HAARAV DESSANT LÄBI AJA

HAARAV DESSANT LÄBI AJA

Tamur Kusnets on oma uusimas romaanis „Kronošütist“ jätkamas temale omast temaatikat: eestlane seiklemas erinevates ajaloosündmustes. Kuid erinevalt varasematest ajaloolistest romaanidest on käesolev teos ulmeromaan, sest nii nagu sõjaväeline langevarjur (parašütist) teeb dessandi läbi õhu vaenlase territooriumile, sooritab selles loos ajavarjur ehk kronošütist dessandi läbi aja tundmatusse keskkonda.

Tekst: vanemleitnant MATI JÄNES , vabatahtlik autor

Ajavarjuriks on keskealine jahientusiastist ja erusõjaväelane Ragnar Saar, kes, olles just kogenud vanusega kaasa tulevat rusuvat eluraskust, saab ettepaneku minna oma elu suurimale seiklusele. Nimelt soovib üks Saksa päritolu grupeering teda ajas tagasi saata, et võidelda suurkorporatsioonliku ahnusega ning parandada nüüdisinimese tervist, vältides kiviajas meie eellaste segunemist ja pärilike haiguste edasi kandumist tänapäeva. Samas selgub, et sel kavatsusel on ka oma tume külg ning Ragnar peab leidma enda tõe, mida järgida.

Peategelane Ragnar on kusnetslik arhetüüp: kindlate käeliste oskustega ja sitke vaimuga mehisuse etalon. Sellise keskealise ja elult räsida saanud eesti mehe pilgu läbi kajastub loos ülejäänud maailm ning tema arvamused elust ja olust avalduvad sirgjooneliselt teosesisestes allmärkustes. Peategelase kaasa on seekord aga ebakusnetslik, sest tal pole võimalik haarata „armuleekides kämblatäisi kõige sulnimat neiupekki“, nagu said teha varasemad raamatukangelased Tasulemb Vaksamees „Püha Jüri kutsikates“ ja Amalric romaanis „Puud kasvavad kõigile“. Pilkupüüdvaks kaunitariks on hoopis sitke ning lihastes neandertali neiu.

Kui esmapilgul tundub, et süžee on ühe hea klassikalise ulmeseiklusromaani standardlahendus, siis Kusnets lisab temaatikale jõulist aktsenti. Romaanis on võetud meie praeguses ühiskonnas paika loksunud tõekspidamised ning need julgete jalahoopidega laiali pillutatud.

Selline ajalooliselt välja kujunenud heade-halbade tegelaste tüpaažide segipaiskamine on iseenesest väga väljakutsuv idee. Peaaegu et platonlik: halb on oma olemuselt halb, pole oluline, mis rahvuses ta avaldub. Radikaliseerumine, oma hüve tagaajamine võib avalduda kus iganes.

Teos mõjub ka metatasandil. See loksutab meie seesmisi arvamusi ja sunnib lugejat juurdlema, kas nii üldse tohib kirjutada. Aga kui ei tohi, siis miks? See on ju ulmeromaan. Žanr, milles vastavalt „Eesti keele seletavale sõnaraamatule“ kujutatakse maailma teadlikult ja rõhutatult sellisena, nagu see tegelikkuses ei ole. Niisugune raputus mõjub ergastavalt, aidates vabaneda eelarvamustest ning pannes mõtisklema konteksti või selle puudumise olulisuse üle. Lisaks võib see tekitada sisekaemust: mis siinkirjutatus mind segab? Ja miks?

On aru saada, et Tamur Kusnets on kirjutamist nautinud ning lasknud oma fantaasial koos isikupära ja elukogemustega avalduda. Raamat sisaldab külluslikult mängleva sõnaseadmisoskusega meeldejäävaid tekstilõike. Näidetena võib tuua järgnevat: „[relva] ümberlaadimise lubrikeeritud-ihar metalne helijada“, „Dr Mor vaatas talle otsa tüüpilise alluvusprobleemiga sõduri tuima näoga“ või „[sellega patrullivanem] taastas otsekohe nii formaalse kui intellektuaalse subordinatsiooni“.

Eraldi tuleb esile tõsta kõik jahipidamisega seotud episoodid. Need on raamatus kohati homerosliku epiteetsusega lahti kirjeldatud ning võivad võtta enda alla pikki tekstilõike, tekitades sellega siirast huvi valdkonna vastu ka päriselus.

Raamatut lugedes võis tajuda, kuidas kiviaja detailide saavutamiseks oli autor ära teinud muljetavaldava uurimistöö. Lisaks oli huvitav jälgida keele ja terminite arengut. Näiteks kuidas võib üks kiviaja inimestele tundmatu läänemeresoome lihtne fraas „see on kamm“ hakata teises kultuuris elama oma tähendusega elu. See annab alust toredateks mõtisklusteks, kuidas onomatopoeetika ja keelte-kultuuride kokkupõrked on inimese lingvistilist arengut ajavoogude kestel tagant tõuganud.

Sellest hoolimata on Kusnets on oma ulmeloos võtnud sõjaväelaslikult pragmatistliku lähenemise ka tegelaskujudele. Kõik karakterid lähtuvad maalähedasest talupojamõistusest. Nii pole alahinnatud kromanjoonide oskusi teha nahatööd ning visatakse kinnas nende romantistlikult metslaslikule portreteerimisele. Raamatus on nad küll metsikud, aga samas ikkagi inimesed. Mitte niivõrd vähem arenenud, kuivõrd need, kes peavad hakkama saama vähema tehnoloogiaga. Samast vaatest lähtudes torkab autor ka enne Ragnarit minevikku saadetud kaasaegseid, kes vormilt olid märulikangelased, sisult aga karmis kliimas oskamatud. Maalähedane Ragnar Saar aga tõestab oma olemusega, mis on raskuste ületamisel kõige olulisem: vaimne sitkus ning seitsmekordne tahe ette planeerida ja tööd teha.

Vormiliselt on raamatu lõpus heaks lisaks Ragnar Saare tehtud „dokumentaalpildid“ kiviajast, mis annavad sisule juurde tõepärasust. Negatiivselt torkab aga silma keeletoimetus, mis on pinnapealne, mitmes kohas esineb nii grammatika- kui õigekirjavigu. Seda isegi määral, mis hakkab pikapeale lugemist segama. Samuti korduvad osad allmärkused.

Kokkuvõtvalt aga on „Kronošütist“ tugeva eeltöö ning naudinguga kirja pandud ulmeseiklusromaan. See rikastab lugeja silmaringi paleoliitikumist ning sisaldab fantaasiarikast tekstikeelt. Lugejad, kel on eelnev kokkupuude jõustruktuurides teenimise või jahindusega, võivad leida raamatust rohkeid nüansse ja alltekste. Siinkohal ei pea vast mainimagi, et kindlasti pakub teos mõtteainest ja värvi igale raamatusõbrale.

„KRONOŠÜTIST“

Tamur Kusnets

576 lehekülge

Lummur