Kaitse Kodu! nr 2 2024. a by Kaitse Kodu!

KAiTse KOdu! KAITSELIIDU AJAKIRI

2/2024

VÕiTLusGRuPP – KAiTseLiidu TeRAViKu TiPP

NAISKODUKAITSE EHITAB KOOS ESIMEST SAMMAST KUIDAS KORRALDADA NOORTELAAGRIT? TEOORIA JA PRAKTIKA

LEIA

KAITSE KODU! INTERNETIST

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti

imPRessum

KAITSELIIDU AJAKIRI

2/2024

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas Peatoimetaja: Karri Kaas Tegevtoimetaja: Asso Puidet Keeletoimetaja: Anu Jõesaar Kujundaja: Matis Karu Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot. Trükk: AS Printall Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka. Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940. Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

Kaanefoto: VENDO JUGAPUU

KAITSELIIT Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid. Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane. Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 28 000 vabatahtliku.

WWW.KAITSELIIT.EE

2/2024

sisuKORd

6 SÜNDMUS

On neid, kes juba 15aastaselt hauvad plaani, kuidas ajateenistusest kõrvale viilida, ja on ka neid, kes on maast madalast olnud noorkotkad või kodutütred ning teavad väga hästi, millisesse väeossa ja mis ametikohale nad tahavad teenima minna.

Kaitseliidu keskkogu kogunes Tallinnas

8 INIMENE

Sära Sthella Tohv – mitmel rindel noortega

12 INIMENE Ülemveebel Andri Harkmanni sõnakas teekond sõjaväeliste juhtide õpetajana

18 KAITSELIIT Tartu Akadeemiline malevkond elab, kasvab ja õitseb

20 KAITSELIIT Kaitseliit tunnustas aasta parimaid vabatahtlikke 22 VÄLJAÕPE Kontoritarbed kui võitlusvahendid ehk Staabiohvitseri kursus

26 VÄLJAÕPE Võitlusgrupp – Kaitseliidu teraviku tipp 28 SÕJARAUD Granaadiheitja M203: lihtne, aga tõhus 30 SÕJASPORT Ehitades kuulikindlat laskeoskust 32 MAAILMAPILK Ekskavaator Wanapagan teeb Ukrainas ära paarisaja mehe töö

2/2024

Surmahirm, kaalutlused oma järgmise päästikuvajutuse moraalsuse ja seaduslikkuse üle, füüsiline pingutus, keskkonnamõjud, kõrvalseisjad ja palju muud on meie fookust püüdmas ning seda on üsna raske imiteerida, kuid erinevate vaimsete ja füüsiliste ülesannetega on võimalik jõuda n-ö stressivaktsineerimiseni.

AuTORid

AUTORID

34 MAAILMAPILK Lahing Moldova pärast tuleb veel 2024. aastal 36 MAAILMAPILK Kuidas süüa Hamasi suppi? ... 42 KUIDAS ... roigastest räätsad valmistada 44 MEDITSIIN Žgutt – pane ja unusta? Ei! 46 NAISKODUKAITSE Ehitame koos esimest sammast 50 NOORED Jägala rühm – tõenäoliselt kõige karmimad kotkad 52 NOORED Kuidas korraldada noortelaagrit? Teooria ja praktika

54 MILITAARTURISM 7000 aastat sõjaajalugu Maltal 58 RAAMATUARVUSTUS Tamur Kusnets ületab ennast piire kaugemale lükates

JANEK HAAR Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik Avatud silmade, külma närvi ning suurepärase jutustamisoskusega Janek haarab oma kirjutistes nii suurt pilti kui märkab ka tillukesi detaile. IVAR JÕESAAR Academia Militarise tegevtoimetaja Ivari kohta võib öelda Eesti militaarajakirjanduse grand old man. Omal ajal on tema taktikepi all ilmunud nii ajakiri Kaitse Kodu! kui ka Sõdur. Nüüd toimetab ta aga Academia Militarist. KRISTJAN LAUBHOLTS Kirde maakaitseringkonna meditsiinispetsialist Kristjan teab lahingumeditsiinist kõike. Hea küll, päris kõike ei tea. Keegi ei tea. Alati on võimalik midagi juurde õppida. Ja Kristjan on valmis õpetama. Seda, mida teab. Lugege ja õppige. ANDRUS RUMM vabatahtlik autor On lõpetanud Kunstiakadeemia ehtekunsti eriala, ent keskendub küll rohkem sõjakunstile. Sõjaväeliselt väljaõppelt Kaitseliidu parameedik

TOOMAS ALATALU politoloog Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

64 Ei saa me läbi Pitkata FILMIARVUSTUS

GUNNAR VASEMÄGI vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks ﬁlmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

KARRI KAAS Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Siis kastavad osalejad endid koos oma veekindlustatud varustusega mõneks minutiks kaelani jääkülma vette. Pärast veest välja tulemist suunduvad nad aga 24 tunniks metsa, kus peavad järgneva ööpäeva iseseisvalt üksi hakkama saama. 2/2024

sündmus

KAiTseLiidu KesKKOGu KOGunes TALLinnAs

allinnas Komandandi majas 20. jaanuaril toimunud Kaitseliidu keskkogu koosolekul olid arutelu all mitmed olulised organisatsiooni puudutavad küsimused. Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm rõhutas oma sõnavõtus Kaitseliidule vajalikke arengusuuniseid andva KLAK 2035 tähendust ja tähtsust ning tõi välja, et selle dokumendi jaoks on vaja rohkem aega, mistõttu tuleb see arutelule järgmisel koosolekul. Kaitseliidu ülem tutvustas Kaitseliidu positiivseid arenguid, nagu liikmeskonna kasv, KL arengukava (KLAK) koostöös valmimine ja sihtüksustega tehtud pingutused, samuti organisatsiooni ees seisvaid ülesandeid, nagu väljaõppesse ressursi suunamine maakaitse kujundamiseks, sihtüksuste arengu toetamine, väljaõppinute kinnitamine ametikohtadele. Tema sõnul peavad sihtüksused toetama maakaitset ning katma lisavajadusi. Samuti tuleb õppida Ukraina kogemusest ja neid jätkuvalt toetama. Kindral Tamm lisas, et oluline on ka järelkasv, sest just noored on need, kes tulevikus, aastal 2035, asju teevad. Tänases olukorras saab igaüks teha seda, mis on tema ülesanne, maksimaalselt hästi, sel moel liigub organisatsioon õiges suunas.

Otsustusteemana olid keskkogu ees ka kinnisvaraküsimused. Otsused tehti pärast kinnisvaraosakonna juhataja Toomas Kuninga ülevaadet, milles ettekandja tõi välja, et Kaitseliit vajab kinnisvaraobjekte Harju- ja Tartumaal, mistõttu võõrandatakse Tartumaal üks maatükk ning seatakse hoonestusõigus uue malevkonna kodu sisseseadmiseks Elvas. Vanematekogu esimees Neeme Väli andis ülevaate koosoleku eel vanematekogus aset leidnud arutelust. Keskkogu koosolekul oli ka pidulik hetk, kui Kaitseliidu peastaabi ülem Eero Rebo andis Kaitseliidu vanematekogu esimehele Neeme Välile üle Kaitseliidu keskjuhatuse otsusega talle annetatud Kaitseliidu eriklassi teeneteristi. 6

2/2024

KRISTLIN KÕRGESAAR

KL peastaabi rahandusosakonna juhataja Enar Oidermaa avas eelarve teemasid: kinnituse sai 2024. aasta eelarve ning KMAK sisend aastateks 2025–2028, mis esitatakse kaitseministeeriumile.

sündmus

2/2024

inimene

sÄRA sTHeLLA TOHV

miTmeL RindeL nOORTeGA Sära Sthella Tohv on 23aastane Viljandi Kultuuriakadeemia tudeng, kes kooli kõrvalt töötab poole kohaga ka Tartu Noorsootöö Keskuses. Selle loo kontekstis pole aga vähem oluline fakt, et aastatel 2019/2020 läbis Sära 11kuulise ajateenistuse Tapal pioneeripataljonis, kus oli pioneeriluurerühmas jaoülem. Tekst: MARGIT KINK, Tartu Noorsootöö Keskuse direktor

õte kaitseväkke minna tekkis Säral juba kümnendas klassis. Umbes sel ajal tekkis temas tugev tundmus, et tahaks panustada riigikaitsesse. Lisame sellele veel lausa sportliku huvi kaitsevaldkonna ja militaarmaailma vastu – ning ega väga palju muid variante peale kaitseväe jäägi. Liiatigi, metsas matkamist ja uitamist on Sära nautinud niikaua, kui ta ennast mäletab. Juba väiksena sai poistega

2/2024

sõda ja luurekat mängitud. Ja mitte vähe. Ikka palju. Nii et kui koolis pakuti välja võimalus minna klassivendadega samasse kohta aega teenima, nägigi ta head võimalust see teekond sõprade toel ette võtta. Esimene nädal kaitseväes oli Sära jaoks nagu uuesti elama õppimine: kuidas õigesti kõndida, rääkida ja käituda. Tapale jõudes ei teadnud ta veel sedagi, millisesse väeossa ta suunatakse. „Olime just emaga kokku leppinud, et pioneeriks kindlasti mitte, sest asjade

õhku lennutamine on nii ohtlik,“ meenutab Sära. Saatus mängis aga vingerpussi ja ühisbuss viis Sära otse pioneeripataljoni kasarmu ette, kuhu ta lõpuks ka jäi. Tagantjärele kinnitab Sära, et on asjade sellise kulgemisega väga rahul, sest teenistus oli väga äge ja proovilepanev ning tema spetsiifiline eriala pioneeriluures äärmiselt huvitav ja silmaringi avardav. „Kindlasti sain ka väga hea kogemuse juhtimises ja üleüldse inimestega töötamises: mida teha ja

Sära Sthella Tohv aasta noorsootöö tegija auhinda vastu võtmas

eelkõige mida kindlasti mitte teha,“ on Sära veendunud.

VÕTAB MAKSIMUMI

Kaitseliitu sattus Sära tuttavate kaudu 2021. aastal ning praegu on tal õppustel üsna samasugune ülesanne, nagu ajateenistuse ajal pioneeridega. „Peamiselt luuran meie üksusele paiknemisalasid välja ning toetan julgestusega,“ selgitab ta. Kuna parajasti keskendub Sära õpingutele, käib tööl ning sai hiljuti ka seljavigastuse, on ta mõneks ajaks metsaõppused kõrvale jätnud. Küll aga võib ta uhkusega öelda, et on igal aastal osalenud suurõppusel Kevadtorm, kas siis Kaitseliidu või pioneeriüksusega. Kevadtormidest kõige meeldejäävamaks nimetabki ta viimast, 2023. aasta õppust, kus ta koos lahingupaarilisega jagu juhtides põgenes soomustatud

vastase eest, tegeles „eksinud sõjapõgenikega“, istus varjestatud Iltisega võpsikus ning vaatas, kuidas vastane neist märkamata mööda sõidab. „Ehkki ma õppustele liiga tihti ei jõua, võtan osaledes alati maksimumi,“ kinnitab Sära. Pärast ajateenistust jäi Sära ka tegevteenistusse. Ent tolles süsteemis olles tundis ta end justkui kastis, hing aga ihkas loovamat ning vabamat keskkonda. Kord avanes talle võimalus osaleda instruktorina Pärnus riigikaitselaagris ning seal sai Sära aru, et töö noortega talle sobib. Mitte ainult ei sobi, vaid pakub naudingut. Just selle tõdemuse tõttu polnud keerukas ka erialavalik Viljandi Kultuuriakadeemias ning kõigele lisaks tõi saatus justkui kuldkandikul ette imelise töökoha Tartus, kus oma õpinguid praktilise tööga põimida. „Olen nii oma töö kui erialaga väga rahul, see

MARIS SAVIK

inimene

valdkond on tõesti väga mitmekülgne ja samas ka emotsionaalselt tasuv,“ kiidab Sära, lisades, et on nii tore, kui mõni noor tema juurde tuleb ja tänab, et on talle toeks olnud.

TASAKAAL ON TÄHTIS

Kuna noorsootöötaja on justkui Hunt Kriimsilm, kes viib läbi töötube, korraldab üritusi, planeerib ja arendab noorsootööd ning nõustab noori, võib tahtmatult unustada selle kõige keskel ise puhata. „Olen selle õppetunni nüüdseks juba kätte saanud ja oskan võtta ampse, mis suud lõhki ei aja,“ on Sära sõnul suurimateks töisteks väljakutseteks kannatlikkuse säilitamine ning suure töökoormuse all ka iseenda eest hoolitsemine. Ja nüüd, kus tasakaal leitud, on see tema jaoks unistuste töö, mis pakub palju arenguvõimalusi ja imelisi koge2/2024

inimene musi, mida meenutada kogu elu. „Ma ei ole kordagi tundnud end tööorjana, vaid tulen igasse tööpäeva hea meele ning uute mõtetega,“ kinnitab Sära. Mis puutub erialase töö ja riigikaitsetegevuse sidumisse, siis siin pole Sära kinnitusel probleemi. Vastupidi. Näiteks viib ta aeg-ajalt noortekeskuses läbi tutvumispäevi, kus võtab oma Kaitseliidu varustuse tööle kaasa ning räägib noortele lugusid oma seikluste kohta Kaitseväes ja Kaitseliidus. Lisaks osaleb ta nii koolipraktikana kui ka omast tahtest erinevates noortelaagrites, olgu need siis riigikaitseõpetuse, noorkotkaste või kodutütarde laagrid. „Noored on alati üllatunud, et ma sellise asjaga tegelen, kuulavad hea meelega lugusid ja proovivad varustust selga,“ märgib Sära.

Kommentaar

sÄRA JÄi siLmA Tartu Noorsootöö Keskuse direktor MARGIT KINK:

„Iga inimene, kes keskusesse tööle tuleb, toob endaga kaasa mingi väärtuse oma huvide ja hobidena. Sära jäi kohe silma oma Kaitseväe tausta ja huviga. Seda hakkas ta rakendama ka noorsootöösse, tutvustades noortele, mis on Kaitseliit ja Kaitsevägi, ning vedades eest varjevõrkude tegemise töötuba. See rikastab noorsootööd ja on väga äge! Kui on õppused, oleme võimaldanud Säral nendel osaleda, tehes graaﬁku tema vajadusi arvestades. Sära jagab oskuslikult oma aega töö, ülikooli ja Kaitseliidu vahel, võimalusel kõike omavahel kombineerides.“

MISKI POLE TAKISTUSEKS

Neis laagrites on Sära aru saanud, et noorte arvamused ja arusaamad riigikaitsest ulatuvad seinast seina. On neid, kes juba 15aastaselt hauvad plaani, kuidas ajateenistusest kõrvale viilida, ja on ka neid, kes on maast madalast olnud noorkotkad või kodutütred ning teavad väga hästi, millisesse väeossa ja mis ametikohale nad tahavad teenima minna.

ERAKOGU

Üldiselt levib ikkagi arusaam, et ajateenistus on üks nõme koht ja aja raiskamine. See näitab Sära hinnangul

aga seda, et riigikaitseõpetust peaks rohkem tagama just mitteformaalses formaadis ning tutvustama ka kõike positiivset, mida ajateenistus noorele võib pakkuda. See öeldud, peab ka Sära tunnistama, et vahel on üsna raske tööd, kooli ja Kaitseliitu omavahel ühendada. Kuna ta õpib sessioonõppes, on ta tihti koolis just nädalavahetustel, mil toimuvad ka Kaitseliidu õppused. „Õnneks on minu üksuse poisid väga mõistvad ja toetavad ning õnnelikud, kui mõnikordki osaleda saan,“ rõõmustab Sära. Samuti on Sära enda kogemuse pealt veendunud, et naiseks olemine ei ole mingisugune takistus riigikaitsesse panustamisel. „Kui endal on tahet õppida ja oma füüsist arendada, ei ole miski takistuseks, ka mitte hügieen metsas, mida paljud naised kardavad,“ julgustab Sära kõiki huvilisi oma eeskuju järgima. Tuleb lihtsalt valmis olla, et tihtipeale on ajateenistus nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt väga väljakutsuv ning naisena peab meestekeskses maailmas rohkem vaeva nägema, et ennast kehtestada.

Vahet pole, kas Noorsootöö Keskuses või metsalaagris – noortega tegelemine paneb Sära Sthella Tohvi hinge helisema ERAKOGU

inimene

TARTu nOORsOOTÖÖ KesKus Kaitseministeeriumilt „Riigikaitsjate toetaja“ tunnustuse pälvinud Tartu Noorsootöö Keskus (TNTK) on Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna haldusalasse kuuluv noorsootööasutus, millel on kolm tegevuskohta: Anne noortekeskus (Uus 56, Tartu), Lille noortekeskus (Lille 9, Tartu) ja Ilmatsalu noortekeskus (Järve tee 8, Ilmatsalu), ning viis noortekeskust. Kõigis viies noortekeskuses saavad noored osaleda huviringides, suhelda eakaaslaste ja noorsootöötajatega, mängida lauamänge jne. Lisaks avatud noorsootööle korraldab TNTK ülelinnalisi noorteüritusi (noortepidu, lastekaitsepäev, tarkusepäev, noortepäev) ja Tartu noorte töömalevat, koordineerib tänavapõhist noorsootööd, arendab koostöövõrgustikke ning pakub ka erinevaid lisavõimalusi noortele (näiteks noorte nõustaja teenus) ja teistele noortega töötavatele asutustele. Kõik noortekeskuse tegevused on noortele tasuta ja avatud osalusega.

sÄRA sTHeLLA TOHV On TARTu 2023. AAsTA nOORsOOTÖÖ TeGiJA Igal aastal tunnustatakse Tartu linnas neid noortevaldkonna tegijaid, kes on märkimisväärselt panustanud valdkonna arengusse ja silma paistnud oma tegevustega noorsootöö maastikul. Jaanuari keskel toimunud tunnustussündmusel nimetati 2023. aasta noorsootöö tegijaks Sära Sthella Tohv. Hindamiskomisjon tõi välja, et: „Sära on noorsootöö tegija, kelle teod ja toimetamised paistavad välja ka väljaspoole Tartu Noorsootöö Keskuse ruume ning on näha, et tema enda entusiasm tõmbab kaasa ka noori tegusid tegema; Sära on noorsootöötaja, kes teeb oma tööd südamega, ta on alati avatud, entusiastlik ja tegus, samas ka hooliv ja südamlik; Sära algatab noortele tegevusi, mis on nii-öelda kastist välja ja teistsugused. Näiteks hoiab Sära au sees Eesti traditsioone ja rahvakalendri tähtpäevi ning korraldab noortetoa tegevusi nendest lähtuvalt. Sära on hooliv ja osavõtlik ning kui noortel on muresid, võtab ta aega, et nendega individuaalselt tegeleda – kuulab ja aitab vastavalt võimalustele. Sära panustab aktiivselt ka Tartu Noorsootöö Keskuste üldistesse tegevustesse, pakub uusi ideid ja räägib kaasa.“

2/2024

KRISTJAN PRII

inimene

2/2024

inimene

ÜLEMVEEBEL

ANDRI HARKMANNI SÕNAKAS TEEKOND SÕJAVÄELISTE JUHTIDE ÕPETAJANA Möödunud suvel andis 30 aastat Kaitseliidus teeninud ülemveebel Peeter Land oma ameti üle ülemveebel Andri Harkmannile, kellest sai uus Kaitseliidu veebel. Tekst: IVAR JÕESAAR, Academia Militarise tegevtoimetaja

lemveebel Andri Harkmann on alates esimese ajateenijate allohvitseride kursuse lõpetamisest 1993. aasta algul teeninud nii lahingukoolis kui erinevatel ametikohtadel Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes ja Kaitseväe Akadeemias. Ta on osalenud rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel Afganistanis ja Iraagis ning töötanud Belgias Eesti esinduse veeblina NATO ühendvägede Euroopa juhtstaabis Monsis. Ülemveebel Harkmann on Kaitseliidu Tartu maleva liige.

Millised on Sinu enda esimesed mälestused Eesti kaitseväest? Minu teadlik karjäär kaitseväelasena algas 1992. aasta suvel ajateenistusega

Kuperjanovi pataljonis. Ida-Virumaalt pärit poisid võeti üldiselt piirivalvesse, aga mind koos nelja saatusekaaslasega saadeti Meegomäele. Seal sain ma kohe pesemisvõimaluse puudumise tõttu sügelised ja jäin baaskursusest kaks nädalat maha. Kui ma siis kaks nädalat hiljem Meegomäe hoones taas nullkorrusele laskusin, oli kõik muutunud. Teised olid juba ägedad mehed, oskasid seljakotti pakkida ja kõndisid nende pealt seotavate Vene „sibulakottidega“ tähtsalt maastikul ringi. Aga automaat AK-47 veel nii hästi kokku-lahti ei käinud. Järgmisel päeval oli test. Ma sain relva kätte, võtsin lahti, panin kokku, tutvusin relva andmetega ning sain esimese katsega läbi ja ainukesena viie. Ja siis mõtlesin: mida me siin õigupoo-

lest õpime? See pole normaalne, seda kõike peab olema võimalik paremini teha! Olen eluaeg tahtnud inimestega suhelda ja suhtunud teistesse nii, nagu ma tahan, et suhtutaks minusse. Aga meil oli klassi ees Nõukogude armees seersandiks saanud tegelane, kes õpetas alavääristamise ja grupiviisilise karistamise kaudu.

Selline kogemus ei tundu tegevteenistusse jäämiseks kuigi inspireeriv? Ajateenistuse lõppedes mõtlesin siiski, et see on üks ametitest, mida võiks pidada. Sa pead olema heas füüsilises vormis – ma olen olnud terve elu suusataja. Õpitu jääb mulle külge. Ja see 2/2024

inimene kõik, mida tegid ajateenijatest seersandid või teenistuses veebel, tundus ahvatlev. Ja lisaks varajasele tõusmisele, hommikujooksule ja taktsammus rivis käimisele said sa paraadidel käia, mis tekitas isegi selle halva varustuse ja riietuse juures väga uhke tunde. Ja tutvused, mis siis tekkisid, on jäänud terveks eluks. Nüüd hiljem näen, et mulle on alati meeldinud õpetada. Siis ma seda veel ei teadvustanud, aga see oli juba olemas. Oma edevusest olin ma teadlik, käisin keskkoolis näiteringis, mulle meeldib olla seltskonna särav nael. Pean olema tähelepanu keskmes. Üks asi oli veel – see süsteem distsiplineerib sind ja mulle meeldib mõõtmatute väljendustega ümberkäimine. Täna ma saan juba aru, mida tähendab eeskuju ja mis on käitumine. Ma näen protsessi, kuidas lihtsast maapoisist saab aastatega eeskujulik ohvitser, kui õpetus ühendab eeskuju kaudu väärtused ja hoiakud. Täna on seda äge rääkida, aga tookord ma mõtlesin, et sõdureid peab saama õpetada kuidagi teisiti – inimestega peab ümber käima väärikalt.

Kuidas sai alguse allohvitseripõli? Ajateenistuses olin ma keskmiselt alandlik, kuid selle automaaditesti oivalise soorituse pärast tõmmati mind ikkagi välja ja sunniti kohe esimesele seersandikursusele iseseisvuse taastanud Eestis. See seersandikursus ajateenijatele avati Meegomäel 1993. aasta jaanuaris. Algul ühes klassitoas esimesel, maapealsel korrusel. Ülejäänud hoones tegutses Kuperjanovi pataljon, aga seal toas oli üle Eesti kokku toodud ajateenijate kursus. Läbiviija oli just Soomest reservohvitseride koolist õppimast tulnud vanemveebel Margus Rebane. Kursus kestis kaks ja pool kuud. Ja siis läksime tagasi oma rühmadesse. Ühel ajal ajateenistusse tulnud poisid jagatakse alguses ära, kes kuhu, ja mõned saavad juhiks. Ja kui see tulevane juht juhtub algul haigeks jääma, siis tembeldatakse ta kohe nõrgaks ning tal on eriti raske juhtima hakata, sest keegi ei kuula teda. Mina olin olnud esimesed kaks nädalat haige ja pärast kursusele valimist ei olnud samuti rühma juures ega teinud midagi koos 14

2/2024

nendega. Tagasi tulles aga pidin hakkama neid juhtima. Läksin C-kompanii III rühma ja olin kohe sisuliselt rühmaülem. Kella kaheksast viieni oli meil küll ka lipnikust rühmaülem, aga tema oli enamasti eemal mingeid tähtsaid asju tegemas.

sema ei pea, muudkui tule. Ja nii olingi kahe kuu pärast Kupis tagasi. Mind määrati kohe seersandina toitlustusrühma ülemaks. Mul oli kolm katelt ja katlameeskonnad. Toona olid väeosad isemajandamisel. Pataljon elas suviti Tsiatsungõlmaal.

Niisiis tuli mul enda kehtestamiseks hakata rakendama mingeid hulle skeeme. Minu põhiline drill oli, et alati on esimene asi ringkaitse lähialal. See oli a ja o, ülejäänu oli varustusega jooksmine ja roomamine.

Järgmine loogiline samm oli veebliks saamine?

Meelte ja südamete võitmiseks oli mul oma nõks – ma tegin oma meestega kõiki pättusi kaasa. Näiteks käisime Võru linnas patrullimas. See oli väga äge, me olime vormis, viiekesi, kõigil kumminuiad, pealuud varrukal, kõik kartsid meid. Kui pimedaks läks, tuli hakata korda looma. Ja siis ma läksin ise, võtsin mõnel ülemeelikul tsivilistil kraest kinni ja palusin, et mine nüüd ära koju. Minu mehed vaatasid, et ohoo, see on julge vend. Või valvasime mingeid hooneid päevade kaupa. Mehed ütlesid, et lähme võtame endale alkot. Mina ütlesin, et minge võtke, nagunii meid kaks päeva keegi ei kontrolli. Niisuguste alatute nõksudega sain nad endale alluma. Umbes seitsmendal ajateenistuse kuul sain seersandiks. Mina kui eriline geenius sain kohe kolm pulka ehk täis seersandiks. Seersant olin ajateenistuse lõpuni. Pullapää kriisi ajal saadeti meie pataljoni Charlie kompanii Kalevi pataljoni ja siis oli lausa see lahinguvalmiduse värk. Mitu korda pidime väljasõiduks valmis olema. Nii kestis see 1993. aasta augustini. Siis läksin vooluga kaasa tsiviili. Keegi ei küsinud ka, kas tahan üleajateenijaks jääda. Sisimas mõtlesin, et lähen politseisse, tollel ajal oli ju võimalik kolme kuuga Paikusel politseinikuks saada. Rääkisin sellest sõprade-klassikaaslastega, kes juba olid politseis. Aga määravaks sai mu esimene elukaaslane, kes oli venelanna. Temale osutus oluliseks, et politseis oleks pidanud alustama nullist, aga kaitseväes olin ma juba terve seersant. Käisin korra Võrus maad kuulamas, öeldi, et tule kohe. Võrus on kohe korter, mille eest maksab riik, süüa saab väeosas, lisaks stabiilne kuupalk oma 600 krooni. Mitte millegi pärast muret-

Õige pea, 1994. aasta suvel, tekkis võimalus minna õppima veeblikursusele, mis oli jälle Meegomäel. Siis oli seal juba Lahingukool, kogu Meegomäe oli Lahingukooli oma. Minul vedas taas, et minu kursuse ajaks tulid Soomest nelja-aastaselt kursuselt õppimast ja kooli juhtima nooremleitnandid Leo Kunnas, Risto Lumi jt. Õppimise ajal nägin, kuidas need veeblid, kes olid koolis enne õpetanud, pidid uuesti ümber õppima. Aga nägin ka, et see on uus hingamine. Kunnas, Lumi ja sats veebleid tõid Soome ohvitseride koolist kaasa kõrgharitud lähenemise. Anti rohkem haridust, anti teaduslikult läbitöötatud teadmisi. Näiteks laskeharjutustel hakkasime esimest korda ise ohutsoone arvutama, mõistsime, mida allohvitseriks olemine üldse tähendab, kuni sinnamaani välja, kuidas tegutseda jao- või rühmaülema toetajana. Rühmaülem ja -veebel oli toimiv tandem. Tulemus pärast käsu saamist pidi tulema ühistöös, see pidi olema teineteise toetamine, mitte hõõrumine.

Veeblikursuse lõpetamine tähendas kohe Lahingukooli instruktoriks jäämist? Mind nopiti välja jah. Seal hakkas see keskkoolis vaka alla pandud näitlemise asi jälle välja tulema. Aastas oli neli seersandikursust ja instruktoritel ei olnud üldse puhkusepäevi, sa andsid terve aasta vahetpidamata minna. Läbi nende raskuste lõime lõpuks üheskoos sellise mõnusa ühtse rusika – leidsime, et Lahingukool oligi üle Kaitseväe haridusasutus, ja see oli äge. See tunne kandus edasi ka neile, kes käisid hiljem elukutseliseks veebliks õppimas. Praegu nad nutavadki taga just seda kooli, kus me teeme kõik ühte asja koos, saame aru, milleks seda tehakse ja et koos ollakse edukad. Toona ei saanud keegi sellest arugi, aga nüüd juba saame. Selle meelsuse edasikandmine nüüd, kui kool on kolinud Tartusse, et meeskonnavaim ja kooli vaimsus alles oleks, on meie praegune ülesanne.

EDUARD IGANUS

inimene

2/2024

inimene Olin Meegomäel oma kursuse lõpetamisest 1994. aastal kuni 1997. aastani, kui koos Kunnase ja Lumiga võeti mind veel ühe instruktoriga kaasa Tallinna uut sõjakooli üles ehitama.

Seal sai ära nähtud ka Eesti Riigikaitse Akadeemia vaevad ajal, kui akadeemia kaitsekolledžist sai ümberkorralduste tulemusel 1998. aasta 17. märtsil asutatud iseseisev kõrgkool – Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused (KVÜÕA)? Jah, sünnitusest alates, kuni laps suuremaks sai. Õpilased olid teistsugused. Seal oli erinevate kolledžite, erinevate erialade vahel suuskade ristiminekut ja polnud täpselt aru saada, mida riik sellelt koolilt tahtis. Meegomäel olin õpetanud veebleid ja seersante. Tallinnas sai minust tulevaste ohvitseride õpetaja ja instruktor. Kõrgema Sõjakooli majja sisenedes sai minust kadetikompanii ülema abi. See oli sõjakooli kõige esimene kursus ja mina olin selle kursuse ülem. Kadetikursuse ülemaks olemine, see oli põnev. Andsin relvaõpet ja õpetasin laskeasjandust, aga tulevaste ohvitseride ees oli vaja hakkama saada ka isiksusena. See tähendas kõvakaaneliste raamatute lugemist võõrkeeles, mis oli päris keeruline, sest ma pidin ka tunde andma ja kogu õpe oli vaja ette valmistada. Vajalikke õppematerjale tõlkisime soome keelest. Kõik olid magamata ja kurnatud.

1999. aastal kolis KVÜÕA Tartusse ja kuni 2011. aastani olin seal instruktor. 16

2/2024

KRISTJAN PRII

Olmetingimused olid ühiselamus isegi paremad kui Meegomäel. Leitnant Sten Reimann, kes oli ka just Soomes kooli lõpetanud, üritas ellu viia ja jõustada selliseid õppeväliseid ühistegevusi, mida oli Soomes kogetud. Väljaspool oma kolledžit tekkis aga erinevate mentaliteetide põrkumine. Seal olid politseinikud ja piirivalvurid, siin aga meie kui kaitseväelased oma sõjaväelise distsipliiniga. See tähendas tollal ka näiteks korralikku vormikandmist ja tähtis oli tseremooniate virvarr. Meie omadel, Leo Kunnasel ja Harri Intsul, olid rektor Eduard Raskaga omad närvide mängud.

inimene Tegelikult pead enda arengu ja karjääri edenemiseks teenima ka majast väljas, teistes üksustes. 2001. aastal sain staabiveebliks ja käisin oma esimesel missioonil staabiveebli auastmes. 2010. aastal teiseks missiooniks valmistudes teadsin juba, et pärast missiooni ma enam Tartus ei jätka.

Mida andis Sulle see aeg, kui pidid veeblina ohvitsere õpetama? Äge on leida tee, kuidas teha seda nii, et sa ei anna oma põhimõtetes järele. Kui sa oled õpetamisprotsessis kehtestanud mingid lävendid ja sinuga hakatakse läbi rääkima lävendite üle, on see tõeline väljakutse. On loomulik, et tahad olla populaarne, sest siis allutakse ja järgnetakse sulle, aga sa ei saa ju lävendit läbirääkimiste käigus madalamaks lasta ja sõbramehelikult kolme välja panna. Mul on olnud mitu korda nii, et ma ei ole lävendit alla lasknud, ja asi on läinud akadeemilise kaebuseni välja. Üle on elatud ka marssalikepikesega meeste õpetamise aeg. Olen näinud, kuidas omaaegsel keskastmekursusel alustanud leitnandid-kaptenid oma küsimustega kolleegi nii proovile panid, et prillid läksid uduseks. Minu esimese kadetikursuse ohvitsere võib Akadeemia majast praegugi leida – Kaitseliidu Tartu maleva pealik kolonelleitnant Raul Kütt ja akadeemia planeerimisjaoskonna ülem kolonelleitnant Arno Kruusmann näiteks. Ka kadunud kapten Ivo Jurak oli selle kursuse poiss. Nemad lõpetasid ainukese KVÜÕA kursusena Tallinnas.

Koolis olid õppejõud, aga missioonil oli ju „sõrm päästikul“? Esimesel missioonil oli sõrm päästikul, sest olin Afganistanis EOD-tiimi jaosuuruse julgestusmeeskonna ülem. Tiimis oli 15 inimest ja selle kaptenist ülem oli minu esimese kadetikursuse lõpetanu. Igapäevateenistuses oli esmane asi jälle vana hea lähiala ringkaitse – siin pole vahet, mis riigis ja mis olukorras. Koolis õpetasin teistele ülemaks olemist, kuid seal pidin olema ise jaoülem. Teine missioon Iraagis oli aga väljaõppemissioon, kus sain olla Iraagi armee

allohvitseride akadeemia õppetöö mentor-nõustaja. Paiknesime NATO baasis rohelises tsoonis. Sealt sõitsime välja nende baasi, kus õpetasime. Iraaklased olid paljudest rahvustest ja moodustasid plahvatusohtliku koosluse, töö nendega nõudis täit tähelepanu. Õpetasime täies lahinguvarustuses, sest oli olnud juhuseid, et kursuslased pöörasid tiiru jõudes ümber ja tulistasid Ameerika instruktoreid.

keskuse harjutusalade arenduse jaoskonda harjutusväljade vanemallohvitseriks, aga olin ka kõigi harjutusväljade veebel. Põhiline ülesanne oli muidugi selgitada Kaitseväes ohutusallohvitseride staatust ja nende võimupositsiooni. Ohutusallohvitser oli tol ajal segaja. Käisin väljaõppejaoskondades seda tööd tutvustamas ja siis hakkas süsteem tööle nii, nagu see on praegu Kaitseväes.

Seal oli võimalik rääkida sõduritele inglise keeles tõlgi vahendusel allohvitseriks olemisest. Lõppkokkuvõttes see nende olemuses küll midagi ei muutnud, aga sain vähemalt ise kogemuse. Tegime koostööd Leedu, Ukraina ja Ühendkuningriigi tiimiga, hiljem liitusid ka bulgaarlased.

Olin seal poolteist aastat, siis tuli ettepanek minna välisteenistusse. See oli Belgias Monsis, kus asub NATO ühendvägede Euroopa juhtstaap SHAPE (Supreme Headquarters Allied Powers Europe). Olin seal Eesti rahvusliku esinduse vanemallohvitser. Kindralid on seal tavaliselt riigi sõjalised esindajad – NMR-id (National Military Representative). Seal olin kolm ja pool aastat. Üksinda, kogu pere oli Eestis.

Ainuke tagasiside oli see, et koos minuga taheti palju pilti teha. Kui sinuga taheti pilti teha, siis oli hästi, kui pilti ei tehtud, oli halvasti. Ma muide pahandasin ka nendega, kuigi see on nende kultuuris täielik no-go. Käega nende poole osutamine, juba see oli rünnak. Aga lõpuks siiski tuldi ja taheti pilti teha. Minu eelis on see, et päikese käes lähen ruttu pruuniks. Ja välimuselt olin nagu nende inimene.

Palju allohvitseritarkust õnnestus sinna räti alla anda? Olen vast karm, aga arvan, et eriti mitte. Seal on teised kultuurilised arusaamad. Allohvitseride kooli ülem on kolonel. Iga õppur tuleb oma väeosast tema juurde dollaripakiga, ülem korjab selle kilekotti, läheb minema ning elab hästi. Sinna kooli tullakse saama staatust, et oled koolis käinud. Keegi ei küsi, kas sa ka kohal käisid või midagi õppisid. Kui sa, õpetaja, hakkasid neilt natukenegi midagi nõudma, siis see oli kohe no-go. Näitlevad, edvistavad seal ja veiderdavad. Tunnid, kus anti kätte ohvitseri joonlaud ja paar pliiatsit, olid ägedad tunnid, sest sealt sai midagi kaasa võtta. Kui oli tund, kus pidi relvaga pikali viskama, siis seda lihtsalt ei tehtud. Ühesõnaga ei õnnestunud.

Missioon sai läbi, mis edasi? Pärast missiooni lõppu 2011. aastal läksin tollasesse Kaitseväe logistika-

Mis peaks mõjutama noore inimese valikut allohvitseri- või ohvitserikarjääri vahel? Kui sulle lüüakse lauale need kaks karjääri, siis üks neist on informatsiooni haldaja karjäär. See tähendab, et sa saad käsu, võtad selle vastu, analüüsid, pead selle alluvatele edastama, sa oled infoväljas mingi ajani rohkem sees kui allohvitser. Kui sa tahad rohkem infoga tegutseda, kui sulle meeldib suur osa päevast planeerida mitu vaadet ülespoole ja ette, mis nõuab enesekeskset omaette olemist, ilma et sa oleksid samal ajal kellegagi kontaktis, siis vali ohvitserikarjäär. Teine lugu on siis, kui sa oled inimene, kes ei jookse suhtlemise eest ära, ja kui maailmas on sinu jaoks rohkem inimesi kui sina üksi ja sa saad aru, et neid peab juhtima. Kui sulle meeldib olla vahetult inimestega kontaktis, kuulata ära nende elulood, lahendada nende probleeme, organiseerida ühiselt midagi, saades ülemalt suunised, need lahti seletada, olla vahetu õpetaja ja kolleeg, siis on mõistagi õige valik allohvitserikarjäär. Need on kaks suunda, mida noor inimene peaks endale lahti mõtestama, kuigi jah, ega ta veel iseennastki tunne ega tarvitse endast aru saada. Täismahus intervjuu ilmus Kaitseväe Akadeemia ajakirjas Academia Militaris 5/2023. 2/2024

KAiTseLiiT

TARTu AKAdeemiLine mALeVKOnd eLAB, KAsVAB JA ÕiTseB

Eesti üliõpilaste soov panustada oma riigi kaitseks nii sisemise kui ka välise vaenlase vastu ulatub Eesti Vabariigi algusaegadesse. Nii tähistabki Tartu Akadeemiline malevkond tänavu oma 100. sünnipäeva. Tekst: leitnant (r) IVAR SIBUL, Tartu malev

ust üliõpilased olid need, kes soovisid anda oma panuse korra tagamisse linnas ja kodu kaitsmisse 1917. aasta segastel ja pöördelistel hetkedel, kui Tartus alustati Omakaitse ehk vabatahtliku reserv(rahva)miilitsa loomist, mida võib lugeda Kaitseliidu eelkäijaks. Samuti olid äsjaloodud Eesti Kaitse Liidu koosseisus koondunud Tartu maakonna üliõpilassalgad peaaegu esimesed, kes Peipsi ja Pihkva poolt lähenevatele enamlastele 1918. aasta novembris vastu tõttasid. Vabadussõja puhkemisel lükkasid üliõpilased oma õpingud tulevikku, astusid rahvaväkke ja võitlesid rindel õlg õla kõrval kõigi teistega või teenisid tagalas Kaitseliidus kuni Tartu rahulepingu sõlmimiseni.

UUS ALGUS

Kaitseliidu taastamisse pärast 1924. aasta 1. detsembri riigipöördekatset panustasid tookord ka Tartu üliõpilasorganisatsioonid, kelle liikmes18

2/2024

kondadest formeerusid Kaitseliidu osakonnad ehk hilisemad üliõpilasmalevkonnad. Teise maailmasõja eel, alates 1924. aasta lõpust, tegutses Kaitseliidu Tartu malevas kaks ainult Tartu Ülikooli üliõpilasi ja vilistlasi ühendavat Kaitseliidu üksust: III malevkond, mis koondas Eesti Üliõpilaste Seltsi ja teiste üliõpilasseltside liikmeid, ning IV malevkond, mis ühendas eri üliõpilaskorporatsioonidesse liitunud üliõpilasi. Lisaks leidus organiseerimatuid üliõpilasi, üliõpilasi-vilistlasi ja Tartu Ülikooli teenistujaid ka tolleaegse Tartu maleva teistes üksustes, nagu staabikompaniis, gaasikompaniis jm. Kaitseliidu taasloomisel Järvakandis 1990. aasta algul moodustus sama aasta kevadel Tartu Kaitseliidu malevkond (Tartu Kaitseliidu Malev), mille koosseisus alustas tegevust ka üliõpilaste-korporantide rühm, kuid mis hajus 1991. aasta suveks. Aprillis 1993 loodi aga KL Tartu maleva Esimese malevkonna juurde Ü(liõpilas)-kompa-

nii, kuhu koondus enamik Tartu kaitseliitlastest üliõpilasi. Märgilise tähtsusega oli aga 4. märtsil 1996. aastal toimunud laiapindne nõupidamine Tartu Ülikooli rektoraadis, mis oli kokku kutsutud rektori professor Peeter Tulviste ning tolleaegse haldusprorektori Riho Illaku algatusel ning millest sai Tartu Akadeemilise malevkonna asutamiskoosolek.

AKADEEMILISED VÄÄRTUSED SEOVAD

Kuigi tänane malevkond loeb ennast 1924. aasta 1. detsembril alguse saanud Tartu Kaitseliidu üliõpilasseltside ja -korporatsioonide malevkondade mõtte- ja õigusjärglaseks, ei moodustu nüüdisaegse Tartu Akadeemilise malevkonna liikmeskond ainult üliõpilastest ning kõrgkoolide vilistlastesttöötajatest. Akadeemiline taust ehk õppimine, õpetamine või töötamine kõrgkoolides pole enam malevkonda kuulumise esmane valikumõõdupuu, pigem oluline sobivuskriteerium. Akadeemilise malevkonna liikmeid

Sellest tulenevalt moodustavad tänagi malevkonna liikmeskonnast jätkuvalt suure osa just akadeemiliste üliõpilasorganisatsioonide liikmed. Tihti on Kaitseliitu astumine otseses seoses seltsi- või kaasvendade eeskujuga. Hetkel näevad malevkonnaga liitujad võimalust oma teadmiste ning Kaitseliidus omandatud oskustega panustada Eesti riigikaitsesse eelkõige sõjalise konﬂikti või tsiviilkriisi puhkedes. Lisaks innustab Kaitseliidu väljaõppes osalemist soov arendada endas isiklikke ja juhtimisoskusi.

TEGEMISED JA TULEVIK

Kuigi malevkond on viimastel aastatel läbi viinud ulatusliku personaliauditi ning tihendanud oma ridu, kuulub hetkel Akadeemilisse malevkonda üle 500 liikme, mistõttu malevkond on liikmete arvult Tartu maleva suurim.

Akadeemilise malevkonna liikmete ülesanne on mehitada mitut kompaniid ja üksikrühma ning maakaitse- ja sihtüksust. Malevkonna ridades on jalaväe-, side-, pioneeri-, luure-, miinipilduja-, tankitõrje-, aga ka tsiviilerialade spetsialiste. Lisaks on malevkonna eesmärk kaasata jätkuvalt akadeemilise pere liikmeid Kaitseliitu ning laiemalt riigikaitsesse, anda neile sõjaline väljaõpe ja teadmised riigikaitsekorraldusest, osaleda Kaitseväe ja Kaitseliidu reservüksuste formeerimisel. Ning muidugi aidata oma kokku harjutanud allüksuste ning sõjalise ettevalmistuse ja akadeemilise haridusega spetsialistide ja ametnikega kaasa Eesti riigi kaitsmisele ja kriiside lahendamisele. Tartu Akadeemilisel malevkonnal on mitmeid traditsioonilisi ettevõtmisi (laskevõistlused ja ühised kevadised metsaistutamised Järvseljal), mis on hoidnud ja tugevdanud organisatsioonisiseseid suhteid ning

Tänavu sügisel tähistab Tartu Akadeemiline malevkond oma 100. sünnipäeva. Teemakohane konverents ja pidulik aktus on kavas Eesti Rahva Muuseumis, kuhu on kutsutud kõik huvilised

aidanud luua ja kinnistada sidemeid kohaliku kogukonnaga. Aastatepikkune hea koostöö ning sarnased väärtuspõhimõtted seovad meid ka teise KL akadeemilise üksusega – Tallinna Akadeemilise malevkonnaga. Üksteist toetades ning ennast kokku võttes sünnib mõnikord pingelistel ja rasketel aegadel ka püsiva väärtusega tegusid, mis jäävad meid teetähisena saatma aastakümneteks. 2021. aastal valmis paljude kaasvõitlejate abil ja toetusel ning rohkem kui tosina aasta pikkuse ühise töö tulemusena Tartu Akadeemilise malevkonna ajalooraamat „Alma mater’i malevlased“, mis sisaldab paljude meie inimeste isiklikke mälestusi ning tutvustab nii malevkonna liikmetele kui ka kõigile teistele meie lugu Kaitseliidu väärikas ajaloos. 2/2024

EVELIIS PADAR

ei ühenda mitte niivõrd territoriaalsus, kuivõrd akadeemiline teadmus ja ühistunne, mille aluseks on traditsioonid, tavad ja kombed ehk kokkuvõtvalt korporatiivne identiteet.

KAiTseLiiT

KAiTseLiiT TunnusTAs

AAsTA PARimAid VABATAHTLiKKe 20

2/2024

MARKUS SEIN

KAiTseLiiT

iigikaitse juhid andsid Viimsis üle tunnustuse aasta kaitseliitlasele ja naiskodukaitsjale, samuti aasta noorkotkale, kodutütrele ja noortejuhtidele.

Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm ütles auhinnatseremoonial, et parimate väljavalimine polnud lihtne ülesanne, sest eeskujulikke vabatahtlikke on organisatsioonis palju. Samuti rõhutas Kaitseliidu ülem toetava perekonna tähtsust vabatahtlikus riigikaitses. Aasta kaitseliitlane on seersant Pirko Palu Pärnumaa malevast. Seersant Palu liitus Kaitseliiduga 2014. aastal. Ta kuulub Pärnu malevkonna Rae rühma ning on Pärnu linnakaitse üksuses jaoülem ja peamine väljaõppeinstruktor. Igapäevaselt juhib ta Pärnu linnas

tuntud ettevõtteid, mille ruume on tema võitluskaaslased saanud kasutada oma väljaõppeks. Aasta naiskodukaitsja on Anna-Liisa Kerna Naiskodukaitse Tartu ringkonnast. Anna-Liisa on olnud Naiskodukaitse liige 11 aastat ja on ringkonnas tuntud nii organisatsiooniõpetuse kui esmaabi instruktorina. Ta on tegutsenud jaoskonna esinaisena ja panustab praegu jaoskonna revisjonikomisjoni. Naiskodukaitses tegutsemise kõrval lõpetas ta õpingud Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas ja hiljem laste infektsioonhaiguste arsti residentuuri. Aasta kodutütre tiitli pälvis Karoliina Kets Põlva ringkonnast, kelle kohta tema kaaslased ütlesid, et tegemist on heade juhiomadustega noorega.

Aasta noorkotkas on Allen Larin Harju malevast, kelles kaaslased näevad nii tegusat laagrites osalejat kui ka nende korraldajat. Parimate noortejuhtidena tunnustas Kaitseliit Kaisa Meusi, kodutütarde vabatahtlikku juhti Tartu ringkonnast ja Reimo Reimerit, noorkotkaste juhti Lääne malevast. Aasta parimatele vabatahtlikele andsid tiitlid üle Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm, kaitseminister Hanno Pevkur, Kaitseväe juhataja kindral Martin Herem ning Kaitseliidu nais- ja noorteorganisatsioonide juhid. Kaitseliit tunnustas oma aasta parimaid seekord 14. korda ning kandidaate said esitada kõik Kaitseliidu liikmed üle Eesti. 2/2024

VÄLJAÕPe

KOnTORiTARBed Kui VÕiTLusVAHendid eHK

sTAABiOHViTseRi KuRsus Kas staap on allüksuste nägu või allüksused staabi nägu? Kas lahingutes tagavad edu taktikalised planeeringud või kogenud sõdurid lahinguväljal? Kas juhtimise puudulikkusest võib saada anarhia või madalale tasemele viidud olukorrateadlikkus välistab selle ohu? Miks ja kellele on vajalikud staabid? Tekst: JANEK HAAR, Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

eed mõtted ründavad pataljoni staabiohvitseri kursusele (PSOK) kandideerijat ilmselt enne, kui ta läkitab Kaitseliidu Kooli poole teele kursusega liitumise sooviavalduse. Arvatavasti on seesama mõtiskleja end juba kurssi viinud, et enne, kui lahinguväljale jõuavad sõdurid ning erinevad sõjalelud, toimetavad kusagil töölaual usinasti sirklid, joonlauad ja kilemarkerid, et ette valmistada kõike seda, mille järgi needsamad atribuudid maastikul toimetama hakkavad. Loomulikult tuleb ühel vastutustundlikul staabiohvitseril siinjuures arvestada, et iga planeerimisviga võib kaasa tuua põhjendamatuid inimkaotusi või suure materiaalse hävingu ning selle tekitajale langeb lisaks kõigele ka moraalne vastutus võimalike tagajärgede pärast. Sõdades ja kriisides saavad planeerimis- ja juhtimisvead paraku kiiresti ja väga valusalt karistatud ning see teadmine peab ühel tulevasel staabiohvitseril kuklas tiksuma iga potentsiaalse joonetõmbega.

2/2024

ÜHEKSA NÄDALAVAHETUST

Sügisel lõpetas Kaitseliidu Koolis teine lend pataljoni staabiohvitseri kursuslasi, kes peaksid kindlustama nii Kaitseväe kui Kaitseliidu pataljoni taseme staapidesse pädeva personali pealekasvu. Varasemad kuuldused selle vägagi vajaliku õppekava ellukutsumisest realiseerusid debüüdiga 2022. aastal. Noore kursusega aga ei eksperimenteeritud, vaid see on ühtlustatud Kaitseväe Akadeemia sama õppe moodulitega, mis loob võimaluse lõpetanuid struktuurides vajadusel ristkasutada. Seetõttu ei moodustunud ka Kaitseliidu Kooli staabiohvitseride kursus ainult vabatahtlikest, vaid seal osales lisaks tegevväelasi nii Kaitseväe kui Kaitseliidu üksustest. 2023. aasta kursus haaras oma rüppe pisut üle paarikümne väljavalitu, kelle praegune või tulevane sõjaline ametikoht sellist väljaõpet nõudis. Üheksast pikast akadeemilisest nädalavahetusest kombineeritud õppeprogramm sisaldas endas loenguid,

seminare ja palju praktilisi sooritusi oma eriala parimate spetsialistide juhendamisel. Omandatud teadmisi kontrolliti pidevalt mahukate kodutööde ja testidega. Seega nõudsid ka koolivabad nädalavahetused kursuslastelt rohket individuaalset süvenemist õppematerjalidesse. Suvekuudesse jäi küll pisikene vahepaus, aga ülejäänud perioodil staabiõppuritele põhjendamatut heaolu nautlemist ei võimaldatud. Õppenädalavahetused olid tegelikult üsna kurnavad, sest koolipäevad venisid mõnikord enam kui viieteistkümne tunni pikkusteks, mille vahele jäid vaid elusäästvad toidupausid. Toekad kõhutäied vaimutöö juurde soodustasid aga omakorda unevõla tekkimist ning sundisid pidevalt otsima kompromissi teadmistejanu ning enesepiinamise vahel.

KOHVI, ROHKEM KOHVI!

Kohati tekkis tunne, et saapad sulavad parkettpõrandasse ja hilisõhtu raskei-

JANEK HAAR

VÄLJAÕPe

matel hetkedel jäi arusaamatuks, mille kuradi pärast tuleb ühe õppeasutuse magamisruumidesse jõudmiseks läbida lugematu arv järsu puutrepi astmeid. Keeruline oli ka mõista, miks ülipikkadele loengutele keskendumiseks pole õppevahendite hulka lisatud ortopeedilisi kaelatugesid või lubatud kasutada tumedaid prille, mille taha õppurohvitserid saaksid oma kinnivajuvaid silmi peita, ilma et sellele järgneks lektori pahameel. Paraku on selline eneseohverdus akadeemilistesse pingutustesse sisse kirjutatud ning igasugune virisemine, olgu see kasvõi taktikaline, ei kuulu kindlasti pataljoni staabi tasandi õppestandardite hulka. Mingigi adekvaatsuse ja tähelepanuvõime säilitamiseks urises õppeasutuse kööginurgas pidevalt futuristlik kohvimasin, mille seltsi koondus pauside ajal arvestatav kogus dopingujanuseid. Kogemustele tuginedes

vahetust toimetas ning oma eesmärke täitis.

muutusid osade õppurite termosed ning joogianumad iga nädalavahetusega järjest mahukamateks, aga tehnika pidas sellele väljakutsele vapralt vastu. Kui palju sellel perioodil masinast kohviliitreid läbi jooksis või sinna toormaterjali sisse kallati, on ülimalt spekulatiivne oletus, aga kuuldavasti garantiirakendust ega varuosi kooliköögi lokaalne kohvivabrik pärast kursust siiski ei vajanud. Mitte vähem ei urisenud öötundidel ka kooli kasarmutoad, kui unne langenud kursuslased olid järjekordse õppepäeva suutnud narideni vedada. Suitsumehed pidid aga niigi tiheda päevagraafiku vahele suutma integreerida ka oma kopsutahmamised ning pauside ajal olid needsamad puutrepid vaevlemas õue suitsunurka kiirustavate sõdurisaabaste all. Selliselt üks staabiõppurite mesilaspere seal üheksa nädala-

TEADLIKKUSELE LÄHEMALE

Staap ei ole strateegiline varjupaik, kuhu koonduvad arvatult kõige laisemad tärnikandjad, et mõnusalt kohvi saatel oma teenistusalast CV-d täiendada. Staap pole kindlasti ka abstraktne bürokraatiatsehh, kus maastikul manööverdavate üksuste elu keerulisemaks muudetakse. Aga täpselt selline on eelarvamustele rajatud väärkujutlus ühest staabist kui arusaamatust anomaaliast, mis produtseerib kusagil midagi ja millekski. Staabid assotsieeruvad sageli sealt väljuvate paberi- ning kilerullide alla mattuvate mossis näoga ohvitseridega, kelle miimika süstib ümbritsevasse pigem ebakindlust kui optimismi. Mõnede arvates on võimalikes hädades alati süüdi just needsamad mõttetud staabid. Sellised dogmad toidavad kohalikke kaevikukriitikuid hästi ning kursuslas2/2024

VÄLJAÕPe te üheks vaikivaks lisaülesandeks võiks kujuneda staabielemendi ja välijuhtide integratsioon ning edaspidise koostöö spontaanne parandamine. Lõpetanute teadmised on nüüd olulisi kvaliteedikihte juurde saanud ning kogu teooria on vaja üle kanda meeskonnatöö praktikasse. Lisaks eelnevale võiks arvata, et kui üks staabiohvitser omale just augurauda varbale ei kukuta, siis on staabis vigastada saamise oht peaaegu olematu. Päris elus on aga ükskõik mis taseme staabid või juhtimispunktid vastaspoolele alati hinnaliseks sihtmärgiks ning iga staabitöötaja oskab sellise kurja perspektiiviga ka arvestada.

JANEK HAAR

Kui peaks tekkima vajadus kilemarkerite vahelt relv haarata, siis tõenäoliselt toimetatakse sellega sama osavalt kui oma igapäevaste staabitöö vahenditega. Seega pole staap sugu-

2/2024

gi ka vägivallatu võitluse prototüüp, mis käsitöötundideks maskeerituna võimaldaks kellelgi kineetilisi riigikaitsekohustusi vältida.

ÜKSIKOSADE KOOSTÖÖ

Kogu kursuse õppekava läbivaks jooneks oli TPM ehk taktikaline planeerimine maaväes. Seda teemat lahati otsuse vastuvõtmise protsessi sammude kaudu, mis kõik hõlmasid kindlaid tegevusi ja protseduure. Kiiresti sai selgeks, kui oluline on aja ning informatsiooni ratsionaalne kasutamine, mida omakorda peab saatma pidev kriitiline ja analüütiline mõtlemine. Iga kvalifitseeritud staabitöötaja teab täpselt oma tööülesandeid ja vastutust ning staabisektsioonide koostöös sünnib ülema otsus, mis omakorda vormistatakse lahingukäsuks.

Toimub üks alaline mõttetuste ja mõttekuste ekspertiis, mis sisaldab ohtralt dilemmasid ja mõnikord ka loogikale mittealluvaid elemente, mis tuleb lõpuks toimivaks sõjaplaaniks kokku siduda. Sõjapidamine või selle planeerimine on piltlikult isegi loominguline tegevus, millele kaugemas tulevikus annavad hinnanguid ilmselt ajaloolased. Kursuslased oma parimas usus produtseerisid õppeprotsessis taktikalist tehete jada alati selle momendini, kui lektorist järelevalve vajutas plaanidele fiktiivse pitseri koodsõnaga „sobib”.

MENTAALNE JA FÜÜSILINE TURBULENTS

Erinevate kogemuste saamiseks roteeriti kursuslasi staabisektsioonide vahel pidevalt. Ebasobivate valikute üle ei diskuteeritud, pigem kannatati

VÄLJAÕPe vapralt. Tulised vaidlused olid küll õigustatud, kui need püsisid teemas ja olid konstruktiivsed. Juhtus ebaõnnestumisi, tehti valearvestusi, küsiti abi ja prooviti järgmisel korral paremini. Mentaalne ja füüsiline turbulents olid tööprotsessi lahutamatuks osaks ning vaimse genotsiidi kartuses pingutati väärikalt. Defektsete plaanide puudused aga korrigeeriti pikapäevarühmas niigi väheste unetundide arvelt. Seetõttu omandasid ühel hetkel ülimalt ajakriitilistes tegevustes suure tähtsuse isegi pisidetailid, nagu korralikult ettevalmistatud töökohad, töövahendid, täpselt käeulatusse asetatud energiajook või kohvikruus. Asjade õige paigutus ning staabiliikmete omavaheline tingimusteta usaldus olid eduka soorituse kindlad

kriteeriumid. Eriti groteskne võis tunduda hetk, kui needsamad staabiohvitserid asusid töölaua ümber õhinal sõjamänge mängima, aga paraku on seegi osa TPMi protsessist, et lahinguplaanides märkamatuid puudusi või kitsaskohti tuvastada. Kui bussijuht tööle minnes oma sõiduvahendi koju unustab, siis on diagnoos ilmselt meditsiiniline. Kui staabiohvitser soovib kamraadilt pastakat laenata, on ka temaga midagi kusagil ehk väga valesti läinud. Kui esimestel õppenädalavahetustel põhjustasid läbivalt appihüüdeid kellegi kaduma läinud kilemarkerid, siis kursuse viimasteks planeerimisprotsessideks olid staabikastide komplekteerimine ja oma töövahendite hoolikam käitlemine saanud olulise kvaliteeditõuke ülespoole. Suurt tähelepanu omistati kogu kursuse vältel ka taktikalise vastase võimaluste ja võimete analüüsimisele siinsetes oludes tegutsemisel. Jõuti kindlate järeldusteni, et targa planeerimisega pole seljavõitude noppimine sugugi kättesaamatu unistus ka vastase suure ülekaalu korral. Kõigi nende teadmiste tervikuks sidumine, rakendamine ning juurutamine on edaspidi teenistujate individuaalne väljakutse, aga Kaitseliidu Kool on loonud selle täitmiseks suurepärased eeldused.

VÕIMALIKUD TULEMUSED

Akuutsete sõjaliste kriiside taustal on meie riigikaitse ülesehitus saanud turbokäigu ja lisandunud on vabatahtlike juhtide kiire koolitamise vajadus. Kaitseliit on jõuliselt kasvanud ja saavutanud kogu ühiskonda läbiva kõrge usalduskrediidi. Kiireloomulise ja laiapindse riigikaitse kasvatamisega ei tohi aga devalveeruda selle kvaliteet, sest meil pole lõputut kapatsiteeti puudujääkide lappimiseks. Seetõttu ei tohiks eri taseme juhiõppes osalejate ambitsiooniks olla uhked tiitlid või kirevad tunnistused klaasvitriinides, vaid reaalne soov omandatud teadmistega riigikaitses oma panust suurendada. Pataljoni staabiõppe nädalavahetused kinnitasid veendumust, et valearvestustesse takerdunud õppureid kursuse-

Kommentaar

KindeL VAim JA TÖÖTAHe Kursuseülem major MARGO SAI:

Pataljoni staabiohvitseri kursuse teine lend jäi meelde kindla vaimu ja töötahte poolest – ei virisetud ega nurisetud pikkade päevade pärast. Vahetasime peaaegu igal nädalavahetusel kogemuse saamiseks kursuslaste rolle staabis. See tekitas kohati hämmingut, sest mitmed olid oma ala spetsialistid ja varem väga harva pidanud täitma teisi rolle. Nii võiski juhtuda, et läbinisti tagalainimene pidi hakkama saama side või vastase tegevuse planeerimisega. Kuna staabitöö on meeskonnatöö, siis on vaja saada teadmine, millega teised staabis tegelevad ja kuidas kaaslast saab toetada. Õppekava läbinud kursuslased on valmis toetama staapi ja pataljoniülemat otsuse vastuvõtmise protsessis. Oluline on, et kõigil lõpetanutel oleks vastava taseme staap, kus teadmisi rakendada ja areneda. Lõpptulemusena saan kinnitada, et kõik seatud eesmärgid said täidetud ja kursuslased vastavad nõutud standarditele. Edu kõigile lõpetanutele! le ei sattunud ning loodetavasti lisasid ka läbiviijad 2023. aasta tulemitele omapoolse positiivse järelehüüde. Pataljoni staabiohvitseride II lennu kursuslasi jääb Alu mõisas meenutama pisut ohtliku välimusega, osalejate nimedega laualamp. Kindlasti tekib järgmiste aastatega pataljoni staabiohvitseridele saatusekaaslasi järjest juurde, sest koolitatud personal on riigikaitses siiani prioriteetne vajadus. Igasugustele hindamiskriteeriumitele allutamatu lisandväärtus sellistes olukordades on alati ka uute ja heade kamraadide leidmine, kellega kunagi hiljem õppustel taaskohtuda on võimas topeltrõõm. Maha jäänud poriste saapajälgede eest koolipõrandatel hoolitseb ilmselt õppeasutuse majandusosakond, kõige ülejäänud segaduste vabanduseks kõlagu kursuslaste poolt klassikutelt laenatud repliik „Raske õppustel, kerge lahingus“. 2/2024

KARRI KAAS

VÄLJAÕPe

2/2024

VÄLJAÕPe

VÕiTLusGRuPP

KAiTseLiidu TeRAViKu TiPP Võitlusgrupp on kahtlemata uute liitujate ja noorte seas populaarseim ja ihaldusväärseim üksus Kaitseliidus, kuid sinna ei sobi igaüks.

Tekst: KRISTLIN KÕRGESAAR, Põhja maakaitseringkonna CIMIC-ohvitser

n ju võitlusgrupid Kaitseliidus ettevalmistatavad erioperatsioonide üksused, kelle abil me mitmekordistame Eesti erioperatsioonide võimet. Neisse üksustesse kuuluvad mehed ja naised, kelle väljaõpe on keskmisest palju intensiivsem ja võitlustahe märksa kõrgem. Nad peavad olema valmis lahingusse minema esimesena ja sealt väljuma viimasena, neile usaldatakse ülesandeid, mis tavaüksustele käivad üle jõu.

SÕDALASE TÖÖ

Aga miks on selle üksuse nimi just võitlusgrupp? Ajalooliselt on loetud võitlusgruppide algusajaks 2000. aastate teist poolt, kui kaitsejõudude koosseisust kaotati sõjaväestatud piirivalve. Pärast 2008. aastal alanud Gruusia sõda muutus sissitegevuse õpetamise vajadus taas aktuaalseks. Pilk langes Kaitseliidule – paiknevad ju kõikjal Eestis vabatahtlikud ja motiveeritud inimesed, kes tunnevad kohalikke olusid. Tihti tõmmatakse küll paralleele võitlusgruppide ja sissiüksuste vahele, kuid sissivõitlus on vaid osa nende üksuste tööriistadest. Samuti oli üksuse kontseptsioon esialgu pisut ähmane. Kuna ei olnud selge, millega uus üksus täpsemalt tegelema hakkab, siis viidi ka väljaõpet igas malevas läbi nii, nagu paremaks arvati. Ühed nägid üksuses jalaväerühma, teised midagi luurerühma sarnast, kolmandad sissiüksust – vastavalt sellele teostati ka väljaõpet. Seega puhtalt „sissirühmaks“ ei tahetud seda üksust nimetada. Käis läbi ka idee nimetusest „kohaliku kaitse üksus“, kuid lauale jäi ikkagi „võitlusgrupp“, mis on juba üsna hästi vastu võetud ja tuntud nimetus. „Võitlus“ tähendab ühelt poolt pikaajalist visa vastupanu ja teiselt poole

on „võitleja“ keegi, kes pidevalt treenib ja on alati valmis seisma nõrgemate kaitseks, kes ei anna alla ja leiab igas olukorras lahenduse – sõdalane, kelle jaoks võitlemine on põhitöö.

ESIMENE JA VIIMANE VÕIMALUS

Võitlusgrupp on üksus, mille väljaõpe koosneb peamiselt luure- ja patrullioskuste harjutamisest, väikeüksuse taktikast, linnalahingu- ja pioneeriõppest ning laskeväljaõppest. Kõike seda on võimalik õppida Kaitseliidu parimate instruktorite, kes on tõenäoliselt ka ise selle grupi liikmed, ja Kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse käe all. Suuremas pildis on võitlusgruppide eesmärk olla terve riigikaitse lahinguedu võimaldaja vastase kurnamise kaudu viimase tagalas. Olukorras, kus tavaväed ei suuda esmase kaitsevõime raames vaenlast enam kinni hoida, liitlasabi viibib ja ainuke alternatiiv allaandmisele on sissivõitlusega liitumine, on just võitlusgruppide eesmärk organiseerida allesjäänud tavavägede võitlejad totaalseks sissivõitluseks. Võitlusgrupid koguvad luureandmeid, toetavad oma põhijõudude tegevust ning teostavad rünnakuid ka vaenlase poolt kontrollitaval alal ja aladel, kuhu omade manööver- ja luureüksused ei ulatu. Liikmete varustus ja väljaõpe võimaldavad neil tegutseda omade põhijõududest eemal. Viimase viieteistkümne aastaga on võitlusgruppide väljaõppes aset leidnud jõulisem areng, väljaõpe käib ühtsete standardite järgi ning võitlusgrupid on funktsioneerivad ja malevate lahinguvõimelisimad üksused.

PIDEV VÄLJAÕPE

Võitlusgrupi liige peab olema võimeline töötama suure psühholoogilise ja füüsilise pinge all. Liikmel peab olema kõrge

motivatsioon ja pühendumus panustada väljaõppesse järjepidevalt. Väljaõpe ei ole lihtsamate killast. Üksuse liikmed on igas vanuses ja tegutsevad väga erinevatel tsiviilerialadel. Väljaõppinud võitlusgrupi liige on jõu kordistaja, sest tal on keskmisest põhjalikum väljaõpe, teadmised ja kogemused erinevatest taktikalistest olukordadest ning oskused seda kõike teistele edasi anda. Võitlusgrupi liige on eelkõige universaalne võitlev sõdur ja õpetaja. Sõltuvalt väljaõppes osalemise tihedusest saavutab võitlusgrupi liige arvestatava taseme umbes 5–10 aastaga. Võitlusgruppide liikmed, nii mehed kui ka naised, on ühed ajaliselt kõige enam sõjalisse väljaõppesse panustavad vabatahtlikud. Kui artiklit lugedes tekkis huvi võitlusgrupi väljaõppe vastu ja sooviksid teada rohkem, siis on internetiavarusest võimalik leida Kaitse Kodu! artikleid ja Youtube’i keskkonnast väljaõpet tutvustava sisuga videoid. Kes on veendunud, et tema tegevus Kaitseliidus ja panus riigikaitsesse peaks olema seotud võitlusgruppidega, peaks võtma ühendust oma kodumalevaga. ALLIKAD: • • • •

•

Sander Silm. Võitlusgrupp – vastasmeeskonna vastik vastane. Kaitse Kodu! 4/2022. Ühisel jõul vaenlase vastu. Kaitse Kodu! 1/2021. Romeo Sierra. Võitlusgrupid vaenlase tagalas. Kaitse Kodu! 7/2019. Rene Toomse. Sõjapidamine VIII. Kaitseliidu võitlusgruppide doktriinide selgitus ja projekt. Kaitse Kodu! 8/2010. Rene Toomse ja Martin Plaser. Luure kui pusle II: KL võitlusgrupid on paiksed eksperdid. Kaitse Kodu! 1/2009. Kaitseliidu võitlusgrupid harjutasid Eesti kaitsmist. https://www.kaitseliit.ee/et/kaitseliidu-voitlusgrupidharjutasid-eesti-kaitsmist

2/2024

sÕJARAud

GRAnAAdiHeiTJA

m203:

LiHTne, AGA TÕHus Rahe ehk automaadi R20 kasutuselevõtuga tulid Kaitseliidus ja Kaitseväes relvastusse uued 40 mm granaadiheitjad M203-2003, mis vahetasid välja seni Galil ja AK4 automaatidega kasutatud relvad HK GLM ning HK79N. Tekst: major (r) RISTO PÄRTEL, Kaitseliidu tegevliige

egemist on juba 1960ndate lõpus Ameerika Ühendriikide relvastusse võetud granaadiheitja M203 modifikatsiooniga. Tõsi, meil kasutatavaid relvi on algversiooniga võrreldes mitmeti täiustatud. Automaadi R20 laesääre alla kinnitub granaadiheitja NATO standardsele kinnitusliistule, granaadiheitja avaneb endisest rohkem, võimaldades kasutada pikemaid granaate, täiustatud on päästikukaitset ja mehaanilist sihikut. Võrreldes varem Kaitseväes kasutatud 40 mm granaadi-

2/2024

heitjatega on M203 kompaktsem ja kergem, kaaludes laadimata ainult 1 kg. Meile valiti just automaadile kinnitatav versioon, mis on kergeim lahendus ja hoiab sõdurivarustuse kaalu võimalikult väiksena. Relvale kinnitatuna ei ole granaadiheitjale eraldi käepidet vaja, selleks kasutatakse automaadi enda padrunisalve ja pära, millest laskmisel kinni hoida ja kuhu toetada. Kuna suurematele kaugustele lastes tuleb relv paigutada suure nurga alla,

lastakse seda, surudes automaadi pära kaenla all käega vastu keret.

LIHTNE KÄSITLEDA

Relva tööpõhimõte on äärmiselt lihtne. Selle vasakul küljel on hoob, millele pöidlaga vajutades avaneb raua lukustus ning libistades vintrauda eesmisse asendisse, avaneb juurdepääs padrunipesale. Kui laskur on asetanud granaadi padrunipessa, liigutab ta vintraua tagasi tagumisse asendisse, mis samas vinnastab

sÕJARAud

40 mm ReLVAALune GRAnAAdiHeiTJA m203

EESTI KAITSEVÄGI

Kaliiber: 40 mm Granaat: 40 × 46 mm Sihikuline/efektiivne laskekaugus: 400/350 m Granaadiheitja üldpikkus: 318 mm Vintraua pikkus: 229 mm Relva kaal: 1,0 kg

pääste-löögimehhanismi ja lukustab padrunipesa. Pärast seda on vaja ainult sihtida, eemaldada kaitseriiv ja vajutada päästikule. Padrunipesa uuesti avamisel heidetakse tühi hülss välja.

TAKTIKALINE KASUTAMINE

Kel ligipääs Iliase keskkonnale, saab relva kohta lähemalt lugeda ka linkidelt: https://ilias.mil.ee/goto.php?target=ﬁle_84670_ download&client_id=uusilias https://ilias.mil.ee/goto.php?target=ﬁle_84484_ download&client_id=uusilias

locity) granaate. Kaitseväe põhiliseks laskemoonatüübiks on kumulatiivne kildgranaat HEDP (High-Explosive Dual Purpose), mille kildude surmav raadius on 5 m ja soomuse läbistamise võime 5 cm.

SIHTIMISSEADMED

M203 granaadiheitjal kasutatakse lihtsaid mehaanilisi sihikud, kus sihikusälk on redelit meenutaval sihikuliistul, millel „redelipulgad“ tähistavad laskekaugusi 50 m sammuga 100 m kuni 400 m. Firmade EOTech ja Ringsights seadmed reklaamivad sihikuaknale projekteeritud kaugusskaalaga lahendust.

Relvaalusel granaadiheitjal on ka taktikaline eelis, mis võimaldab laskuril vastavalt sihtmärgile ja olukorrale teha kiire valik automaadi või granaadiheitja kasutamise vahel. Granaadiheitja M203 on ette nähtud kasutamiseks lähituletoetusena punkt- ja maa-ala sihtmärkide vastu.

Relvale on palju erinevat tüüpi laskemoona, seda saab kasutada valgustuse, suitsukatte, süütelaengu, haavlite, pisargaasi või mittesurmavate kummikuulide laskmiseks. Treenimiseks on loodud pürotehnilise laenguga või oranži pulbriga täidetud märkimisgranaadid.

Relv võimaldab hävitada kaartulega vaenlast varjete taga ja ruumides, kuhu otsetulega ei pääse. Granaadiheitja on tõhus linnalahingus uste ja punkrite purustamiseks ning kergelt soomustatud sõidukite hävitamisel.

Esmaseks harjutamiseks on plastikust ja vahtkummist SIR-tüüpi (Safe Impact Round) mittesurmav laskemoon, mille hülsse ja granaate saab spetsiaalsete paukpadrunite abil uuesti laadida ning korduvalt kasutada.

Hästi koolitatud M203 laskur saab oma relva efektiivselt kasutada vaenlase mahasurumiseks. Relva maksimaalne laskekaugus tavalaskemoonaga on 400 m, kuid efektiivseks maa-ala sihtmärkide tabamise kauguseks loetakse kuni 350 m ning punktsihtmärkide puhul, nagu näiteks sõidukid, 150 m.

Viimasel aastakümnel on hakatud tootma uusi keskmise algkiirusega või pikendatud laskeulatusega (ingl k medium-velocity, extended range) granaate, mille laskekaugus on 700–800 m ja kildude surmav raadius kuni 10 m.

Välja on töötatud laserkaugusmõõdikuga varustatud Ameerika firma Wilcox ja Belgia firma FN FCU sihikud, mis seadistavad punatäppsihiku risti õige nurga alla, kui seadmes oleva laserkaugusmõõdikuga on laskekaugus tuvastatud. Need sihikud sisaldavad juba öiseks laskmiseks vajalikke lasereid.

Austraalia firma Defendex on arendanud 40 mm granaadiheitjast välja lastava kompaktse luuredrooni lennuulatusega 15 km ja lennuajaga 20 + minutit.

Usun, et panustades M203 sihtimisseadmete arendusse ning uuendatud laskemoona, on relval piisavalt arenguruumi ja efektiivsust, et teenida Eesti sõdurit järgmisel kümnendil.

LASKEMOON

Laskemoonana kasutatakse madala algkiirusega 76 m/s (ingl k low-ve-

Rootsi ja Taani kaitsejõud kasutavad firma SPHUR täiustatud sihtimissüsteemi, kus saab valida sihikuskaalal konkreetse laskekauguse ja punatäpi abil sihtmärgi sihikule võtta. Sellele lahendusele on võimalik kinnitada ka infrapunane lasersihik öiseks kasutamiseks.

2/2024

SILVER JAANSON

eHiTAdes KuuLiKindLAT LAsKeOsKusT Läbi aastatuhandete on sõdalasi saatnud küsimus, kuidas oma võitlusoskust võimalikult efektiivselt ja ohutult treenida. Olgu relvaks nui, oda või tulirelv, vastaseks metsloom või automaatrelvadega patrull – probleemi põhiolemus jääb samaks. Kaitseliitlasele võib vastuseks kõlada: taktikaline laskmine. Tekst: KASPAR KOOVIT, vabatahtlik autor

reeningut saab teha kas üksi või sõpradega, kuid üksi harjutamisel (näiteks võitluskunstidest tuntud kata) jääb efektiivsus piiratuks ja paarilisega treeninglahingus ei saa kunagi valla päästa kogu jõudu. Mis aga veelgi olulisem: sõbralikus võitluses jääb puudu meeleseisundist – sõbra elu ja tervise säästmiseks ollakse ettevaatlik

2/2024

ning piiripealne pingutus ja stress ei ole kuidagi võrreldavad sellega, mida tuntakse surmavaenlase vastas seistes. Tänasel kujul on taktikalise laskmise distsipliin saanud reeglistiku ja vormi, kombineerides teadmisi, mis on saadud nii EKJ väljaõppe, laskespordi kui reaalsete lahinguülesannete käigus. Usun, et hetkel on tegu kõige realistlikuma

väljaõppega, mida on võimalik lahingumoonana võistluse formaati panna. Selleks, et valmistada laskurit ette lahingutegevuses osalema, on erinevaid meetodeid. Täna peamiselt kasutatavad ja väljaõppe eeskirjades kajastatud on relvaõpe, tiirulaskmised (sh dünaamilised harjutused), taktikaharjutused ja lahinglaskmised.

sõjasport Lisaks sellele on Eestis võimalik tegeleda dünaamiliste laskespordialadega nagu IPSC ja SRA, millest kummastki on ajakirjas Kaitse Kodu! juba kirjutatud. Ehituskive justkui jaguks, aga vaatame neid korraks lähemalt.

HEAD JA VEAD

Relvaõpe ja tiirulaskmine on iga laskuri vundament ja ilma neis head taset saavutamata ei ole edasiminek mõistlik. Rahuolekus õpitud täpsus on see, mida hakkame hiljem osaliselt tempo vastu vahetama ja mõistma, mis on lahinguliselt efektiivse tabamuse saavutamiseks vajalik miinimumtegevus. Taktikaharjutused õpetavad meid maastikku lugema ja meeskonnana töötama, kuid kannavad endas ka ohtu, et paukpadrunid tekitavad halbu harjumusi (FX, UTM, laservestid jt treeningvahendid on kaitsejõududes endiselt vähe levinud ja sobivad eelkõige lähidistantsidele). Paukpadrunisõjas läheb paratamatult fookus sellele, kuidas teha võimalikult palju müra, ja lasketehnika kannatab. Lahinglaskmiste korraldamiseks läheb palju ressurssi, neid toimub harvem ning enamasti ei ole individuaalne lasketulemus mõõdetav. Läbi viidud katsetuste käigus on korduvalt selgunud, et lahinglaskmistel kasutatakse palju „paukpadruni lasketehnikat“ ja kohati on testharjutustes olnud üks taktikaline laskur tabamustelt efektiivsem kui terve jalaväejagu, kes on stressitingimustes lastes kasutanud vaid paukpadruneid.

LAHINGUSTRESSI KOGEMUS

Lühidalt kokku võttes, jätkulaskeväljaõppe osana annab taktikaline laskmine meile võimaluse hoida laskur oma tabamuste eest vastutavana, nõudes samas lahinglaskmisega võrreldavat taktikalist käitumist ja pingutust. Alati peab olema selge arusaam, mis oskust parajasti arendatakse, ning kogu tegevust tuleb instruktori poolt tagasisidestada – vaid personaalne lähenemine avastab tehnikas puudujääke ja aitab neid parandada. Tulemusena edeneb individuaalne kutsemeisterlikkus ja laskmine kui

automaatne oskus – laskur ei mõtle lõpptulemusena enam sellele, kuidas asendit võtta, sihtida ja päästa. Vabanev vaimuressurss aitab mõelda ette järgmist käiku, näha muudatusi ja analüüsida lahinguvälja probleeme. Võrreldes IPSC ja SRA laskespordialadega (mis on mõlemad väga head vahendid relvakäsitsusvilumuse suurendamiseks), on taktikalise laskmise peamisteks erisusteks lahingustressi imiteerimine, taktikaliselt õige käitumise soodustamine ja realistlikum lähenemine punktisüsteemile. Võrreldes lahinglaskmisega on samuti erinevusi – märkide asukoht on ette teada, tegevus üldjuhul individuaalne, iga lasu tabamispunkti eest tuleb vastutada ja rõhk on endiselt rohkem tehnilise laskeoskuse rakendamisel kui taktikalise olukorra lahendamisel.

OLULISIM ON LASKEOSKUS

Artikli koostaja ei ole kogenud ega kuulnud tulevahetusest, mis oleks stressivaba. Surmahirm, kaalutlused oma järgmise päästikuvajutuse moraalsuse ja seaduslikkuse üle, füüsiline pingutus, keskkonnamõjud, kõrvalseisjad ja palju muud on meie fookust püüdmas ning seda on üsna raske imiteerida, kuid erinevate vaimsete ja füüsiliste ülesannetega on võimalik jõuda n-ö stressivaktsineerimiseni. See ei anna täielikku garantiid, et laskuri oskused stressile sajaprotsendiliselt vastu peavad, kuid suurendavad seda tõenäosust oluliselt. Taktikaline laskmine püüab luua olukordi, kus avatud alalt liigutakse kiiresti üle, märke lastakse varjetest ja/ või võimalikult varakult pärast vaatevälja jõudmist. Võrdluseks on näiteks IPSC/SRA distsipliinides edu võtmeks lasta võimalikult vähestelt positsioonidelt ja, läbides minimaalse distantsi, jäädakse seisma kohas, kus on korraga näha võimalikult palju märke, mistõttu peatub laskur sageli kõige lagedama koha peal paljude märkide vaateväljas. Punktiarvestuses on täpsuse rõhuasetust suurendatud – oluliselt karmimad on karistused kõrvalseisjaid imiteerivate trahvimärkide tabamise eest ja märgi äärealad annavad vähem punkte. See tagab, et tegu ei ole pelgalt kergejõustikuvõistlusega, vaid olulisim on ikkagi laskeoskus, mida tuleb rasketes tingimustes säilitada.

Taktikaline laskmine peaks olema jätkulaskeväljaõppe lahutamatu osa – ükski teine ehituskivi ei kata seda osa, mida loodud treeningumetoodika pakub.

PANE END PROOVILE

Läinud aasta lõpus kogunes umbes 60 riigikaitsjat KL G7 väljaõppeosakonna ja Kaitsejõudude Spordiklubi instruktorite initsiatiivil Männiku lasketiiru, kus toimusid esmakordselt Kaitseliidu meistrivõistlused taktikalises laskmises. Võistlusele kvalifitseerumiseks olid juba varem aasta jooksul toimunud klassifikatsioonivõistlused, mille põhjal saadi kutsed meistrivõistlusele. Kokku võeti mõõtu kuuel väljakutset pakkuval laskeharjutusel. Edukaks esinemiseks oli peale täpse silma ja kindla käe vaja ka kiirust, jõudu, haardejõudu, head mälu, elementaarseid esmaabioskusi ja palju muudki. Lasti nii seisvaid kui ka liikuvaid, kõikuvaid ja lendavaid sihtmärke. Ent pole tähtis, kes sellise võistluse võidab. Olulisem on, et kõik osalejad oleksid tugevamad ja efektiivsemad kaitsjad oma perele, rahvale ja riigile. Võistlemine kindlas formaadis on vaid üks väljund. Võistlusrajad on sageli keerukad ja viimaseid laske tehakse teinekord maksimaalse pulsi lähedal, aga kõiki elemente saab treenida ka oma kodu tiirus. See nõuab huviliselt selget arusaamist, mis on vajalik stressitase ja kuidas selleks valmistuda. Käe ja silma kindlaks sundimine toimib üsna samamoodi nii füüsilise kui vaimse stressi tingimustes. Meenub ehk endagi kogemustepagasist, kuidas lask läks mööda, sest „närv tuli sisse“? 2024. aastal toimuvad treeningupäevad, mis on mõeldud instruktorite arendamiseks. Kaitsejõudude Spordiklubi toel viiakse läbi kaks kvalifikatsioonivõistlust ja sügisesed KL meistrivõistlused. Taktikalise laskmise reegliraamat on olemas nii Kaitseväe kui Kaitseliidu kodulehtedel. Küsimustega võib pöörduda maleva väljaõppeosakonda või Kaitseliidu laskurpealiku poole. Muuda Sinagi oma laskeoskus kuulikindlaks! 2/2024

mAAiLmAPiLK

eKsKAVAATOR WAnAPAGAn TeeB uKRAinAs ÄRA PAARisAJA meHe TÖÖ

Ootame päikesest kuumaval tolmusel külaristmikul traktori saabumist. Meiega liitub paar juhuslikult mööduvat sõdurit, kes on meid võõrustava rooduülema sõbrad, tahavad teda tervitada ja juttu puhuda. Peagi saabub veel üks auto ning nüüd on ristmikul juba ärevakstegevalt suur grupp sõjaväelasi. Õnneks on venelased hõivatud oma probleemidega ja keegi ristmikku laskma ei hakka. Pommitamine rikuks kogu traktori ootamise lõbu. Tekst: ANDRUS RUMM, vabatahtlik autor

eie teejuhiks on rõõmsameelse olemisega territoriaalkaitse üksuse rooduülem hüüdnimega Han – see on lühend mongolite Tšingis-khaanist. Eestist abina saadetud ekskavaator nimega Wanapagan töötab tema üksuses ja kaevab varupositsioone. Täna alustatakse tugipunkti rajamist raba läbivale kitsasteele. „Me püüame maastiku võimalusi maksimaalselt ära kasutada, et vaenlane oleks sunnitud liikuma otse meie tankitõrjerelvade ja kahurväe tulle,“ selgitab ta oma plaane. Sel hetkel kostab eemalt tänava lõpust undamist ja mürinat ning läbi tolmu ja tossupilve ilmub ristmikule uhkeim

2/2024

sõjatraktor, mis kohalikel külateedel iial sõitnud. Kabiinist ronib välja kiirest sõidust elevil ekskavaatorijuht hüüdnimega Taiga. Temast räägitakse legende, sest ta on julge ja kohkumatu nooremseersant ning on kaevanud Wanapaganaga ka seal, kus teised pole seda teha julgenud.

TÄNU TRAKTORILE EESTI FÄNNIKS

Wanapagana ehk Komatsu WB97S-2 jõudmine Ukraina rindele oli tegelikult omaette saavutus, sest teadaolevalt on see ainus mullatöömasin, mille on saatnud abiorganisatsioonid. Sündmused hakkasid hargnema, kui üks Ukrainas vabatahtlikuna võitlev eestlane uuris võimaluse kohta hankida oma väeosale kaevamistehnikat. MTÜ Vaba Ukraina postitas selle soovi sotsiaal-

meediagruppi ning kulus vaid mõni päev, kui ettevõte Stroman OÜ ostis enda vahenditest armsa munakollase Komatsu ekskavaatori, mis tagasihoidlikult roheliseks värviti ja ASi Bauroc toetusel autotreileriga Ukrainasse toimetati. Nime Wanapagan sai traktor Eesti Vabadussõjas osalenud soomusauto auks. Wanapaganat kasutavad territoriaalkaitsemehed on traktorist sulaselges vaimustuses, sest vastasel juhul oleksid nad pidanud labidatega kaevama läbi võsa sadu meetreid kaevikuid. Võib isegi öelda, et tervest üksusest on tänu traktorile saanud suured Eesti fännid. Oma praegusesse töökohta jõudis traktor autolukksepp Vitali kaudu, kellega võttis ühendust tema lapsepõlvesõber rooduülem Han, ning palus abi ekskavaatori leidmiseks. Tema üksus oli rindel ja neil oli vaja kaevata varupositsioone. Vitali helistas läbi umbes 30 tuttavat, et leida sobivat masinat. „Ütlesin, et traktori rendi eest pole võimalik raha maksta, sest võib-olla

RAUNO VOLMAR/DELFI MEDIA

mAAiLmAPiLK

tuleb kaevata mitu kuud või isegi pool aastat. Kust seda raha siis võtta, eks ole? Lubasin, et ostame ise kütuse ja õli.“ Vitali teeb pausi. „Kõik ütlesid mulle ära. Absoluutselt kõik! Siis helistasingi Ukraina armees teenivale eestlasele Susile ja rääkisin, et otsime traktorit või kahtsadat labidat. Susi vastas, et pole küsimustki – mul on just parasjagu üks traktor üle. Meie poisid tulid traktorile järele, tegid mõned väikesed täiendused ja parandustööd ning nüüd ta kaevabki!“

KÕIK PEAB ISE KORRALDAMA

Kuna Hani rood on territoriaalkaitse üksus, siis armee neid kaevetehnikaga ei varusta. Nad peavad sisuliselt kõik ise korraldama. Suurem osa varustusest ja tehnikast on hangitud vabatahtlike ja sõprade abiga. Need mehed sõdivad n-ö oma raha eest. Kopamees Taiga ja leitnant Han on mõlemad pärit samast linnast nimega Solotšiv. Nad on osa sõpruskonnast,

kes sõdib koos samas üksuses. Mõned neist olid sõjaväes juba varem, aga suurem osa liitus pärast Venemaa täiemahulise agressiooni algust 24. veebruaril 2022. Kõik on vabatahtlikud. Noort leitnanti ennast ootavad kodus kolm last – 8- ja 10aastased tütred ning 12aastane poeg. Ta pere elas Harkivis linnaosas, mis sai venelaste pommitamise tõttu kõige rohkem kannatada. Teatavasti jõudsid venelaste üksused Harkivi eeslinnadesse ning mõned rajoonid hävitati täielikult. Hanil õnnestus 25. veebruaril lahingute vaheajal viia naine ja lapsed sugulaste juurde Rivnesse. Pärast seda pöördus ta ise tagasi rindele ning liitus territoriaalkaitsega. Enamik ta sõpru on samuti rindel või abistavad neid, kes võitlevad. Tal endal polnud Venemaa suhtes illusioone ja ta oli kindel, et ees ootab suur sõda. Oli aeg, kui teda sellise pessimismi pärast naeruvääristati, ent, nagu ta ütleb: „Venemaa on ajast aega püüdnud oma naaberrahvaid anastada

ja hävitada. Miks ma oleks pidanud neid usaldama?“ „Praegu on aga oluline püsida positiivne, visata nalja ka halvas olukorras ja hoida tuju, sest teisiti sõjas ei saa.“ lisab ta optimistlikult. „Kõige rohkem teevad meile haiget lähedased inimesed ja sama on ka Ukraina sõjaga. Ukrainlased ei kujutanud kunagi ette, et venelased võiksid meile kallale tulla, sest me arvasime, et nad on siiski slaavlased. Venemaa kallaletung on teinud emotsionaalsel tasandil nii tohutult haiget, et seda on isegi raske kirjeldada. See on lõpmatu pettumus, segatuna viha ja põlgusega, ning see kõik antakse edasi lastele ja lastelastele. Need armid jäävad sajanditeks.“ Vahepeal on ekskavaator Wanapagan jõudnud uuele positsioonile ja kaevab Taiga juhtimisel ragisedes ja veidi õli lekkides punkrisüvendit. See varjend on osa suuremast kaitsesüsteemist. Kopp rebib kaunile heinamaale inetu räpase haava. 2/2024

mAAiLmAPiLK

LAHinG mOLdOVA PÄRAsT TuLeB VeeL 2024. AAsTAL

Putini võimuletulekust peale käsitleb Kreml Ukrainat ja Moldovat kui ühte ja koos hõivatavat tervikut, kasutades maksimaalselt nii pehmet kui toorest jõudu. Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

ihtsustatult öeldes tähendab esimene poliitiliste, teine aga sõjaliste ja inimeste elujärge järsult mõjutavate (gaasihind!) meetmete kasutamist püstitatud eesmärkide saavutamiseks. Ehk siis riikide tagasitoomist Venemaa otsealluvusse. Kahe ohvri tuntuse vahe tuleneb sellest, et Putin on kuulutanud Ukraina liitumise Euroopa Liidu ja NATOga otseseks ohuks Venemaa suveräänsusele, sest näete – vaenlane tuleb meie piirile. Moldova osas ta vaid vaikib nagu sukk sellest, et viimase territooriumil asub aastast 1992 ja seda vormiliselt ka Venemaa-Moldova sama aasta sõja tulemusena Venemaa sõjabaas ja relvaladu. President Jeltsin lubas selle küll 1999. aastal likvideerida, ent võimule saanud Putin mängis oma toonased läänepartnerid üle ja Venemaa sõjaline eelpunkt Transnistrias on juba 20 aastat selgelt suurem ja lähedasem oht lääne pealinnadele, kui seda on Ukraina geopoliitilise mõju kasv pärast ELi ja NATOga ühinemist. Rääkimata sellest, et 1996. aastal kavalalt sõlmitud Venemaa-Valgevene ühisriik lubas Moskval paigutada oma relvad kohe viimase pinnale. Ehk siis Venemaa laienes läände enne, kui algas Lääne kurikuulus laienemine itta!

JÄRGMINE VAATUS

Toon need tuntud faktid ikka seepärast, et Läänes eelistatakse neist mitte rääkida. Osalt ebamugavusest – 1996. aastal Kreml lihtsalt pettis Valgevene34

2/2024

ga Clintoni administratsioonile antud lubadust. Peamine põhjus mõistagi see, et pole selgeks saadud Euraasia riikide arengu eripärasid. Pehme ja toore jõu poliitika juurde tagasi tulles mainiksin, et Kreml ajas 2010–2014 Ukraina toonase presidendi Janukovõtšiga samuti pehme jõu poliitikat. Vahe Moldovaga oli selles, et just viimase pinnalt hõigati välja Moskvale vajalikke loosungeid („referendum“ Venemaa taasühinemise toetuseks septembris 2006 ehk enne Putini Müncheni-kõnet). Poliitika muutus tuli 2013, kui Putinil õnnestus kaasata Euraasia Majandusühendusse Armeenia ja järgnes Janukovõtši äpardunud poolevahetus. Kremli pehme poliitika mängud Moldova kahel separatistlikul pinnal – Transnistrias ja keskvõimu n-ö tunnustavas Gagauusia autonoomses piirkonnas – on aga jätkunud kõik need aastad ehk 2014–2024. Täna tuleb tõdeda, et kohe-kohe on tulemas uus ja otsustav jõuproov, millele etteruttavalt juhtis suurtest esimesena tähelepanu Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi ja seda NATO tippkohtumisel Vilniuses.

JÄRG MOLDOVA KÄES?

Moldova on Ukraina sündmuste varjus jõudnud kenasti pildile kogu Euroopas, mida kinnitas 50 tippliidri kokkusaamine Chisinaus mais 2023. Moldova presidendiks on detsembrist 2020 Euroopa-meelne Maia Sandu ja juulis

mAAiLmAPiLK

Riigi ränkraske majandusseis, sõltuvus Venemaa gaasi hinnast, pandeemia, sõjapõgenike tulv ja suhteline väiksus (valitsuse vastu protestijatele maksti mullu kuni 80 eurot ööpäevas!) soosis seda. Tulemus – mullu novembris toimunud kohalikel valimistel kogus PAS vaid kolmandiku häältest ega võitnud üheski suuremas keskuses. Pealinnas Chisinaus kogus opositsiooni kandidaat ekssotsialist Ion Ceban 51% häältest, võimupartei kandidaat 28%. Sealjuures algas toona ikkagi lahus tegutseva opositsiooni sihipärane tegevus: iganädalased protestid inimeste kohaleveoga, tänavate sulgemine jmt, septembris kampaania „Moldova Maia Sandust vabaks“. Pole juhus, et OSCE tippkohtumisele Skopjes pääsenud Venemaa välisminister Lavrov tegi seal 30. novembril – tõsi, n-ö äraspidiselt – avalduse, et küllap on nüüd pärast Ukrainat järg Moldova käes.

VASTASSEIS JÄTKUB

Nagu teada, pidasid Moldova president ja valitsus mainitud valimiskampaania

aegu kõnelusi Euroopa Liiduga ühinemise üle ja detsembris tuligi Euroopa ülemkogult rõõmustav otsus – Moldova on kandidaatriik ja temaga algavad kõnelused. Võim jõudis selleks ajaks ära klaarida suhted mõjuka kohtunikkonnaga, kellest sõltub võitlus korruptsiooniga, ja tegi üllatava käigu – keskpanga uueks presidendiks nimetati endine Rumeenia keskpankur ja rahandusminister Anca Dragu. 24. detsembril teatas president Sandu, et taaskandideerib sügisel 2024 riigi presidendiks. Kuu hiljem teatati, et samal päeval toimub ka rahvahääletus Euroopa Liiduga liitumise üle. Tasub teada, et uurimisküsitlused näitavad küll liitumise eelistamist, ent mitte selge enamusega. Niisiis on valitsus otsustanud lüüa kaks kärbest korraga – võita valimised ja suurendada Euroopasse uskujate osakaalu elanikkonnas. Uue aasta esimesed nädalad on kinnitanud ka opositsiooni valmisolekut jätkata vanal kursil. Nagu eeldada võis, esitas valitsus Transnistria võimudele nõude järgida Euroopa Liiduga 2013. aastal sõlmitud leppes olevat kohustust tollimaksude laekumisest Chisinausse, mida separatistid olid tolle aasta seisu vaimus ignoreerinud. Järgnes võimas EU-vastane protestiVenemaa sõjapropaganda „Transnistria pealinna“ Tiraspoli tänaval

WILLIAM JOHN GAUTHIER/FLICKR

2021 sai sealsetel parlamendivalimistel ülekaaluka (53% häältest) võidu tema partei PAS. Seejuures tulid need võidud avalikult Putini-meelsete jõudude üle, kes tänu toetusele Kremlist jäid ikkagi areenile ja jätkasid võitlust ... võidu nimel järgmistel valimistel.

aktsioon Tiraspolis 15. jaanuaril, mida toetas ka Gagauusia juhtkond. Olgu lisatud, et mullu mais viimase juhiks ehk baškaniks valitud Evghenia Gutuli pole Chisinau siiani ametlikult võimukandjana tunnustanud. 22. jaanuaril kuulutas Transnistria Moskvameelne õigeusu kirik, et 2024. aasta on perekonna ja traditsiooniliste väärtuste aasta, ning teavitas 80 eelseisvast üritusest, mille pearõhk on võitlusel LGBT jmt seisukohtade vastu. Pole kahtlustki, et selle algatuse võtab üle ka paremkalda Moskva-meelne kirik ja kordub sama, mis eelmiste presidendivalimiste kampaanias – lastetut ja vallalist Maria Sandut tõrvatakse just teatud Euroopa väärtuste toetamise pärast. Muide, tema võimalikuks vastaskandidaadiks valimistel saab ekssotsialist ja endine baškan Irina Vlah, aga kuna ta on samuti vallaline, siis pole välistatud ka juba mainitud Cebani ja mõne teise Moskva poliitleiu kandideerimine. Peamine – juba praegu kuulutab opositsioon, et kui jäädakse alla presidendivalimistel, on järgmine eesmärk võita 2025. aasta suve parlamendivalimised. Kreml töötab Moldovas väga järjekindlalt ja süsteemselt.

PINGE KASVAB

Ent nüüd peamisest – kui Transnistria oli siiani ehk Ukraina sõja suure faasi ajal omamoodi tagasihoidlik ja vaid pikendas erakorralist olukorda, siis teatas kohalik võimur Vadim Krasnoselski 23. jaanuaril järsku vajadusest moderniseerida Transnistria relvajõude. Nende suuruseks on 10 000 meest, samal ajal kui Moldova relvajõududes teenib 7000 meest. Nii et signaal pingete tõstmiseks on kõlanud ja nüüd jääb üle jälgida muude otsustuskeskuste reageeringut sellele. Otsust võib pidada vastuseks president Zelenskõi detsembrikuu korraldusele lõpetada osalus 5 + 2 kõnelustes Transnistria asjus, et mitte suhelda seal agressorriigiga. Aga ka Moldova uuele julgeolekustrateegiale, kus on otsesõnu kirjas, et Venemaa näol on tegu pideva ohuga Moldova suveräänsusele ja iseseisvusele. Raske öelda, kuidas lähevad arengud mujal, aga Moldova läks kuumaks juba jaanuaris 2024 ja mingi tulemus peab sündima veel sel aastal. 2/2024

maailmapilk

KUIDAS SÜÜA

HAMASI SUPPI? Maailmas on mitmeid keerulise taustalooga püssirohutünne, mis on oodanud ajendit geopoliitiliste huvide realiseerimiseks. Lähis-Ida on üks piirkondi, mis pole jõudnud ellu viia oma maailmasõda avavat potentsiaali, ent vähemalt suure regionaalse sõja nimel pingutavad osapooled kõvasti. Tekst: HANNES NAGEL, kriisiuuringute keskus

2/2024

maailmapilk pärast rohkem ja teeksid seda „kusagil mujal“. Juudi terrorigrupeeringud ründasid tollal ka Briti armee üksuseid.5 Vastastikused, aga ka kolmepoolsed pogrommid süvendasid vaid vaenu ja usaldamatust.

Selle loo algus viib meid 20. sajandi keskpaika, mil 29. novembril 1947 hääletas ÜRO, mis koosnes toona vaid murdosast maailma riikidest, Palestiina jagamise poolt resolutsiooni A/ RES/181(II) egiidi all.2

Hagana (heebrea k ‫ ) ָה ָנ ֲגהַה‬nime all tuntud juudi kaitsesalgad „julgustasid“ vahendeid valimata, sh küüditades, araablasi lahkuma mitmetest linnadest,6 nagu näiteks Lydda ja Ramleh, mis jäid ÜRO Palestiina jagamiskavas araabia riigile määratud alale.7 Tänapäeval kannavad need linnad juudipäraseid nimesid Lod ja Ramla ning on osa vägivaldsest pärandist, mis toidab Hamasi ja kahe kogukonna vahelist vaenu, sest sünd musi mäletatakse endiselt – kõik toimus ju alles möödunud sajandil.

See markeeris 55% territooriumist juutidele, ent ei selgitanud kunagi, kuidas saab see olla juutide maa-ala, kui pooled alal elavad inimesed on palestiinlased. Seetõttu ei saanud tulla kellelegi üllatusena, et plaan, mis matkis Briti 1939. aasta nn Valget PaberitA, lükati tagasi nii palestiinlaste kui kõigi araabia riikide poolt. Kuid sionistid eesotsas Ben-Gurioniga (tulevase juudiriigi esimene peaminister) nõustusid plaaniga – ÜRO väljapakutu andis võimaluse ja perspektiivi tulevikuks. Tuleb arvestada, et 1917. aastal alanud Briti mandaadivõim Palestiinas oli selleks ajaks käärima läinud ning brittide lahkumisel teadsid sionistid hästi, et neil on Palestiinas regiooni tugevaim sõjavägi. See teadmine julgustas juutide eri grupeeringuid hõivama rohkem alasid, kui neile ÜROs oli määratud, ja kasutama meetmeid, mis motiveeriksid palestiinlasi aina enam mõtlema elukoha vahetusele. Näiteks linnades nagu Haifa õhiti palestiina linnaosades autopomme ja korraldati rüüstamisi,4 et sealsed elanikud muretseksid oma turvalisuse

PADA SÕIMAB KATELT

Eraldi tuleb esile tõsta juutide 9. aprilli 1948. aasta rünnakut Deir Yassini külale, mida Briti valitsuse 20. aprilli raport ÜROle kirjeldab järgmiselt: „inimesed tapeti väga julmades tingimustes, naised ja lapsed kisti alasti, rivistati üles, pildistati ja seejärel tapeti automaadivalangutega“.8, 9 Kuigi ajavahemikus 1947–1948 hukkus sadu juute ja tuhandeid palestiinlasi, eristuvad Deir Yassini tapatalgud oma brutaalsusega, sest eelnevalt oli külal juutidega sõlmitud rahuplaan. Iisraeli sõjaarhiivides selle kohta leiduvaid materjale pole siiani avalikustatud. Seda on palutud ka kohtu kaudu, ent Iisraeli kohtusüsteem on keeldunud põhjendusel, et see „võib kahjustada Iisraeli välissuhteid ja läbirääkimisi palestiinlastega“.10 Tahtmatult kerkivad esile sarnasused Hamasi 7. oktoobri rünnakuga Iisraeli

tsiviilelanike vastu. Deir Yassinis juhtunu tekitas paanikat üle maa. Uudise levik ajendas inimesi lahkuma kartuses, et julmus võib tabada neidki. Juutide korraldatud samasuguseid tapatalguid palestiinlaste aladel on jäädvustatud kümneid, need viisid tervete kogukondade põgenemiseni. Suurbritannia mandaadi lõpetamisel 15. mail 1948 oli ligi 250 000 palestiinlast nabkah’ (sionistliku terrori) tõttu lahkunud, järgmise kahe aastaga lisandus neile veel enam kui pool miljonit palestiinlast.11, 12 Sionistlike relvagrupeeringute alusel moodustus tänane Iisraeli kaitsevägi (IDF), ent see ei tähendanud kokkupõrgete lõppemist. Vastupidi, juba loetud tunnid pärast 1948. aasta 14. mai südaööd*, mil lõppes Briti mandaat Palestiinas ja kanti ette Iisraeli iseseisvusdeklaratsioon, algas esimene Araabia-Iisraeli sõda, kui Palestiina territooriumil välja kuulutatud juudiriiki ründas järgmisel päeval araabia riikide koalitsioon.13 1948. aasta sõda oli ja on nende silmis tänaseni erioperatsioon püha maa vabastamiseks.

KUIDAS SERVEERIDA KÄTTEMAKSU?

Eelmainitut arvesse võttes pole kohatu väita, et Hamasi ja teiste palestiinameelsete terroriorganisatsioonide üks eesmärke Iisraeli tsiviilelanikkonna ründamisel 2023. aastal oli (ja saab edaspidigi olema) 1948. aasta sündmuste meenutamine juutidele. Sõjalises mõttes ei olnud need rünnakud mõeldud uute alade hõivamiseks, sest teati ning arvestati resoluutse ja proportsioone ületava vastulöögi-

PIXABAY

õmbame siinkohal pakist1 välja uued kaardid ja serveerime Hamasi suppi araabiapäraselt, et tunnetada olukorra keerulisust ning paremini mõista osapoolte sügavat vastastikust vihkamist.

2/2024

PIXABAY

mAAiLmAPiLK

2/2024

mAAiLmAPiLK ga. Samas tuleb esile tõsta sedagi, et Hamasi ja teiste sellesarnaste grupeeringute jaoks on tsiviilelanikkond ülestõusudes ja sõdades vaid peenraha, et hoida rahva mälus alal kättemaksuiha ebaõigluse eest. On vähe tõenäoline, et viimase 30 aasta jooksul koos radikaliseerunud organisatsioonide tekkega üles kasvanud põlvkonnad näevad selles midagi muud, kui mõlemat rahvust ühendab põhimõte võit või surm ja jõest mereni. Vahet pole, kas nõnda mõtleb mobiliseerimiskutse saanud juudisõdur Gilad või Gaza „metrootunnelites“ 122 mm Gradi raketišahti tariv ususõdur Ihed – mõte on sama. Eks Eestigi puutuks nende kahe põhimõttelise loosungiga kokku, kui peaks aset leidma Venemaa sissetung, sest piiritledes algab kodumaa kaitse ju Narva jõest ja lõpeb Läänemerega. Mis ühendab aga teineteisest nii ajalooliselt kui geograafiliselt kaugeid Deir Yassini, Butša ja 7. oktoobri Re’imiB massimõrvu, milles on kolm erinevat osapoolt? Selleks on kaasnevad sõnumid, mille sõjaline eesmärk on põlistada hirm sügavasse kollektiivmällu, ent mis toimivad ka viha külvamisena, mida saab sobiva ajendi leidudes ellu äratada. Ukraina-Vene ja Palestiina-Iisraeli sõdades on mitmeid sarnasusi ka tsivilisti vaatenurgast. Kuna ründajale ei maksa inimelu midagi, sunnitakse kaitsjat tegema raskeid valikuid ja lisapingutusi elanikkonna kaitsmiseks. Alati ei õnnestu seegi. Ründaja vaikib enda sõjakuriteod maha ning toob esiplaanile oma riigi elanike kõikvõimalikud kannatused. Eraldi peetakse jahti teise poole elanikele ja riigikaitsjatele, vange alandatakse, piinatakse, aga ka vägistatakse ja tapetakse. Vastu- ja tagasilöökide korral apelleeritakse ÜROs karjuvale ebaõiglusele ja genotsiidile, kus olukorda saab päästa vaid maailma resoluutne sekkumine agressori kaitseks. Mõlemal juhul on tegemist terroristidega – ühed islami, teine õigeusu kastmes. Vaatamata lõputuna näivale vägivallale võiks siiski mõelda, kuidas olukorda tingimuste tekkides normaliseerida. Kümneid joonetõmbamised kaartidele koos sisutühjade eelnõude ja

resolutsioonidega viimase saja aasta jooksul on näidanud, et lahendus saab tulla vaid tasandil, kus osapooled on laua taga võrdsetena. Praegu näib see võimatu, sest miks peaks oma sõjalise võimsuse tipus olev juudiriik (nagu olid britid 1945. aastal) astuma koos juute toetavate liitlastega läbirääkimistesse oma vastaspoolt sageli terroristideks nimetava riigita rahvusega, keda esindavad organisatsioonid, mis sisimas taotlevad aja tagasipööramist? Sealjuures on Hamas (aga ka Hezbollah, houthid jt) ise vaid tööriistad kahurilihana, millega sõjapatta vürtsi lisatakse. Samas võiks see mitteradikaliseerunud või siis mõõdukatele Palestiina organisatsioonidele olla signaal sellest, et olukord vajab sisulist lahendust. Motiveeriv perspektiiv, kus neetud maast võiks kunagi tulevikus taas saada rahumeelne püha maa, võiks ju olla osapooli kokku toov jõud. Kuid kas neid gruppe leidub ja kes need võiksid olla, on 2024. aastal vahest kesksed küsimused ka MossadiD jaoks. Humanistlikule tasandile laskudes mõistavad ehk sisimas kõik, et nii nagu aega tegelikult tagasi pöörata ei saa, pole võimalik tagasi tuua ka surnuid. Tasub märkida sedagi, et need religioosselt laetud surmasööjad, kes justkui Harry Potteri lugudes korraldavad terroriakte, ajades taga usu(vere)puhtust, on õnnetud kasulikud idioodid, kes koraani mõtestamise delegeerivad kurjusele. Näiteks pole koraanis kunagi lubatud paradiisis ees ootavat 72 neitsit, lubatu on rohkem müüt14 ning toob taas esile, kui oluline on ise mõelda ja oma tegude eest vastutus võtta. Need usuelemendid on kesksel kohal ka lahinguväljal, kus iga otsus loeb.

ETTEVAATUST, TSIVILIST-TERRORIST

Teatud raamistikus saab küsida sedagi, kas sel maal ei peeta mitte pikale veninud kodusõda, sest mõlemad peavad ala ju oma koduks. Jah, selle käigus jagatakse muuhulgas riike, mis justkui on ja ei ole ka, tahaks ja ei tohiks eksisteerida, sõltuvalt lipuvärvidest, mis tsiviilelanikke mõlemal pool aeglaselt jahvatavasse sõjaveskisse kisuvad. Igal juhul on viimane lubamatu, mõlemat rahvast lõhestav ning eri tasanditel rõhuv status quo, milles kumbki pool peab pikas plaanis vastu võtma kaotuse raisatud elude, potentsiaali ja realiseerimata jäänud võimaluste näol.

Just viimane on põhjus, miks lääne haritlaskond on reageerinud erakordselt valuliselt. Seejuures kohati naiivselt unustades reaalpoliitika olemuse, kus aste kõrgemal kõlab vaenupoole meloodia „в геополитике нет места эмоциям“ (vene k ’geopoliitikas ei ole ruumi emotsioonidele’) justkui kutse mošeepalvusele, mis mõjub uinutavalt ja ahastavalt neile, kel puudub detailne kokkupuude sõjanduse ja välispoliitikaga. Kellelegi ei saa ette heita emotsioonide olemasolu ja nende esilekerkimist, ent kriisiolukorras tuleb oma käitumist kontrollida. Halvemal juhul on see elu ja surma küsimus. Maailmas ei põhjusta meelehärmi küll mitte lahingutegevuses hukkuvad terroristid, vaid selle protsessi käigus pihta saavate tsiviilelanike kannatused, ent sealgi tuleb proovida mõtestada kohapealset reaalsust. Kuidas peaks mobiliseeritud reservväelane Gilad reageerima, kui tema vastu jookseb dressides Ihed, kes täiest kõrist oma jumala nime röökides automaadi tema poole suunab? Ilmselgelt on sel hetkel tegu legitiimse sihtmärgiga, nagu on seda ka varjunud tsivilistidega hoone, mille katusel ootab tankitõrjerelva operaator raadiosaatja juures kannatlikult juhiseid kolmanda korruse rõdu kõrval seinas olevaks auguks maskeerunud kuulipilduja pesast, mis avab tule vastase kolonni suunas.

TSIVIILISIKUD GLOBAALSE KILLUVESTINA

See kohati globaalseks paisunud kannatus, mille põhjustas soomukite avatud vastutuli või täppislöök, mis on Gaza sektoris nii mõnegi hoone kaardimajana maha niitnud, mõjub kui vastu lendav emotsionaalne rakett. Sealjuures pole enam oluline, kas korteri omanik ja Ihedi muidu sõbralik naaber, kelle vannitoas olev pesumasin on kuulipildujale kilbiks, on andnud selleks oma nõusoleku, sest vastulöök tuleb. Samamoodi on Donbassis Venemaa mahitusel tegutsevad terroriorganisatsioonid üle kümne aasta pidanud sõda tsiviilisikute vahel ja keset tsiviiltaristut, kus lasteaia kõrvalt raketiheitjat ukrainlaste positsioonide poole tühjaks laadida oli pigem norm kui erand. Lahingu lõpus teed alustav emotsioonirakett ei taba niivõrd mitte operatsioonis osalejaid, vaid naabrus2/2024

RAS ATIYA/FLICKER

mAAiLmAPiLK

2/2024

mAAiLmAPiLK konnas viibivaid ja seda pealt nägevaid elanikke, harvemal juhul otseselt ka ajakirjanikke, kes kõik tajuvad toimuvat erinevalt. Videokaadrid sellest, kuidas Barak (Merkava Mark 4 tank) oma 120 mm toru rõdu poole keerab ja pärast tulekäsku tolmu üles keerutab, on ka rahvusvahelisel meediaareenil südantlõhestavalt mõjusad, kui neid saadab jutuvestja, kes ahastavalt küsib, milles on süüdi need Salah al-Dini tänava inimesed, ja rõhutab, kui õelad on oliivirohelises juudid teisel pool tänavat. Meediaruumis toimuv on oluline ka meile lähemates sõdades. Nii pakub tuhatkond kilomeetrit eemal ühes Sevastoopoli eeslinna paneelmaja korteri köögiaknast ülesvõetud videoklipp Kremli propagandamasinale järjekordse „tõendi“ ukrainlaste terrorist rahumeelsete elanike vastu. Tegelikult on lähedal asuval lennuväljal maandunud järjekordne HIMARS, mis annab endast märku soliidse suitsusamba ja ebatsensuursete sõnadega, kui plahvatuse heli aknani jõuab. Igati põhjendatud „miks ometi meie pihta“ vs „miks nad just seda maja tulistavad“ annab siin vastukäivaid impulsse. Näiteks IvanoFrankivskis õhuhäire ajal varju otsiva Oleksandra näole võib see tuua naeratuse, sest orkide lennuväerügementi on kõvasti rapitud. Teisalt on Ivangorodi piiripunkti järjekorras seisvale Alekseile kõik selge – укронацистыC on jälle tapnud tsiviliste. Niisamuti võtab Tunise taksojuhi Ahmedi kuulatav uudistesaade Ihedi kodutänavas toimuva lakooniliselt kokku: juudid on jälle tapnud palestiinlasi, maailm vaatab tuimalt pealt ning püha Al-Quds (araabia k ‫سدقلا‬, Jeruusalemm) tuleb vabastada. Ja järgnevad ... spordiuudised. Vahel ei leidugi sõjaudus loogilist vastust põhjendatud küsimustele ning так получается (vene k ’lihtsalt läks nii’) ei lohuta sealjuures kedagi. Kuid mõlemal juhul mõjuvad emotsionaalsed raketid üleskutsena sõda lõpetada, niisamuti innustavad need pealekasvavat põlvkonda 7. oktoobrit (veel julmemalt) ja sellele antavat vastulööki (veel resoluutsemalt) korrata, lisaargumendina uus rinne avada jne. Kõik sõltub osaleja, kuulaja/vaataja või neile vahendaja perspektiivist. Nii on

meedias ja sotsiaalmeedias toimuval oma roll selleski, mis puudutab tuleviku uusi rindeid.

SÕDA KOLONIAALPÄRANDI LEEMES

Vaatamata Hamasi propagandale on käimasolev sõda vähemalt praegu suutnud esile kutsuda pigem leige vastukaja usuvendadelt. Taksojuht Ahmed võib eestlasest kaﬁri (uskmatu) kuuldes Tuneesia sõjamuuseumi poole veeredes küll juute kiruda, kuid see usuvendlus lahtub üsna kiiresti, kui teda kõnetavad igapäevaelu küsimused, olgu neiks eessõitvale taksole hajameelsusest sisse sõitmine või eelmainitud spordiuudised, kus nimetatakse õige jalgpalliklubi nime. Ka araabia riikide elanikel võib lõpuks tekkida küsimus, kellele seda lõputut uusvana sõda tegelikult vaja on. Kui esmane mõtestamine on toimunud, pole raske aimata, kuidas tavaelanikud sealmail seda suppi söövad, kui üldse. Mida saaksime sellest väärtuskriisist õppida? Kättemaks on mürk, mis kokkupuutel usuga muutub roaks, mida kõige paremini serveeritakse külmalt. Palestiina-nimelisest maalapist on kujunenud maamiin, millele Euroopa suurvõimud lükkasid lahkelt lubadusi jagades kokku kaks rahvust, et ise sobival ajal väärika näoga taanduda. Nii peituvad praeguse kokkupõrke juured märkimisväärsel määral koloniaalajastus, just nagu tänased Aafrika probleemid Berliini kongressis 1884–1885. Sellest lähtuvalt tasub Läänes ja ka koduses Eestis lähiajaloo mõjutustega sündmustest rääkides ja Hamasi suppi süües kõrvale jätta teoloogia ja tuhandete aastate tagused sündmused, mille üle arutamise koht on mošees ja sünagoogis. Usuraamatute ettekäändeks toomine aitab küll vett sogada ja tähelepanu probleemi tegelikelt tagamaadelt eemale juhtida, ent sellest pole mingit kasu kriisi lahendamisel praegu elavate inimeste ja rahvaste jaoks. Vastupidi, see viib meid tagasi aegadesse, kus näiteks pandeemiakriisi juhtimine usaldatakse kellegi nähtamatu kätesse, sest tegu on ju ’jumaliku katsumuse’ või tema viha väljendusega. Ja see pole kunagi hästi lõppenud. Tasub uurida ka ajalugu, mõistmaks, et selles regioonis on sõltuvalt sajandist elanud üsna erinevaid rahvaid, keda on valitsenud, vallutanud ja koloniseeri-

nud paljud erinevad suurriigid. Neist igaüks on jätnud piirkonda oma jälgi ja arme. Kõigil neil on olnud vajadusest lähtuvalt absoluutne ja realiseeritav „õigus“ ja „tõde“ oma eksistentsi ja otsuste põhjendamiseks. Nii lõpeb ühel heal päeval seegi sõda, et siis ühel halval päeval uuesti alata – araabiapäraselt mashallah!** MÄRKUSED: *

1948. aasta 14. mai hommikule järgnenud 24 tunni jooksul leidis aset kaks võtmesündmust, mis viisid juudid ja palestiinlased põhimõtteliselt leppimatuse teed – eirates ÜRO resolutsiooni kaksikriigist, kuulutasid juudid välja iseseisvuse. Araablastele on see Dhikra an-Nakba (araabia k ‫;ةبكنلا ىركذ‬ katastrooﬁ mälestuspäev), mis sümboliseerib nende konﬂiktiaegset ja -järgset küüditamist ajalooliselt kodumaalt. Need sündmused suudavad tänagi mobiliseerida nii Giladi kui Ihedi ning on sümpaatsed ka Ahmedile, kui temaga oskuslikult manipuleerida. See on jumala tahe (araabia k)

VIITED: A

Eelnõu, mille andis välja Briti valitsus eesotsas Neville Chamberlainiga vastuseks araablaste mässule Palestiinas 1936–1939.3 Rei’imi kibutsi lähistel toimunud muusikafestivalil Supernova Sukkot Gathering tapsid terroristid 364 inimest ja võtsid 40 pantvangi. Vene propaganda tuletistermin, mille eesmärk on kinnistada kuvand Ukraina valitsusest kui natsirežiimist seoses Aasovi pataljoni kasutamisega Ukraina relvajõududes. Iisraeli vastuluure ja erioperatsioonide instituut, mis vastutab info kogumise, vastuterrorismi ja salaoperatsioonide eest välismaal.

ALLIKAD: 1 2

3 4

7 8

9 10

Nagel, H. 2024. Kes keedab Hamasi suppi? Kaitse Kodu!, 1, lk 32. United Nations General Assembly. 1947. Future government of Palestine, A/RES/181(II). United Nations. https://daccess-ods.un.org/ tmp/2250857.50222206.html Edelheit, H. 2000. History Of Zionism: A handbook and dictionary. Routledge, p. 366. PALESTINE: Terrorist attack on Haifa Police HQ (1947) (11.11.2020). British Pathé. [video]. YouTube. https://www.youtube.com/watch?v=ogWwaKy-CeM (kasutatud 12.01.2024). PALESTINE: Jewish terrorist group attacks Ofﬁcers' Club (1947) (11.11.2020). British Pathé. [video]. YouTube. https://www.youtube.com/ watch?v=8776HqZ8Yds (kasutatud 12.01.2024). PALESTINE/ISRAEL: Haganah troops occupy Jaffa (1948) (11.11.2020). British Pathé. [video]. YouTube. https://www.youtube.com/watch?v=BSlrMBuXpf8 (kasutatud 12.01.2024). Pilger, J. 2011. Freedom Next Time. Bantam Press, p. 194. Fletcher-Cooke, J. 1948. Communication Received from United Kingdom Delegation Concerning Jewish Attack on Arab Village of Deir Yassin. United Nations Palestine Commission, 20.04.1948. https://www. un.org/unispal/document/auto-insert-211346 (kasutatud 12.01.2024). Morris, B. 2005. The Historiography of Deir Yassin. The Journal of Israeli History, 24(1), pp. 79–107. Keydar, R. 2012. „„I Was in a War, and in a War Things Like That Happen“: On Judgments and Ethical Investigations in Israeli Law and Literature“. Jewish Social Studies, 18(3), pp. 212–224. Abu-Laban, Y. & Bakan, A. B. 2022. Anti-Palestinian Racism and Racial Gaslighting. The Political Quarterly. 93(3), p. 511. Kimmerling, B. 2008. Clash of Identities: Explorations in Israeli and Palestinian Societies. Columbia University Press, p. 280. Plokhy, S. 2006. The Origins of the Slavic Nations: Premodern Identities in Russia, Ukraine, and Belarus. New York: Cambridge University Press, pp. 10–15. El-Ali, L. 2022. Virgins: There Are No 72 Virgins Waiting for Anyone in Paradise. In: No Truth Without Beauty. Sustainable Development Goals Series. Cham: Palgrave Macmillan.

2/2024

KuidAs ...

KuidAs

ROiGAsTesT RÄÄTsAd VALmisTAdA Mida suurem jalg, seda lihtsam on paksu lume sees kõndida. Aga teinekord ei piisa isegi sellest, kui jalanumber on 52, nagu näiteks Tanya Herbertil, kelle jalad on tunnistatud Guinnessi rekordi vääriliseks. Siis on vaja midagi muud. Näiteks suuski. Või räätsasid. Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

uuskadega on see teema, et need kas on või ei ole. Räätsadega on natuke teistmoodi – need saab vajaduse tekkides ise valmistada. Suhteliselt lihtsa vaevaga. Erinevaid räätsade lahendusi on kümneid, kui mitte sadu. Neist on Kaitse Kodu! varemgi kirjutanud. Et suurendada jala kokkupuutepinda maaga, on kõige lihtsam korjata natuke käharaid kuuseoksi ning sõlmida need endale saabaste alla. Seda juhul, kui viibite kuusikus ja teil on kaasas paras jupp nööri. Ikka võib ju olla mingi põhjus, miks inimene läheb nöör kaasas metsa. Selline lahendus aga ei suurenda oluliselt jalgade toetuspinda, kipub kiiresti lagunema ning takerdub sinna, kuhu takerduda annab. Räätsade valmistamiseks on tunduvalt toekamaid ja töökindlamaid

2/2024

lahendusi. Ühte sellist nüüd vaatamegi. Õigemini kahte, sest nagu ütleb eskimo vanasõna: üks rääts hea, kaks räätsa heam.

KAIKAID JA NÖÖRI

Niisiis, räätsasid valmistama. Esmalt on vaja koguda kaheksa kaigast. Võimalikult sirget ja parasjagu painduvat. Seega ärge korjake maast kuivanud või mädanenud oksi, vaid tehke süda kõvaks ja nuga teravaks ning lõigake maha mõned lepad, pajud või haavad. Mitte liiga jämedad, sest kui jalgade külge kinnitatud räätsade raskus muudab liikumise lumes sumpamisest keerukamaks, ei täida nad oma eesmärki. Ega ka mitte liiga peenikesed, sest kui räätsad raskuse all murduvad, puudub neil kasutegur. Seega on otstarbekas kasutada metsarahva seas väga levinud jämedusühikut – pöialt. Umbes selle jämedused

ASSO PUIDET

KuidAs ...

võiksid need kaikad saada. Sest eks ole jämedamatel meestel ja naistel ka jämedam pöial, nii et läbi murdumist pole vaja peljata. Pikkust võiks kaigastel olla aga oluliselt rohkem kui pöidlal. Ütleme siis, et need võiksid ulatuda näiteks maapinnalt kaenla alla, see on paras pikkus küll. Kaheksa ühepikkust ja -jämedust toigast leitud, leidke üks veel. Ja sellega ongi vajalik ehitusmaterjal koos. Õigupoolest mitte koos, vaid hunnikus. Et need kokku saaks, on vaja nööri. Selline standardmõõdus Paracord on kõige parem. Aga sobib ka muu mittelibisev pael. Ja vaja on seda omajagu. Mida rohkem, seda parem. No näiteks 30 meetrit.

OMAJAGU PUNUMIST

Nüüd võtke hangitud toigastest neli, asetage rööbiti üksteise kõrvale maha ning siduge tipust üksteise külge kinni. Nõnda, et pulgad jääksid endiselt kõrvuti, mitte ei turritaks risti-rästi üksteise peal. Selline tulemus on saavutatav näiteks punumistehnikas, kus nöör jookseb ristipidi ühe pulga alt, teise pealt, kolmanda alt ja neljanda pealt. Nõnda kolm-neli korda edasi-tagasi ning siis pulkade vahekohad omakorda veel pikkupidi sama nööriga kinni tõmmata. Järgmiseks mõõtke kinni punutud otsast umbes kolmkümmend sentimeetrit allapoole. Sinna peate kinnitama ristpulga, millele hakkab toetuma jala varbaosa. Kui ristpulk kinnitada räätsa esiotsast liiga kaugele, juhtub see, et jalga tõstes ei kerki mitte räätsa esimene, vaid tagumine ots – mis muudab

VAJA LÄHEB:

kaheksat toigast (140 cm) veel nelja toigast (30 cm) nööri 30 meetrit

AJAKULU: 1 tund

nendega liikumise võimatuks. Ristpuu saate lõigata selle ridva küljest, mille võtsite lisaks. Selle pikkus võiks olla kaks-kolm teie jala laiust. Ja sama laiali peate tõmbama ka pikipulgad. Ristpulga kinnitamiseks välimiste pikipulkade külge on jällegi vaja nöörijuppi, mille peate sõlmima nii, et pulgad ei saa üksteise suhtes liikuda – ei üles ega alla, ei sisse ega välja. Seejärel asetage varbad ristpulgale ning mõõtke välja teise ristpulga kaugus. See peab jääma teie kanna alla. Kinnitage seegi nööriga kindlalt paigale. Viimaseks tuleb teil räätsa tagaosas lehvikuna harali olevad kaikaotsad tihedalt üksteise kõrvale kokku siduda. Kasutage sama tehnikat, mis räätsa esiosas. Kui tulemuseks on rääts, mis oma kujult meenutab sigarit, olete kõik õigesti teinud.

VARVAS, MITTE KAND

Võrreldes mõne teise räätsatüübiga võimaldab suhteliselt kitsas ning tippudest ahenev profiil selle räätsaga muretumalt liikuda peale lumeväljade ka puude vahel, pelgamata, et räätsad tüvede ja juurikate taha takerduvad. Ka ei pea selliste räätsadega liikudes hoidma jalgu ebanormaalselt harkis, vaid saab päris tavapäraselt kõndida. Liikumise eelduseks on muidugi räätsade kinnitamine saabaste külge. Sellekski sobib nöör või veel parem natuke laiem kangas – näiteks jupp koormakinnitusrihma. Oluline on siin, et nagu suuskadegi puhul kinnitataks räätsade külge ainult saapa ninaosa. Kand peab jääma vabalt liikuma, vastasel juhul pole jälle võimalik kõndida. Muide, maailma väikseimad jalad kuuluvad Jyoti Amgele ning nende pikkus kannast varbaotsteni on vaid napilt üle 9 sentimeetri ehk ligi neli korda vähem kui Tanya Herbertil. Aga räätsasid vajavad lumes liikumiseks mõlemad. Tõenäoliselt teiegi. Head meisterdamist ja liikuge terviseks! 2/2024

INDREK JURTŠENKO

meditsiin

ŽGUTT

PANE JA UNUSTA? EI! Kõik, kes läbinud Kaitseväes SBK või Kaitseliidus SOKi, teavad, et žgutt on aktiivses lahingukontaktis esmane ning ainus vahend, millega jäsemest verejooksu peatada. Seejuures on verised lahingud Ukrainas sundinud seniseid tõdesid ja arusaamu ümber hindama. Tekst: nooremveebel KRISTJAN LAUBHOLTS, KiMKRi meditsiinispetsialist

äänemaailm lähtub taktikalisest lahingukannatanu käsitlusest (TCCC). See omakorda jaguneb kolme faasi: Care Under Fire (CUF) ehk abi tule/ohu all, Tactical Field Care (TFC) ehk taktikaline esmaabi ja Tactical Evacuation Care (TEC) ehk abi evakuatsioonil. Esimeses faasis, abi tule/ohu all, ei ole võitlejatel aega tegeleda meditsiiniga, sest hea meditsiin lahingus on taktikalises mõttes halb. Kui me ei keskendu sel momendil vastase mahasurumisele või eemaldumisele, siis ei ole varsti vaja kutsuda tervele üksusele MEDEvõi CASEVACi, vaid surnuauto. CUF-faasis on esmane abiandja viga saanud võitleja ise. Kui ta ise ei suuda

2/2024

endale abi anda ning olukord võimaldab, siis saab lahingupaariline või muu üksuseliige aidata teda vigastuse juures. Jäsemete massiivsete verejooksude korral kehtib CUF-faasis žguti kohta põhimõte high and tight ehk kõrgele ja pingule. Aega on vähe ning seda ei saa raisata vigastuse hindamisele– seetõttu paigaldame žguti kohe riiete peale ja võimalikult kõrgele. Aga mis edasi?

MUUTUNUD PÕHIMÕTTED

Kui oleme suutnud vastase hävitada või jõudnud eemalduda turvalisse asukohta ja meie ümbrus on 360 kraadi turvatud, saame asuda TFC ehk taktikalise abi faasi. Siin saab laskursanitar või parameedik läbi viia esmase ülevaatuse, et lahendada ära kõige

levinumad vigastused, mis lahinguväljal tekivad. Kui varasemas faasis ei olnud žgutti veel peale pandud, siis nüüd tuleks välja selgitada vigastuse põhjus ning kui trauma mehhanism seda võimaldab, panna žgutt otse naha peale, vigastusest 5–8 cm kõrgemale, et jäsemetes verevarustust võimalikult palju säilitada. Siiani on kehtinud seisukoht, et kui enne on žgutt paigaldatud kõrgele, siis seda asendada muu vahendi või asukohaga on mõistlik alles kõrgemal tasemel, väga pädeva meediku poolt. Eelmised, 2021. aastal ilmunud TCCC uuendused on kirjutatud verega, mis

mediTsiin TAASHINDA kõiki protseduure, mis sooritati abi tule/ohu all faasis Kui žgutt paigaldatid CUF-is ning see ei ole efektiivne TFC-s, siis: HINDA selle toimimist (verejooks on peatatud ning jäsemel puudub pulss) AVALDA haavale otsest survet, et peatada verejooks PAIGALDA žgutt 5–8 cm haavast kõrgemale ja otse naha peale

Allikas: DHA

JOONIS 1. TFC MASSIIVSE VEREJOOKSU TAASHINDAMINE

VASTUNÄIDUSTUSED: Šokk Ei ole võimalik jälgida haava veritsust Amputatsioon Žguti paigaldusest on möödas 6 tundi Taktikaline või meditsiiniline olukord ei võimalda seda

Tamponeeri haav ja avalda survet vähemalt 3 minutit

Paigalda rõhkside

Vabasta žgutt aeglaselt minimaalselt 1 minuti jooksul. Jälgi, et ei tekiks veritsust

Dokumenteeri protseduur

Kui žguti konversiooniga verejooks ei peatu, siis pöördu tagasi žguti kasutamisele!

JOONIS 2. ARTERIAALSE ŽGUTI KONVERSIOON. VASTUNÄIDUSTUSED JA TEHNIKA

NÄIDUSTUSED: Žgutt on paigaldatud riiete peale Žgutt on paigaldatud haavast kõrgemale kui 8 cm Üle kahe tunni kirurgilise võimekuseni

Hinda, kas žguti vahetamine on näidustatud. Arvesta ka traumamehhanismi!

Paigalda uus Vabasta žgutt žgutt otse aeglaselt nahale, 5–8 minimaalselt 1 cm kõrgemale minuti jooksul. Jälgi, haavast et ei tekiks veritsust

Allikas: DHA

Pane vana žgutt Dokumenteeri vana uue kõrvale ning žguti eemaldamise vajadusel saad seda ja uue žguti kasutada hiljem lisa- paigaldamise aeg surve avaldamiseks

Kui žguti vahetamine verejooksu ei peata, siis pöördu tagasi algse žguti asukohale!

JOONIS 3. ARTERIAALSE ŽGUTI VAHETAMINE. NÄIDUSTUSED JA TEHNIKA on voolanud missioonidel. Ukraina sõja näitel aga ei kehti need põhimõtted selliselt, nagu siiani oleme arvanud.

toodud CLS-tasemel (Combat Lifesaver).

UKRAINA ÕPPETUNNID

Sellest tulenevalt on 2023. aasta lõpul välja tulnud eraldi uuendused, mis käsitlevad ainult verejooksu peatamist. Hiljutised sündmused ning avaldused näitavad seda, et kõrgele paigaldatud žguti ümbertõstmist või asendamist on vaja osata juba madalamal tasemel – kindlasti juba laskur-sanitari tasemel.

Ajakirjas Military Medicine 17.01.2024 avaldatud artiklis „Misuse of Tourniquets in Ukraine may be Costing More Lives and Limbs than they Save“ on autorid välja toonud, et kõikidest žguttidega kõrgemasse etappi jõudnud kannatanutest oli žgutti õigesti kasutatud ainult 24,6 protsendil.

TCCC oskuste tabelis (vaata jooniseid) on eelnimetatud protseduurid välja

See tähendab, et CUF-faasis paigaldati žgutt võimalikult kõrgele ja jäeti sinna

Allikas: DHA

terveks selleks ajaks, kuni kannatanu jõuti evakueerida. Keskmiselt kulub Ukrainas üle 6 tunni, et kannatanu saaks CASEVACiga evakueeritud. Seega on eluliselt oluline, et žguti paigutus saaks esimesel võimalusel üle vaadatud ning vajadusel korrigeeritud. Seda juba taktikalise abi faasis. Kindlasti tuleb selliste teadmiste ja oskuste saamiseks läbida väljaõpe, aga esialgu tasub pilk peale visata lihtsatele pildimaterjalidele, et mõista, kuhu ideaalis võiksime tulevikus jõuda. 2/2024

nAisKOduKAiTse

eHiTAme KOOs

esimesT sAmmAsT Sambaid on erinevaid, aga alati on samba eesmärk midagi toetada. Naiskodukaitse tegevust hoiavad püsti ja ilmestavad kolm sammast: teadlik ja oskuslik kodanik, riigikaitse lai käsitlus ehk mittesõjalised tegevused ning osalemine sõjalises riigikaitses. Tekst: EVE TOBIAS, NKK Harku jaoskonna aseesinaine

2/2024

CREVEX 2023

eist esimene ja kõige suuremat tuge pakkuv sammas on teadlik ja oskuslik kodanik. Naiskodukaitse kodulehel saame lugeda, et kõige aluseks on baasväljaõppe läbinud naiskodukaitsja, kes suudab tänu omandatud teadmistele ja oskustele nii tava- kui ka kriisiolukorras ise hakkama saada, märgata abivajajat ja anda abi. Ta on alustala turvalisema kogukonna loomisel. Naiskodukaitse esimene sammas koosneb naistest, kes on läbinud väljaõppe ja valmis vajadusel kõikjal käe külge panema, kes saavad igas olukorras hakkama ning märkavad ka tuge vajavaid ühiskonnaliikmeid. Aga mida see esimene sammas tegelikult tähendab? Naiskodukaitse esimese samba mõistes ei ole teadlikud ja oskuslikud kodanikud ainult naiskodukaitsjad. Naiskodukaitsjate roll on siin oma oskusi rakendades toetada ja harida oma kogukonda.

Eesmärk on olla kogukonnana valmis erinevateks olukordadeks ja saada iseseisvalt hakkama, vajadusel oma kogukonna liikmeid vastastikku toetades. Erinevad kriisid on päriselt võimalikud ja mida suurem on kriis, seda kauem kulub aega riigi või kohaliku omavalitsuse organiseeritud abi jõudmisel inimesteni.

KÕIK ALGAB SIISKI VÄLJAÕPPEST

Naiskodukaitsjad alustavad viieosalisest baasväljaõppest, kus nad saavad teadmised organisatsioonist, esmaabist, esmastest sõdurioskustest, toitlustamisest ja ohutushoiust. Kõik omandatud teadmised aitavad meil rinda pista erinevate ohtudega. Edasine teekond on naistel juba erinev, igaüks saab valida just teda kõige enam kõnetava teekonna. Üks võimalustest on keskenduda ohutushoiu ja elanikkonnakaitse teemadele. Sellega on seotud mitmed tegevusalad, näiteks avalike suhete grupi liikmed viivad

ERAKOGU

nAisKOduKAiTse

läbi elanikkonnakaitse koolitusi. Osad ringkonnad on loonud ohutushoiu toimkonna just selle eesmärgiga ja üks võimalus on liituda evakuatsioonirühmaga, kus saab väga mitmetahulist väljaõpet. Loomulikult on tark tegu kaasata koolitamisse partnereid, muidu on oht oma mulli kinni jääda. Naised teevad koostööd Päästeametiga, kellega suurema usalduse tekitamiseks sõnumid ühtlustatakse. Koolitusvõimalusi pakuvad ka erinevad vabaühendused ja nende katusorganisatsioonid. Võimaluste piires kasutatakse kõike, et naiste teadmised oleksid võimalikult laiapõhjalised. Kindel on see, et üheskoos jõuame alati kiiremini ja paremate tulemusteni kui üksinda toimetades. Kauapüsivat ja tugevat sammast saame ehitada ainult siis, kui meil on head partnerid, kellega koos seda teha. 2/2024

naiskodukaitse KOOSTÖÖ, KOOSTÖÖ, KOOSTÖÖ

Naiskodukaitsel on palju häid partnereid, kellega koos toimetada. Järjepidevalt teeme koostööd Päästeametiga ja seda kõigil tasanditel. Naisi kaasatakse näiteks Päästeameti avatud komandode päevadele ja erinevatele kogukonna kriisikoolitustele. Sama toimib ka vastupidi, naised kaasavad oma tegevustesse Päästeameti esindajaid. Päästeameti põhja piirkonna ennetuspartnerite eestvedamisel toimuvad regulaarsed koostöökohtumised Harju, Tallinna ja Rapla naiskodukaitsjatega. Koostööd teeme ka kohalike omavalit sustega. Paljud naiskodukaitsjad on kaasatud oma linna- või vallavalitsuse kriisikomisjoni töösse, nende kaasabil viiakse läbi evakuatsiooniõppusi ja koolitatakse kohaliku omavalitsuse ning hallatavate asutuste töötajaid. Kui koostööd riigiasutustega koordineerib sageli peastaap või ringkond, siis koostöö kohaliku omavalitsusega on peamiselt jaoskondade kätes. Kriisivalmidus on praegusel ajal üks kohalike omavalitsuste prioriteete ja naiskodukaitsjate koostööettepanekud võetakse hea meelega vastu. Kasu on vastastikune, kohalikule omavalitsusele saab kergesti põhjendada, kuidas naiskodukaitsjate panus kriisikomisjonidesse võib aidata kogukonnal häda olukordadeks paremini valmistuda. Selleks, et koostöö jääks toimima ega piirduks üksikute projektidega, on soovitatav paika panna regulaarne suhtlus KOViga ja aidata neil aru saada, kuidas naiskodukaitsjate oskused võivad olla kogukonnale olulised. Isikliku kogemusena saan tuua näite Harku vallast, kus Naiskodukaitse Harku jaoskonna juhid on laiendatud kriisikomisjoni liikmed ja räägivad kaasa nii elanikkonna koolitamises kui ka erinevate õppuste läbiviimises. 2023. aasta kevadel viis Harku vald läbi kriisiõppuse, mille eesmärk oli harjutada Harku valla võimekust hädaolukorra lahendamisel ja koostööd partneritega. Ühe olulise partnerina oli kaasatud ka Naiskodukaitse Harku jaoskond, kes avas evakuatsioonipunkti.

Üks väga oluline sihtgrupp on noored. Eri vanuseastmetele saame läheneda erineval moel, aga kõik astmed on olulised. 48

2/2024

ERAKOGU

NOORTEST SÕLTUB EESTI TULEVIK

nAisKOduKAiTse

KuidAs LuuA KindLAT esimesT sAmmAsT:

ARNO MIKKOR

Kasuta iga võimalust enda harimiseks. Leia partnereid, kellega koos koolitada ja koolitust mitmekesisemaks muuta. Leia partnereid, kes aitavad jõuda sihtgrupini. Ole uute partnerite jaoks pildil ja uutele pakkumistele avatud. Loo toetav võrgustik. NB! Mine sinna, kus inimesed on juba koos. Samba ehitamisel on iga kivi oluline!

Harku valla kriisiõppus kõnetas ka noori

Ühelt poolt saame kujundada ja ehk veidi ka mõjutada noore inimese arusaamu, teiselt poolt jõuame niimoodi ka nende perekondadeni. Koostöö koolide ja lasteaedadega aitab kujundada tulevasi elanikkonnakaitse entusiaste ning suurendab noorte teadlikkust ja oskusi hädaolukordadeks valmistumisel. Kuidas siis jõuda haridusasutusteni? Riigikaitseõpetus on gümnaasiumiastmes juba kohustuslik, seega on mõistlik keskenduda põhikoolile. Üks võimalus on seda teha koostöös kohaliku omavalitsusega ja pakkuda neile elanikkonnakaitse arendusplaani eri kooliastmete tarbeks. Sama võib teha ka otse koolide poole pöördudes. Aga eelnevalt peaks välja selgitama, kes on koolis õige isik, kelle poole pöörduda. Esimese variandina võib arutada oma jaoskonnas, kas keegi ise või tema pereliige töötab või on töötanud haridussüsteemis. See teeb pöördumise ja õige isiku leidmise kindlasti lihtsamaks. Kui sellist jaoskonnaliiget ei ole, ei tasu veel püssi põõsasse visata, vaid tuleb lahti võtta kooli koduleht ja leida sealt sobiv kontakt. Sõltuvalt kooli suurusest võib see olla kas huvijuht, õpetaja või hoopis koolijuht. Koolides on projektinädalad ja sinna sobitub elanikkonnakaitse teema väga hästi.

KUIDAS JÕUAME TÄISKASVANUTENI?

Ainult noorte harimisest kindlasti ei piisa ja oluline sihtgrupp on ka täiskasvanud. Taas on küsimus, kuidas nendeni jõuda. Organiseeri koolitus või muu üritus, kutsu inimesed kohale ja muudkui koolita!

Kõlab väga lihtsalt, aga tegelikkuses ei teostu see ilus plaan alati nii hästi. On juhtunud sedagi, et koolitajaid on rohkem kui koolitatavaid. Mida siis teha, et ikka inimesteni jõuda? Üks võimalus on pöörduda nii avaliku kui erasektori organisatsioonide poole. Oma pöördumises saad näidata kasu ka organisatsiooni juhtkonnale: inimesed on teadlikumad, saavad ise paremini hakkama ja vajadusel oskavad ka töökeskkonnas abi osutada. Lisaks on organisatsioonidel oma toimepidevuse ja kriisiplaanid, mille täitmisse sellised koolitused oma panuse annavad.

KOGUKOND ON MEIE KÕIGE LÄHEM TUGI

Meie kõigi kõige olulisem ja turvalisem paik on kodu. Linnastumine on põhjustanud väga palju õpitud abitust ja vähendanud inimeste võimet iseseisvalt hakkama saada. Kortermajades ei tunne naabrid sageli üksteist. Kas sellises majas elades on võimalik tunda end turvalise ja kriisikindla kogukonna liikmena? Kindlasti on, kui leidub eestvedajaid, ja naiskodukaitsjatel on siin võimalus taas oma abikäsi ulatada. Koostööd saab teha korteriühistutega, aga ka haldusfirmade, kohalike omavalitsuste ja erinevate katusorganisatsioonidega. Eramajade piirkonnas on probleemid veidi teistsugused, aga ühise kogukonnana tegutsedes on ka sealsetel elanikel võimalik kriisides paremini hakkama saada. Alustada saab taas erinevatest asumiseltsidest, külaseltsidest, külavanematest või muudest kogukonda esindavatest vabaühendustest.

Kui sinu jaoskonnal ei ole veel häid suhteid oma piirkonna kogukondlike vabaühendustega, siis soovitan need kindlasti luua. Naiskodukaitsjad saavad olla abiks nii kogukonna koolitamisel kui ka ühiste kriisiplaanide loomisel. Lisaks eelnevale hoia kindlasti silma peal kogukonna ürituste kalendril, sest alati on lihtsam minna sinna, kus inimesed juba on koos, mitte hakata neid ise kokku kutsuma.

KUIDAS ISE TUGE SAADA?

Väga oluline kõigi nende tegevuste juures on ka meie endi omavaheline koostöö. Alati on hea teada, kuidas teised on alustanud, millised nipid neid on aidanud ja millest tasub õppust võtta. Nii on ka meile endile väga suureks toeks võrgustik, kus vahetada mõtteid ja kogemusi, vajadusel rolle jagada või abi küsida, tagades, et iga liige on osa suuremast toetavast kogukonnast. Kui kriisikindluse ja elanikkonnakaitse teemad sind kõnetavad, siis liitu enda ringkonnas valdkonda vedavate entusiastidega. On see siis avalike suhete grupp või ohutushoiu toimkond. Kõik on oodatud, oluline on soov panustada, julgus alustada ning olla avatud erinevatele võimalustele. Kriisivalmiduse ja elanikkonnakaitse teemade kõige suurem väljakutse on nende atraktiivseks tegemine. Inimesed ei soovi panustada millessegi, mis võib juhtuda, aga ei pruugi. 2/2024

nOORed

JÄGALA RüHm

TÕenÄOLiseLT KÕiGe KARmimAd KOTKAd Kui üldjuhul jäetakse talvistes üleelamislaagrites jääauk viimaseks „atraktsiooniks“, millele järgneb kuum saun, siis Noorte Kotkaste Jägala rühma külmalaagris aetakse seda asja pisut teistmoodi: esmalt mauhti jäisesse vette ning siis metsa. 24 tunniks. Tekst: KAUPO LUUR, Jägala rühma pealik

ing ainult see, kes on külmalaagri „sinise katse“ läbi teinud, saab õiguse kanda rühma sinise äärega embleemi. Muide, rühmal on ka punane embleem, mis ei tule sugugi kergemini kätte. Tõsi on aga see, et ei sinist ega punast embleemi lähe 2017. aastal tegevust alustanud Harju maleva Noorte Kotkaste Jägala rühm võtma uisapäisa ja ilma põhjaliku ettevalmistuseta. Suurem osa rühma tegevustest toimub nii või teisiti metsas ning on suunatud üleelamisoskuste arendamisele. Mitmeid kordi aastas korraldab rühm üleelamislaagreid, kus harjutatakse looduse tundmist, tule tegemist, erinevates stressiolukordades hakkama saamist, varjualuse ehitamist, enda jälje peitmist, topograafiat, luuramist ning oma vaimsete ja

2/2024

füüsiliste võimete arendamist. Selliste laagrite üheks osaks on ka pikad ja kontimurdvad rännakud, mis võivad vahel olla küll raskemad kui teised, aga mitte kunagi võimatud. Näiteks 2020. aasta suvel toimunud viiepäevases üleelamislaagris pandi proovile poiste võime tulla toime minimaalse varustusega, toitudes kogu laagri aja ainult metsast leitust. Selle käigus said nad magada nii varjualuste kui ka telkmantlite all, süüa kilode kaupa mustikaid, harjutada luuretegevust, kaardilugemist, koordinaate, peita ennast otsingu-

koerte eest ja kõndida maha ligikaudu 100 kilomeetrit. Või siis eelmainitud nädalane „punase embleemi retk“, mille jooksul pidid poisid omal jõul liikuma ligikaudu 450 kilomeetrit. 450 kilomeetrit! Rühma tegevuste eesmärgiks on viia Jägala noorkotkad võimalikult palju mugavustsoonist välja, ja see on tulnud poistele kasuks nii metsas kui ka eraelus.

nOORed Jõulude ja uusaasta vahel korraldatav külmalaager on kujunenud rühma üheks põhiliseks traditsiooniks. Esimene sellelaadne toimus 2018. aastal ja 2021. aasta detsembris peetud laager oli esimene, kuhu oli osalejaid kutsutud ka väljastpoolt rühma. Laagris korratakse nelja päeva jooksul üle tule tegemise ja hoidmise ning varjualuse ehitamise põhitõed, harjutatakse jäises vees käitumist ning lõpuks sooritatakse „sinise embleemi katse“. Kuigi eri aastate laagrid on üksteisest erinenud, on laagri üldine ülesehitus jäänud samaks. Esimesel päeval on esimeseks tegevuseks tulematerjali korjamine ja lõkketegemise oskuste kordamine. Osalejad korjavad sületäie kasetohtu ja kuuseoksi ning püüavad aja peale sellest lõkke süüdata. Seda harjutatakse laagri jooksul veel korduvalt, minnes järk-järgult üle raskematele süütamismeetoditele. Seejärel proovitakse läbi, kuidas on lõket süüdata külmade ja kangete kätega, pistes need esmalt mõneks minutiks vette või lumehange. Esimene öö veedetakse gruppide kaupa õues, harjutades sellega nii varjualuse ehitamist kui ka tule öö läbi üleval hoidmist. Oma õhtu- ja hommikusöögi

valmistavad kõik osalejad iseseisvalt lõkkel. Teisel päeval treenitakse veel lõket ja külmaga toimetulekut. Näiteks ühe harjutusena võtavad kõik osalejad instruktori eeskujul oma jalanõud jalast ning lähevad läbi lume jalutama. Ringiga alguses tagasi, moodustatakse paarid ning pistetakse oma jalad paarilisele kaenla alla sooja. Teise päeva õhtu ja öö veedetakse toas, kus räägitakse osalejatele talvisest veeohutusest, esmaabist ning lõkete ja varjualuste tüüpidest. Õhtu lõpetab eelmiste aastate katsete videote vaatamine, mis annab katse sooritajatele parema ettekujutuse, mis neid järgmisel hommikul ees ootab.

SINISE EMBLEEMI KATSE

Kolmas päev algab varustuse pakkimisega, kõigilt katse sooritajatelt võetakse ära alusmatid, magamiskotid, telkmantlid, gaasi- ja piirituspõletid, isiklik toit, käekellad, igasugused kätesoojendid jms. Telefonid lähevad küll osalejaga metsa kaasa, kuid väljalülitatult ja veekindlas pakendis, millest on näha, kui seda on vajaduseta avatud. Kui pakkimine tehtud, liigutakse välja ning esimese valgusega hakatakse vette minema ehk algab kurikuulus sinise embleemi katse. Esimesena läheb vette instruktor, kes näitab ette, kuidas korrektselt käituda ja kuhu liikuda. Pärast teda kastavad osalejad endid koos oma veekindlus-

tatud varustusega mõneks minutiks kaelani jääkülma vette. Pärast veest välja tulemist suunduvad nad aga 24 tunniks metsa, kus peavad järgneva ööpäeva iseseisvalt üksi hakkama saama. Selle ööpäeva jooksul peab katse sooritaja ehitama endale varjualuse, valmistama lõkke, seda terve aja põlemas hoidma ning kuivatama oma riideid ja muud varustust. Kaasa antakse ka natukene süüa, aga võimalikult vähe, et tekitada stressirohkem olukord. Öö jooksul käiakse osalejaid mitu korda kontrollimas ning neljanda päeva hommikul tuuakse kõik metsast välja. Laagri lõpetab soe supp, tagasisidering ja väljateenitud embleemide kätte andmine.

TULE, PROOVI KAH

Jägala kotkalaagreid ei ole kunagi kirjeldatud lihtsatena, kuid kui eelnev tekst tekitas huvi, siis ära karda ühendust võtta ja end proovile panna! Mõned märkused huvilistele, kes tulevikus soovivad külmalaagris osaleda. Harjutage tule tegemist ja lõkke hoidmist erinevates olukordades, erinevate vahenditega ja iga ilmaga. Õppige ehitama varjualuseid. Olge loovad ja vajadusel mõelge kastist välja. Õppige ja harjutage pidevalt terariistade kasutamist. Arendage oma tegevuste planeerimist ehk mõelge ette, mida ja kuidas te teete. Noortejuhte julgustame lasta noortel rohkem iseseisvalt otsustada ja tegutseda. Laske neil teha valesid otsuseid ja saagu nad tunda ka nende tagajärgi. Ainult nii nad õpivad. Looduses hakkama saamiseks tuleb pidevalt harjutada. Laskem noortel pingutada ja nad üllatavad meid.

Jägala rühma noorkotkad jääaugus. Tagareas vasakult paremale Karut Luur ja Armin Loik. Esireas vasakult paremale Ranar Sepp, Hardi Oras ja Tommi Laanejõe.

KAUPO LUUR

VAIMSELT JA FÜÜSILISELT VALMIS

2/2024

KASPER KALLARI

nOORed

KuidAs KORRALdAdA nOORTeLAAGRiT? TeOORiA JA PRAKTiKA

Kuidas korraldada noortelaager? Noorte Kotkaste Põlva maleva Leevi rühm proovis järele. Selgus, et et laagri teoreetilise osa kirjutamine on raskem kui ideede ellu viimine, ning et ühtegi asja, mis hõlmab endas praktikat, ei saa teha ilma planeerimata. Tekst: KASPER KALLARI, KERMO KÜÜTS, MARTI ZIUKMAN, Leevi rühma noored 52

2/2024

lguse sai kõik sellest, et Leevi rühma kodutütar Jette-Ly Assor tahtis teha oma kooli loovtööd endale hingelähedasel teemal, Kaitseliidust ja kodutütardest-noorkotkastest. Kõigepealt küsis ta nõu Noorte Kotkaste Leevi rühma pealiku abilt Kasper Kallarilt, kas ja kuidas oleks võimalik korraldada oma loovtöö raames ühislaager Leevi rühma noortele ja Viluste põhikooli õpilastele. Kuna Kaitseliidu noortel on suurepärane võimalus taotleda just selliste põnevate ja õpetlike tegevusplaanide teostamiseks toetust Noorte Omaalgatuslike Ideede Toetuse (NOT) prog-

rammilt, siis olidki plaan ja juhendaja paigas. NOT taotluse kirjutamine pole üksi sugugi lihtne ega võimalikki, sest seal on nõutud rohkem korraldajaid. Aga kuna Leevi rühmas on tegusad noored, siis polnud raske leida entusiastlikku kaasvastutajat. Noorkotkas Rivo Vegner, ka Viluste Põhikooli õpilane, vajas samuti loovtöö teemat. Loovtöö näeb ette, et on tarvis ka koolipoolset juhendajat, kes oleks nõus toetama sellist suurt projekti. Seetõttu pöördusid nad Viluste põhikooli õpetaja Helle Mendriku poole, kes on ka varem juhendanud sellises stiilis loovtööd, ja said jaatava vastuse.

nOORed

ESMALT TEOORIA

Aga NOT tähtaeg oli juba 1. november! Juhendajad paigas, hakkasid noored oktoobris koos laagrit planeerima ning mõistsid, et kogu ettevõtmine sisaldab kahte olulist osa: teooriat ja praktikat. Alustama peab aga alati teooriast. Selgus, et esmakordselt sellise taotluse kirjutamine on üsna keeruline ülesanne ning et enne NOT taotluse kirjutamise alustamist on vaja välja selgitada, mida noored soovivad laagriga saavutada. Hea projekti kirjutamiseks oli vajalik koostada laagri ajakava, mõelda läbi eesmärgistatud tegevused, sõlmida kokkulepped ja, mis kõige tähtsam, panna kirja laagri üldine eesmärk. Selleks kogunesid noored – JetteLy, Rivo ja Marti – ühel laupäevasel oktoobrikuu pärastlõunal, et alustada laagri plaani koostamise ning tegevuste planeerimisega. Kuna laager oli mõeldud ka noortele, kes ei olnud noorkotkad või kodutütred, pidid tegevused olema õpetlikud ja tutvustama organisatsiooni. Esmalt pakuti välja tegevusi, nagu näiteks järguõpe, erinevad käelised tegevused, arendavad seltskonnamängud, matkamäng. Nad ei tahtnud aga korrata hiljutiste laagrite tegevusi, vaid otsisid hoopis midagi uut ja ammutasid mõtteid ka juba ajalooks saanud laagritest. Kõik uus on ju ammu unustatud vana! Mõnigi traditsiooniline tegevus, nagu rivi- ja järguõpe, oli siiski vajalik, sest need on noorkotkaks ja kodutütreks olemise olulised osad. Kuna kuuldused laagriplaanist olid levinud ka Leevi, Mehikoorma ja Mooste rühmade vanemate aktiivsete noorteni, kes avaldasid soovi olla laagri korraldamisel abiks, siis oli ka olemas laagrikorraldusmeeskond. Samuti leiti erinevad koolitajad ja töötubade läbiviijad, kellega noored ise lepped sõlmisid. Kõik plaanitu pandi vastavalt nõudmistele SPOKUsse kirja ja hurraa! – Leevi noorte NOT taotlus tunnistati novembri lõpus parketikõlbulikuks!

HULGANISTI PABERIMAJANDUST

Kogu tegevus Kaitseliidus peab olema dokumenteeritud Noorte Kotkaste

ja Kodutütarde väljaõppejuhendi kohaselt, kuid selgus tõsiasi, et meie noortel korraldajatel polnud sellest asjast aimugi. Et kuidas ja milleks? NOT laager pidi toimuma vaheajal, 3.–5. jaanuaril, ja oli veel aega, et enne korraldajatele veidi ka paberimajandust tutvustada. Juhendaja Kasper, tutvunud ise enne põhjalikult uue väljaõppejuhendi ja laagriplaani koostamisega, korraldas jõulueelsel nädalavahetusel Värska külje all Peko puhkemajas noortele laagrikorraldaja erikatse laagri. Laagrit alustati „Robot Wars“ lahinguga kolme võistkonna vahel, et ajusid enne suurt mõttetööd ette valmistada. Ka söögiajad olid kokkuvõttes meeskonnatöö, sest süüa tehti kogu laagri ajal ühiselt ise. Nüüd vaadati üle väljaõppejuhend, misjärel jaotas Kasper üheksa noorkorraldaja vahel ära plaani erinevad osad, et nad näidise, varem valminud plaani eeskujul koostaksid sama osa oma laagri jaoks. Harjumatu tegevus nõudis lõivu – nii mõnestki noorest said paberid ja väsimus jagu... Tulemused laagri lõpuks järgmisel päeval: valminud oli laagriplaan, täpsustatud eelarve ja osalejate nimekiri, ülesanded said laagris jagatud kõigi abiliste vahel ja 9 Põlva noorkotkast-kodutütart olid saanud ettekujutuse ja teadmise vajalikust planeerimisest.

JA SIIS PRAKTIKA

2024! Märkamatult oligi kätte jõudnud uus aasta ja laager oli kohe-kohe algamas! Laagrit korraldav seltskond kogunes juba 2. jaanuaril Leevi rahvamajja, et kõik tegevused veel kord üle vaadata ja detailideni paika panna. 3. jaanuari hommikul Viluste põhikoolis varakult laagriks kõik valmis seadnud, olid korraldajad valmis laagrilisi vastu võtma. Avarivistusel tutvustati laagrilistele korraldajaid ning nende ameteid ning sellele järgneski kohe järguõpe, et mitteliikmeid Kaitseliidu teemaga kurssi viia. Järgukatseid õpetasid noored tegijad ise, valmistanud eelnevalt ette PowerPointi esitlused enda valitud alateemade kohta. Raskeimateks pähkliteks osutusid noortele õpetajatele NK

tõotuse ja NK-KT kommete-seaduste lahtiseletamine. Tagasisidest võis aga lugeda, et nii mõnelegi noorele järguõpe meeldis. Pärastlõunal said osalejad Kasperi juhendamisel aulas natuke tantsu keerutada, spordinoored Jette-Ly ning Kermo panid samal ajal võimlas proovile laste kiiruse ja täpsuse. Kehaline liikumine, meeskonnatöö, tähelepanu ja teadmised – kõik see oli ühendatud Kaitseliidu-teemalises hoogsas täringumängus üle terve koolimaja. Päeva lõpuks veel ﬁlmiõhtu noorematele ja vanematele eraldi – korraldajatele aga mõnus hingetõmbeaeg.

MIS HÄSTI, SEE UUESTI

Teist laagripäeva alustati ühise hommikuvõimlemisega, kus osalesid ka kõik korraldajad, et laagrilistele eeskujuks olla ja enda füüsilise tervise eest hoolt kanda. Järgnesid riviõppe, orienteerumise ja esmaabi töötoad. Riviõpet viisid läbi noorkotkad Kermo ja Artur, eelnevalt põhjalikult plaani teinud, kuidas ja mida täpselt noortele õpetada. Pärast lõunat suundusid kõik võimlasse endale spreivärvidega T-särki kujundama. Valmisid imeilusad särgid. Nüüd oli laagrilistel aeg valmistuda õhtuseks esinemiseks saates „Su nägu kõlab tuttavalt LAAGRI-ERI“, mille laulud ja tiimid loositi välja laagri avarivistusel. Kogu saade oli noortel väga põhjalikult üles ehitatud, ka korraldajad ise astusid üles mitme kavaga. Õhtul pärast saadet diskotasid laagrilised peaaegu öörahuni. Kolmanda päeva tipphetk oli seiklusﬁrma 360 Kraadi sisemäng „Agent V“, kus laagrilised pidid peatama kurja geeniuse dr Ronove, et ta ei vallandaks maailma uut viirust. Kõik laagrilised said sellega hästi hakkama ja viirus jäi luku taha. Lõpurivistusel autasustati kõige nutikamaid täringuveeretajaid ja kõige paremaid ümberkehastujaid. Laagri tagasisidest saadi teada, et kõige rohkem meeldis laagrilistele õpetlik täringumäng ja disko. Ka noored korraldajad jäid korraldatud laagriga väga rahule ning ootavad põnevusega juba uue laagri korraldamist. 2/2024

ANDRES REKKER

miLiTAARTuRism

Teise maailmasõja aegne õhutõrjetorn kindluses

2/2024

miLiTAARTuRism

7000 AAsTAT

sÕJAAJALuGu mALTAL Malta ordu Püha Elmo kindlus on osa Malta pealinna Valletta hästi säilinud kindlustustest. Koos saareriigi sõjamuuseumiga on nad seotud tervikuks, mis annab väga hea ülevaate militaararengutest Maltal 7000 aasta jooksul. Tekst: ANDRES REKKER, sõjaajaloo huviline

äbi ajaloo on Malta ordu (täisnimega Jeruusalemma, Rhodose ja Malta Püha Johannese Suveräänne Sõjaline Hospitaliitide Ordu) teada ja tuntud rüütliordu, kes valitses ja kaitses pikka aega kristluse eelposti Malta saart. Ordu sümbol Malta rist on laialt kasutuses, seda näeb nii Kotkaristi kui ka Valgeristi teenetemärgil.

Suve lõpuks pidid türklased taganema ning tunnistama kristlaste paremust. Kindlus ise pidas vastu kuu aega, sidudes suure osa türklaste kontingendist ja andes sellega ordurüütlitele võimaluse valmistada ette türklaste alistamine. Kõik kindlust kaitsnud 150 rüütlit langesid lahingus, neid sümboliseerivad praegu neli metallist rüütlit kindluse hoovis.

Malta ordu rüütlid saabusid saarele 1530. aastal pärast seda, kui nende viimane tugipunkt Rhodose saarel oli 1522. aastal langenud Osmanite impeeriumi kätte. Saare kinkis neile Saksa-Rooma keiser Karl V eesmärgiga, et ordurüütlid kaitseksid kristlikke laevu Vahemerel, olles merekilbiks türklaste ja piraatide vastu, ning takistaksid türklastel kaugemal lääne pool alasid vallutada.

17. ja 18. sajandil tegi ordu rekonstrueerimise käigus mitmeid juurdeehitusi, sealhulgas rajati kasarmud, kirik ja tuletorn. Kuna 1568. aastast sai Valletta orduriigi pealinnaks, siis moodustas Püha Elmo kindlus ühe osa pealinna kindlustusvööndist, mis tänapäevalgi silma rõõmustab.

KINDLUSEST MUUSEUMIKS

Püha Elmo kindlus ehitati strateegilisse asukohta Sciberrase poolsaare tippu, et tagasi hoida Osmanite riigi sõjalaevastikku. See koht oli võtmepositsioon juba keskajal, pakkudes panoraamvaadet sadamatele ning ümbritsevatele linnadele ja küladele. Esmakordselt mainitakse selles kohas paiknenud alalist valveposti 1417. aasta maakaitse ülevaates. Tähekujulise kindluse ehitus algas 1552. aastal ning see valmis oma esmasel kujul 1565. aastaks. Oli ka viimane aeg, sest sama aasta kevadel ründas 30 000meheline türklaste armee kuutsada saarel asunud Malta ordu rüütlit, kes koos 7000 liitlassõduriga saart kaitsesid.

Briti võimu all uuendati Püha Elmo kindlust XIX sajandi suurtükiväe jaoks ja see uuendus mängis olulist rolli isegi Malta kaitsmisel II maailmasõja ajal. Kindluse väärikale sõjaajaloole pani punkti kuningliku Malta suurtükiväe lahkumine siit 26. märtsil 1972. Et külastada Püha Elmo kindlust, tuleb osta ka seal asuva riikliku sõjamuuseumi pilet. Muuseum asub nn kindlustuse alumises ehk uuemas osas (Lower Saint Elmo), mis on rajatud 18.-19. sajandil. Algselt tähekujulise kindluse asupaigaks oli aga ülemine osa (Upper Saint Elmo), kuid esialgne kindlus on ümberehituste käigus hävinud. Muuseum asub endisel kindluse harjutusalal, hilisemas relvalaos, kus II maailmasõja ajal õpetati välja õhutõrjekahuri meeskondi.

Kindluse tutvustustes tuuakse välja kahe Pühale Annale pühendatud kabeli suurepärast arhitektuuri. Teoloogiliselt on Püha Anna Kristuse vanaema ning ratsanike kaitsja. Malta saarel on Püha Anna kultus laialdaselt levinud ning malta keeles kutsutakse öisel ajal taevas helendavat Linnuteed Püha Anna teeks (Triq ta’ Sant’Anna). Uuemas ja suuremas kabelis asub sõjamemoriaal, kus on maailmasõdadest osa võtnud maltalaste pildid ja teenetemärgid (või ka koopiad), mis on antud neile sõja ajal vapruse ja teenete tunnustamiseks. Kabelis asub George’i Rist, mille Ühendkuningriigi kuningas George VI annetas 15. aprillil 1942 Malta saare elanikele. Asutajalt nime saanud autasu loodi 1940. aastal ning see on kõrgeim tsiviilautasu, mis antakse meelekindluse ja vapruse eest väljaspool lahinguvälja. Annetatud on vaid kolm sellist kollektiivset teenetemärki. Samuti on ekspositsioonis risti saatev diplom, kus kirjutatakse, et kuningas George VI annetab vaprate inimeste austamiseks Malta saarekindlusele George’i Risti, olles tunnistajaks kangelaslikkusele ja pühendumusele, mis jääb ajalukku. George’i Rist lisati Malta lipule 1943. aastal ja ka iseseisvudes jäeti see kangelaslikkuse tunnustus lipule ja riigivapile alles. Muuseum on ise noor. Muuseumi loomise algatajateks 1975. aastal olid Rahvusliku Sõjamuuseumi Ühingu entusiastid, kes koostasid esimese ajutise näituse II maailmasõjast. Riiklik sõjamuuseum on jagatud seitsmeks osaks 2/2024

miLiTAARTuRism ja hõlmab 7000 aastat Malta sõjaajalugu alates pronksiajast kuni Malta ühinemiseni Euroopa Liiduga 2004. aastal. Pikka aega oli muuseum pühendatud vaid II maailmasõja kajastamisele, kuid pärast 2015. aasta uuenduskuuri kajastab nüüd nime vääriliselt tervet Malta sõjaajalugu. Siiski on raskuskese Malta olulisel rollil I maailmasõja ajal, sõdadevahelisel perioodil ja II maailmasõjas.

7000 AASTAT SÕJANDUST

Loomulikult algab Vahemere rahvaste sõjaajalugu iidsetel aegadel. Nii on välja pandud 7000 aastat vana kivikirves, mis oli kindlasti topelt otstarbega – nii vaenlase pea lõhki löömiseks kui ka puude raiumiseks. 16. sajandil toimunud moslemi invasiooni ärahoidmisse andsid ordurüütlid märkimisväärse panuse ning sellele on pühendatud mitu saali. Ekspositsiooni kuuluvad Püha Johannese ordurüütlite ja Ottomani türklaste sõdalaste raudrüüd koos kilpide ja mõõkadega, lahingulaagris kasutatud igapäevaesemed. Eriti ilus on ordurüütli ümarkilp valge Malta ristiga punasel taustal. Toimunud lahingutest saab vaadata ka dokumentaalfilmi. Suur saal kujutab rüütlite valitsusaja lõppu koos ümberrelvastumisega, seinu kaunistavad Malta ordu suurmeistrite vapid. Samas saalis on ülevaade

ANDRES REKKER

Neli metallist ordurüütlit, kes sümboliseerivad kindlust türklaste eest kaitstes hukkunud Malta ordu sõjamehi

2/2024

Napoleon I läbi viidud okupatsioonist. Olgugi et Prantsuse valitsemine, mis kestis vaid kaks aastat, kaotas feodaalsed õigused, privileegid ja orjuse ning andis vabaduse kõikidele türgi ja juudi orjadele, oli see maltalaste seas ebapopulaarne. Eriti seetõttu, et prantslased olid katoliikluse vastu vaenulikud ja rüüstasid kohalikke kirikuid sõjategevuse rahastamiseks. Seetõttu on saalis palju tolleaegseid karikatuure Napoleon I ja Prantsusmaa sõjaväe kohta. Pärast prantslasi võtsid maltalased rõõmuga vastu saabunud Briti väed ning avaldasid soovi saada Briti dominiooniks, millega britid nõustusid. Saali teine pool kujutabki head Briti aega. Kuna Malta Briti garnison koosnes enamasti kas mere- või suurtükiväelastest, on muuseumis näha palju suurtükiväelaste varustust. Kindluses asub ka mälestusmärk kohas, kus langesid Maltat II maailmasõja ajal kaitsnud esimesed kuus sõdurit. Loomulikult oli tegemist kindluses teeninud suurtükiväelastega. I maailmasõja ajal asusid Maltal sõjavangilaagrid, kus hoiti 2300 Saksa sõjavangi. Tuntumateks sõjavangideks olid Rudolf Hess ja hilisem suuradmiral Karl Dönitz. Vangilaagritest on eraldi väljapanek, milles kajastatakse vangide eluolu. Näha on nende valmistatud esemeid, nagu hülssidest malendid ja portsigarid.

Väljas on ka Ühendkuningriigi printsess Mary tehtud jõulukingitused sõjaväelastele esimesteks sõjajõuludeks. Nendeks oli vaskkarbis piip ohvitseridele, välgumihkel ja unts tubakat ning sigaretid. Mittesuitsetajatele oli pliiats ja magusat, meditsiiniõed said šokolaadi. Ühe I maailmasõja sõjasaagi näidisena on muuseumis 20. sajandi esimesel kümnendil Saksa keiserliku armee jaoks välja töötatud 25 cm kaliibriga raskemiinipilduja, mis oli efektiivne punkrite ja kindlustuste hävitamisel.

FOOKUSES ON II MAAILMASÕDA

Muuseumi põhiekspositsioon on aga pühendatud II maailmasõjale. Ekspositsioonis on palju fotosid, mis annavad edasi elu sõja ajal, keskendudes kohalikule ja sõja kõrval jätkuvale tsiviilelule. Malta saar oli baas, kust Briti laevad, allveelaevad ja lennukid Põhja-Aafrika kampaania ajal (1940–1943) ründasid sinna suunduvaid Itaalia ja Saksa konvoisid. Itaalia ja Saksa relvajõududele oli tähtis hävitada brittide tugipunkt, milleks korraldati aastatel 1940–1942 õhu- ja mereväe toel Malta blokaad. Vaatamata suurtele kaotustele tarnisid britid piisavalt sõjamoona, toitu ja kütust, et Malta elanikkond ja sõjaväelased suudaksid vastu panna. Praktiliselt iga konvoiga läks põhja nii kaubalaevu kui ka sõjalaevu. Kokku uputasid sakslased ja itaallased 31

miLiTAARTuRism kaubalaeva. Briti merevägi kaotas 28 suuremat laeva ja 40 allveelaeva ning õhuvägi 707 lennukit. Kokku langes nendes operatsioonides ja saarel 5 700 Briti sõjaväelast. Seetõttu on muuseumis palju pinda ja ekspositsiooni pühendatud merekonvoidele. Eraldi on välja toodud merekonvoi operatsioon Pedestal, mida Maltal tuntakse Santa Maria konvoi (Il-Konvoj ta’ Santa Marija) nime all. See oli Briti operatsioon, mille eesmärk oli tarnida 1942. aasta augustis Malta saarele varustust, sest varustuse puuduses mõlgutati juba alistumismõtteid. Karistused toiduvarguse eest olid karmid – konservi varguse eest karistati 30päevase arestiga. Operatsiooni kõige olulisem tarneartikkel oli kütus, mida nappis saarel ning mida vedas tanker Ohio. Merekonvoil olid teekonnal mitmed suuremahulised nii mere- kui ka õhulahingud vaenlastega. Konvoi käigus uputas vaenlane 4 sõjalaeva ja 9 kaubalaeva, lisaks said 3 sõjalaeva ja 3 kaubalaeva kahjustada. Tanker Ohio vigastused olid nii tõsised, et viimase osa teekonnast Maltale läbis ta kahe sõjalaeva pukseerituna. Laeva võtsid sadamas vastu juubeldavad rahvahulgad. Pärast kütuse väljapumpamist murdus laev kaheks tükiks. Tankerit meenutatakse Maltal tänaseni hea sõnaga ja peetakse saare päästjaks. Muuseumis on väljas tankeri rooliratas, lipp, laevalt pärit nimesilt ja teised esemed. Samuti on näha esemeid teistelt operatsioonides osalenud laevadelt, sealhulgas väga palju laevakilpe. Kuna tegu on tänapäevase muuseumiga, on lauana asetatud ekraanilt võimalik vaadata konvoi liikumist, konfiguratsiooni ja lahingutegevust.

veealuseks varustuslaevaks. Samas, arvestades allveelaeva suurust, ei olnud seal varustusele kuigi palju vaba pinda. Näha on ka üks eriline haruldus. See on Itaalia mereväe inimtorpeedopaat MT (Motoscafo da Turismo, tõlkes turismipaat). Neid toodeti ainult 20 eksemplari ning tegemist on ühega vähestest säilinuist. Paadi pikkus on 5,62 meetrit ning liikumiskiirus 33 sõlme ehk 61 km/h. Piloodi kokpit oli taga, et tagada vööri sees oleva 330 kg lõhkelaenguga raskuse ühtlane jaotus. Piloot pidi juhtima paadi kokkupõrkekursile sihtlaevaga ja enne kokkupõrget hüppama paadist välja. Seda tüüpi paatidega toimus 26. juulil 1941 rünnak Valletta Suursadamale, et blokeerida sadama kasutamine. Vastase tuvastas varakult Briti radar ja ranniku suurtükivägi avas tule, kui itaallased jõudsid lähitule kaugusele. Sellega rünnak nurjati. Malta pommitamine Itaalia õhujõudude poolt algas suvel 1940, olukord halvenes 1941. aastal pärast Saksa Luftwaffe kaasumist õhulahingutesse. Muuseumis on tähtsal kohal tsiviilkaitse ja selle tegutsemine. Paljude kultuuriväärtuste hävimist pommide all sümboliseerib moodsa kunsti teosena pommipuu, mille okstel on pommid ja juurteks hävinud kultuuriväärtused. Alates 1941. aastast töötas pommivarjendite ehitamisel pidevalt 1500 meest ja tulemusena rajati iga saare elaniku kohta 0,37 m2 varjendipinda ehk kokku 92 500 m2 250 000 inimesele. Sellest hoolimata sai ikkagi 1600 tsiviilisikut pommitamisel surma. Lisaks fotodele on väljas tsiviilkaitses kasutatud kiivrid ja vormid, väiksemad vaenlaste lennukipommid ning meditsiinikomplektid.

Samuti on ekspositsioonis Briti lennukikandja Illustrious mitu tabamust saanud laevakell, mis aitab mõista, millise jõuga ründasid vaenlased laevakonvoisid. Muuseumis on ka tollase laevakapteni vorm. Seda kandis mereväekapten Lord Louis Mountbatten, hilisem Ühendkuningriigi laevastikuadmiral, kes teenis üle kuue aasta Ühendkuningriigi relvajõudude kaitsestaabi ülemana. Seejuures oli ta aastatel 1960–1961 NATO sõjaväelise komitee esimees.

Vaatamiseks on ka itaallastelt sõjasaagiks saadud 1935. aastal toodetud tankitõrjekahur 47/32, mis oli efektiivne kergelt ja keskmiselt soomustatud tanki vastu. Kahur oli valmistatud Itaalias Austria firma Böhler litsentsi alusel. Kuid sellel on side ka Eestiga. Nimelt ostis Eesti Kaitsevägi Austriast 1936. aastal neli samasugust kahurit loodavatele tankitõrjekompaniidele. Tegu oli tollaste tankitõrjerelvade viimase sõnaga.

Muuseumis on eksponeeritud allveelaevalt Clyde pärinevad esemed. Britid olid sunnitud Itaalia ja Saksa mereblokaadi tõttu ehitama selle ümber

Liitlaste lippudega ehitud Võidu saali keskmes on USA presidendi Franklin D. Roosevelti ja viietärnikindrali (General of the Army) Dwight D. Eisenhoweri

Malta saarel sõitmiseks kasutatud Jeep „Husky“. 1945. aasta veebruaris peeti Maltal enne Jalta konverentsi mitmeid kohtumisi brittide ja ameeriklaste vahel. Lisaks meresõjale toimus Malta kohal taevas õhusõda. Malta saarel paiknes 1940. aastal tosin kaheplaanilist hävitajat Sea Gladiator. See oli viimane kahetasandiline hävituslennuk brittide õhuväes ning uuemate monoplaanide konstruktsioonid muutsid Sea Gladiatori vananenuks juba selle kasutuselevõtu ajal. Tagamaks Malta õhukaitset, loodi neist lennukitest eskadrill, mis statsioneerus lennuväljal Hal Far. Korraga oli õhus kolm lennukit kutsungitega Faith, Hope ja Charity. See tekitas müüdi, et saart kaitsti ainult kolme lennukiga. Teoreetiliselt oleksid itaallased ja sakslased pidanud saavutama õhus ülekaalu, kuid Sea Gladiatorite manöövrivõime ja hea taktika võitsid mitu lahingut. Muuseumis on eksponeeritud ainsana säilinud Sea Gladiatori (kutsungiga Faith) tiibadeta kere. Õhukaitse tugevdamiseks saabusid saarele kuu aega pärast lahingute algust moodsad hävitajad Hawker Hurricane. Ekspositsioonis on alla tulistatud Saksa ja Itaalia lendurite isiklikke asju, vorme, lennukirusude detaile. Samuti on väljas Ühendkuningriikide kuningliku õhuväe ja mereväe õhuväe vormiriietus, lenduri lennuvarustus (seda tagi ja mütsi kannaksid moeteadlikud inimesed tänapäevalgi!). Vaadata saab õhulahingus hukkunud ja merepõhjast välja toodud Spitfire’i ja Messerschmitt Me-109 rususid. Õhusõjaga on seotud ka Suurbritannias toodetud 90 cm läbimõõduga prožektor Searchlight, mille valgusviht ulatus 8 kilomeetri kaugusele. Selle teenindamiseks läks vaja 12-liikmelist meeskonda, kelle sageli moodustasid territoriaalabiteenistuse naised. Vaatamiseks on radarikompleksi Il-Widna (malta k ’kõrv’) makett. Tegemist on raudbetoonist õhutõrje helipeegliga, mille testimisel leiti, et see tuvastab lennukimüra ligikaudu 40 km kauguselt. See tagas kuueminutilise eelhoiatuse. Juhul, kui pärast kindluse ja muuseumi külastamist tekib tunne, et sõjaajaloo annus polnud piisav, saab Maltal lisadoosiks külastada veel mitmeid teisi muuseume ja kindlusi. 2/2024

raamatuarvustus

TAMUR KUSNETS ÜLETAB ENNAST PIIRE KAUGEMALE LÜKATES

Tamur Kusnets on tegevväelane ja kaitseliitlane, auastmelt kolonelleitnant. Ta on olnud mitukümmend aastat ohvitser. Selle kõrval ka kirjanik. Tekst: vanemleitnant MATI JÄNES, vabatahtlik autor

Teie esimene romaan „Hundipäikese aeg: metsiku jahi algus“ ilmus aastal 2008 ja värskeim, „Kronošütist“, 2022. aasta lõpus. Kokku on teilt siiani ilmunud kuus teost. On teada, et kaitseväelane ollakse 24/7, lisaks on teil nelja pojaga pere ja muud hobid, kuid sellegipoolest olete leidnud aega, et luua sadu lehekülgi ilukirjanduslikku teksti. Mis on see ajend või sisemine tung, mis on kannustanud kirjutama ajaloolisi romaane? Ajalugu on mulle alati meeldinud, seega valdkond on enam-vähem kindel. Ajendiks on omal ajal olnud pigem sedalaadi kirjanduse puudumine. Nõukogude kirjandus ei idealiseerinud indiviidi vaprust ega domineerimist, üldse individualismi kui sellist; kõik oli suunatud kollektivismi kiitmisele. Isegi kui erakordne kangelane esile kerkis, suri ta kangelaslikult kollektiivi huvides. Tahtsin kirjutada kangelastest ja tublidest üksikisikutest, sest sellist kirjandust omal ajal lihtsalt ei

2/2024

avaldatud. Ühesõnaga tahtsin iseendale raamatuid kirjutada, kui nii tohib öelda. Lisaks ei olnud eriti kirjandust, mis kirjeldanuks väga naturalistlikult sõjapidamist, igasugune lähikontaktide bioloogia jäeti häguseks ning see oli igav. Aeg, millal kirjutada? Omal ajal kadetina, enne seda tööl öises valves vms. Ka tänasel ajal, kui olen näiteks roteeritud teise linna (Paldiskisse) ja õhtul ootab kasarmukoht KV renoveeritud kortermajas: mida selle ajaga siis ette võtta? Mõistlikum on kirjutada kui linna peale õlut jooma minna.

Teie romaanid on ajaloolised seiklusjutud: alates antiikaja Suurest rahvasterändest kuni kesk- ja uusajani. Kuigi viimase teose sündmustik leiab aset eelajaloolises ajas, on selleski kujutatud eluolu võimalikult loomutruult. Mis on teid inspireerinud üht või teist lugu ette võtma ja kui palju eeltööd te tavaliselt

teete romaani ajalootruuks kujutamiseks? Mind inspireerivad kivistunud arusaamad ja inimeste ühekülgsed hinnangud komplekssetele nähtustele. Näideteks ongi minu viimased romaanid, kus Jüriöö ülestõusu näidatakse hoopis uue nurga alt või kus Vlad Teivastaja oli oma rahva jaoks tegelikult kangelane, ja seda ta oligi, lisaks veel osav väepealik. „Kronošütistiga“ ma mitte ei tallanud, vaid tantsisin ühiskondlike liberaalsete dogmade otsas; kus iganes sai pehmetele pseudoväärtustele sülitada, sinna ma sülitasin ja igale herilasepesale panin jalaga ühe võmmu. Nii et jah, mind inspireerivad sündmused, kus hea ja halva rollid on väheharitud inimeste meeltes kivistunud ning siis näitan ma neid hoopis uues valguses. Enda kaitseks võin öelda, et ma ei lähe ajalooliste faktidega vastuollu ja valetama ei hakka. Eeltöö käigus (eeltöö maht on tavaliselt tohutu) saab üsna selgeks, millest lugu räägib ja kuidas mingi justkui ilmselge

raamatuarvustus

2/2024

raamatuarvustus

fakt minu kangelase kirjelduse või pilgu läbi hoopis teistsuguseks (tavaliselt pruuniks) värvub. Eeltöö on sageli ka väga meeldiv osa, sest tähendab ennekõike ohtrat lugemist ja lugeda mulle meeldib; see on ka otsekui elukestev õpe ennast huvitavates valdkondades.

Väga intrigeeriv inspiratsiooniallikas: pakkuda vastandlikke seisukohti selleks, et tõugata arutama, murendada inimestes tekkinud kindlate tõdedega maailmapilti. Kuidas selline ajend tekkis: oli see mõne kindla sündmuse tagajärg või on sel pikem kujunemistee? See on saabunud koos hariduse ja elukogemusega. Sellele lisandub tavapärane eestlaslik umbusk – kas see, mida kõik kirglikult kordavad, olgu see abieluvõrdsus, kliimakriis, valge inimese kohutav rassism – on ikka päriselt nii? Kas ristisõda on ikka nii õudne nähtus? Kas jesuiidid ei toonud Tartu Ülikooli vundamendiks mitte oma gümnaasiumi, mille õppejõud Rootsi veeti ja surnuks piinati, hoopiski enne 1632. aastat? Kas palgasõdurid on ikka nii halvad nagu Russow, va Baltasar, meile maalida püüab?

Olete oma keelekasutuses väga värvikas ja tundub, et loote suure naudinguga teostes detailseid kirjeldusi. Lisaks kasutate sõnu, mis pole igapäevaselt käibes. Näiteks arhaism „tõurastama“. On see loomupärase lugemuse ja hea fantaasia sümbioos või näete selles ka eneseületuslikku hasarti, kuidas mingit kindlat vaimupilti lugejale võimalikult mõjukalt edasi anda?

3 X PEGASUS

Hasart on kahtlemata olemas. Mulle meeldib ühildada suurt ja väikest pilti, säilitades samal ajal dünaamilist hoogsust, lisada tõsistesse asjadesse huumorit ning muuta samal ajal naljad surmavalt tõsisteks. See lisab erinevaid vaatenurki ning detaile. Ja väga palju on selles kõiges andnud mulle mõistlik lugemus vastavas valdkonnas; olen ehk mõne sõna kohe ise välja mõelnud ja selle siis kunstniku õigusega enda loomingu üle ka tekstisse lisanud. Eneseületust näen ehk piiride lükkamisel pisut kaugemale ja erinevaid ekstreemume ühendades, mis on minu meelest mitmekülgsuse ja huumori aluseks. Nali seisnebki väga sageli äärmuste koosesitamises, jah, see hasart mul juba ei puudu.

2/2024

Väga huvitav, kas saate tuua näiteks paar omaoriginaalset sõna? „Iharduma“ oleks üks näide – teivastamisõpikust.

Samuti olete oma tekstiga provotseeriv, lugejat raputav, kujutades või öeldes asju teinekord vägagi toorelt ja otse, justkui proovides kasta kaasaja lugejat endiste aegade jõhkrusesse. Saan eelnevast vastusest aru, et põhjuseks on eelmainitud lähikontaktide bioloogia hägus kirjeldamine. Millised on teie eeskujud või mõjutajad sellise stiili kujunemisel? Henryk Sienkiewicz on üks minu lemmikuid, Mika Waltari, Enn Kippel, Mait Metsanurk, Aristarch Sinkel (kuigi see oli pigem Kremli kroonik, aga kirjutada ta oskas), Andrzej Sapkowski, Geza Gardonyi – neid eeskujusid on palju. Mihhail Veller, Issai Kalašnikov.

Teie teostes on kesksel kohal sõjamehed ja sõdimine-võitlemine. Kui palju olete saanud raamatukarakterite või sündmuste puhul ainest oma igapäevateenistusest? Ehk kas modernne kaitseväekogemus on aidanud kaasa ajalooromaanide loomisel? On igapäevateenistuse inimesi ja olukordi võimalik ilukirjandusse lõimida? Ja kuidas veel! Armee on tohutu inimeste segamise katel ning siin trehvab igasugust materjali. Kuna sõjaväeteenistus meil seisusi ei diskrimineeri, siis satuvad teenistusse inimesed nii rikkurite kui ka vaesurite hulgast ning erinevaid inimtüüpe on ühele kirjanikule, kes sõdimisest kirjutab, küll ja rohkemgi veel. Kaitsevägi on koht, kus tehakse palju nalja, sest suitsunurkades ühiskondliku tagasihoidlikkuse printsiip puudub, ning kõik need naljad, tögamised ja ütlemised peaks kirjanik lihtsalt üles korjama ning oma lugudesse põimima.

Aga mis asjus siis erineb näiteks 14. sajandi teutoonide sõjasulane tänapäevasest? Või lahinguplaani tutvustamine kiviaja inimestele manöövri selgitamisest tänapäeva võitlejatele? Inimtüübid väga sageli ei erinegi. Sõdurid on sõdurid, neile on igal ajastul omased teatavad jooned, nagu teatav fatalistlik ellusuhtumine, kaldumine naiste ja käraka suunas ning mugavuste leidmine ka kõige ebamugavamast olukorrast. Kiviaja ja tänapäeva lahinguplaanid on ikka palju erineva-

raamatuarvustus

mad oma komplekssuse poolest, seda eelkõige koordineerimismeetmete ja mastaapide erinevuse tõttu. Ja salvestusmehhanismid olid samuti erinevad, kiviajal peab asjad endale meelde jätma, tänapäeval vaatab mees korraks telefoni, et oot, mis need võtmeülesanded meil nüüd olidki ...

Kõigepealt tahan ma öelda, et Hemingway on minu meelest tarbetult üles haibitud kirjanik; olen mitmeid tema teoseid lugenud ning suurem osa sellest pole tarbitav. „Kellele lüüakse hingekella“ oli selline tubli keskpärasus, mille puhul ma annan talle niipalju au, et seal on näha – kirjutaja on ise toimunuga väga hästi kursis ning ise seda kõike teinud. Sealt edasi minnes, kui ta poleks ennast maha lasknud, oleks tulnud ta üles puua, kommunistinärakas selline. Mis aga puudutab eestlasi maailmasündmuste keerises, siis kuuest raamatust on internatsionaalses tegevuses või globaalsemas pildis kajastatud siiski vaid kaht eestlast, türklaste vastu sõdija ning ajadessantnik. Kuid ma olen eestlane ning lähtudes meie põhiseaduse preambulis kirjapandust tahan edendada keelt ja kultuuri (rahvuse edasikestmisse olen juba panustanud) ja see peaks olema seotud meie enda rahvaga. Usun, et on põnevam ja lihtsam end peategelasega samastada, kui too on omamaamees. Lisaks annab see humoorika värvingu, kui maailma pöördelistes sündmustes on kaasa löönud eestlased, mõnikord sellest ise arugi saamata.

See maailmapildi erinev tunnetamine on tõesti huvitav teema. Kas mõni karakter on niimoodi hakanud elama ka oma elu? Et soomeugrilase vaatenurk paneb ta käituma teisiti, kui esialgne süžeeliin oleks võib-olla eeldanud? Soomeugrilase elementi olen kahtlemata sisse toonud meie eestlasliku võltstagasihoidlikkuse ja muu sarnase näol, sageli olen ajaloolisse kirjandusse lisanud mõned niidikesed näiteks meie tuntud filmidest või muud humoorikat, kes teab, see tunneb ära. Uuteski lugudes on ugrindust piisavalt, aga ma muudan seda ikka natuke iga kord.

2 X TÄNAPÄEV

Millest on tulnud üks teie teoste läbivaid ideid, et sõltumata ajast ja ruumist tundub hemingwaylikult olema asjadesse seotud ikka mõni eestlane?

Romaani „Puud kasvavad kõigile“ järelsõnas ütlete, et eestlaste hulgas oleks aeg tõsta „enam au sisse sõjameheseisus ja -amet ning loobuda suhtumisest „keskmised tulevad kodoje““ (raamatus lk 599). On see läbiv sõnum, mida soovite oma raamatutega edasi anda? Mitte üksnes. Ma püüan kultiveerida ka püsivaid väärtusi, millel on inimkonna arengus ja ajaloos olnud ülioluline osa. Teatud määral on minu lood nagu võitlus põhimõttelageduse ja „kõigele jah!“ suhtumisega. Islami pealetung ei pea meeldima, 15. sajandil polnud see ka mitte kultuuriline mitmekesisus, vaid anastamine eriti räigel moel. Ebaõigluse vastu võitlemine, inimese vabaduse printsiip – need on need näited, mis mind kirjutama kutsuvad.

Olete korduvalt öelnud, et teie lemmikud maailma ajaloos on mongolid. Nende sõjakunst oli tõesti hirmutavalt tõhus. Samas pole lemmik saanud romaanina (siiani) kajastust. Millest võib see tulla? Üks põhjus on kahtlemata nende piisavalt tõhus kajastatus kirjanduses, kuid ma ei luba, et sel teemal üldse ei kirjuta. Mul on selline kummaline komme, et kui ma millestki kirjutan, siis hangin enesele mingi selle ajastu ja valdkonna artefakti, tavaliselt kas siis mingi relva, varustuselemendi või muu eseme, mis on kirjeldatavas keskkonnas ka oluline või märgiline. Erinevaid mõõku ja turviseid on mul tänu raamatutele juba kogunenud, mul on olemas kaks stepirahvaste vibu, saidak ja paar-kolm aastat tagasi ehitasin prooviks ühe jurta (mongoli k ger), nii et mongolid on mul kuklas kuskil ootel. Tuttav

hobisepp tegi mulle spetsiaalselt mongoli nooleteravikke ja mul on plaanis soetada ka mongoli konksuga oda, nii et tõepoolest, mongolid on ootel nagu Yellowstone’i kaldera.

Loen siit välja, et kirjutamise ettevalmistuse käigus lähete vahedama tunnetuse saamiseks mingisse ajastusse ka „praktiliselt“ sisse, et tunda omal nahal, kuidas kunagise varustusega tegutseda oli. Kuidas siis erineb jurta Rootsi telgist, AK-4 vibu kasutamisest, kas endiste aegade vaim laskub tõesti peale? Endiste aegade vaim laskub peale ses mõttes, et saab tunnetada keskkonda ja siis vastava valdkonna spetsialistina analüüsida, kuidas kütt või sõjamees sellistes oludes käituks. Jurtas elutsemine mõne päeva jooksul tegi kiiresti selgeks selle ehitise plussid ja miinused ning sellegi, mida peab igapäevastes protseduurides silmas pidama, et majutus toimiks efektiivselt. Kuidas ja kuhu paigutatakse relvad, milline on optimaalne ruumijaotus, kuidas tajun elamuvälist keskkonda ja palju muud, mis annab väga palju juurde detailidele ja detailid on need, mis osutavad, kas kirjanik valdab teemat või mitte. Samas on muidugi oht detailide kirjeldamisse kinni jääda selle määrani, et muu lugu kipub selle alla mattuma. Tuleb teada õigeid vahekordi ning balansseerida põhimaitse ja vürtside piiril.

Viimase teose „Kronošütist“ kirjutasite ulmežanris. Millest selline muutus võrreldes varasemate raamatutega? Tegelikult oli mul üks ulmelugu juba varemgi, aga see on selline mastaap2/2024

RAAmATuARVusTus sem. Ja põhiküsimused isikuvabadustest, põhiväärtustest jms on endiselt kajastatud. Ulme annab asjadele vabamaid raame, ehkki teadusega ei saa ka seal vastuollu minna, füüsikareegleid võib pisut painutada, kuid mitte eirata. Ja kui seda viimast ulmelugu vaadata, siis see on sisult ju samuti ajalooline, ikkagi 40 000 aastat tagasi eksisteeriv lava, millel tegelased etlevad. Ulme aitab üksnes luua intriigi ja jõuda soovitud keskkonda.

HAARAV dessAnT

Millised plaanid on edaspidiseks? Uhh ... Üks ulme/fantastika lugu on plaanis ja ajaloolisi lugusid terve pinutäis, hetkel köidab mu meeli konkistadooride lugu, kus taas üks eesti soost mees satub hispaanlastega LääneIndiasse. Selles tuleb meresõitu, varandusi, kõrilõikamisi ja kõike muud, mis ühe tubli ajaloolise seikluslooga kaasas käib, ja loomulikult ka nalja. Ajalooteemal on küpsemas plaan kirjutada ka Rooma leegionäridest, samuti selline lõbus sõdurilugu, millest sedapuhku ugri-mugri tegelane puudub. Praegu olen lõpusirgel ühe Euroopa tüviteksti integreerimisega eestluse konteksti ja seegi on ulme, ehk isegi pisut õudne ja samal ajal riivatu.

Kas see tüvitekst jääb praegu saladuseks? Anglosaksi eepos Beowulf on see, mis siin ikka salatseda. Kui vihjed on liiga peened, siis ei saa inimesed neist aru ja kirjutada üksnes eliitlugemusega inimestele oleks ülbus. Küllap peab raamat olema meelelahutuseks ikka rohkematele kui snoobidele ja kõrgaadlile, kuigi lähitulevik kipub minema keskaegseks ehk raamatuid loevad üksnes mungad kloostrites.

Lõpetuseks: kui mingit teksti kirjutada, võib teda ümber kirjutada ja kohendada pea lõpmatuseni. Millal te tunnete, et üks romaan on valmis kirjutatud? Siis, kui sisetunne ütleb, et rohkem pole selle looga midagi öelda. Isegi kui teksti on lihvitud vähemaks, aga sõnum on edastatud ja jääb üksnes tehniline viimistlemine. See tehniline viimistlemine ongi kõige tüütum, ehkki äärmiselt vajalik. Just selle lõpplihvimise ajal selgineb teadmine, et see tekst on nüüd valmis, lööme selle korralikult õide, piserdame parfüümi peale ja tehtud. Sel ajal võib mõte tegeleda juba uue loo kujundamisega. 62

2/2024

LÄBi AJA

Tamur Kusnets on oma uusimas romaanis „Kronošütist“ jätkamas temale omast temaatikat: eestlane seiklemas erinevates ajaloosündmustes. Kuid erinevalt varasematest ajaloolistest romaanidest on käesolev teos ulmeromaan, sest nii nagu sõjaväeline langevarjur (parašütist) teeb dessandi läbi õhu vaenlase territooriumile, sooritab selles loos ajavarjur ehk kronošütist dessandi läbi aja tundmatusse keskkonda. Tekst: vanemleitnant MATI JÄNES, vabatahtlik autor

javarjuriks on keskealine jahientusiastist ja erusõjaväelane Ragnar Saar, kes, olles just kogenud vanusega kaasa tulevat rusuvat eluraskust, saab ettepaneku minna oma elu suurimale seiklusele. Nimelt soovib üks Saksa päritolu grupeering teda ajas tagasi saata, et võidelda suurkorporatsioonliku ahnusega ning parandada nüüdisinimese tervist, vältides kiviajas meie eellaste segunemist ja pärilike haiguste edasi kandumist tänapäeva. Samas selgub, et sel kavatsusel on ka oma tume külg ning Ragnar peab leidma enda tõe, mida järgida.

Peategelane Ragnar on kusnetslik arhetüüp: kindlate käeliste oskustega ja sitke vaimuga mehisuse etalon. Sellise keskealise ja elult räsida saanud eesti mehe pilgu läbi kajastub loos ülejäänud maailm ning tema arvamused elust ja olust avalduvad sirgjooneliselt teosesisestes allmärkustes. Peategelase kaasa on seekord aga ebakusnetslik, sest tal pole võimalik haarata „armuleekides kämblatäisi kõige sulnimat neiupekki“, nagu said teha varasemad raamatukangelased Tasulemb Vaksamees „Püha Jüri kutsikates“ ja Amalric romaanis „Puud kasvavad kõigile“. Pilkupüüd-

RAAmATuARVusTus

vaks kaunitariks on hoopis sitke ning lihastes neandertali neiu.

formaalse kui intellektuaalse subordinatsiooni“.

Kui esmapilgul tundub, et süžee on ühe hea klassikalise ulmeseiklusromaani standardlahendus, siis Kusnets lisab temaatikale jõulist aktsenti. Romaanis on võetud meie praeguses ühiskonnas paika loksunud tõekspidamised ning need julgete jalahoopidega laiali pillutatud.

Eraldi tuleb esile tõsta kõik jahipidamisega seotud episoodid. Need on raamatus kohati homerosliku epiteetsusega lahti kirjeldatud ning võivad võtta enda alla pikki tekstilõike, tekitades sellega siirast huvi valdkonna vastu ka päriselus.

Teos mõjub ka metatasandil. See loksutab meie seesmisi arvamusi ja sunnib lugejat juurdlema, kas nii üldse tohib kirjutada. Aga kui ei tohi, siis miks? See on ju ulmeromaan. Žanr, milles vastavalt „Eesti keele seletavale sõnaraamatule“ kujutatakse maailma teadlikult ja rõhutatult sellisena, nagu see tegelikkuses ei ole. Niisugune raputus mõjub ergastavalt, aidates vabaneda eelarvamustest ning pannes mõtisklema konteksti või selle puudumise olulisuse üle. Lisaks võib see tekitada sisekaemust: mis siinkirjutatus mind segab? Ja miks? On aru saada, et Tamur Kusnets on kirjutamist nautinud ning lasknud oma fantaasial koos isikupära ja elukogemustega avalduda. Raamat sisaldab külluslikult mängleva sõnaseadmisoskusega meeldejäävaid tekstilõike. Näidetena võib tuua järgnevat: „[relva] ümberlaadimise lubrikeeritud-ihar metalne helijada“, „Dr Mor vaatas talle otsa tüüpilise alluvusprobleemiga sõduri tuima näoga“ või „[sellega patrullivanem] taastas otsekohe nii

Tamur Kusnets 576 lehekülge Lummur

Raamatut lugedes võis tajuda, kuidas kiviaja detailide saavutamiseks oli autor ära teinud muljetavaldava uurimistöö. Lisaks oli huvitav jälgida keele ja terminite arengut. Näiteks kuidas võib üks kiviaja inimestele tundmatu läänemeresoome lihtne fraas „see on kamm“ hakata teises kultuuris elama oma tähendusega elu. See annab alust toredateks mõtisklusteks, kuidas onomatopoeetika ja keelte-kultuuride kokkupõrked on inimese lingvistilist arengut ajavoogude kestel tagant tõuganud. Sellest hoolimata on Kusnets on oma ulmeloos võtnud sõjaväelaslikult pragmatistliku lähenemise ka tegelaskujudele. Kõik karakterid lähtuvad maalähedasest talupojamõistusest. Nii pole alahinnatud kromanjoonide oskusi teha nahatööd ning visatakse kinnas nende romantistlikult metslaslikule portreteerimisele. Raamatus on nad küll metsikud, aga samas ikkagi inimesed. Mitte niivõrd vähem arenenud, kuivõrd need, kes peavad hakkama saama vähema tehnoloogiaga. Samast vaatest lähtudes torkab autor ka enne Ragnarit minevikku saadetud kaasaegseid, kes vormilt olid märulikangelased, sisult aga karmis kliimas oskamatud. Maalähedane Ragnar Saar aga tõestab oma olemusega, mis on raskuste ületamisel kõige olulisem: vaimne sitkus ning seitsmekordne tahe ette planeerida ja tööd teha.

LUMMUR

Selline ajalooliselt välja kujunenud heade-halbade tegelaste tüpaažide segipaiskamine on iseenesest väga väljakutsuv idee. Peaaegu et platonlik: halb on oma olemuselt halb, pole oluline, mis rahvuses ta avaldub. Radikaliseerumine, oma hüve tagaajamine võib avalduda kus iganes.

„KRONOŠÜTIST“

Vormiliselt on raamatu lõpus heaks lisaks Ragnar Saare tehtud „dokumentaalpildid“ kiviajast, mis annavad sisule juurde tõepärasust. Negatiivselt torkab aga silma keeletoimetus, mis on pinnapealne, mitmes kohas esineb nii grammatika- kui õigekirjavigu. Seda isegi määral, mis hakkab pikapeale lugemist segama. Samuti korduvad osad allmärkused. Kokkuvõtvalt aga on „Kronošütist“ tugeva eeltöö ning naudinguga kirja pandud ulmeseiklusromaan. See rikastab lugeja silmaringi paleoliitikumist ning sisaldab fantaasiarikast tekstikeelt. Lugejad, kel on eelnev kokkupuude jõustruktuurides teenimise või jahindusega, võivad leida raamatust rohkeid nüansse ja alltekste. Siinkohal ei pea vast mainimagi, et kindlasti pakub teos mõtteainest ja värvi igale raamatusõbrale.

2/2024

FiLmiARVusTus

ei sAA me LÄBi PiTKATA Pisikesest peast on meil kõigil unistused. Kes tahab saada lenduriks, kes metsavahiks, mõni hulljulgem koguni viiuldajaks või klaverihäälestajaks. Johan Pitka, kelle lapseea lähim seos merega oli pudelisse pistetud laevamudel, tahtis saada meremeheks. Ja kohe nii tahtis, et sai admiraliks. Sai admiraliks ja hiljem kogunisti legendiks. Äsja valminud dokumentaal „Pitka legend“, Ain Mäeotsa tehtud, võtab tükiviisi lahti põneva elulooga admirali käekäigu ja paneb selle filmiformaadis kokku tagasi. Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

ärske dokk jälgib Pitka käekäiku lapseeast kuni selle kõige viimase lõpuni. Seda kõike napi tunnikese vältel. Eks ta omajagu kunsttükk ole nii kireva elulooga mehe saatus viisakal moel nii lühikese aja sisse pressida, sest palju on ju vaja öelda, näidata, ära seletada! Siinjuures on oht kukkuda pikalt heietama, mille tulemuseks on mitmetunnine eepos, mida keegi vaadata ei jaksa. On suurepärane, kui miski ajaline piirang on ette nähtud. Sõnad legend ja legendaarne on tänane meedia muidugi hirmsasti ära lörtsinud. Üheksa legendi viiest, kes figureerivad eriti seltskondlikes väljaannetes, on nii legendaarsed, et päev pärast mainimist ei mäleta legendist keegi ööd ega mütsi. Sõna on väärkoheldud, sellega on inetult ümber käidud. Ent kui nüüd pilguks värvilisem kirjavara

2/2024

Sestap tuleb selline dokumentaal teha hästi sobiv. Arhiivimaterjal peab olema sobiv, juurde lavastatud episoodid elust enesest peavad olema sobivad, näitlejad ja mehise häälega pealelugemine peab olema sobiv, värvid peab keerama luitunuks, siis on õige. Ja sobivaks tema on saanud.

täiesti uut suunda, mis dokumentaali vaatajale kõigiti söödav tunduks. Mida siis näha saab? Arhiivikaadrid ja fotod vaheldumisi lavastatud lõigukestega, sekka kenasid animeeritud joonistusi. Joonistustest ei saanudki niiväga aru, et mis puhul, mis eesmärgil. Kas oli siin Pitkaga miski seos? Hästi ei mäleta, aga film kunstiandest justkui vaikis. Ju siis olid nood joonistused vajalikud selleks, et oleks vaheldust ja ilus vaadata. Uus-Meremaal tehti kord terve dokumentaal multifilmi formaadis valmis ja sai hea küll. Pihusolevas filmis ei ole animatsioonil küll pearoll, aga see näeb hea välja ja loob meeleolu, atmosfääri. Muidu olekski kõik sirgjooneline ja lihtne nagu poenimekiri.

Film on kena väljakujunenud raamistikus jutustatud lugu. Vormiliselt ei midagi üllatavat, sisse töötanud ja ennast tõestanud jutustus. Kui nüüd järele mõelda, siis ega olegi silmapiiril

Ja kui juba on kaasatud näitlejad, siis tuleb taasluua mõned episoodid kõnealusel teemal. Siin on see koht, kus hea režissöör saab pädeva valikuga lasta filmil kõnelda just nii, et tulemus

unustada ja mõelda sõna algupärasele tähendusele, siis admiral Pitka kohta kannatab sõna legendaarne igati auga pruukida. Põhimõtteliselt on tegemist mehega number kaks kohe Kalevipoja järel. Ja erinevalt Kalevipojast, kes aeg-ajalt päris ränkade sõgedustega hakkama sai, tegi Pitka oma eluajal ikkagi mõistlikke asju.

FiLmiARVusTus

saaks hea. Mäeots on valiku teinud. Juurde lavastatud lõigud sisaldavad nii mõnigi kord toredat huumorit. Üks ägedamaid oli episood, kus nokitsetakse esimese kodumaise soomusauto kallal. Kõik oleks justkui kena, aga näe, üks vajaline kruvi, mis kõiki teisi kruve paigas hoiab, on küljest ära. Lõpeb kõik muidugi õnnelikult ja Pitka keerab kruvi oma käega paika. Samuti on väga positiivne, et kohe alguses paelub tulevast admirali laev, mitte pudel. Väga suurepärane, et vastupidi ei läinud. Aga siis poleks see ilmselt enam see lugu. Mainimist väärt on ka lõik, kus Pitkal tuleb välismaalastele selgitada, misasjad need eestlased sihukesed on. Seda huumorit saab mõistagi teha tänapäevalgi, kui kodumaalt piisavalt kaugele reisida. Ajalugu on uuritud priskelt, ja kui otsustada lõputiitrites mainitud allikate loetelu põhjal, siis koguni

väga põhjalikult. Oleks ka ütlemata piinlik, kui pärast filmi äravaatamist tuleb keegi kodanik ja ütleb: „Näete, siin ajalooraamatus on kirjakoht, et Pitka kandis elupäevad sinisetriibulisi sokke, aga teie filmis on tal rohelisetriibulised!“ Piinlik ju, kui peaks sedasi juhtuma. Aga ei juhtu! Kodumaist asja on alati keeruline arvustada. Näitlejate, eriti selle seltskonna tõttu, keda „ekstrateks“ või taustanäitlejateks hüütakse. Iseäranis siis, kui on oht kaadris näha tuttavaid nägusid. „Näe, seal tagareas seisab Toits! Aga see seal servas, kes seljaga kaamera poole seisab, näeb välja täitsa nagu Aivar!“ Kaks hõiget ja režissööri kunstiline kontsept purjetab rõõmsalt allavoolu ja alles jääb tuttavatest nägudest nimekirja koostamine. Tuleb sedapuhku ära unustada kõik tuttavad Toitsid, Aivarid ja onu Endlid, kes on end salamahti pildile nihverdanud.

Ekraanil askeldavad tundmatud isikud, keda näeb esmakordselt. Näitlejate koha pealt on režissöör Ain Mäeots teinud hea valiku. Pitkat mängib Karol Kuntsel. Mingil endalegi arusaamata põhjusel olen suutnud ära viilida kõikide lavastuste vaatamisest, kus Karol Kuntsel miski rolli teeb, olgugi et tegemist on suurepärase näitlejaga. Minu viga, mis tulevikus parandamist vajab. Muidu korrutan elupäevade lõpuni, et Artemon ja Artemon. Siin filmis, näe, saab Kuntsel Pitka rolliga hakkama ju küll. Seda ma muidugi ei tea, kui palju Kuntsel rolli jaoks eeltööd tegi, aga nendesamuste ajalooliste isikute mängimine on mõnes mõttes paras peavalu. Ikka ju peab uurima, kuidas kujutatav isik istus või astus või mis kombel rääkis. Kui muidugi pole tegu just Hollywoodi filmiga, kus nii mõnigi kord tundub, et ajaloolist isikut võib kehastada, kuidas 2/2024

FiLmiARVusTus

jumal juhatab. Peaasi, et endale äge tunduks. Näitlejaid on peale Kuntseli ja Malmsteni ju veel, ikka tuntumaid ja natuke vähem tuntumaid. Indrek Taalmaa näiteks, Raivo E. Tamm, Rein Pakk jne.

„PITKA LEGEND“

Osades: Karol Kuntsel, Maria Annus, Indrek Taalmaa, Ronald Mäeots, Mait Malmsten Lavastanud: Ain Mäeots 50 minutit Tuuledraakon Film

Üldises plaanis on film kenasti välja tulnud. Igav ei olnud, polnud vaja otsitud põhjusel kusagile asja teha, söögipoolist tooma, päikeseloojangut imetlema või midagi. Võis rahumeeli vaadata ja hea oli vaadata. Eks seda mõtet on saanud varemgi väljendada, aga selline ajalooline ekskurss riigi jaoks olulise mehe käekäiku on vajalik. Ja kui filmi stiil on kõigiti väljapeetud, siis seda enam. Kord püüdsin vaadata vist Malaisia või Filipiinide või mõne teise piisavalt kauge maa filmi ühest kohalikust kindralist või oli ta mõni teine asjamees, sõjaväelane igatahes – no ei kannatanud poole pealegi, juba oli küllalt. Ühest küljest hirmlääge, teisest küljest oli kujutatud kindralist saanud midagi Supermani taolist, keda ei võta ei ussi- ega püssirohi. Mitte lihtsalt üle võlli, vaid midagi kaugelt enamat. Pitka legend seevastu kuskil kõrgustes ei hõlju, vaid on mõnusalt asjalik. Ajaloohuvilistele võib kindlasti soovitada. Soojalt. Muidu ma kipun siin filmidele teostuse eest punkte andma, aga seekord mitte. Parem minge vaadake ja otsustage ise. Nii kord juba on, et ei saa me läbi Lätita ega saa me läbi Pitkata, kui ajaloo peale mõelda.

2/2024

TUULEDRAAKON FILM

Filmi näitlejate nimekirja vaadates tuli meelde üks põnev seik. See oli vististi Indrek Ojari, kes huumoriga pooleks kaebas, et tal pole mõtet filmirollile kandideerida, Malmsten saab selle alati ja tema ei saa. Eks ta naljaga öeldud oli, aga palun, Malmsten on filmis nagu viis kopikat, kas Ojari on? Ei ole. No vaat.

AASTATELLIMUS ALLA KOLME EURO!

KAITSE KODU! KAITSELIIDU AJAKIRI VAATA LISAINFOT: WWW.FACEBOOK.COM/KAITSEKODU

CQT™ STEINER e-Optics Close Quarters Thermal on Clear View Thermal tehnoloogial põhinev läbivavatega termosihik, mis annab otsevaate tegelikule maailmale termokaamera ülekattega. Mõeldud kasutamiseks eelkõige linnalahingutes.

Kaitse Kodu! nr 2 2024. a

Articles inside

EI SAA ME LÄBI PITKATA

HAARAV DESSANT LÄBI AJA

TAMUR KUSNETS ÜLETAB ENNAST PIIRE KAUGEMALE LÜKATES

7000 AASTAT SÕJAAJALUGU MALTAL

KUIDAS KORRALDADA NOORTELAAGRIT - TEOORIA JA PRAKTIKA

JÄGALA RÜHM - TÕENÄOLISELT KÕIGE KARMIMAD KOTKAD

EHITAME KOOS ESIMEST SAMMAST

ŽGUTT - PANE JA UNUSTA? EI!

KUIDAS ROIGASTEST RÄÄTSAD VALMISTADA

KUIDAS SÜÜA HAMASI SUPPI?

LAHING MOLDOVA PÄRAST TULEB VEEL 2024. AASTAL

EKSKAVAATOR WANAPAGAN TEEB UKRAINAS ÄRA PAARISAJA MEHE TÖÖ

EHITADES KUULIKINDLAT LASKEOSKUST

GRANAADIHEITJA M203: LIHTNE, AGA TÕHUS

VÕITLUSGRUPP - KAITSELIIDU TERAVIKU TIPP

KONTORITARBED KUI VÕITLUSVAHENDID EHK STAABIOHVITSERI KURSUS

KAITSELIIT TUNNUSTAS AASTA PARIMAID VABATAHTLIKKE

TARTU AKADEEMILINE MALEVKOND ELAB, KASVAB JA ÕITSEB

ÜLEMVEEBEL ANDRI HARKMANNI SÕNAKAS TEEKOND SÕJAVÄELISTE JUHTIDE ÕPETAJANA

SÄRA STHELLA TOHV - MITMEL RINDEL NOORTEGA