„MA EI UNUSTA SIND!“ NAISKODUKAITSE JUUNIKÜÜDITAMISE MÄLESTUSÜRITUS

„MA EI UNUSTA SIND!“ NAISKODUKAITSE JUUNIKÜÜDITAMISE MÄLESTUSÜRITUS

Tänavu täitub 83 aastat esimesest suurest massiküüditamisest 14. juunil 1941. aastal, millega okupatsiooniväed hakkasid kõrvaldama Nõukogude riigikorra võimalikke ideoloogilisi vaenlasi.

Tekst: TEELE RAJA, VERONIKA LAAKSO, Naiskodukaitse Harju ringkond

juunil võib enamikus Eesti raudteejaamades näha mälestuslinte, millega Naiskodukaitse austab juuniküüditamises ja kõigi võõrvõimude repressioonides kannatanute mälestust. Üle­eestiline „Ma ei unusta Sind!“ sai alguse 2019. aasta 14. juunil Naiskodukaitse Harju ringkonna Saku jaoskonna mälestusüritusest, mil seoti leinalindid kõikidesse koduvalla raudteejaamadesse. Aasta hiljem kaasati Rapla ringkond ning sündmus sai nime „Ma ei unusta Sind!“. Alates 2021. aastast seotakse mälestuslindid enamikku Eestimaa raudteejaamadesse, meenutamaks juuniküüditamise ja kõigi võõrvõimude repressioonide tõttu kannatanuid.

Lisaks mälestuslintidele on igal aastal valminud ka teemakohane foto. Kui kõige esimese fotoga sooviti kajastada sündmust ennast ning erinevates vormides naiskodukaitsjaid, siis edaspidised pildid on rääkinud juba konkreetset lugu.

Näiteks 2022. aastal oli fookuses Ukraina ja päevalilled mälestuspäeva fotol vihjasid sellele, et meile ajaloost tuttavad õudused korduvad tänapäeva Euroopas taas. Eelmisel aastal keskendusime lastele ja nende läbielamistele sõjaõudustes. Haapsalu raudteejaamas kurvalt kohvril istuv tüdruk tuletas fotolt meile meelde, et 1941. aastal viidi Memento andmetel Eestist ära 3688 last. Võrdluseks: 2023. aastal sündis rahvastikuregistri andmetel Eestis 10 721 uut ilmakodanikku.

Alates ajast, kui „Ma ei unusta Sind!“ Harjumaa piiridest väljus, on igal pildil, algul küll juhuslikult, hiljem aga teadlikult, üks kohver. See on naiskodukaitsja Eili Ergi vanaisa Lembit Kiviselja kohver, mis 1948. aastal koos mehega Siberisse viidi ning sealt 1955. aastal tagasi toodi. Mees ise kodumaale tagasi ei jõudnud, kuid tema kohver aitab nüüd tulevastele põlvedele meie ajalugu jutustada.

Sellel aastal on fookus keskea ületanud meestel, kes oleksid võinud olla suurepärased vanaisad, kui ajalugu oleks läinud teisiti. Neid oli ainuüksi 1941. asumisele saadetute hulgas 153 ja vangilaagritesse saadetute hulgas 918, kuid küüditamised ja arreteerimised jätkusid Eestis veel aastakümneid.

Üle­eestilist juuniküüditamise mälestusüritust on vedanud Harjumaa naiskodukaitsjad Eili Erg, Veronika Laakso, Gea Otsa ning peakorraldajana Teele Raja. Lintide sidumisse on panustanud naiskodukaitsjad, kaitseliitlased, noorkotkad ja kodutütred kogu Eestist.

Paljude eestlaste teekond Siberisse ei alanud raudteejaamast, vaid hoopis kohalikust sadamast. Järgmisel aastal on plaan laiendada lintide sidumist saartele, et anda oma panus ka sealsete inimeste mälestuste hoidmisse.

Mälestusüritust „Ma ei unusta Sind!“ korraldame tänavu kuuendat korda. 326 laternaposti, 70 raudteejaama üle Eesti saavad mälestuslindid, mille kogupikkus ulatub 1630 meetrini.

Näitame koos, et me ei unusta.

SÜSTEEMNE KURJUS

Nõukogude Liidul oli juba varem välja töötatud ja läbi proovitud süsteem, kuidas kohalikke inimesi riigist välja saata ja Siberi aladele ümber asustada. 14. mail 1941 tegi ÜKPK NSVL rahvakomissaride nõukogu (praeguses mõistes Nõukogude Liidu valitsus) salajases ühismääruses nr 1299­526 cc otsuse, millega määrati üheksa isikute kategooriat väljasaatmiseks vangilaagritesse ja sundasumisele NSV Liidu kaugpiirkondadesse.

Eestis jagati inimesed teadaolevalt kaheksasse kategooriasse ja arreteerimisele kuulusid:

• kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide aktiivsed liikmed ja Nõukogude­vastastest organisatsioonidest osavõtjad;

• vanglapersonal, sandarmid, politseinikud koos juhtkondadega;

• endised suurmaaomanikud, vabrikandid, suurkaupmehed, kodanliku riigiaparaadi ametnikud;

• endised ohvitserid ja valgekaartlased.

Nende gruppide ja ka põranda alla läinud organisatsioonide perekonnaliikmed kuulusid väljasaatmisele. Samuti kuulus arreteerimisele kriminaalne element.

ENSV julgeoleku rahvakomissariaat võttis 1941. aasta 26. mai seisuga arvele kokku 14 471 inimest ning saatis need andmed Moskvasse, kus tehti ettevalmistusi kaugpiirkondadesse väljasaadetavatele ette nähtud orjatöökohtade määratlemiseks.

Väljasaadetavad lahterdati kolmeks: vangilaagritesse saadetavad perekonnapead ja üksikisikud, kokku 4665 inimest, sundasumisele väljasaadetavad perekonnaliikmed, kokku 9115 inimest, ning väljasaadetav kriminaalne element, kokku 691 inimest.

Küüditamise juhised tulid Moskvast ning juhiseid viisid Eesti NSV tasandil ellu Eestimaa kommunistliku partei sekretär, julgeoleku rahvakomissariaadi rahvakomissar ja siseasjade rahvakomissariaadi rahvakomissar.

Maakondlikul tasandil tegutsesid troikad ehk kolmikud, kelle ülesandeks oli arreteeritute ja sundasumisele saadetavate inimeste nimekirjade koostamine. Ettevalmistustega tehti algust aegsasti, inimeste kohta hakati koguma kompromiteerivaid andmeid, kasutades ka pealekaebamiste kaudu saadud informatsiooni.

KESKÖINE KOPUTUS

Mõni päev enne küüditamist toodi ettenähtud raudteejaamadesse kauba­ ja loomavagunid. Eelmisel õhtul said asutused käsu tuua oma veoautod ettenähtud kohtadesse. Autod pidid olema tangitud ja koos juhiga.

Massioperatsiooni alustati keskööl, et see tabaks inimesi ootamatult ja enamik inimesi oleks kodus. Operatiivrühmale olid jagatud nimekirjad ja juhised, keda kaasa võtta ja mida tohib neile rääkida.

Unest üles aetud inimestele anti asjade kokkupanekuks väga vähe aega. Räägiti sõidust naaberpiirkonda ja soovitati kaasa võtta 2–3 päeva toiduvaru. Mõnedele anti soovitus pakkida perepea asjad eraldi kohvrisse, andes mõista, et sõidetakse eraldi. Kes käskudele vastu hakkas või põgeneda üritas, see lasti kohapeal maha.

Vagunitesse jagamisel paigutati arreteeritud inimesed vagunitesse A ja asumisele saadetud vagunitesse B. Alguses sõideti koos, kuid hiljem A-vagunid eraldati ning sõit jätkus erinevatesse sihtkohtadesse.

14.–17. juunini 1941 väljus kokku kuus ešeloni sundasumiskohtadesse ja kolm ešeloni arreteeritutega vangilaagritesse, vaguneid oli kokku 490. Aastal 1941 küüditatutest saadeti sundasumisele 2240 meest ja 4787 naist ning vangilaagritesse sunnitööle 3193 meest ja 151 naist.

SURM RÖÖBASTEL

Küüdivagunite tingimused olid ebainimlikud. Inimesi veeti loomavagunites. Seal puudus toit, vesi, värske õhk ja arstiabi. Tualeti rolli täitis põrandasse tehtud auk. Kuumus ja hais oli hingemattev. Vagunid olid ülerahvastatud. Nii mõneski vagunis magati vahetustega, sest kõigile ei jagunud piisavalt ruumi. Teekond oli julm ja sai paljudele saatuslikuks. Algasid väikelaste, vanurite ja rasedate surmad.

Kõiki nimekirjades olnud inimesi ei saadud juunis kätte ja välja saadeti veidi üle 10 000 inimese. Juulikuu alguses jätkus küüditamine Eesti saartel. Enamik arreteerituid jõuti enne Saksa vägede saabumist saata Venemaa vangilaagritesse. Kuna sõda tuli vahele, jäi sel korral täitmata plaan küüditada Siberisse sõja jalust Saksamaale saadetud või sinna lahkuda soovinud inimesed.

Lisaks massioperatsioonidele korraldati ajavahemikul 1940–1953 pidevalt poliitilistel motiividel arreteeritud isikute saatmist Venemaa vangilaagritesse ja mahajäänud perekonnaliikmete küüditamist. Nii täiendati Lavrenti Beria väljasaadetavate nimekirja pidevalt.

Artikli kirjutamisel on kasutatud Memento raamatut nr 6.

JUHAN VILLIDO LUGU

ma suguvõsa „vanaisa“ lugu jagas meiega aasta kaitseliitlane 2023, Pärnumaa maleva liige Pirko Palu, kelle perekonnast on küüditatud mitmeid inimesi. Selle loo keskmes on 64aastasena küüditatud Juhan Villido

Kust oli Juhan Villido pärit ja millega ta tegeles?

„Juhan oli pärit Saaremaalt, kuid elu oli toonud ta elama Pärnusse. Tegemist oli tegusa ja haritud mehega, kes oli lõpetanud Tartu õpetajate seminari, kuulunud kooli juhatusse ja töötanud eraõpetajana. Ta oli ühe Eesti nimekaima kaupmehe ja reederi Johan Linde laevade osanik ja ärijuht Luuga jt jõgedel ning tegutses metsaäris.“

Kui suur oli Juhani pere?

„Esimesest abielust oli Juhanil kaks poega, kuid poiste ema suri, kui lapsed olid veel väikesed. Hiljem kohtas ta Raekülas kõndides oma tulevast abikaasat, kes teda oma pealehakkamisega võlus. Juhan jalutas mööda ühest väikesest kalurimajast, kus märkas toimetamas Sinaida Palu. Tütarlaps oli aastaid varem õnnetuse tõttu oma ema kaotanud ning viiest lapsest vanimana pere ohjad enda kätte haaranud. Parajasti oli käsil seatapp ning Sinaida oli jalutanud, suur pussnuga käes, üle õue. Elu viis nad kokku, abielluti ning peagi kasvas peres veel kolm poega – Feliks, Heino ja Juhan.“

Kus nad sel saatuslikul 1941. aastal elasid?

„Juhanil oli raha kogutud ja ta ehitas Pärnusse maja, mis valmis 1930. aastal. Maja teisel korrusel peeti võõrastemaja Turist ning 2. ja 3. korrusel asusid ka pere eluruumid. Pere teine maja aadressil Hospidali 14 oli välja üüritud. Selles hoones asus omal ajal Aleksander Jürvetsoni Meie Kodumaa trükikoda, kus trükiti 23. veebruaril 1918 „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“. Kelder on alles, kuid Nõukogude ajal ehitati sealt läbi soojatrass ning müüriti sein seejärel kinni.“

Mida tõi endaga kaasa juuni 1941?

„13. juuni oli ilus päev. Nooremad poisid (14 ja 15 a) olid jalgpalli mänginud. Feliks (16) tuli hiljem rannast tantsimast ning imestas sinna kogunenud veoautode ja Vene sõdurite rohkuse üle. Järgmisel ööl marssis nende koju viis relvastatud meest, kellest üks oli kohalik eesti keelt kõnelev miilits. Nooremad poisid läksid lärmi peale alla vaatama ning nägid, et isa Juhan ja vanim poeg Feliks olid püssimeeste valve all ja võõrad mehed teostasid läbiotsimist. Öeldi, et viiakse Venemaale. Lubati võtta toitu ja riideid kaasa. Juhan aimas, mida see tema jaoks tähendab, ega näinud pakkimisel enam mõtet. Ema nuttis. Lapsed pakkisid linadesse asju kaasa oma äranägemise järgi. Eesti keelt kõnelev võõras soovitas perealbumi kaasa võtta, kuid venelane rebis selle käest ja viskas kõrvale. Pere käsutati tänaval ootava veoauto kasti ja viidi Papiniidu jaama, kus isa Juhan ja Feliks viidi teise vagunisse. Ema kahe noorema pojaga käsutati eraldi loomavagunisse. Oli 14. juuni, Juhani 64. sünnipäev.“

Kuhu pere viidi ja kuidas nad hakkama said?

„Ööpäev oodati Papiniidu jaamas, siis viidi nad Tamsallu, kus toimus ümberlaadimine laiarööpmelisele raudteele. Rongi vahetamise ajal leidsid pereliikmed üksteist üles ja said veidi rääkida. Perepea oli ühe ööga halliks läinud.

Teisel pool Uuraleid laaditi nad maha ja seal kohtusid nad uuesti Feliksiga. Läbi vintsutuste jõudis ema oma kolme pojaga Novosibirskisse Novonikolajevka küla kolhoosi „Krasnõi mai“. Küla servas oli maja, kus elas koos viis peret, kokku 19 inimest. Ees ootas väga raske talv. Pärast esimese maja põlengut õnnestus neil osta ema kuldkäekella eest oma maja. Võeti loomi, tehti aiamaa, poisid läksid tööle ja ema tegi õmblustöid.“

Mis sai perepeast Juhan Villidost?

„Juhanist ei kuulnud nad enam midagi. Memento raamatust selgub, et Juhan on Sverdlovski oblastis Sosvas eeluurimisel 3. aprillil 1942 surnud. Kohus on toimunud 10. juulil 1942.“

Juhan Villido lugu aitas kirja panna tema lapselaps Ilmar Villido

KALJU HANNIOTTI LUGU

Oma vanaisa lugu jagab meiega Kaitseliidu mehitamata õhusõidukite koordinaator Aivar Hanniotti, kelle vanaisa Kalju Hanniotti oli vaid 36aastane, kui okupatsioonivõimud tema eluküünla kustutasid.

Kust oli Kalju Hanniotti pärit ja millega ta tegeles?

„Kalju oli sündinud 1915. aastal Võrumaal. Pere kolis sealt Petserisse, kus möödusid Kalju kooliaastad. Petseri Ühishumanitaargümnaasiumi lõpetamise järel asus ta õppima Tartu Ülikooli matemaatikat. Pärast ajateenistust pioneeripataljonis lõpetas ta 1936. aastal Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste sõjakooli aspirantide klassi ning temast sai lipnik.“

Mida tõi endaga kaasa aasta 1941?

„22. juunil 1941 alustas Saksamaa sõda NSV Liidu vastu. 3. juulil 1941 kuulutas Jossif Stalin välja põletatud maa taktika, mille kohaselt tuli vaenlasele jäetaval alal hävitada kõik ressursid. Eestis hakkas seda ülesannet täitma hävituspataljon. Alanud sõda kestis oktoobri lõpuni ja sai nimeks Suvesõda. Kalju läks toona Võrumaale metsavennaks ja oli üks Orava valla Omakaitse loojaid. Augustis 1941 astus ta Erna pataljoni ning võitles hävituspataljoni vastu Ravilas ja Tallinna all. Samuti osales ta Saaremaa ja Hiiumaa vabastamises. Kalju oli Erna pataljoni 3. kompanii ülem, seejärel taas Omakaitses. On säilinud mõningaid Erna­aegseid raporteid, näiteks 23. augustil 1941 on Kalju kirjutanud: „... sattusin saksa marulise tule alla. Nähtavasti jälgiti õhupallilt meie liikumist. Et meil leppemärki ei ole, siis lõppes asi halvasti. Ka hakkas meie suunas kui tagasi tõmbusime kuulipilduja ja püssilaskmine.“

Ta oli väga eestimeelne mees ning võitles oma riigi eest.“

Milliseid muutusi tõi endaga kaasa Saksa okupatsiooniaeg?

„Aastail 1942–1944 õppis Kalju ülikoolis füüsikat. 1943. aastal sündis Kalju ja tema abikaasa Aili esimene laps, poeg Tõnu. 1944. aastal oli Kalju ohvitserina Narva rindel. Mõningatel andmetel pataljonis Narva, kuid ülekuulamistel antud tunnistuse järgi oli ta olnud ohvitserina piirikaitserügemendis.“

Algas taas Nõukogude okupatsiooniaeg, mida see Kalju perekonnale tähendas?

„Kalju elas aastatel 1944–1950 metsavennana Harju­, Lääne­ ja Pärnumaal, põhiliselt Lelle ja Eidapere kandis. Kuna Kalju töötas elektrikuna, tuntigi teda metsavendade seas hüüdnime järgi Elektrik. 1945 sündis Kalju perre tütar Ene. Alates aastast 1947 oli Kalju seotud legendaarse Saaliste salgaga, võideldes hävitussalkade vastu.

Kalju plaanis sõita perega Soome ning läks 27. oktoobril 1950 Tallinnasse reisi jaoks merekaarte hankima. Aksel Mõttuse andmeil reetsid Kalju tema sõjakoolikaaslased ning ta langes Pirita sillal varitsuse ohvriks. Teistel andmetel toimus varitsus Kalevi jahtklubis. Kalju osutas küll vastupanu, surmates ühe Vene ohvitseri ja haavates teist, kuid langes siiski vangi.

Sõjatribunal määras 15. mail 1951 Kaljule surmaotsuse isamaa reetmise eest (süüdistuseks Saksa sõjaväes või Omakaitses teenimine, metsavendlus) ja riigivastase tegevuse eest grupis või organisatsioonis ning 15. augustil 1951 lasti ta Tallinna vanglas maha. Tema abikaasa Aili küüditati.“