KAALUL ON ROHKEM KUI ELU: EVAKUATSIOONIÕPPUS MILJON MIKSI

KAALUL ON ROHKEM KUI ELU: EVAKUATSIOONIÕPPUS MILJON MIKSI

Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna vastutusalas toimunud evakuatsiooniõppus Miljon Miksi pani nelja päeva jooksul proovile Alutaguse, Jõgeva, Järva ja Viru evakuatsioonirühmade stressitaluvuse ja inimvõimete piirid. Aga seda oligi vaja. Väga.

Tekst: INDREK JURTŠENKO , Kirde maakaitseringkonna teavitusspetsialist

Nagu märkis Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna, Alutaguse ja Viru maleva pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu, on inimeste turvalisuseks vaja, et sel ajal, kui manöövriüksused peavad lahinguid, ei oleks lahingualal tsiviilisikuid. „See on keeruline ülesanne, kuid peame tegema endast oleneva, et need, kes soovivad koheselt lahkuda, saaksid seda teha, ja nendele, kes jäävad, kuid ühel hetkel siiski ümber mõtlevad, oleks veel võimalik lahkumine korraldada. See on peamine põhjus, miks see õppus on ellu kutsutud, ning iga evakuatsioonirühma ülesanne on selleks treenida ja olla valmis ohuolukorrale kiirelt reageerima,“ selgitas Ainsalu.

Sellepärast harjutasidki Alutaguse, Jõgeva, Järva ja Viru evakuatsioonirühmad õppusel protseduurilisi tegevusi evakuatsioonipunktide üles seadmisel, töös hoidmisel ning töö lõpetamisel. Rühmade põhiline eesmärk oli evakueeritavate vastuvõtmine ja nende käsitlemine evakuatsioonipunktides. Harjutati rühmade omavahelist koostööd ja info liikumist etteantud stsenaariumide raames. Õppusele olid koostööpartneritena kaasatud Päästeameti Ida päästekeskus, kohalikud omavalitsused ja Kaitseväe ajateenijad. Kokku osales tänavusel õppusel ligi 600 inimest.

LAI KOOSTÖÖVÕRGUSTIK

Sellise mastaabiga õppus korraldati ringkonnas ka eelmisel aastal, kuid tänavu oli eelmise korraga võrreldes paljugi muutunud. Harjutati läbi kuni 350 evakueeritava vastuvõtmist mitmes erinevas evakuatsioonipunktis, samuti evakuatsioonipunktide sulgemist, evakueeritavate laialisaatmist teistesse evakuatsioonipunktidesse jm logistilisi ülesandeid. Samuti lahendati meditsiinivaldkonnas esilekerkinud situatsioone.

Jah, Kaitseliit ja Naiskodukaitse on kogu tegevust juhtiva Päästeameti olulised partnerid evakuatsiooni korraldamisel. Lisaks Kaitseliidule ja Naiskodukaitsele on Päästeametil evakuatsiooni läbiviimisel veel palju koostööpartnereid: kohalikud omavalitsused, Politsei­ ja Piirivalveamet, turvafirmad ja vabatahtlikud. Kui tegemist on ulatusliku evakuatsiooniga, siis on koostöövõrgustik veelgi laiem.

„Evakuatsiooniõppusel Miljon Miksi harjutasime ettenähtud ala ülevõtmist kohalikult omavalitsuselt, evakuatsioonikoha avamist ja selle üleandmist evakuatsioonirühmadele. Samal ajal testisime oma staabi võimekust, kui kiiresti ja efektiivselt suudame planeeritud ülesanded täita, kuidas liigub info organisatsiooni sees ja koostööpartnerite vahel ning kuidas toimivad logistika ja varustuskett,“ selgitas Päästeameti Ida päästekeskuse kriisibüroo nõunik Ailar Holzmann.

Kokkuvõttes on kõikidel osapooltel üks ühine eesmärk: tagada kujunenud olukorras inimeste turvalisus, sest kaalul on rohkem kui elu.

AGA MIKS IKKAGI MILJON MIKSI?

Tänavusel suurõppusel Kevadtorm harjutati läbi elanike evakuatsioon Kilingi­Nõmme kandis. Samal ajal käisid aktiivsed õppelahingud evakuatsiooniala vahetus läheduses. Kaitsva üksuse roll oli pidada viivituslahinguid, üheks põhjuseks võimaldada evakuatsioonirühmadel tihe­ ja hajaasustatud piirkonnast elanikud turvaliselt ära viia. Tundub lihtne ja loogiline?

Kujutagem aga ette olukorda, kui evakueeritavaid koguneb sadu, tuhandeid, kümneid tuhandeid ja igaühel neist on omad isiklikud mured lisaks üldisele kriitilisele ohuolukorrale. Kuidas inimesed kokku koguda? Kuhu? Mis on selleks vaja? Elanikkonna teavitamine ja meediategevus? Personal? Turvalisus? Toitlustus? Transport? Side ja juhtimine?

Ja siis selgub, et keegi evakueeritavatest on haige. Samuti on palju peresid eri vanuses lastega, kes võivad olla kärsitud. Eakatel on jõudu vähem ja olukorrast arusaamine võib võtta kauem aega. Ja siis, kõige kiiremal ja ebamugavamal hetkel, selgub näiteks, et ohuolukord muutus ja evakueeritavate kogunemispunkt ise tuleb võimalikult kiiresti viia turvalisemasse paika. Seega algab kõik justkui otsast peale. Kas tundub endiselt lihtne?

Nii need „miksid“ märkamatult kuhjuvad. Evakuatsioonirühmade ülesanne ongi esilekerkinud „miksid“ kiirelt ja leidlikult lahendada, sest lahendusi on igale „miksile“ rohkem kui üks.

TÖÖRIISTAKOHVER TÄIENES

Alutaguse evakuatsioonirühm avas esimese evakuatsioonipunkti 28. mai õhtul Sõmeru noortekeskuses. Kui rääkida kohalike omavalitsuste rollist evakuatsiooni korraldamisel, siis juba punkti ülesseadmise ajal külastas neid Rakvere vallavanem Maido Nõlvak. Ja muidugi ei tulnud ta niisama uudistama, vaid ikka sooviga järele uurida, kas kriisiplaanis kirjas olev eeldus vastab ka tegelikkusele. Kas evakueeritavatele planeeritud hoone suudab pakkuda turvalist varju ja majutust eeldatud hulgale inimestele.

Samuti kinnitas Nõlvak, et edasistel õppustel on vald valmis veelgi tihedamaks koostööks ning saab pakkuda vajadusel appi valla väljaõppe läbinud Punase Risti vabatahtlikke. Seda nii psühholoogilise kui tavaesmaabi tagajatena.

Just välja mängitud vigastuste hulka ning nende lahendamist pidas Alutaguse ringkonna evakuatsioonirühma ülem Küllike Kullerkupp väärt kogemuseks. Milline on evakrühma võime tulla toime keeruliste meditsiiniliste situatsioonidega ning kui kiiresti ja tulemuslikult suudetakse ootamatutes olukordades rühmasisest tegevust ümber mängida – need on olulised küsimused, mis said vastuse. „Iga situatsiooni läbimäng andis mulle uue tööriista, mida saan reaalsetes olukordades rakendada,“ kinnitas Kullerkupp.

HARRASTUSTEATER PARIMAS VORMIS

Mitte ainult erinevate vigastuste, vaid ka muude eluliste situatsioonide meisterliku läbimängimise eest tuli seekordsel õppusel tänada Kaitseväe ajateenijaid, kellest igaüks sai kaela rollikaardi, mis nende tegevust õppuse jooksul dikteeris.

„Kehastan tuberkuloosihaiget 76aastast Innat. Minu, nagu ka teiste evakueeritavate ülesanne on evakuatsioonirühma elu võimalikult raskeks teha,“ rääkis Jõhvis aega teeniv Albert enda rollist evakuatsiooniõppusel.

Näiteks tuli tal rühma liikmeid pidevalt erinevate küsimustega tülitada. „Öösel pidin palju köhima, et vaadata, kuidas naised minu olukorra lahendavad,“ muljetas ta, lisades, et paljud poisid elavad rolli väga sisse, pakkudes kohati palju naljagi.

Huvitava kogemuse sai ka ameeriklannast neiu, 18aastane Sophia, kes on elanud Eestis kolm aastat ning teenib nüüd aega. Temale langes võimalus kehastada kahte isikut. „Alguses olin naine, kes kahjuks südameprobleemide tõttu suri. Täna olen 33aastane mees, kellel oli sõrmevigastus. Huvitav on jälgida, kuidas mind mehena koheldakse,“ naeris Sophia.

Õppus andis ajateenijatele võimaluse mitmeks päevaks väljaõpperutiinist välja saada, mida muidugi tervitati. „Hakkab juba inimese tunne tekkima,“ märkis ajateenija Oskar naerdes. „Saan näha tööd tsiviiltagalas, mida me sõduritena ju praktiliselt kunagi ei näe. See ongi laiapindne riigikaitse,“ teadis ta öelda. Oskarilgi tuli kehastada eakat naist, kelle tervisehädad panid meeskonna meditsiinioskused taas proovile. „Aga sain abi ja jäin ellu,“ rõõmustas ta.

Eks selline rollimäng ole paras katsumus mängijatele endilegi. Näiteks pidi üks noormees, jällegi Oskar, võtma endale kaelast saadik halvatud inimese rolli. „Alguses tundus huvitav, aga mida aeg edasi, seda raskem on liikumatuna püsida. Õnneks lubatakse vahel ka rollist välja tulla ja end liigutada,“ mainis ajateenija ning tunnistas, et liikumatus kurnab. „Olen siin saanud igakülgset abi – mulle leiti kiiresti ratastool ja ma pole kordagi tundnud, et mind oleks üksi jäetud,“ kiitis ta.

Joonas Jõgevamaalt sai aga võimaluse kehastada islamiusulist meest. Kuna roll sadas kaela ootamatult, tuli tal sisse elamiseks materjali juurde lugeda. „Uurisime, mida moslemi igapäevaelu sisaldab, mis on tema tõekspidamised ning mida ta sööb. Olen saanud siit teadmise, et evakuatsioonirühm arvestab teisest kultuuriruumist pärit inimestega, ning mind on koheldud väga hästi ja mõistvalt,” toonitas Joonas.

Ent lisaks n­ö meditsiinilistele rollisooritustele tuli teha ka maailmavaatelisi. Nii näiteks pidi üks noormees kehastama 66aastast Matit. Mati on mees, kes on kõige suhtes umbusklik ning peab lugu vandenõuteooriatest. „Kuna mulle näitlejatöö väga meeldib, siis siin on, mida mängida,“ lausus ta naerdes.

Samas tunnistas ta, et töö on olnud ka kurnav, sest kehastada kedagi, kelle maailmavaade ja seisukohad on sinu omadest väga erinevad, on ajateenija sõnul päris keeruline. „Siiski suhtutakse minusse siin lugupidavalt ning antakse rahulikult mõista, et kõiki mõtteid pole võib­olla vaja kõva häälega välja öelda,“ muigas ta.

ÕPIKOHTI JAGUB

Õppus pole kerge olnud ka evakuatsioonirühmadele. Viru evakuatsioonirühma reguleerija Ülle Visnapuu nentis, et kõige raskem oli alguses, kui mitmesugused tegevused sundisid 24 tundi järjest ärkvel olema. Aga pärast väljapuhkamist on kõik jälle hästi. „Nii vahva, et iga korraga areneb asi edasi, tead juba, mida loodetakse. Meie evakrühma juhid teavad, mida tahavad, ja on oma meeskonna suhtes väga hoolivad,“ kinnitas Visnapuu.

Leie Nõmmiste meditsiinirühmast märkis, et tema suurim õpikoht oli mitme kannatanu probleemi lahendamine samal ajal. „Tähtis on teha valik, et kõige suurema abivajajani jõuda kõige esimesena,“ ütles Nõmmiste. Esimest korda rakendas ta meditsiinirühma töösse evakueeritavaid, kes olid parameedikud: „Praktilist kogemust olen tahtnud saada aastaid, olen pikalt olnud Naiskodukaitses, aga nii palju praktikat pole kunagi varem olnud. Tunne on viis pluss.“

Viru evakuatsioonirühma juht Eveli Press pidas oluliseks, et esimest korda harjutati õppusel Kaitseliidu tagalajuhtimispunktile allumist. Juhtimise proovikiviks on tema sõnul olnud meeskonna ühtekuuluvustunde alleshoidmine, sest meeskonna jagamine erinevatesse evakuatsioonikohtadesse viis motivatsiooni alla.

Evakuatsioonipunktis tegevusjuhendajana toimetanud Ülle Jäägergi pidas õppust väga vajalikuks. „Kogemuse saamine on ääretult oluline. Olen teinud ka tähelepaneku, et evakuatsioonipunktides peaks olema inimesi, kelle ülesanne on evakueeritavatega rääkida. Sellises kohas inimesed vajavad seda,“ jagas Jääger tekkinud mõtteid. Eri kultuuridest inimesed tuleks tema kogemuse põhjal edaspidi paigutada erinevatesse ruumidesse, et ära hoida sisekliima ebastabiilsust.

Mis aga puutub tulevastesse õppustesse, siis järgmisel õppusel võiks Jää­geri arvamuse kohaselt olla kaasatud „päris“ inimesed. „Et tuleksidki päris pered, lapsed ja vanurid. See oleks juba täiesti uutmoodi väljakutse,“ mõtiskles ta.

Niisiis õpikohti jagus, nii mõnigi „miks“ sai vastuse ning mõni „miks“ või „kuidas“ tekkis ehk juurdegi, millele järgmistel õppustel vastust otsida. Aga, nagu kinnitas evakuatsiooniõppuse peaplaneerija, Naiskodukaitse Viru ringkonna instruktor Aili Ehamaa, evakuatsioonirühmad said oma ülesannetega hästi hakkama. Siia mingit „miksi“ ei jäänud.

Või, nagu kinnitas õppusel peahindajana osalenud kindral(reservis) Artur Tiganik, on KiMKRi evakuatsiooniõppus Miljon Miksi 2024 oma eesmärgi – treenida SaM staape, juhtida evakueerimist ja harjutada evakuatsioonirühmade tegevust evakuatsioonipunktides – saavutanud.

Õppusel loodi väga realistlikud tingimused evakueerimisega seotud tegevuste harjutamiseks ja hindamiseks. Kõik rühmad on võimelised täitma püstitatud ülesandeid vähemalt rahuldaval tasemel ning KiMKR JuPu on kogu tegevust hästi juhtinud ja koordineerinud.

Video: https://youtu.be/AsV94n7A6Mk