KAITSELIIDU ÜLEM KINDRALMAJOR ILMAR TAMM: ENERGIA TULEB SUUNATA SELLELE, ET ASJAD SAAKS TEHTUD PAREMINI

KAITSELIIDU ÜLEM KINDRALMAJOR ILMAR TAMM: ENERGIA TULEB SUUNATA SELLELE, ET ASJAD SAAKS TEHTUD PAREMINI

2023. aasta detsembri keskpaigas Vabaduse väljakul peetud tseremoonial andis kindralmajor Riho Ühtegi Kaitseliidu lipu ja juhtimise üle kindralmajor Ilmar Tammele.

Tekst: KARRI KAAS, Kaitse Kodu! peatoimetaja; ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Kaitse Kodu! toimetus sai vahetult enne võidupüha kindralmajor Tammega kokku, et rääkida Kaitseliidust – organisatsiooni eilsest, tänasest ja homsest päevast.

Karri Kaas: Te aitasite suunata Kaitseliidu arengut peastaabi ülemana aastatel 2013–2018 ning olete alates 2023. aasta lõpust Kaitseliidu ülemana tüüri juures tagasi. Kuidas on organisatsioon teie silmis muutunud selle aja jooksul, mil teenistus teid mujale viis?

„Kui hästi lühidalt kokku võtta, siis massiivselt. Sõna otseses mõttes. Kui ma toona peastaabi ülem olin, seadis riigikaitse pikaajaline arengukava sihiks, et aastaks 2026 jõuab Kaitseliidu tegevliikmete arv 30 000 piirile. Aga meid on juba täna üle 30 000. Millest see tingitud on? Juba 2014. aasta Krimmi annekteerimine tõi kaasa järsu hüppe liikmeskonna kasvus. Eestlastel on selge ohutaju ja kui lähipiirkonnas on miski liikumas musta stsenaariumi suunas, hakkab nagu kuues meel tööle: vaadatakse endale otsa ja küsitakse, mida mina peaksin tegema. Seda need numbrid indikeerivadki. Kui pingeline olukord muutub uueks normaalsuseks, siis niiöelda harjutakse ära ja liikmeskonna kasv stabiliseerub.

Kerime nüüd ajas aastapäevad tagasi ning tuletame meelde, et ussisõdalaste toel on maakaitse kahekordistunud. Jah, ühed ütlevad küll, et ussisõdalased on reservväelased ja neil pole Kaitseliiduga mingit pistmist, aga põhimõtteliselt on kogu nende väljaõppe edaspidine organiseerimine, selle toetus ja logistika, juhtimise vastutus langenud Kaitseliidu õlule. Sellegipoolest ei ole lisandunud mingit põhjust võitlejaid alahinnata või automaatselt eeldada, et kõik peaksid liituma Kaitseliiduga. Vaatamata suurele muutusele lühikese perioodi jooksul annab ussisõdalaste süsteemne lõimimine plaanidesse ja väljaõppesse tervikuna käegakatsutavat kasu riigi kaitsevõime parendamisel.

Kaitseliit sai praktilise kogemuse COVIDi perioodist, mis oli ootamatu laiaulatusliku tsiviilkriisi musternäide. Kindlasti andis see tunnistust sellest, et Kaitseliit on palju laiem kui ainult sõjaline organisatsioon. Koroonakriisis saadud õppetundide põhjal saame öelda, et oleme võimelised nii toetama kui ka abi pakkuma ning oleme tõsiseltvõetavad partnerid tsiviilkriiside ohjamisel ja lahendamisel.

Küll aga võib öelda, et alates 2022. aasta veebruarist, kui algas Venemaa laiaulatuslik invasioon Ukraina vastu, on tempo olnud tõusvas joones ja intensiivne. Mõnes mõttes tegutseme läbipõlemise piiri peal. Samas ei ole see pinge ligilähedanegi sellele, mida näeme Ukrainas, rindel, kus võitlejad langevad. Seetõttu tuleb edasi pingutada, anda oma panus Ukraina võidu toetuseks ja samal ajal süsteemselt tegeleda enda kaitsevõime parendamisega.

Õnneks on ka liitlased hakanud aru saama, kes on meie idanaaber ja kuidas nad riigipiire väevõimuga jagavad. Kümmekond aastat tagasi peeti meid paranoilisteks, kui tagusime järjekindalt Venemaa ohu trummi, kuulda meid väga ei võetud. Mõeldi, et Vene poolega saab soodsalt äri ajada ja see muudab riskid, mis on oma olemuselt eksistentsiaalsed, ebatõenäolisteks. Nüüd on retoorika Venemaa sõnade ja käitumise kohta kardinaalselt muutunud ja teistpidi viinud ka arusaamiseni, et valdav osa Euroopa kaitsetööstusest ja võimearendustest on keskendunud mittekonventsionaalsele ohule ning Ukraina toetuseks ja enda võimete tugevdamiseks vajaliku sõjalise abi mahtude valguses ei jõuta tempoga kaasas käia. Vaatamata sellele, et nii NATOs kui ka Euroopas on raharessurssi, mida kaitsetööstusesse investeerida.

Üks asi, mis eelnevaga haakub ja millega me ka ise ajaliselt jännis oleme, on kodumaise kaitsetööstuse võimete arendused. Ühest küljest me ei suuda anda väga selgeid signaale ja garantiisid, et need lähevad kiiresti käima. Teisalt nendime, et meil ei ole nii palju aega, et oodata kodumaise kaitsetööstuse võimaluste tekkimist. Arusaadavalt on rahalise toetuse võimalustel piirid, kuid näiteks kaitsetööstuspargi loomisega kaasnev bürokraatia ja administratiivne protsess, mis võtab aega kaks ja pool või kolm aastat, ei aita ju ajaprobleemi lahendada.

Seetõttu tuleb otsida vahepealseid ad hoc variante. Ja siin on positiivseid näiteid Kaitseväe ja erasektoriga koostöös tehtud eksperimenteerimistest, kuhu kaitseliitlasi on kaasatud. Testime näiteks lahendusi FPV droonidega, mida on pakutud vahetu abina ukrainlastele. Sealt saadav tagasiside on kiire ja aitab toodet veelgi parendada. Sisuliselt aitab see protsess hinnata, kas toode annab meile samasugust võimet ja soovitud efekti ning kas sellesse tasub investeerida. Ühtlasi soosime kohalikku kaitsetööstust ja elavdame natuke majandust.

Siinkohal ei vastanda ma ennast üldse Kaitseväe juhatajale, kellel on õigus, et teatud tüüpi laskemoona või relvastust, mida me ise kohapeal toota ei saa või on seda teha ebamõistlikult kallis, tuleb otsida ja hankida mujalt. Aga mida saaks ise teha ja Eestis toota –arvan, et siin tuleks rauda tules hoida ja katsetada. Isegi kui kusagil ebaõnnestume, ei ole see läbikukkumine, kui sellest on võimalik õppida ja leida toimiv lahendus.“

KK: Mainisite, et Kaitseliidul seisavad ees suured väljakutsed. Millised need on?

„Kui tulla tagasi numbrite juurde ja panna need perspektiivi, siis ussisõdalasi on umbes 10 000. Meie enda panus maakaitsesse on teine 10 000 ja mõlemad kokku moodustavad ligi poole kogu sõjaaja koosseisust. Näen, et meie kõige suurem riskikoht on praegu juhtide põud. Pole mõtet küsida, kuidas see on tekkinud, ega seda kellelegi ette heita. See on fakt, sellega tuleb tegeleda ning teha seda hoopis teise kiirusega.

Samas ei saa me ka Kaitseliidu koolile panna liiga suuri ootusi ega asjatult suurt pinget ning loota, et kool teeb lühikese ajaga imet. Küll aga arvan, et see, mida kool saab edaspidi tagada ja tagabki, on kontroll kvaliteedistan­dardite üle. Kuid läbiviimise tasandi peame paratamatult viima ringkondadesse ja malevatesse.

Kui räägime juhipõuast, siis tegelikult meil ei ole puudu mitte inimestest, vaid meil on inimesed, kellel ei ole veel vastavat pädevust. Jah, põhjused on tõenäoliselt nii objektiivsed kui subjektiivsed, aga see ei oma praegu tähtsust. Me peame käima saama nooremallohvitseride kursused (NAK) ja need tuleb läbi viia ringkondades. Selle aasta plaan on käivitada kursused nii Kirde kui Lääne maakaitseringkonnas. Sellega seoses on vaja ümber tõsta rahalisi ressursse, sest osa koolitust ja väljaõpet tuleb sisse osta. Aga samamoodi on instruktoreid palganud Kaitseliidu kool, teisisõnu on olemas inimeste kontaktid, kes seda tööd oskavad ja kellest me teame, et neid saab ajutiselt kaasata.

Kõige suurem kasu, mida ma ringkondades NAKi läbiviimise juures näen, on see, et kursusel osalevad juhid teevad oma harjutusi ja praktikaid koos oma üksustega seal, kus need üksused on määratud tegutsema. Eelnevalt tuleb läbida küll tavapärane teooriaosa, aga põhirõhk saab olema rohkem sellel, kuidas juht oma üksusega ja erinevate ülesannete täideviimisega toime tuleb.

Teine kursus, mida kool on aastaid vedanud, on rühmaülema ja rühmavanema kursus. Meil on ka täna mitmed rühmaülemad ja rühmavanemad, kes ei oma auastet või ei vasta selle nõuetele, kuid on sellele ametikohale juba määratud ja tegutsevad selles rollis. Kohe­kohe on välja tulemas niiöelda eksternõppekava rühmaülemale, mis käivitub juunist ja kestab pool aastat, kuni järgmise aasta jaanuarini. Tingimus on, et kursusele kandideerija peab olema vähemalt kaks aastat olnud seotud oma üksuse juhtimisega. Sellise lähenemise eelis on, et saame kasutada VÕTA programmi ehk kursusele kandideerija senise kogemuse ja tegevused, mida ta on juba teinud, saame kvalifitseerida osana kursuse väljaõppest ega pea alustama teooriaõpet nullist.

Seega võetakse eksternõppesse inimesed, kellel on olemas vähemalt kahe aasta pikkune praktiline tunnetus – lõhn on justkui ninas, kuid midagi jääb nagu vajaka. Seda poolt saame täiendada. Ja lõpuharjutuse peaksid nad samuti tegema ringkondades ja üksustes, kus nad on ametikohale määratud. Loomulikult säilib ka keskhariduse nõue, mis lubab kursuse eduka lõpetaja esitada lipniku või kõrghariduse olemasolul nooremleitnandi auastmele.“

Asso Puidet: Jätkates Kaitseliidu arengu teemal, tõmbame seda pilti natuke laiemaks. Aastal 2017 valmis Kaitseliidu arengukava aastani 2030. Ilmselt tulenevalt sellest, et julgeolekuolukord maailmas on 2017. aastaga võrreldes diametraalselt muutunud, ootab Kaitseliidu keskkogu nüüd kinnitust Kaitseliidu arengukavale aastani 2035. Seega on järgmine käik sisse lükatud. Mis on uue arengukava põhilised erinevused või täiendused võrreldes praegu kehtivaga ja kuidas need mõjutavad vabatahtlikke kaitseliitlasi?

„Päris aus vastus on nii ja naa. Ilmselt olen mina süüdi selles, et arengukava ära ei kinnitatud. Minu üks etteheide arengukavale 2035 oli see, et kuni aastani 2030 on konkreetne arusaam, mida me tahame teha ja saavutada. Kõik, mis tuleb pärast 2030, on pisut spekulatiivne. Kas läheb nii või ei lähe? See ei tähenda, et me ei saa kirja panna, kuhu suunas tahame liikuda.

Samas olen öelnud, et võib­olla tuleb meil aastatel 2027–2028 teha uus nii­öelda sisekaemus ja uuesti üle täpsustada, mida me 2030. aastast edasi oleme valmis tegema. Milline on meie liikmeskonna seisukord. Milline on regiooni üldine ohupilt. Kas selleks ajaks on sõda Ukrainas läbi või ei ole. Täna on seda väga raske öelda, kuid arengukava mõistes on kahe­kolme aasta pärast laual uued tegurid, mida tuleb hinnata.

Siiski, üks valdkond, mida ma pean väga oluliseks, kuigi ma ei ole sada protsenti kindel, et see saab olema 2035. aasta arengukavas selgelt defineeritud, on eesmärgid, mida meie organisatsiooni arengus näeb meie järelkasv ehk noored. Olen noortele rõhutanud, et 2035. aastal olete teie selles rollis, kus te ei ole enam noored. Teie olete need, kes peavad otsuseid vastu võtma. Teie olete need, kes peavad organisatsiooni arengut edasi viima.

Minu arvates peaks noorte arengukava olema rohkem seotud sellega, mida Kaitseliit tahab aastaks 2035 saavutada, mistõttu panustaksin arengukava uuenduse või sisu poole pealt osaliselt sellele, mida me tahame ja kuidas näeme, et noored soovivad Kaitseliidu arengut suunata ja mõjutada. Ma ei arva, et see kuidagi ohustaks Kaitseliidu traditsioone ja ajalugu. Anda noortele võimalus tuleviku peale mõelda ei tähenda traditsioonide ja väärtuste murdmist või väänamist. Ma ei arva, et kõike seda, mida inimesed seni Kaitseliidus väärtuslikuks on pidanud, on vaja üleöö muuta.“

AP: Seega teie ei ole see mees, kes tuleb lammutab kõik laiali ja paneb oma käe järgi uuesti kokku?

„Ma ei näe nagu endal sellist rolli ega taha kuidagi sellist silti otsaette saada. Küll aga peame aastatel 2027–2028 või natuke hiljem hakkama vaatama, mis me pärast 2030. aastat teeme. Usun, et selleks ajaks oleme palju targemad, meil on õnnestunud ussisõdalased välja õpetada ja lõimida ühtseks terviklikuks maakaitseks. Äkki oleme suutnud teha rohkematki, sest ussisõdalased on samamoodi oluline osa ühiskonnast, kes aitavad meil lahendada erinevaid kriisi­ ja sõjaolukordi. Vahest on meil midagi õppida ja mõelda selle kohta, kuidas saada malevkondi tugevamaks, kas saame reservväelastega kuidagi parandada meie äärealade olukorda. Vähemalt valmiduse mõttes, et millist abi meilt oodatakse, mis mahus oodatakse toetust päästeametile­politseile või milliste üksustega hakkame kaitsma Eesti riigipiiri esimesest sentimeetrist. Küsimusi on piisavalt ja äärealad on juba täna teatud määral nutuses olukorras. Liikmeskonna kasv on seal ammendunud. Inimesed on erinevatel põhjustel lahkunud ja kohapeale jäänud elanike keskmine vanus kasvab, mis esitab jätkusuutlikkuse väljakutse: kuidas pikemas vaates tagada oma liikmeskonnaga vajalikku valmidust?

Ussisõdalastest rääkides, kui lähtuda ringkonnapõhiselt, siis ringkondi on meil neli ja lihtne matemaatika ütleb, et iga aasta peab neljandik võitlejaid tulema täiendõppesse. Aga eks siin terendab seesama mure, et mehed ei lähe aastatega nooremaks, vaid jäävad vanemaks. Ja nende väljavahetamiseks peame vaatama kaitseväeteenistuse läbinud värskema reservi poole.

Mina näen selles positiivset võimalust. Täna on ajateenistuse läbinud reservväelane, kel on näiteks jalaväe väljaõpe, kolm aastat nii­öelda kuumas reservis ja selle aja jooksul kutsutakse teda reservõppekogunemistele tihedamalt, see periood on tal intensiivsem. Pärast kolmandat aastat kiirreageerimise staatus muutub ja reservväelast saab ümber määrata maakaitsesse. Aga ta on siis veel alla 30 aasta vana. Põhimõtteliselt need teadmised ja oskused, mida ta on saanud ajateenistuses ja reservõppekogunemistel, kordamist ei vaja. Kui ta on läbinud tankitõrje või miinipilduja väljaõppe, siis sellise pagasiga meest on meil tunduvalt lihtsam määrata vastavale ametikohale maakaitse koosseisus. Arenemas on droonitõrje – teadupärast katsetame praegu mobiilsete droonitõrjemeeskondadega, millel näen suurt potentsiaali. Nad peaksid olema maakaitse üks osa, sest maakaitsena katame tervet Eestit ja Ukraina sõja kogemusele tuginedes on mobiilse droonitõrje võime kihilise õhukaitse osana akuutne ja tõhus Shahedi/Gerani tüüpi droonide vastu. See on ka rahalises mõttes üks odavamaid investeeringuid, mida me suudame ülal pidada ja ka välja õpetada. Droonitõrjemeeskondade komplekteerimisel saame teha paindlikke valikuid, kas õpetada sinna ussisõdalased või seal, kus meil on piisavalt liikmeskonda, saavad seda rolli täita kaitseliitlased.“

AP: Kolm aastat tagasi ei rääkinud veel keegi droonitõrjest, nüüd on see väga teravalt pildil. Kas see on üks nendest õpikohtadest, mida oleme saanud Ukraina sõjast ja mis määrab ka meie väljaõpet ja arengut?

„Absoluutselt, ja ma väidan, et mitte ainult droonitõrjes, vaid laiemalt drooninduse arendamises ja väljaõppes tuleb julgelt riske võtta. Kaitseliidule eraldatud eelarvelistes vahendites droonide soetamiseks väga palju ressurssi ei ole, kuid see ei tähenda, et vabatahtlikud ise sellesse ei panustaks. Kindlasti oleks see iseendale jalga laskmine, kui me vahendite puudumise tõttu drooniväljaõpet ei käivitaks. Väljaõppe skoopi laiendaksin noortele. Me peame kaasama noori droonindusse kasvõi huvi korras. Nad peavad kätte saama praktilise tunnetuse ning mängu kaudu õppima lihtsamaid vahendeid kokku panema. Ning kui see droon lõpuks ka lendab ja noor suudab sellega opereerida, siis õpitud oskused ei kao kuhugi. See on natuke nagu jalgrattasõiduoskus. Droonindust väljaõppesse rohkem sisse tuues ei pea droonide kasutusotstarvet piiritlema. Sõltuvalt vahenditest saab odavate droonidega õpetada baasoskusi, sealt edasi võtta suund vaatlusdroonidele, FPV ründedroonidele või täiendava kaudtule võimele droonidega. Üksuse tasandil annab väljaõpe kasuteguri ka seal, kus on vaja vaatlusdroonidega enda positsioonide maskeeritust või pettepositsioonide tõepärasust hinnata.

Igatahes, droonid tulevad. Ja nende puhul on näha, et areng on kiire ja koos kodumaise kaitsetööstusega eksperimenteerimisvalikuid jätkub. Ma ei ole täheldanud ühegi erafirma vastuseisu sellele, et Kaitseliidu üksust mingil moel nende toodangu katsetamistegevusse kaasata. Arvan, et droonindus toob Kaitseliidu vaates tõesti palju uut ja saab osaks meie varustusest ja väljaõppest.“

KK: Sõjalised eksperdid on öelnud, et käimasolevad konfliktid, nagu sõda Ukrainas või Iisraeli vastasseis Iraani mehitatud islamirühmitustega, on sõja olemust muutnud. Droonidest juba rääkisime, aga millele veel peaksime oma väljaõppes rohkem rõhku panema?

„Kas ikka on muutnud? Pigem on hirmutav tõde, et meie vastase juures ei olegi midagi muutunud. Endiselt üritatakse eesmärke saavutada toore inimmassi ja tulejõuga.

Aga on paar mõtet, milles pole olemuselt midagi uut, kuid mis on siiski olulised, et neile väljaõppes tähelepanu pöörata.

Esiteks, see veendumus, et öisel ajal on suurem tegevusvabadus toimetada ja vastasel raskem meid avastada, enam ei päde. Igasugune soojusjälg on muutunud termokaamerate abil hõlpsasti avastatavaks. Vastase tuleavamiskiirus pärast sihtmärgi avastamist ja määratlemist on Ukraina sõja näitel mitu korda paranenud sõltumata sellest, kas on öö või päev. Seega saab väljaõppe osaks olema oskus kasutada öövaatlusseadmeid ja termokaameraid silmadena ning öistes tingimustes tulejuhtimiseks. Samuti tuleb tekitada rutiin, et termokaamera võimega droonid on osa kontrollimeetmest, veendumaks, et me ei ole kergelt leitavad ega lihtne märklaud vastase kaudtulelöökidele.

Teiseks peab rohkem rõhku panema meditsiinivõimele. Ukraina sõja põhjal on näha, et „kuldset tundi“ haavatute lahinguväljalt äratoimetamiseks on väga raske saada. See, kui palju haavatuid tuleb võitlusvõimelisena tagasi, on otseselt seotud sellega, kui kiiresti suudame inimesed lahinguväljalt evakueerida ja neile meditsiiniabi anda. Praktiliselt nõuab see meditsiinivarustust ja hästi toimivat väljaõpet jao ja üksikvõitleja tasandilt alates. „Kuldse tunni“ mõistes hakkab rolli mängima ka see, kas evakueerimist saab kuidagi tõhustada. Kui muidu oleme rääkinud mehitamata õhuvahenditest, kas peaksime nüüd mõtlema ka maismaasõidukite ümberehitamisele, et nendega oleks võimalik distantsilt opereerida ja haavatuid organiseeritult ära tuua väiksema inimressurssiga? Ka üks algselt Eesti kapitaliga ettevõte on teinud mehitamata maismaasõiduki, kuid hinnalt on nende lahendus liiga kallis ja akutoitel elektrimootori asemel eelistaksin mina bensiinimootoril põhinevat ja lihtsalt remonditavat platvormi. Tegelikult on mehed Viljandi kandis sellise prototüübi valmis teinud.

Mis puudutab Iisraeli­-Hamasi vahelist sõda, siis teadupärast on ka neil reservil põhinev armee, kuid nende vastane on ebakonventsionaalne ehk terrorirühmitus. Võib ju küsida, kas paremini relvastatud ja väljaõpetatud reservvägi on moraalselt terrorirühmitusest üle. Kindral Merilo on rääkinud, et me peame eristama kaitsetahet võitlustahtest. Võitlustahe ja selle säilimine tähendab, et kui sa vastasele „silma vaatad“, peavad sul lisaks relvadele olema oskused ja tahe võitlusse astuda. Võitlejale avaldab psühholoogilist mõju sisuliselt juba esimese vastase mahalaskmine või kaasvõitleja hukkumise nägemine ja sellega tuleb toime tulla. Ma arvan, et meil tasuks IisraeliHamasi sõja kontekstis lähemalt uurida, millist psühholoogilist mõju on reservväelased sõjategevuses kogenud ja kuidas sellega on toime tuldud. Alguses arvasid nad, et suudavad selle sõja suhteliselt kiiresti kontrolli alla saada, kui mobiliseerisid Iisraeli armee ajaloos ühe suurima arvu reservväelasi. Ja kaitsetahte mõistes tulid inimesed väga hästi relvile. Küll aga on näha, et sõda kestab endiselt, kuid ma ei oska hinnata, kuidas see päriselt on mõjunud võitlustahtele. Kokkuvõtteks: võitlustahte säilitamine ja moraalne ettevalmistus lahinguks on teemad, millest me vähemalt oma juhtidega peame tõsiselt rääkima.“

AP: Väljaõppest rääkides olete öelnud, et iga kaitseliitlane võiks saada vähemalt viis päeva aastas sõjalist väljaõpet. Kuidas seda saavutada?

„Kui me räägime numbritest, siis praegu on aastaks planeeritud väljaõppepäevade arvud isegi ambitsioonikamad. Võib­olla kohati üritame hüpata üle oma varju. Sest kui arvestame kaitseliitlastele kavandatud väljaõppe mahte nädalavahetustel ja reaalsust, siis peaksime keskenduma sellele, mida saab paremini teha ja kuidas olla ajakasutusel tõhusam. Aga see viis päeva on võetud õppuse Ussisõnad 2023 kogemuse pealt – alla selle ei ole mõtet. Kas üle selle on kõigile vaja –see on mõttekoht.

On tõsiasi, et meil on vaja jätkuvalt anda sõjalist väljaõpet, mõelda läbi situatsioonid ja kokku harjutada nendes kohtades, kus me kriisi ja sõja ajal peame tegutsema. Seda tuleks teha aega võimalikult efektiivselt kasutades, et väljaõppe kasutegur tunduks asjakohane nii sellele, kes väljaõppes osaleb, kui ka sellele, kes väljaõpet peab andma, ja võimaldaks täita ettenähtud ülesanded.

Kui me näiteks üritame teha kõik õppused viiest päevast pikemaks, siis kaasnevad lisaks ressursivajadusele välised mõjud. Majandus kiratseb meil nagunii, inimeste eemalolek põhitöökohast ei tohi tekitada põhjendamatut kadu nende sissetulekus. Oleme tööandjaid üles kutsunud säilitama reservväelastele õppekogunemiste ajaks töötasu ja loomulikult oleme tänulikud järjest kasvava toetuse üle. Sellegipoolest arvan, et reservõppekogunemiste juures on ruumi aja ja tegevuste optimeerimiseks.

Kaitseliitlaste olulisemate õppuste mahtu peame arvestama selliselt, et liikmetele on ringkonniti selgelt määratud, millal on kulminatsioonipunktid väljaõppe eesmärkide hindamiseks. Ja nendeks kulminatsioonipunktideks ei saa minu hinnangul olla ainult sõjalise otstarbega õppused.

Toon näitena ühe Naiskodukaitse toetavatest tegevustest mittesõjalises valdkonnas – kaasumine evakuatsiooni läbiviimisse, mida tuleb harjutada ringkonna tasandil koostöös partneritega. Sügiseks on Lõuna ringkonnas kavandatud õppus Sibul, mis muuhulgas näeb ette evakuatsiooni mastaapsemat läbiharjutamist. Meile öeldakse, et olete päris hulluks läinud – tahate tuhat inimest evakueerida! Aga eesmärk ei ole ainult evakuatsiooniõppus. Õppusel läbi mängitavad tegevused on osa sellest, milleks me peamegi tegema ettevalmistusi koostöös kohaliku omavalitsuse, päästeameti, politsei­ ja piirivalveametiga ja mis loovad tõetruu situatsiooni, mis eelneb kaitsevalmiduse tõstmisele. Tihtipeale oleme oma õppuste stsenaariumiga automaatselt olukorras, kus me juba sõdime, ega anna endale aru, et enne, kui jõutakse sõjani, võib eskalatsioon päris korralikult venida. Sel moel frustreeritakse ja kurnatakse ühiskonda eesmärgiga luua sisepingeid ja konflikte. Rääkimata sellest, et kõigi sõjaaja üksuste valmidus­se viimine hakkab riigi eelarvest sööma suuremas koguses raha.

Sellest perspektiivist lähtudes arvangi, et viis õppusepäeva peavad hõlmama nii mittesõjalisi sihtüksusi kui ka sõjalist poolt, sh ussisõdalasi. Seda on ringkonnapõhiselt üha paremini planeeritud ja korraldatud. Aga, jah, viis päeva sisukat väljaõpet on minu hinnangul absoluutne miinimum.“

KK: Aga kas meil jagub üldse ressursse kõige selle haldamiseks? Mõtlen nii aega, raha kui ka inimesi, arvestades ka seda, kuidas Kaitseliidu liikmeskond kasvab.

„No kui keegi küsiks minu käest, mida ma tahan, siis inimesi ja raha võtaks alati juurde. Aga nagu alati – neist on puudu kõigil ja lahendusi tuleb otsida nendes piirides, mis antakse. See on väljakutse. Seega tuleb fookus seada ressursi kasutamisele. Põhjus, miks ma eespool rääkisin õppustest sellises võtmes, oli see, et kui väljaõppe kulminatsioonipunktina tuua sisse erinevad eskalatsioonid ja olukorrad, mis vajavad kompleksset läbiharjutamist, isegi kui õppus kestab ainult ühe nädalavahetuse, siis ma ei näe probleemi, et meil poleks planeeritud piisavalt raha või me ei saaks hakkama ettenägematute kulude katmisega.

Igapäevase administreerimiskoormusega, laomajanduse ja tingimustega on olukord tunduvalt keerulisem. Kui tavaliselt on kaitseliitlastel ja ka naiskodukaitsjatel esmane mure, et neil ei ole sobivat individuaalvarustust või teatud elemendid on puudu, siis minu vaatevinklist on palju suurem väljakutse, et me oleme jännis ka sellega, mis meil juba olemas on, selle administreerimise, ladustamise ja haldamisega. Inimesi on vähe ja infosüsteemid ei toeta automatiseerimist – iga muudatus nõuab tarbetut käsitööd, et näiteks tegelikku laoseisu adekvaatsena hoida.

Mul ei ole kohe pakkuda head retsepti, aga kui on teada, et sa ei saa juurde kümmet laopidajat, siis tulebki mõelda, mis aitab laopidamist paremaks muuta. Kasvõi erasektorist nõu küsida. Näiteks kuidas toimub Smartpostis pakiteenuse organiseerimine. Jah, me ei pea üle võtma sorteerimisliine jne, sest kaubamahu poolest on nende tööpõld hoopis teine maailm. Aga põhimõtteliselt, kui võtaksime üle need elemendid, mis aitavad automatiseerida varustuse väljastamist ja arvestust, siis võiks suund olla selline, et liikmeskond ise on osa süsteemist ning hoolitseb selle eest, et talle väljastatud individuaalvarustus on infosüsteemis ajakohane ja kui midagi on puudu, saab seda malevast tellida sama lihtsalt nagu e­poest kaupa pakiautomaati.

Endise sideväelasena on minu ootus, et me peame lähiajal käima saama vabatahtlike infoportaali. See võimaldaks anda liikmeskonnale mitu korda rohkem juurdepääsuõigusi infole ja rolle jagada. Kaitseliitlane näeb sealt kõiki allüksuse tegevusi, õppusi või kursusi, kuhu ta saab registreeruda, ja kui ta on näiteks end õppusele kirja pannud, siis ei pea tegema eraldi kuluaruannet, et saada sõidukompensatsiooni. Ja keegi teine ei pea arvestust pidama, mitu inimest väljaõppel osales ja mitu tundi see kestis. Kõiki neid liigutusi ja arvestusi teeme me praegu inimtunde kulutades mitmekordselt, kuid koormuse haldamiseks on inimesi ikka puudu. Kui saame liigutuste arvu vähemaks ja arvestuse infosüsteemi abil kasutajapõhiseks, siis peaks ju olulisemate tegevuste jaoks jääma rohkem ressurssi.

Selleks, et me saaksime vabatahtlikke tõhusamalt kaasata vastutuse jagamisse, tuleb ka neile pakkuda proportsionaalset kompenseerimist koormuse põhjal, olgu siis osakoormuse, töövõtu, tööampsu või käsunduslepinguga. Oleme seda aastaid teinud väljaõppe valdkonnas – räägime siin Kaitseliidu kooli väljaõppest ja instruktoritega ajutiste lepingute sõlmimisest. Sedasama printsiipi võiks rakendada ka valdkondades, kus on teada, et vabatahtlik oleks valmis rohkemaks, kuid ta ei saa lubada, et teeb kõike vabast ajast. Vaba tahte üleekspluateerimise kõige suurem tagasilöök on see, kui inimene on enda vastu aus ja ütleb, et tühjade lubaduste andmise asemel astub ta organisatsioonist parem välja. Jah, ma ei näe, et saaksin hüppeliselt suurendada põhikohaga ametikohti, aga ma vähemalt üritan edaspidi ressurssi ümber jagada, kompenseerimaks osaliselt rahaliselt nende vabatahtlike tööd, kes on võtnud suurema vastutuse ja kohustuse panustada. Ilmselgelt see on ka vabatahtlikele valikute küsimus ega pruugi olla põhiline motivaator, kuid on minu hinnangul täiendava meetmena oluline, et mitte piirduda tänuliku käepigistuse või meenemündiga.“

AP: Nii et kolme V printsiip jääb Kaitseliidus kehtima ja õigustab ennast? Et meil on nende kõrval, kes valmis relv käes teenima, ka võimendajad?

„Absoluutselt! Kui me räägime võimendajatest, siis see, mis kindral Ühtegi sihtüksuste kujul käivitas, on Ussisõnade operatsioonil juba näidanud oma praktilist väärtust. Vaatamata ennustamatule koroonakriisile, mis tervikkontseptsiooni progressi ja arengut pidurdas, saime hindamatu kogemuse tsiviilkriisi toetamisel ja võibolla veel rohkem kõlapinda mõttele, et selles faasis, kus sõjaline tegevus veel ei käi ja peab suutma erinevaid ametkondi toetada, ei ole ilmtingimata vaja relvastatud kaitseliitlast, vaid toetust saab tagada teatud sihtüksustega.

Küll aga on sihtüksustele vaja planeerida ning anda ressurssi ja väljaõpet. Julgen ennustada, et minu ametiajal jätkub tööd sellega kõvasti. Kas me saame kõik sihtüksused valmis? Tõenäoliselt mitte. Kuid loodan, et arengus astume edasi mitu sammu süsteemsemalt.

Siit on paslik jätkata malevkondade juhtimiselementide teemal, mida oleme valitsemisalas käsitlenud, et kinnitada need maakaitse sõjaaja koosseisu.

Me räägime seitsmest sõjaaja ametikohast juhtimiselemendi kohta. Üldine loogika tuleneb Kaitseliidu rahuaja struktuurist, mis alt üles minnes on üksikrühm, kompanii, malevkond ja malev. Kuigi malevkonnad on erineva suurusega ja mõni pealinna malevkond on liikmeskonna arvult suurem kui mõni väiksem malev, ei muuda see juhtimistasandi loogikat.

Idee järgi on tegemist kohaliku, kindla vastutusalaga piiratud juhtimistasandiga, mis loob igapäevase tegevuse kaudu lokaalselt püsikontaktid ja saab ülesande tagada kriisisituatsioonis erinevatele toetusvajadustele jätkusuutlikkuse eeldused. Malevkonna juhtimiselement hakkab lõimima sõjalist ja mittesõjalist poolt: sihtüksusi ja võrgustikke, ussisõdalasi ja maakaitsekompaniisid. See sõltub ringkonnast, tema liikmeskonnast ja sellest, kuidas ringkonnas on planeeritud allüksuste rollijaotus.

Minu hinnangul on meil Kaitseväe juhtkonnaga ühine arusaam, et ringkondadel on erinevad ülesanded, mis osaliselt on seotud geograafilise vastutusala ja ohtudega. Sõjaline kaitsetegevuse kava lähtub paljuski sellest, mis ajaraamis ja millises regioonis mida võiks oodata. Hästi üldistatult saab öelda, et võib­olla läheb ühes ringkonnas põhirõhk puhtalt sellele, kuidas võita lahinguid. Teises ringkonnas aga on ehk vaja palju suuremas mahus keskenduda sellele, kuidas me toetame sisejulgeolekut ja aitame elanikkonda evakueerida.

Pealinn on minu hinnagul eraldi kaasus. Tallinna kui pealinna säilimine ja püsimine on määrava tähtsusega. Meenutagem, et Ukraina sõja puhul on maailma avalikkust jätkuvalt kõnetanud president Zelenskõi jäämine Kiievisse ja riigi juhtimise säilitamine sõjas. See sunnib läbi mõtlema, milliseid kaitse­ ja julgestustegevusi on Tallinnas vaja organiseerida. Paratamatult loob üle 400 000 elanikuga linn kriisisituatsioonis pinnase kõikvõimalikeks diversioonideks, paanikaks ja kaoseks. Sõjategevuse käivitumisel võimendub see risk mitmekordselt. Seetõttu on võtmetähtsusega erinevate jõuametkondade koostöö ja tegevuste planeerimine, et tagada juhtimise selgus, kes toetab keda.

KK: Paljud naiskodukaitsjad kuuluvad juba praegu erinevatesse Kaitseliidu üksustesse. Lisaks veel elanikkonnakaitse laiemalt ning ohutushoid nii kodus, tänaval kui digimaailmas kitsamalt on teemad, millele Naiskodukaitse on viimastel aastatel jõuliselt rõhku pannud. „Ole valmis“ rakendus, üleriigilised evakuatsiooniõppused, inimeste kriisivalmiduse tõstmine ja palju muud säärast – kas teie positsioonilt, organisatsiooniüleselt vaadates on veel mingi valdkond, kuhu Naiskodukaitse saaks ja võiks panustada, või piisab teemadest, millega praegu tegeletakse, sest neid on juba isegi palju?

„Teemasid on palju, kuid naised on tublid. Evakuatsiooni valdkonnas on nad teinud palju rohkem, kui nendelt on küsitud või tahetud. Väljakutse seisneb juba selles, et olemasolevate rühmade alalhoiuks on vaja tagada rahastus. Samas peame rühmade kasvades silmas pidama tasakaalu ja jälgima, kes vastutab riigis evakuatsiooni eest. Kas Naiskodukaitse või Päästeamet? Ilmselgelt Päästeamet ja meie oleme toetavas rollis. Ma arvan, et siin ei olegi sisulist vastutuskonflikti, küll aga on loodud võimet, milleks saime siseministeeriumilt raha, vaja edaspidi ülal pidada.

Naiskodukaitse esinaisega rääkides on selgelt esile tulnud, et evakuatsioonirühma sisu ja kasutusvõimalused on laiemad kui pelgalt ühe funktsiooni täitmiseks mõeldud üksusel. Olukorras, kus vahetu evakuatsioonioperatsioon on läbi, ei saa evakuatsioonimeeskond ootama jääda järgmist evakuatsiooni. Kindlasti on vaja, et nad aitaksid organiseerida ajutist majutust. Meil on naised läbi aastate tõestanud, et oskavad välikateldega super hästi süüa teha. See oskusteave on olemas ja kui saaksime uuendada varustust, siis pole põhjust kahelda, et seda võimet läheb kriisis vaja.

Naiskodukaitsjad on alati meditsiini vastu huvi tundnud ja sellesse panustanud. Meditsiini valdkonnas tuleb vahet teha, mis on esmaabi ja mis lahingukannatanu käsitlemine. Nende vahele ei saa panna võrdusmärki. Küll aga arvan, et see, mida naiskodukaitsjad esmaabi vallas oskavad, sobitub nii noortele kui ka elanikkonnale üldisemalt, mistõttu esmaabioskuste õpetamine on abiks igas olukorras.

Kui me räägime naistest, kes on liitunud maakaitseüksustega, siis minu jaoks ei ole eesmärk seada naistele ette kindlat protsenti või sihtnumbrit, mille nad peaksid komplekteerimise eesmärgina saavutama. Kui naised ise soovivad oma osakaalu maakaitseüksustes kasvatada, siis jumala eest, pole probleemi. Aga julgen väita, et naistel on väga kõrge kohusetunne – neile, kes on maakaitseüksusega liitunud ja sõjaaja funktsiooni täitmise kohustuse võtnud, on see olnud teadlik ja sihikindel valik. Kui nad tajuvad riske või ohumärke, mis ei luba neil panustada, siis ei saa neile kuidagi ette heita, et nad otsustavad seda kohustust mitte võtta.

Kas naistele veel mingit lisavaldkonda ette kirjutada? Üldiselt on nad siiani suutnud väga hästi ise välja mõelda, mis rollis nad head on. Siiski usun, et meestena, kes me küll oleme isad ja mõistame oma rolli laste kasvatamisel, ei ole meil lastega tegeledes sama tunnetust nagu naistel. Näiteks kui küsida, kes ja mismoodi aitab kriisiolukorras korraldada turvalist keskkonda kaitseliitlaste lastele, siis arvan, et naised saavad sellega tunduvalt paremini hakkama. Tuleb lasta neil mõelda ja öelda, kuidas seda organiseerida. Olen veendunud, et ühel või teisel moel sõjalise tegevusega seotud võitlejate võitlustahe ja moraal on mitu korda kõrgem, kui nad teavad, et nende pere ja lapsed ei ole ohus.“

AP: Naistest rääkides jõudsimegi juba noorteni ja see viib meid järgmise teemani – Kaitseliidu noorteorganisatsioonid. Kohati võib ju tunduda, et need on sellised tänuväärsed hobiklubid, kus on isamaalist kasvatust, aga saab tegeleda ka muu huvitavaga, nagu üleelamine, ja üldse inimesena areneda. Kuid pikemas perspektiivis peaksid tänased noored olema need, kes viie või kümne aasta pärast Kaitseliidus ja Naiskodukaitses tegusid teevad. Kuidas teha nii, et need noored usinad orienteerujad ja puulusikavalmistajad tuleksid Kaitseliitu ja Naiskodukaitsesse?

„Ütlen ausalt, see on raske. Ette kirjutada tulemusmõõdik või kehtestada mingi protsent tundub väga meelevaldne ja tegu oleks pehmelt öeldes enesepettusega. Küll aga tuleks mõelda ja tegutseda selles suunas, kuidas me saame mõjutada noorte hoiakuid, tulevikuperspektiivi ja mõttemaailma, et nad täiskasvanuna organisatsiooni juurde naastes oma valikuid teavad.

Selleks peame hakkama noori siduma palju varem. Kümneaastane noorkotkas või kodutütar on ehk liiga noor, aga 12–13­ kuni 15aastane noor peaks kindlasti saama Kaitseliidu ja Naiskodukaitse kohta võimalikult palju selgitusi ja kogema nendega ühiseid tegevusi. Võib­olla peaks seda inforingi isegi laiendama ja rääkima ka neile, kes ei ole kotkad ja tütred, mis on meie juures põnevat ja mida kõike teha saab.

Kui suudame mõjutada noorte hoiakuid ja mõttemaailma juba 12–15 eluaasta vahemikus, siis ei olegi võib­olla mure selles, kui palju kotkaid ja tütreid tuleb üle Naiskodukaitsesse ja Kaitseliitu, vaid meie sihtgrupp on hoopis suurem. Noortega tegeledes ei peaks eeldama, et nad 18aastaseks saades kohe Kaitseliidu liikmeks astuvad. Laseme neil maailma avastada, õppida ja arendada end, kuni on vähemalt 25aastased, võib­olla siis on suurem tõenäosus, et nad teevad teadliku valiku naasta organisatsiooni juurde, kus nad kunagi noorkotkana või kodutütrena alustasid.

Kujutame mõtteharjutusena ette noort, kes enne ajateenistust saab baasteadmised koolis riigikaitseõpetuse tundides ja osaleb riigikaitselaagris, seejärel teenib Kaitseväes kaheksa või üksteist kuud, pärast seda on kolm aastat reservväelasena sõjaaja üksuses, kus õppekogunemisi on rohkem. Edaspidi väheneb õppekogunemiste sagedus märgatavalt, millega kaasneb oskuste ja teadmiste ununemine. Oletame, et tegu on noorkotkaga, kes ei liitunud 18aastaselt Kaitseliiduga, küll aga läbis ajateenistuse ja osales kohusetundlikult reservõppekogunemistel. Võib ju eeldada, et tema unustuse kõverat saab pidurdada, pakkudes talle võimalust, et kui liitud 25aastaselt organisatsiooniga, siis saad maakaitseüksuses uue sõjaaja paigutuse, kuid sa ei pea kohe tuhat tundi aastas tegema. Meil on tublisid kaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid, kes panustavad tuhat ja rohkemgi tundi aastas, aga see on nende teadlik valik, mitte rusikareegel.

Või see 48 tundi... 48 tundi on minu hinnangul liiga vähe, ehkki seaduses on see miinimumina kirjas. Kui näitena toodud noorel on ette teada kava, mida ta saab aasta jooksul teha, et täita oma üksuses ettenähtud funktsioone, peaks see tekitama motivatsiooni liitumiseks, kuid võimaldab planeerida aega ka muudele tegevustele ja hobidele. Näiteks need viis päeva, millest ma olen rääkinud, koos sõnumiga, mida see viis päeva aastas sulle annab. Seda saab müüa: tuled, teed viis päeva aastas ära ja oled sellega taganud, et su teadmised on värskendatud, sul on arusaam, kuhu sa kuulud, mis on su roll ja funktsioon. Kui tahad teha rohkem – anna minna, keegi kätt ette ei pane. Tahad edasi areneda, siis peadki rohkem panustama. Tahad juhiks saada – pead läbima kursused. Panustad aktiivselt teadmiste ja kogemustega – hakkame vaatama, kuidas seda kompenseerida. Nii tekib perspektiiv, mida noortele pakkuda ja mis võiks neid innustada.“

KK: Me oleme nüüd rääkinud Kaitseliidu praegusest seisust, tulevikuperspektiividest, võimalustest, ressurssidest, Naiskodukaitsest, noortest – aga millal Kaitseliit valmis saab?

„Kas ta peakski kunagi valmis saama? Hea, kui on olemas konkreetsed mõõdikud, mille järgi saad hinnata, mis on ära tehtud, ja tehtut plaanituga võrrelda. Võib ju püstitada ambitsioonid, aga need võiks seada perspektiivi, mis lähtub sellest, kuidas tänane olukord võimaldab üht või teist ambitsiooni täita ja kuhumaani oleks see tõsiseltvõetav.

Sellepärast ei maksa ka arengukavasse suruda väga suuri ootusi, kui olukord võib aastaks 2030 jälle muutuda. Mitte et me peaksime elama päev korraga ja tulevikule mõtlemata, aga eelseisva viie aasta perspektiivis ma näen, et viis aastat on piisavalt objektiivne mõõdik, mille jooksul edasi viia seda, mida on alustanud Riho Ühtegi ja enne teda Meelis Kiili. Teisest küljest kavatsen teha tööd selle nimel, et jätta mantlipärijale käegakatsutavad tulemused, kust omakorda edasi minna. Kas Kaitseliit saab siis valmis? Saab täpselt nii valmis, kui see selleks hetkeks on. Ja järgmine ülem leiab endale uued väljakutsed, et saavutatut hoida ja edasi arendada.

Mul on kodus külmkapil magnet, millel on tabav mõttetera, et pole vahet, kas tekitada endas pahameelt või õnnetunnet – energiat kulub ühepalju. Siit johtuvalt soovitus vältida rahulolematusest tekkivat tühja paugutamist ja suunata energia hoopis sellele, et asjad saaks tehtud paremini.“