7 minute read
KONTORITARBED KUI VÕITLUSVAHENDID EHK STAABIOHVITSERI KURSUS
KONTORITARBED KUI VÕITLUSVAHENDID EHK STAABIOHVITSERI KURSUS
Kas staap on allüksuste nägu või allüksused staabi nägu? Kas lahingutes tagavad edu taktikalised planeeringud või kogenud sõdurid lahinguväljal? Kas juhtimise puudulikkusest võib saada anarhia või madalale tasemele viidud olukorrateadlikkus välistab selle ohu? Miks ja kellele on vajalikud staabid?
Tekst: JANEK HAAR , Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik
Need mõtted ründavad pataljoni staabiohvitseri kursusele (PSOK) kandideerijat ilmselt enne, kui ta läkitab Kaitseliidu Kooli poole teele kursusega liitumise sooviavalduse. Arvatavasti on seesama mõtiskleja end juba kurssi viinud, et enne, kui lahinguväljale jõuavad sõdurid ning erinevad sõjalelud, toimetavad kusagil töölaual usinasti sirklid, joonlauad ja kilemarkerid, et ette valmistada kõike seda, mille järgi needsamad atribuudid maastikul toimetama hakkavad.
Loomulikult tuleb ühel vastutustundlikul staabiohvitseril siinjuures arvestada, et iga planeerimisviga võib kaasa tuua põhjendamatuid inimkaotusi või suure materiaalse hävingu ning selle tekitajale langeb lisaks kõigele ka moraalne vastutus võimalike tagajärgede pärast. Sõdades ja kriisides saavad planeerimis- ja juhtimisvead paraku kiiresti ja väga valusalt karistatud ning see teadmine peab ühel tulevasel staabiohvitseril kuklas tiksuma iga potentsiaalse joonetõmbega.
ÜHEKSA NÄDALAVAHETUST
Sügisel lõpetas Kaitseliidu Koolis teine lend pataljoni staabiohvitseri kursuslasi, kes peaksid kindlustama nii Kaitseväe kui Kaitseliidu pataljoni taseme staapidesse pädeva personali pealekasvu. Varasemad kuuldused selle vägagi vajaliku õppekava ellukutsumisest realiseerusid debüüdiga 2022. aastal. Noore kursusega aga ei eksperimenteeritud, vaid see on ühtlustatud Kaitseväe Akadeemia sama õppe moodulitega, mis loob võimaluse lõpetanuid struktuurides vajadusel ristkasutada. Seetõttu ei moodustunud ka Kaitseliidu Kooli staabiohvitseride kursus ainult vabatahtlikest, vaid seal osales lisaks tegevväelasi nii Kaitseväe kui Kaitseliidu üksustest.
2023. aasta kursus haaras oma rüppe pisut üle paarikümne väljavalitu, kelle praegune või tulevane sõjaline ametikoht sellist väljaõpet nõudis.
Üheksast pikast akadeemilisest nädalavahetusest kombineeritud õppeprogramm sisaldas endas loenguid, seminare ja palju praktilisi sooritusi oma eriala parimate spetsialistide juhendamisel. Omandatud teadmisi kontrolliti pidevalt mahukate kodutööde ja testidega. Seega nõudsid ka koolivabad nädalavahetused kursuslastelt rohket individuaalset süvenemist õppematerjalidesse. Suvekuudesse jäi küll pisikene vahepaus, aga ülejäänud perioodil staabiõppuritele põhjendamatut heaolu nautlemist ei võimaldatud.
Õppenädalavahetused olid tegelikult üsna kurnavad, sest koolipäevad venisid mõnikord enam kui viieteistkümne tunni pikkusteks, mille vahele jäid vaid elusäästvad toidupausid.
Toekad kõhutäied vaimutöö juurde soodustasid aga omakorda unevõla tekkimist ning sundisid pidevalt otsima kompromissi teadmistejanu ning enesepiinamise vahel.
KOHVI, ROHKEM KOHVI!
Kohati tekkis tunne, et saapad sulavad parkettpõrandasse ja hilisõhtu raskeimatel hetkedel jäi arusaamatuks, mille kuradi pärast tuleb ühe õppeasutuse magamisruumidesse jõudmiseks läbida lugematu arv järsu puutrepi astmeid.
Keeruline oli ka mõista, miks ülipikkadele loengutele keskendumiseks pole õppevahendite hulka lisatud ortopeedilisi kaelatugesid või lubatud kasutada tumedaid prille, mille taha õppurohvitserid saaksid oma kinnivajuvaid silmi peita, ilma et sellele järgneks lektori pahameel.
Paraku on selline eneseohverdus akadeemilistesse pingutustesse sisse kirjutatud ning igasugune virisemine, olgu see kasvõi taktikaline, ei kuulu kindlasti pataljoni staabi tasandi õppestandardite hulka.
Mingigi adekvaatsuse ja tähelepanuvõime säilitamiseks urises õppeasutuse kööginurgas pidevalt futuristlik kohvimasin, mille seltsi koondus pauside ajal arvestatav kogus dopingujanuseid. Kogemustele tuginedes muutusid osade õppurite termosed ning joogianumad iga nädalavahetusega järjest mahukamateks, aga tehnika pidas sellele väljakutsele vapralt vastu.
Kui palju sellel perioodil masinast kohviliitreid läbi jooksis või sinna toormaterjali sisse kallati, on ülimalt spekulatiivne oletus, aga kuuldavasti garantiirakendust ega varuosi kooliköögi lokaalne kohvivabrik pärast kursust siiski ei vajanud.
Mitte vähem ei urisenud öötundidel ka kooli kasarmutoad, kui unne langenud kursuslased olid järjekordse õppepäeva suutnud narideni vedada. Suitsumehed pidid aga niigi tiheda päevagraafiku vahele suutma integreerida ka oma kopsutahmamised ning pauside ajal olid needsamad puutrepid vaevlemas õue suitsunurka kiirustavate sõdurisaabaste all. Selliselt üks staabiõppurite mesilaspere seal üheksa nädalavahetust toimetas ning oma eesmärke täitis.
TEADLIKKUSELE LÄHEMALE
Staap ei ole strateegiline varjupaik, kuhu koonduvad arvatult kõige laisemad tärnikandjad, et mõnusalt kohvi saatel oma teenistusalast CV-d täiendada. Staap pole kindlasti ka abstraktne bürokraatiatsehh, kus maastikul manööverdavate üksuste elu keerulisemaks muudetakse. Aga täpselt selline on eelarvamustele rajatud väärkujutlus ühest staabist kui arusaamatust anomaaliast, mis produtseerib kusagil midagi ja millekski.
Staabid assotsieeruvad sageli sealt väljuvate paberi- ning kilerullide alla mattuvate mossis näoga ohvitseridega, kelle miimika süstib ümbritsevasse pigem ebakindlust kui optimismi. Mõnede arvates on võimalikes hädades alati süüdi just needsamad mõttetud staabid.
Sellised dogmad toidavad kohalikke kaevikukriitikuid hästi ning kursuslaste üheks vaikivaks lisaülesandeks võiks kujuneda staabielemendi ja välijuhtide integratsioon ning edaspidise koostöö spontaanne parandamine. Lõpetanute teadmised on nüüd olulisi kvaliteedikihte juurde saanud ning kogu teooria on vaja üle kanda meeskonnatöö praktikasse.
Lisaks eelnevale võiks arvata, et kui üks staabiohvitser omale just augurauda varbale ei kukuta, siis on staabis vigastada saamise oht peaaegu olematu. Päris elus on aga ükskõik mis taseme staabid või juhtimispunktid vastaspoolele alati hinnaliseks sihtmärgiks ning iga staabitöötaja oskab sellise kurja perspektiiviga ka arvestada.
Kui peaks tekkima vajadus kilemarkerite vahelt relv haarata, siis tõenäoliselt toimetatakse sellega sama osavalt kui oma igapäevaste staabitöö vahenditega. Seega pole staap sugugi ka vägivallatu võitluse prototüüp, mis käsitöötundideks maskeerituna võimaldaks kellelgi kineetilisi riigikaitsekohustusi vältida.
ÜKSIKOSADE KOOSTÖÖ
Kogu kursuse õppekava läbivaks jooneks oli TPM ehk taktikaline planeerimine maaväes. Seda teemat lahati otsuse vastuvõtmise protsessi sammude kaudu, mis kõik hõlmasid kindlaid tegevusi ja protseduure.
Kiiresti sai selgeks, kui oluline on aja ning informatsiooni ratsionaalne kasutamine, mida omakorda peab saatma pidev kriitiline ja analüütiline mõtlemine. Iga kvalifitseeritud staabitöötaja teab täpselt oma tööülesandeid ja vastutust ning staabisektsioonide koostöös sünnib ülema otsus, mis omakorda vormistatakse lahingukäsuks.
Toimub üks alaline mõttetuste ja mõttekuste ekspertiis, mis sisaldab ohtralt dilemmasid ja mõnikord ka loogikale mittealluvaid elemente, mis tuleb lõpuks toimivaks sõjaplaaniks kokku siduda.
Sõjapidamine või selle planeerimine on piltlikult isegi loominguline tegevus, millele kaugemas tulevikus annavad hinnanguid ilmselt ajaloolased. Kursuslased oma parimas usus produtseerisid õppeprotsessis taktikalist tehete jada alati selle momendini, kui lektorist järelevalve vajutas plaanidele fiktiivse pitseri koodsõnaga „sobib”.
MENTAALNE JA FÜÜSILINE TURBULENTS
Erinevate kogemuste saamiseks roteeriti kursuslasi staabisektsioonide vahel pidevalt. Ebasobivate valikute üle ei diskuteeritud, pigem kannatati vapralt. Tulised vaidlused olid küll õigustatud, kui need püsisid teemas ja olid konstruktiivsed. Juhtus ebaõnnestumisi, tehti valearvestusi, küsiti abi ja prooviti järgmisel korral paremini. Mentaalne ja füüsiline turbulents olid tööprotsessi lahutamatuks osaks ning vaimse genotsiidi kartuses pingutati väärikalt. Defektsete plaanide puudused aga korrigeeriti pikapäevarühmas niigi väheste unetundide arvelt.
Seetõttu omandasid ühel hetkel ülimalt ajakriitilistes tegevustes suure tähtsuse isegi pisidetailid, nagu korralikult ettevalmistatud töökohad, töövahendid, täpselt käeulatusse asetatud energiajook või kohvikruus.
Asjade õige paigutus ning staabiliikmete omavaheline tingimusteta usaldus olid eduka soorituse kindlad kriteeriumid. Eriti groteskne võis tunduda hetk, kui needsamad staabiohvitserid asusid töölaua ümber õhinal sõjamänge mängima, aga paraku on seegi osa TPMi protsessist, et lahinguplaanides märkamatuid puudusi või kitsaskohti tuvastada.
Kui bussijuht tööle minnes oma sõiduvahendi koju unustab, siis on diagnoos ilmselt meditsiiniline. Kui staabiohvitser soovib kamraadilt pastakat laenata, on ka temaga midagi kusagil ehk väga valesti läinud.
Kui esimestel õppenädalavahetustel põhjustasid läbivalt appihüüdeid kellegi kaduma läinud kilemarkerid, siis kursuse viimasteks planeerimisprotsessideks olid staabikastide komplekteerimine ja oma töövahendite hoolikam käitlemine saanud olulise kvaliteeditõuke ülespoole.
Suurt tähelepanu omistati kogu kursuse vältel ka taktikalise vastase võimaluste ja võimete analüüsimisele siinsetes oludes tegutsemisel. Jõuti kindlate järeldusteni, et targa planeerimisega pole seljavõitude noppimine sugugi kättesaamatu unistus ka vastase suure ülekaalu korral.
Kõigi nende teadmiste tervikuks sidumine, rakendamine ning juurutamine on edaspidi teenistujate individuaalne väljakutse, aga Kaitseliidu Kool on loonud selle täitmiseks suurepärased eeldused.
VÕIMALIKUD TULEMUSED
Akuutsete sõjaliste kriiside taustal on meie riigikaitse ülesehitus saanud turbokäigu ja lisandunud on vabatahtlike juhtide kiire koolitamise vajadus. Kaitseliit on jõuliselt kasvanud ja saavutanud kogu ühiskonda läbiva kõrge usalduskrediidi.
Kiireloomulise ja laiapindse riigikaitse kasvatamisega ei tohi aga devalveeruda selle kvaliteet, sest meil pole lõputut kapatsiteeti puudujääkide lappimiseks. Seetõttu ei tohiks eri taseme juhiõppes osalejate ambitsiooniks olla uhked tiitlid või kirevad tunnistused klaasvitriinides, vaid reaalne soov omandatud teadmistega riigikaitses oma panust suurendada.
Pataljoni staabiõppe nädalavahetused kinnitasid veendumust, et valearvestustesse takerdunud õppureid kursusele ei sattunud ning loodetavasti lisasid ka läbiviijad 2023. aasta tulemitele omapoolse positiivse järelehüüde.
Pataljoni staabiohvitseride II lennu kursuslasi jääb Alu mõisas meenutama pisut ohtliku välimusega, osalejate nimedega laualamp. Kindlasti tekib järgmiste aastatega pataljoni staabiohvitseridele saatusekaaslasi järjest juurde, sest koolitatud personal on riigikaitses siiani prioriteetne vajadus.
Igasugustele hindamiskriteeriumitele allutamatu lisandväärtus sellistes olukordades on alati ka uute ja heade kamraadide leidmine, kellega kunagi hiljem õppustel taaskohtuda on võimas topeltrõõm. Maha jäänud poriste saapajälgede eest koolipõrandatel hoolitseb ilmselt õppeasutuse majandusosakond, kõige ülejäänud segaduste vabanduseks kõlagu kursuslaste poolt klassikutelt laenatud repliik „Raske õppustel, kerge lahingus“.
Kommentaar
KINDEL VAIM JA TÖÖTAHE
Kursuseülem major MARGO SAI:
Pataljoni staabiohvitseri kursuse teine lend jäi meelde kindla vaimu ja töötahte poolest – ei virisetud ega nurisetud pikkade päevade pärast.
Vahetasime peaaegu igal nädalavahetusel kogemuse saamiseks kursuslaste rolle staabis. See tekitas kohati hämmingut, sest mitmed olid oma ala spetsialistid ja varem väga harva pidanud täitma teisi rolle. Nii võiski juhtuda, et läbinisti tagalainimene pidi hakkama saama side või vastase tegevuse planeerimisega. Kuna staabitöö on meeskonnatöö, siis on vaja saada teadmine, millega teised staabis tegelevad ja kuidas kaaslast saab toetada.
Õppekava läbinud kursuslased on valmis toetama staapi ja pataljoniülemat otsuse vastuvõtmise protsessis. Oluline on, et kõigil lõpetanutel oleks vastava taseme staap, kus teadmisi rakendada ja areneda.
Lõpptulemusena saan kinnitada, et kõik seatud eesmärgid said täidetud ja kursuslased vastavad nõutud standarditele. Edu kõigile lõpetanutele!