LAHING MOLDOVA PÄRAST TULEB VEEL 2024. AASTAL

LAHING MOLDOVA PÄRAST TULEB VEEL 2024. AASTAL

Putini võimuletulekust peale käsitleb Kreml Ukrainat ja Moldovat kui ühte ja koos hõivatavat tervikut, kasutades maksimaalselt nii pehmet kui toorest jõudu.

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

Lihtsustatult öeldes tähendab esimene poliitiliste, teine aga sõjaliste ja inimeste elujärge järsult mõjutavate (gaasihind!) meetmete kasutamist püstitatud eesmärkide saavutamiseks. Ehk siis riikide tagasitoomist Venemaa otsealluvusse.

Kahe ohvri tuntuse vahe tuleneb sellest, et Putin on kuulutanud Ukraina liitumise Euroopa Liidu ja NATOga otseseks ohuks Venemaa suveräänsusele, sest näete – vaenlane tuleb meie piirile. Moldova osas ta vaid vaikib nagu sukk sellest, et viimase territooriumil asub aastast 1992 ja seda vormiliselt ka Venemaa-Moldova sama aasta sõja tulemusena Venemaa sõjabaas ja relvaladu.

President Jeltsin lubas selle küll 1999. aastal likvideerida, ent võimule saanud Putin mängis oma toonased läänepartnerid üle ja Venemaa sõjaline eelpunkt Transnistrias on juba 20 aastat selgelt suurem ja lähedasem oht lääne pealinnadele, kui seda on Ukraina geopoliitilise mõju kasv pärast ELi ja NATOga ühinemist.

Rääkimata sellest, et 1996. aastal kavalalt sõlmitud Venemaa-Valgevene ühisriik lubas Moskval paigutada oma relvad kohe viimase pinnale. Ehk siis Venemaa laienes läände enne, kui algas Lääne kurikuulus laienemine itta!

JÄRGMINE VAATUS

Toon need tuntud faktid ikka seepärast, et Läänes eelistatakse neist mitte rääkida. Osalt ebamugavusest – 1996. aastal Kreml lihtsalt pettis Valgevenega Clintoni administratsioonile antud lubadust. Peamine põhjus mõistagi see, et pole selgeks saadud Euraasia riikide arengu eripärasid.

Pehme ja toore jõu poliitika juurde tagasi tulles mainiksin, et Kreml ajas 2010–2014 Ukraina toonase presidendi Janukovõtšiga samuti pehme jõu poliitikat. Vahe Moldovaga oli selles, et just viimase pinnalt hõigati välja Moskvale vajalikke loosungeid („referendum“ Venemaa taasühinemise toetuseks septembris 2006 ehk enne Putini Müncheni-kõnet).

Poliitika muutus tuli 2013, kui Putinil õnnestus kaasata Euraasia Majandusühendusse Armeenia ja järgnes Janukovõtši äpardunud poolevahetus.

Kremli pehme poliitika mängud Moldova kahel separatistlikul pinnal – Transnistrias ja keskvõimu n-ö tunnustavas Gagauusia autonoomses piirkonnas – on aga jätkunud kõik need aastad ehk 2014–2024.

Täna tuleb tõdeda, et kohe-kohe on tulemas uus ja otsustav jõuproov, millele etteruttavalt juhtis suurtest esimesena tähelepanu Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ja seda NATO tippkohtumisel Vilniuses.

JÄRG MOLDOVA KÄES?

Moldova on Ukraina sündmuste varjus jõudnud kenasti pildile kogu Euroopas, mida kinnitas 50 tippliidri kokkusaamine Chisinaus mais 2023. Moldova presidendiks on detsembrist 2020 Euroopa-meelne Maia Sandu ja juulis 2021 sai sealsetel parlamendivalimistel ülekaaluka (53% häältest) võidu tema partei PAS. Seejuures tulid need võidud avalikult Putini-meelsete jõudude üle, kes tänu toetusele Kremlist jäid ikkagi areenile ja jätkasid võitlust ... võidu nimel järgmistel valimistel.

Riigi ränkraske majandusseis, sõltuvus Venemaa gaasi hinnast, pandeemia, sõjapõgenike tulv ja suhteline väiksus (valitsuse vastu protestijatele maksti mullu kuni 80 eurot ööpäevas!) soosis seda. Tulemus – mullu novembris toimunud kohalikel valimistel kogus PAS vaid kolmandiku häältest ega võitnud üheski suuremas keskuses. Pealinnas Chisinaus kogus opositsiooni kandidaat ekssotsialist Ion Ceban 51% häältest, võimupartei kandidaat 28%.

Sealjuures algas toona ikkagi lahus tegutseva opositsiooni sihipärane tegevus: iganädalased protestid inimeste kohaleveoga, tänavate sulgemine jmt, septembris kampaania „Moldova Maia Sandust vabaks“. Pole juhus, et OSCE tippkohtumisele Skopjes pääsenud Venemaa välisminister Lavrov tegi seal 30. novembril – tõsi, n-ö äraspidiselt – avalduse, et küllap on nüüd pärast Ukrainat järg Moldova käes.

VASTASSEIS JÄTKUB

Nagu teada, pidasid Moldova president ja valitsus mainitud valimiskampaania aegu kõnelusi Euroopa Liiduga ühinemise üle ja detsembris tuligi Euroopa ülemkogult rõõmustav otsus – Moldova on kandidaatriik ja temaga algavad kõnelused.

Võim jõudis selleks ajaks ära klaarida suhted mõjuka kohtunikkonnaga, kellest sõltub võitlus korruptsiooniga, ja tegi üllatava käigu – keskpanga uueks presidendiks nimetati endine Rumeenia keskpankur ja rahandusminister Anca Dragu.

24. detsembril teatas president Sandu, et taaskandideerib sügisel 2024 riigi presidendiks. Kuu hiljem teatati, et samal päeval toimub ka rahvahääletus Euroopa Liiduga liitumise üle. Tasub teada, et uurimisküsitlused näitavad küll liitumise eelistamist, ent mitte selge enamusega. Niisiis on valitsus otsustanud lüüa kaks kärbest korraga –võita valimised ja suurendada Euroopasse uskujate osakaalu elanikkonnas.

Uue aasta esimesed nädalad on kinnitanud ka opositsiooni valmisolekut jätkata vanal kursil. Nagu eeldada võis, esitas valitsus Transnistria võimudele nõude järgida Euroopa Liiduga 2013. aastal sõlmitud leppes olevat kohustust tollimaksude laekumisest Chisinausse, mida separatistid olid tolle aasta seisu vaimus ignoreerinud. Järgnes võimas EU-vastane protestiaktsioon Tiraspolis 15. jaanuaril, mida toetas ka Gagauusia juhtkond.

Olgu lisatud, et mullu mais viimase juhiks ehk baškaniks valitud Evghenia Gutuli pole Chisinau siiani ametlikult võimukandjana tunnustanud. 22. jaanuaril kuulutas Transnistria Moskvameelne õigeusu kirik, et 2024. aasta on perekonna ja traditsiooniliste väärtuste aasta, ning teavitas 80 eelseisvast üritusest, mille pearõhk on võitlusel LGBT jmt seisukohtade vastu.

Pole kahtlustki, et selle algatuse võtab üle ka paremkalda Moskva-meelne kirik ja kordub sama, mis eelmiste presidendivalimiste kampaanias – lastetut ja vallalist Maria Sandut tõrvatakse just teatud Euroopa väärtuste toetamise pärast.

Muide, tema võimalikuks vastaskandidaadiks valimistel saab ekssotsialist ja endine baškan Irina Vlah, aga kuna ta on samuti vallaline, siis pole välistatud ka juba mainitud Cebani ja mõne teise Moskva poliitleiu kandideerimine. Peamine – juba praegu kuulutab opositsioon, et kui jäädakse alla presidendivalimistel, on järgmine eesmärk võita 2025. aasta suve parlamendivalimised. Kreml töötab Moldovas väga järjekindlalt ja süsteemselt.

PINGE KASVAB

Ent nüüd peamisest – kui Transnistria oli siiani ehk Ukraina sõja suure faasi ajal omamoodi tagasihoidlik ja vaid pikendas erakorralist olukorda, siis teatas kohalik võimur Vadim Krasnoselski 23. jaanuaril järsku vajadusest moderniseerida Transnistria relvajõude. Nende suuruseks on 10 000 meest, samal ajal kui Moldova relvajõududes teenib 7000 meest.

Nii et signaal pingete tõstmiseks on kõlanud ja nüüd jääb üle jälgida muude otsustuskeskuste reageeringut sellele. Otsust võib pidada vastuseks president Zelenskõi detsembrikuu korraldusele lõpetada osalus 5 + 2 kõnelustes Transnistria asjus, et mitte suhelda seal agressorriigiga. Aga ka Moldova uuele julgeolekustrateegiale, kus on otsesõnu kirjas, et Venemaa näol on tegu pideva ohuga Moldova suveräänsusele ja iseseisvusele.

Raske öelda, kuidas lähevad arengud mujal, aga Moldova läks kuumaks juba jaanuaris 2024 ja mingi tulemus peab sündima veel sel aastal.