KUIDAS ROIGASTEST RÄÄTSAD VALMISTADA

KUIDAS ROIGASTEST RÄÄTSAD VALMISTADA

Mida suurem jalg, seda lihtsam on paksu lume sees kõndida. Aga teinekord ei piisa isegi sellest, kui jalanumber on 52, nagu näiteks Tanya Herbertil, kelle jalad on tunnistatud Guinnessi rekordi vääriliseks. Siis on vaja midagi muud. Näiteks suuski. Või räätsasid.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Suuskadega on see teema, et need kas on või ei ole. Räätsadega on natuke teistmoodi – need saab vajaduse tekkides ise valmistada. Suhteliselt lihtsa vaevaga. Erinevaid räätsade lahendusi on kümneid, kui mitte sadu. Neist on Kaitse Kodu! varemgi kirjutanud.

Et suurendada jala kokkupuutepinda maaga, on kõige lihtsam korjata natuke käharaid kuuseoksi ning sõlmida need endale saabaste alla. Seda juhul, kui viibite kuusikus ja teil on kaasas paras jupp nööri. Ikka võib ju olla mingi põhjus, miks inimene läheb nöör kaasas metsa. Selline lahendus aga ei suurenda oluliselt jalgade toetuspinda, kipub kiiresti lagunema ning takerdub sinna, kuhu takerduda annab.

Räätsade valmistamiseks on tunduvalt toekamaid ja töökindlamaid lahendusi. Ühte sellist nüüd vaatamegi. Õigemini kahte, sest nagu ütleb eskimo vanasõna: üks rääts hea, kaks räätsa heam.

KAIKAID JA NÖÖRI

Niisiis, räätsasid valmistama. Esmalt on vaja koguda kaheksa kaigast. Võimalikult sirget ja parasjagu painduvat. Seega ärge korjake maast kuivanud või mädanenud oksi, vaid tehke süda kõvaks ja nuga teravaks ning lõigake maha mõned lepad, pajud või haavad. Mitte liiga jämedad, sest kui jalgade külge kinnitatud räätsade raskus muudab liikumise lumes sumpamisest keerukamaks, ei täida nad oma eesmärki. Ega ka mitte liiga peenikesed, sest kui räätsad raskuse all murduvad, puudub neil kasutegur.

Seega on otstarbekas kasutada metsarahva seas väga levinud jämedusühikut – pöialt. Umbes selle jämedused võiksid need kaikad saada. Sest eks ole jämedamatel meestel ja naistel ka jämedam pöial, nii et läbi murdumist pole vaja peljata.

Pikkust võiks kaigastel olla aga oluliselt rohkem kui pöidlal. Ütleme siis, et need võiksid ulatuda näiteks maapinnalt kaenla alla, see on paras pikkus küll.

Kaheksa ühepikkust ja -jämedust toigast leitud, leidke üks veel. Ja sellega ongi vajalik ehitusmaterjal koos. Õigupoolest mitte koos, vaid hunnikus. Et need kokku saaks, on vaja nööri. Selline standardmõõdus Paracord on kõige parem. Aga sobib ka muu mittelibisev pael. Ja vaja on seda omajagu. Mida rohkem, seda parem. No näiteks 30 meetrit.

OMAJAGU PUNUMIST

Nüüd võtke hangitud toigastest neli, asetage rööbiti üksteise kõrvale maha ning siduge tipust üksteise külge kinni. Nõnda, et pulgad jääksid endiselt kõrvuti, mitte ei turritaks risti-rästi üksteise peal.

Selline tulemus on saavutatav näiteks punumistehnikas, kus nöör jookseb ristipidi ühe pulga alt, teise pealt, kolmanda alt ja neljanda pealt. Nõnda kolm-neli korda edasi-tagasi ning siis pulkade vahekohad omakorda veel pikkupidi sama nööriga kinni tõmmata.

Järgmiseks mõõtke kinni punutud otsast umbes kolmkümmend sentimeetrit allapoole. Sinna peate kinnitama ristpulga, millele hakkab toetuma jala varbaosa. Kui ristpulk kinnitada räätsa esiotsast liiga kaugele, juhtub see, et jalga tõstes ei kerki mitte räätsa esimene, vaid tagumine ots – mis muudab nendega liikumise võimatuks.

Ristpuu saate lõigata selle ridva küljest, mille võtsite lisaks. Selle pikkus võiks olla kaks-kolm teie jala laiust. Ja sama laiali peate tõmbama ka pikipulgad. Ristpulga kinnitamiseks välimiste pikipulkade külge on jällegi vaja nöörijuppi, mille peate sõlmima nii, et pulgad ei saa üksteise suhtes liikuda –ei üles ega alla, ei sisse ega välja.

Seejärel asetage varbad ristpulgale ning mõõtke välja teise ristpulga kaugus. See peab jääma teie kanna alla. Kinnitage seegi nööriga kindlalt paigale.

Viimaseks tuleb teil räätsa tagaosas lehvikuna harali olevad kaikaotsad tihedalt üksteise kõrvale kokku siduda. Kasutage sama tehnikat, mis räätsa esiosas. Kui tulemuseks on rääts, mis oma kujult meenutab sigarit, olete kõik õigesti teinud.

VARVAS, MITTE KAND

Võrreldes mõne teise räätsatüübiga võimaldab suhteliselt kitsas ning tippudest ahenev profiil selle räätsaga muretumalt liikuda peale lumeväljade ka puude vahel, pelgamata, et räätsad tüvede ja juurikate taha takerduvad.

Ka ei pea selliste räätsadega liikudes hoidma jalgu ebanormaalselt harkis, vaid saab päris tavapäraselt kõndida.

Liikumise eelduseks on muidugi räätsade kinnitamine saabaste külge. Sellekski sobib nöör või veel parem natuke laiem kangas – näiteks jupp koormakinnitusrihma. Oluline on siin, et nagu suuskadegi puhul kinnitataks räätsade külge ainult saapa ninaosa. Kand peab jääma vabalt liikuma, vastasel juhul pole jälle võimalik kõndida.

Muide, maailma väikseimad jalad kuuluvad Jyoti Amgele ning nende pikkus kannast varbaotsteni on vaid napilt üle 9 sentimeetri ehk ligi neli korda vähem kui Tanya Herbertil. Aga räätsasid vajavad lumes liikumiseks mõlemad. Tõenäoliselt teiegi. Head meisterdamist ja liikuge terviseks!

Video: https://youtu.be/Nqne26I3keQ

VAJA LÄHEB:

• kaheksat toigast (140 cm)

• veel nelja toigast (30 cm)

• nööri 30 meetrit

AJAKULU:

• 1 tund