevalt Kalevipojast, kes aeg-ajalt päris ränkade sõgedustega hakkama sai, tegi Pitka oma eluajal ikkagi mõistlikke asju.

Sestap tuleb selline dokumentaal teha hästi sobiv. Arhiivimaterjal peab olema sobiv, juurde lavastatud episoodid elust enesest peavad olema sobivad, näitlejad ja mehise häälega pealelugemine peab olema sobiv, värvid peab keerama luitunuks, siis on õige. Ja sobivaks tema on saanud.

Film on kena väljakujunenud raamistikus jutustatud lugu. Vormiliselt ei midagi üllatavat, sisse töötanud ja ennast tõestanud jutustus. Kui nüüd järele mõelda, siis ega olegi silmapiiril täiesti uut suunda, mis dokumentaali vaatajale kõigiti söödav tunduks. Mida siis näha saab? Arhiivikaadrid ja fotod vaheldumisi lavastatud lõigukestega, sekka kenasid animeeritud joonistusi. Joonistustest ei saanudki niiväga aru, et mis puhul, mis eesmärgil. Kas oli siin Pitkaga miski seos? Hästi ei mäleta, aga film kunstiandest justkui vaikis. Ju siis olid nood joonistused vajalikud selleks, et oleks vaheldust ja ilus vaadata. Uus-Meremaal tehti kord terve dokumentaal multifilmi formaadis valmis ja sai hea küll. Pihusolevas filmis ei ole animatsioonil küll pearoll, aga see näeb hea välja ja loob meeleolu, atmosfääri. Muidu olekski kõik sirgjooneline ja lihtne nagu poenimekiri.

Ja kui juba on kaasatud näitlejad, siis tuleb taasluua mõned episoodid kõnealusel teemal. Siin on see koht, kus hea režissöör saab pädeva valikuga lasta filmil kõnelda just nii, et tulemus saaks hea. Mäeots on valiku teinud. Juurde lavastatud lõigud sisaldavad nii mõnigi kord toredat huumorit. Üks ägedamaid oli episood, kus nokitsetakse esimese kodumaise soomusauto kallal. Kõik oleks justkui kena, aga näe, üks vajaline kruvi, mis kõiki teisi kruve paigas hoiab, on küljest ära. Lõpeb kõik muidugi õnnelikult ja Pitka keerab kruvi oma käega paika. Samuti on väga positiivne, et kohe alguses paelub tulevast admirali laev, mitte pudel. Väga suurepärane, et vastupidi ei läinud. Aga siis poleks see ilmselt enam see lugu. Mainimist väärt on ka lõik, kus Pitkal tuleb välismaalastele selgitada, misasjad need eestlased sihukesed on. Seda huumorit saab mõistagi teha tänapäevalgi, kui kodumaalt piisavalt kaugele reisida.

Ajalugu on uuritud priskelt, ja kui otsustada lõputiitrites mainitud allikate loetelu põhjal, siis koguni väga põhjalikult. Oleks ka ütlemata piinlik, kui pärast filmi äravaatamist tuleb keegi kodanik ja ütleb: „Näete, siin ajalooraamatus on kirjakoht, et Pitka kandis elupäevad sinisetriibulisi sokke, aga teie filmis on tal rohelisetriibulised!“ Piinlik ju, kui peaks sedasi juhtuma. Aga ei juhtu!

Kodumaist asja on alati keeruline arvustada. Näitlejate, eriti selle seltskonna tõttu, keda „ekstrateks“ või taustanäitlejateks hüütakse. Iseäranis siis, kui on oht kaadris näha tuttavaid nägusid. „Näe, seal tagareas seisab Toits! Aga see seal servas, kes seljaga kaamera poole seisab, näeb välja täitsa nagu Aivar!“ Kaks hõiget ja režissööri kunstiline kontsept purjetab rõõmsalt allavoolu ja alles jääb tuttavatest nägudest nimekirja koostamine. Tuleb sedapuhku ära unustada kõik tuttavad Toitsid, Aivarid ja onu Endlid, kes on end salamahti pildile nihverdanud. Ekraanil askeldavad tundmatud isikud, keda näeb esmakordselt.

Näitlejate koha pealt on režissöör Ain Mäeots teinud hea valiku. Pitkat mängib Karol Kuntsel. Mingil endalegi arusaamata põhjusel olen suutnud ära viilida kõikide lavastuste vaatamisest, kus Karol Kuntsel miski rolli teeb, olgugi et tegemist on suurepärase näitlejaga. Minu viga, mis tulevikus parandamist vajab. Muidu korrutan elupäevade lõpuni, et Artemon ja Artemon. Siin filmis, näe, saab Kuntsel Pitka rolliga hakkama ju küll. Seda ma muidugi ei tea, kui palju Kuntsel rolli jaoks eeltööd tegi, aga nendesamuste ajalooliste isikute mängimine on mõnes mõttes paras peavalu. Ikka ju peab uurima, kuidas kujutatav isik istus või astus või mis kombel rääkis. Kui muidugi pole tegu just Hollywoodi filmiga, kus nii mõnigi kord tundub, et ajaloolist isikut võib kehastada, kuidas jumal juhatab. Peaasi, et endale äge tunduks. Näitlejaid on peale Kuntseli ja Malmsteni ju veel, ikka tuntumaid ja natuke vähem tuntumaid. Indrek Taalmaa näiteks, Raivo E. Tamm, Rein Pakk jne.

Filmi näitlejate nimekirja vaadates tuli meelde üks põnev seik. See oli vististi Indrek Ojari, kes huumoriga pooleks kaebas, et tal pole mõtet filmirollile kandideerida, Malmsten saab selle alati ja tema ei saa. Eks ta naljaga öeldud oli, aga palun, Malmsten on filmis nagu viis kopikat, kas Ojari on? Ei ole. No vaat.

Üldises plaanis on film kenasti välja tulnud. Igav ei olnud, polnud vaja otsitud põhjusel kusagile asja teha, söögipoolist tooma, päikeseloojangut imetlema või midagi. Võis rahumeeli vaadata ja hea oli vaadata. Eks seda mõtet on saanud varemgi väljendada, aga selline ajalooline ekskurss riigi jaoks olulise mehe käekäiku on vajalik. Ja kui filmi stiil on kõigiti väljapeetud, siis seda enam. Kord püüdsin vaadata vist Malaisia või Filipiinide või mõne teise piisavalt kauge maa filmi ühest kohalikust kindralist või oli ta mõni teine asjamees, sõjaväelane igatahes –no ei kannatanud poole pealegi, juba oli küllalt. Ühest küljest hirmlääge, teisest küljest oli kujutatud kindralist saanud midagi Supermani taolist, keda ei võta ei ussi- ega püssirohi. Mitte lihtsalt üle võlli, vaid midagi kaugelt enamat. Pitka legend seevastu kuskil kõrgustes ei hõlju, vaid on mõnusalt asjalik. Ajaloohuvilistele võib kindlasti soovitada. Soojalt.

Muidu ma kipun siin filmidele teostuse eest punkte andma, aga seekord mitte. Parem minge vaadake ja otsustage ise. Nii kord juba on, et ei saa me läbi Lätita ega saa me läbi Pitkata, kui ajaloo peale mõelda.

„PITKA LEGEND“

Osades: Karol Kuntsel, Maria Annus, Indrek Taalmaa, Ronald Mäeots, Mait Malmsten

Lavastanud: Ain Mäeots

50 minutit

Tuuledraakon Film