4 minute read
SINIMÄGEDE MUUSEUM ET ME TEAKSIME, KES ON VAENLANE
SINIMÄGEDE MUUSEUM ET ME TEAKSIME, KES ON VAENLANE
Kummaline või mõistetav, aga muuseumi, mis oleks pühendatud Teisele maailmasõjale, mille käigus kuude kaupa linna pärast veriseid lahinguid peeti, Narvast ei leia. Isegi see dekoratiivtank, millel Narva all peetud lahingutega tegelikult mingit pistmist polnud, koristati mõne aasta eest postamendi otsast ära.
Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja
ii peabki sõjaajaloohuviline liikuma Narvast paarkümmend kilomeetrit Tallinna poole Sinimäe asulasse. Just seal, Vaivara mõisa aidas, on alates 2008. aastast tegutsenud Vaivara Sinimägede muuseum. See keskendub, nagu nimestki võib järeldada, 1944. aastal Narvas ja selle all Sinimägedes Tannenbergi liinil peetud lahingutele.
Lahingutele, mis nii mõnegi inimese peas ikka veel edasi kestavad ning milles saadud haavad ja armkude piirkonnale tänaseni tooni annavad. Ja muuseum töötab siinkohal lausa katalüsaatorina. „Oleme selline nišimuuseum, mis tekitab inimestes väga tugevaid tundeid. Need, kes poolt, on väga poolt, ja need, kes vastu, on väga vastu,“ selgitas muuseumi perenaine Ivika Maidre. Kohalikud tädid ei olevat Maidrele siiani andeks andnud, et too ei toonud Nõukogude ajal viljakuivatina kasutatud aida katuse alla mitte rehasid, korve ega ilusaid rahvariideid, vaid tegi sinna koleda sõjamuuseumi.
Ometi on sõda midagi sellist, millest tuleb rääkida. Nii väliskülalistele kui ka omadele. Tervet sõja lugu muu seum muidugi ära rääkida ei püüa, vaid keskendub Narva all ja Sinimägedes peetud lahingutele. Alates 1944. aasta 2. veebruarist, mil pealetungiv Punaarmee jõudis Narva jõeni, kus RelvaSS ja Wehrmachti üksused nad peatasid, kuni augusti alguseni, mil verest tühjaks jooksnud Punaarmee loobus plaanist tungida läbi Sinimägede Tallinna poole.
Ega rohkem saakski. „Kui meil tuba on selline, et kolm sammu ühele ja neli teisele poole, siis väga laiali minnes hakkab see meil üle jõu käima,“ nentis Maidre.
Enamik eksponaatidestki on pärit sealtsamast, lahingute tallermaalt. Soodest, metsadest, järvepõhjastki. Nagu Maidre kinnitas, ei soeta nad muuseumile üldjuhul eksponaate eBayst ega teistest oksjonikeskkondadest. Küll aga, jah, on mõned asjad ka kaugemalt soetatud või mõne kollektsionääri käest laenuks saadud.
Muuseumis ei ole vaatamiseks välja pandud vaid relvad. Sealt leiab kõiksuguseid toona sealkandis kasutuses olnud, vähem või rohkem militaarset päritolu esemeid. Moonakastid, rõivad, varustuselemendid. Kruuside ja taldrikuteni välja, siit ja sealtpoolt rindejoont. Oluline on, et need oleksid näinud lahinguid Narva ja Sinimägede pärast. Mitte nagu Narvas paljude suureks meelehärmiks postamendi otsast maha võetud tank, milletaolisi Maidre teada 1944. aastal siia kanti veel jõudnud ei olnudki.
Kui palju eksponaate muuseumis täpselt on, ei oska Maidre peast öelda. Küll aga kinnitab, et võrreldes algusaegadega ikkagi palju. Ent ruumi on ikka täpselt sama palju. Või siis vähe. Nii et juba on jõutud olukorrani, kus silm kiirel ülelibisemisel kõike ei hoomagi. Seda enam on põhjust aeg maha võtta, rahulikult ringi vaadata ja kaasa mõelda.
Erinevalt paljudest teistest militaarmuuseumitest saab Vaivara muuseumis valitud eksponaate ka näpuga katsuda või soovi korral näiteks ohutuks tehtud automaadi või vintpüssi kättegi haarata. „Et noor inimene ei arvaks, et kõik on nii lihtne nagu arvutimängus. Katsu sa seda ühe käega hoida, joosta ja samal ajal tulistada,“ upitab muuseumi perenaine laualt automaadi Ppš41, proovib seda ette sirutatud käega hoida ning loobub siis.
Eks ole Nõukogude sõjafilmides kujutatud punasõdurgi, kes, automaat õieli käes, ennastsalgavalt vaenlase poole jookseb, killuke toonasest propagandast, millega lollitati terveid põlvkondi. Ja mida Sinimägede muuseumis nüüd kannatlikult ümber lükatakse.
Video: https://youtu.be/vg57XmwVscA
