raamatuarvustus
TAMUR KUSNETS ÜLETAB ENNAST PIIRE KAUGEMALE LÜKATES
Tamur Kusnets on tegevväelane ja kaitseliitlane, auastmelt kolonelleitnant. Ta on olnud mitukümmend aastat ohvitser. Selle kõrval ka kirjanik. Tekst: vanemleitnant MATI JÄNES, vabatahtlik autor
Teie esimene romaan „Hundipäikese aeg: metsiku jahi algus“ ilmus aastal 2008 ja värskeim, „Kronošütist“, 2022. aasta lõpus. Kokku on teilt siiani ilmunud kuus teost. On teada, et kaitseväelane ollakse 24/7, lisaks on teil nelja pojaga pere ja muud hobid, kuid sellegipoolest olete leidnud aega, et luua sadu lehekülgi ilukirjanduslikku teksti. Mis on see ajend või sisemine tung, mis on kannustanud kirjutama ajaloolisi romaane? Ajalugu on mulle alati meeldinud, seega valdkond on enam-vähem kindel. Ajendiks on omal ajal olnud pigem sedalaadi kirjanduse puudumine. Nõukogude kirjandus ei idealiseerinud indiviidi vaprust ega domineerimist, üldse individualismi kui sellist; kõik oli suunatud kollektivismi kiitmisele. Isegi kui erakordne kangelane esile kerkis, suri ta kangelaslikult kollektiivi huvides. Tahtsin kirjutada kangelastest ja tublidest üksikisikutest, sest sellist kirjandust omal ajal lihtsalt ei
58
2/2024
avaldatud. Ühesõnaga tahtsin iseendale raamatuid kirjutada, kui nii tohib öelda. Lisaks ei olnud eriti kirjandust, mis kirjeldanuks väga naturalistlikult sõjapidamist, igasugune lähikontaktide bioloogia jäeti häguseks ning see oli igav. Aeg, millal kirjutada? Omal ajal kadetina, enne seda tööl öises valves vms. Ka tänasel ajal, kui olen näiteks roteeritud teise linna (Paldiskisse) ja õhtul ootab kasarmukoht KV renoveeritud kortermajas: mida selle ajaga siis ette võtta? Mõistlikum on kirjutada kui linna peale õlut jooma minna.
Teie romaanid on ajaloolised seiklusjutud: alates antiikaja Suurest rahvasterändest kuni kesk- ja uusajani. Kuigi viimase teose sündmustik leiab aset eelajaloolises ajas, on selleski kujutatud eluolu võimalikult loomutruult. Mis on teid inspireerinud üht või teist lugu ette võtma ja kui palju eeltööd te tavaliselt
teete romaani ajalootruuks kujutamiseks? Mind inspireerivad kivistunud arusaamad ja inimeste ühekülgsed hinnangud komplekssetele nähtustele. Näideteks ongi minu viimased romaanid, kus Jüriöö ülestõusu näidatakse hoopis uue nurga alt või kus Vlad Teivastaja oli oma rahva jaoks tegelikult kangelane, ja seda ta oligi, lisaks veel osav väepealik. „Kronošütistiga“ ma mitte ei tallanud, vaid tantsisin ühiskondlike liberaalsete dogmade otsas; kus iganes sai pehmetele pseudoväärtustele sülitada, sinna ma sülitasin ja igale herilasepesale panin jalaga ühe võmmu. Nii et jah, mind inspireerivad sündmused, kus hea ja halva rollid on väheharitud inimeste meeltes kivistunud ning siis näitan ma neid hoopis uues valguses. Enda kaitseks võin öelda, et ma ei lähe ajalooliste faktidega vastuollu ja valetama ei hakka. Eeltöö käigus (eeltöö maht on tavaliselt tohutu) saab üsna selgeks, millest lugu räägib ja kuidas mingi justkui ilmselge
