RAAmATuARVusTus sem. Ja põhiküsimused isikuvabadustest, põhiväärtustest jms on endiselt kajastatud. Ulme annab asjadele vabamaid raame, ehkki teadusega ei saa ka seal vastuollu minna, füüsikareegleid võib pisut painutada, kuid mitte eirata. Ja kui seda viimast ulmelugu vaadata, siis see on sisult ju samuti ajalooline, ikkagi 40 000 aastat tagasi eksisteeriv lava, millel tegelased etlevad. Ulme aitab üksnes luua intriigi ja jõuda soovitud keskkonda.
HAARAV dessAnT
Millised plaanid on edaspidiseks? Uhh ... Üks ulme/fantastika lugu on plaanis ja ajaloolisi lugusid terve pinutäis, hetkel köidab mu meeli konkistadooride lugu, kus taas üks eesti soost mees satub hispaanlastega LääneIndiasse. Selles tuleb meresõitu, varandusi, kõrilõikamisi ja kõike muud, mis ühe tubli ajaloolise seikluslooga kaasas käib, ja loomulikult ka nalja. Ajalooteemal on küpsemas plaan kirjutada ka Rooma leegionäridest, samuti selline lõbus sõdurilugu, millest sedapuhku ugri-mugri tegelane puudub. Praegu olen lõpusirgel ühe Euroopa tüviteksti integreerimisega eestluse konteksti ja seegi on ulme, ehk isegi pisut õudne ja samal ajal riivatu.
Kas see tüvitekst jääb praegu saladuseks? Anglosaksi eepos Beowulf on see, mis siin ikka salatseda. Kui vihjed on liiga peened, siis ei saa inimesed neist aru ja kirjutada üksnes eliitlugemusega inimestele oleks ülbus. Küllap peab raamat olema meelelahutuseks ikka rohkematele kui snoobidele ja kõrgaadlile, kuigi lähitulevik kipub minema keskaegseks ehk raamatuid loevad üksnes mungad kloostrites.
Lõpetuseks: kui mingit teksti kirjutada, võib teda ümber kirjutada ja kohendada pea lõpmatuseni. Millal te tunnete, et üks romaan on valmis kirjutatud? Siis, kui sisetunne ütleb, et rohkem pole selle looga midagi öelda. Isegi kui teksti on lihvitud vähemaks, aga sõnum on edastatud ja jääb üksnes tehniline viimistlemine. See tehniline viimistlemine ongi kõige tüütum, ehkki äärmiselt vajalik. Just selle lõpplihvimise ajal selgineb teadmine, et see tekst on nüüd valmis, lööme selle korralikult õide, piserdame parfüümi peale ja tehtud. Sel ajal võib mõte tegeleda juba uue loo kujundamisega. 62
2/2024
LÄBi AJA
Tamur Kusnets on oma uusimas romaanis „Kronošütist“ jätkamas temale omast temaatikat: eestlane seiklemas erinevates ajaloosündmustes. Kuid erinevalt varasematest ajaloolistest romaanidest on käesolev teos ulmeromaan, sest nii nagu sõjaväeline langevarjur (parašütist) teeb dessandi läbi õhu vaenlase territooriumile, sooritab selles loos ajavarjur ehk kronošütist dessandi läbi aja tundmatusse keskkonda. Tekst: vanemleitnant MATI JÄNES, vabatahtlik autor
A
javarjuriks on keskealine jahientusiastist ja erusõjaväelane Ragnar Saar, kes, olles just kogenud vanusega kaasa tulevat rusuvat eluraskust, saab ettepaneku minna oma elu suurimale seiklusele. Nimelt soovib üks Saksa päritolu grupeering teda ajas tagasi saata, et võidelda suurkorporatsioonliku ahnusega ning parandada nüüdisinimese tervist, vältides kiviajas meie eellaste segunemist ja pärilike haiguste edasi kandumist tänapäeva. Samas selgub, et sel kavatsusel on ka oma tume külg ning Ragnar peab leidma enda tõe, mida järgida.
Peategelane Ragnar on kusnetslik arhetüüp: kindlate käeliste oskustega ja sitke vaimuga mehisuse etalon. Sellise keskealise ja elult räsida saanud eesti mehe pilgu läbi kajastub loos ülejäänud maailm ning tema arvamused elust ja olust avalduvad sirgjooneliselt teosesisestes allmärkustes. Peategelase kaasa on seekord aga ebakusnetslik, sest tal pole võimalik haarata „armuleekides kämblatäisi kõige sulnimat neiupekki“, nagu said teha varasemad raamatukangelased Tasulemb Vaksamees „Püha Jüri kutsikates“ ja Amalric romaanis „Puud kasvavad kõigile“. Pilkupüüd-
