VÕHANDU MARATONI VÕLU JA VALU

VÕHANDU MARATONI VÕLU JA VALU

Igal aastal kogunevad tuhanded ja tuhanded mehed ja naised Võrru Tamula järvele, et ette võtta sajakilomeetrine maraton mööda Võhandu jõge Võõpsu paadisadamasse. Oleks imelik, kui Naiskodukaitse Võrumaa ringkonna naised sellest maailma suurimast aerutamismaratonist osa ei võtaks.

Tekst: EGLE DAVÕDOV, NKK Lõuna-Võru jaoskonna esinaine

Ja nad võtsidki. Nagu varem, nii ka tänavu. Tänavuse maratoni tegid eriliseks varahommikused miinuskraadid ja rekordarv osalisi. Nimelt oli järjekorras juba 19. Võhandu maratonile registreerunud 2787 osalejat 29 riigist.

Kui me naistega hommikul kell 5.45 malevas kokku saime, et viimaseid ettevalmistusi teha, näitas termomeeter kahte külmakraadi. Muidugi olime eelnevalt ilmateatel kenasti silma peal hoidnud ja end kihiliselt riietanud. Kummikute seest ei puudunud ka villased sokid.

Põhiline ettevalmistus oli tehtud juba päev varem, kui sai täis pumbatud raft, valmis pandud aerud ja päästevestid, käsipump paati ja muu vajaminev varustus saatemeeskonna autosse. Laupäeva hommikul oli vaja veel kord nii paat kui muu varustus üle kontrollida ning seejärel saime alustada liikumist malevast Tamula randa. Saatemeeskonna abil saime oma rafti Tamula järve kaldale viidud ja alustasi­ me turgutava soojendusvõimlemisega. Ning siis juba paat vette ja stardipositsioonile. Kokku oli sel hommikul stardis 1178 paati.

START!

Kohe, kui kell 7 stardipauk anti, läks kiireks aerutamiseks, et endale hea koht välja võidelda. Stardis peab kiirelt tegutsema, sest esimene kitsam koht oli juba silmaga näha ning sinna tekib alati kerge ummik, millesse me ei soovinud jääda.

Juba esimese paarikümne minuti järel oli keha nii soe, et saime esimesed vahekihid seljast võtta ja keegi ei mäletanudki enam, et õues on miinuskraadid.

Esimesed kilomeetrid olid üpris intensiivsed just paatide arvu tõttu ning kohati tundus, et jõgi ei suuda meid kõiki ära mahutada. Peagi olime sisse saanud hea rütmi ning ka ruumi hakkas rafti ümber rohkem tekkima.

Varsti kuulsimegi eestpoolt Kirumpää sillalt oma saatemeeskonna innusta­ vaid hõikeid. Siinkohal mainin ära, et paremat saatemeeskonda ei olnud sel aastal kellelgi. Nad olid igal sillal kohal ja lisaks innustustele oli meile organiseeritud ka trompetimäng – aitäh teile kõigile!

VESI PAADIS

Jõudsime päris kiiresti Paidrasse, mis on rajal esimene üleveokoht, ning saatemeeskond oli meid juba ootamas ja vastu võtmas. Seal selgus aga tõsiasi, et meie rafti põhi lekib vaikselt. Nii et seni, kuni meie kiirelt keha kinnitasime, tegeles saatemeeskond rafti probleemkoha otsimise ja pumpamisega. Tegime kiire otsuse, et meie end sellest faktist morjendada ei lase, ning sõit läks rõõmsalt edasi.

Rajal kohtusime mitme väga toreda paatkonnaga, kellega koos sai nalja tehtud, muusikat kuulatud ja isegi lauldud. Olime varustanud end kõlari ja väga pika laululistiga. Meie kõige meeleolukam kohtumine oli Nedsaja küla bändi paatkonnaga, kes tegid meile privaatkontserdi ja kellega koos

Rajal kohtusime mitme väga toreda paatkonnaga, kellega koos sai nalja tehtud, muusikat kuulatud ja isegi lauldud. Olime varustanud end kõlari ja väga pika laululistiga. Meie kõige meeleolukam kohtumine oli Nedsaja küla bändi paatkonnaga, kes tegid meile privaatkontserdi ja kellega koos saime ka ise laulda – need hetked jäävad kauaks meelde.

Leevi üleveokohas ootas meid esimene sooja söögiga punkt. Tegime esimese pikema pausi ning kinnitasime keha sooja supi ja magustoiduga.

Leevist edasi oli ees umbes 19 kilomeetri pikkune mitmete veskitammidega rajaosa, kus oli oodata kiiremat veevoolu ja kärestikulisemaid kohti. Juba esimesel veskitammi ületuskohal ei pidanud pettuma – lained lõid korraga üle paadinina naistele sülle ja nii said rafti eesotsas istunud naised omal nahal ära katsuda Võhandu jõevee temperatuuri. See tegi meeleolu veel elevamaks ning andis jõudu sõuda edasi, järgmiste ületuskohtadeni.

Jõevesi ei olnud üldse nii külm, kui võis arvata. Kuna päike oli välja tulnud ja oli tuulevaikne, ei seganud ka märjad riided meie meeleolu ning järgmise üleveokoha juurde jõudes olid riided juba kuivad.

Sellel rajaosal võisime näha ka esimesi katkisi sõiduvahendeid, mida sel aastal oli omajagu. Küll loksusid need kivide vahel või vintsiti neid parasjagu kaldale. Siin­seal ulpisid vees ka võistlejad koos oma sõiduvahenditega, üritades kalda poole sumada. Vahemärkusena olgu öeldud, et startinud 1178 paadist ületas finišijoone 1032. Seega uut lõpetanute rekordit ei tulnud, sest eelmise aasta Võhandu maratoni lõpetas üks paatkond rohkem.

LÕPP HEA – KÕIK HEA

Peagi oli ka see rajaosa läbitud ning ees oli veel 40 kilomeetrit sõitu. Järgmine olulisem punkt oli Leevaku, mis oli ka viimane üleveo ja sooja toidu punkt.

15 kilomeetrit enne lõppu hakkas hämarduma ning peagi tuli välja otsida pealambid, et näha, kuhupoole jõgi lookleb. Viimased kümme kilomeetrit enne lõppu lisandus kerge vihm, mis tegi pealampide valgel nähtavuse keerulisemaks, ent kuna lõpp oli lähenemas, oli vaim endiselt tugev.

Peagi oligi kuulda finišist kostvaid helisid, seega oli aeg anda endast kõik ning teha viimased kiiremad liigutused. Juba paistiski finiš ja meie saatemeeskond, kes meid viimast korda kaldale tõmbas. Saime kaela lõpumedalid ja teada, et lõpetasime naiste raftide arvestuses 4. kohaga.

Esikoht läks esimest korda Prantsusmaale. K2MEN klassis osalenud Pieter Paauw ja François Boucher jõudsid finišisse ajaga 7:42.01, edestades Tšehhi võistlejaid Lukas Horak ja Oldrich Dasek (K2MEN, aeg 7:42.04) kõigest kolme sekundiga. Kolmandaks tulid Eesti mehed Andres Kaju ja Indrek Kermon, saades ajaks 7:51.36.

Viimane paatkond, 1032. koha saavutanud maratoni lõpupaat, jõudis finišisse pühapäeva hommikul, kui stardist oli möödunud 23:40.43.

Järgmisel aastal on tulemas 20. Võhandu maraton. Meie oleme meeskonnaga kindlasti jälle kohal ning ootame ka kõiki teisi sellest osa saama.

Video: https://youtube.com/shorts/9LplFchGLx0