NARVA JA VIRU KAITSELIITLASTE TEGEMISTEST ENNE II MAAILMASÕDA

NARVA JA VIRU KAITSELIITLASTE TEGEMISTEST ENNE II MAAILMASÕDA

Kaitseliidu struktuure on aegade jooksul muudetud lugematuid kordi. Vaatleme seekord mõningaid tahke Narva ja Virumaa ajaloost.

Tekst: REET NABER , ajaloolane

Viru ja Narva malev olid 1938. aastal mõlemad liikmete arvult Kaitseliidus teisel kohal: Viru malev oma 9729 liikmega (koos naiskodukaitsjate, noorkotkaste ja kodutütardega) oli Tartumaa maleva järel suuruselt teine, Narva 3264 liiget reastasid maleva aga tagantpoolt teiseks, vähem kaitseliitlasi oli vaid Petseris.

ALGUS NARVAS

Narva maleva ametlikuks asutamiskuupäevaks kinnitati 1937. aastal 23. september 1917, sellega oli malev Sakala ja Võru järel vanuselt kolmas. Enamasti loeti tegevuse alguseks Rakveres 12. novembril 1918 asutatud Virumaa ja Narva linna kaitseliitu.1

Erinevus tulenes sellest, et pärast Venemaa 1917. aasta veebruarirevolutsiooni hakkasid Narvas Eesti Seltsi juurde koonduma inimesed, kes Tallinna Omakaitse eeskujul moodustasid esimesed rühmad kodanike kaitseks. Hullemaks muutus olukord pärast novembri võimupööret ja detsembris Narva linnavõimu enamlaste kätte minekut. Ükski okupatsioonivõim ei talu alistatud rahva organiseerumist, eriti veel relvastatuna. Nii saatis Punakaart omakaitse rühmad laiali. Kuigi üritati jätkata põranda all, ei tulnud sellest juhtide kogenematuse tõttu midagi välja. Ka ei saanud sellal mööda vaadata kommunistide tehtavast aktiivsest ässitustööst ja punase propaganda küllaltki suurest mõjust linnarahvale. Enne Saksa vägede Narva jõudmist 1918. aasta 4. märtsil saavutas punane terror haripunkti ja paljud aktivistid vangistati.

SALAJASED ETTEVALMISTUSED VÕITLUSEKS ISESEISVUSE EEST

1918. aasta juunis algas üks etapp Kaitseliidu organiseerimises, millest pole säilinud ühtki dokumenti, toetuda saab vaid kaasaegsete mälestustele. Needki on kirja pandud aastaid hiljem, kui paljud nimed ja faktid meelest läinud.

Kuna pärast kaotusi Läänerindel oli ette näha Saksa vägede väljatõmbumist Eestist, hakati kaugsõidukapten Johan Pitka algatusel korraldama Omakaitse salajast organisatsiooni. Eesmärgiks oli ette valmistada usaldusväärsed üksused, need relvastada ja varustada, et olla valmis võimu ülevõtmiseks Eesti valitsuse poolt, kui sakslased lahkuvad. Illusiooni, et Venemaast naaber ei asu seejärel rünnakule, ei olnud. Ranget konspiratsiooni järgides hakati Tallinnas, teistes linnades ja maakohtades moodustama nn kolmikuid. Igale mehele jagati infot ainult temale ülesandeks tehtu kohta ning ta pidi järgima kolme usaldusmehe põhimõtet. Kogu informatsioon anti edasi ainult suusõnaliselt.

Virumaale saatis Pitka oma usaldusmehena kauaaegse kolleegi, kaugsõidukapteni, hilisema mõjuka merendustegelase Oskar Eduard Toomara (kuni 1935 Treilmann). Rakveres määras Toomara piirkonna juhiks hilisema poliitiku Ado Anderkopi. Tema käis kaasalööjaid, kes hakkaksid vastavalt juhtnööridele edasi tegutsema, värbamas Lüganusel, Jõhvis, Vaivaras, Narvas, Peeterristil, Iisakul ja oma kodukohas Tudulinnas. Näiteks Vaivaras peeti tihedalt suletud kardinate taga salanõu kahekorruselises talumajas, mille allkorral elas Saksa okupatsioonivägede kohalik komandant.

KAITSELIIDU ALGUSAEG

Seega ei tulnud 1918. aasta novembrikuus Narva Kaitseliitu organiseerima saadetud kapten Heinrich Lareteil ja komandandil, varem Omakaitses kaasa löönud Richard Övelil alustada tühjalt kohalt. Kus ja millal päris esimesed Virumaa mehed kaitseliitu registreeriti, pole võimalik kindlaks teha, sest dokumente pole säilinud ja mälestused on vastukäivad.

Vaivara vallas oli kapten Nikolai Steinmann 12. novembri paiku mobilisatsiooni välja kuulutanud ja Uus­Sõtke koolimajas koosoleku ära pidanud. Esimesi liikmeid sai kirja 60. Narvas registreeriti mõni päev hiljem sadakond meest. Nende hulgas oli üks „kange rühm“ koolipoisse ja „eesti sõdur oli valmis enamlastega võitlemiseks“. Narvakatele andsid sakslased Kreenholmi sadamaaitadest (ladudest) mõnisada Jaapani püssi ning laskemoona, millega mindi vahiteenistusse linna või piirile. Osa saadeti Kulgu sadamasse, kustkaudu sakslastega mestis olnud hangeldajad (Narvas oli ka Saksa soldatite saadikute nõukogu) püüti toiduaineid välja vedada. Sestsaadik olnud püss noorte tulipeade alaliseks kaaslaseks, millega käidi tööl, koolis ja pidudel.

17. novembril oli allkirjastatud Kaitseliidu päevakäsk nr 4 piiride sulgemise, toiduainetega sahkerdamise ehk igasuguse väljaveo keelamise ning alkoholimüügi keelamise kohta. Järva ja Viru kaitseliidu liikmeid kohustati kohaliku juhatuse määratud arvul ilmuma maakonnalinna piirikaitsele saatmiseks. Kaks päeva hiljem anti korraldus Narvas vahiteenistuse ja piirikaitse korraldamiseks mobiliseerida Vaivarast, Jõhvist, Iisakust ja Tudulinnast 400, Rakverest 350 ja Paidest 300 meest. Vaivara 54 kaitseliitlasest sai kolonel Aleksander Seimanni (Kaitseliidu ülem 1924–1925) 21. novembrist formeeritava 4. jalaväepolgu esimene organiseeritud üksus, mis ka esimesed Punaarmee rünnakud 28. novembril vastu pidas.

„NARVA POISID“

On üks grupp noormehi, keda kaasaegsed nimetasid „Narva poisteks“. Need olid 23 Narva kooliõpilast, kes olid astunud kaitseliitu ja võitlesid kõike välja panevalt kodulinna punaste kätte langemisest kuni selle uuesti vabastamiseni. 1931. aastal kirjeldas üliemotsionaalselt nende noormeeste sõjalugu kirjanik Karl August Hindrey2 . Noormehed tegid kaasa ränga taganemise Rakvereni. Sealt toodi „väsinud, närustes kaltsudes ja saabastest väljavahtivate varvastega ning laskemoonata külmanud kari“ Tallinna, et neile veidi puhkust võimaldada. Ei saanud nad Tallinnaski niisama vedeleda, vaid täitsid erinevaid ülesandeid. Päris pooljuhuslikult osutusid nad punaste mässukatse ajal 17. detsembril seisma Raekoja platsil vägivaldseks muutuva rahvamassi vastas endises Vene mereväe ohvitseride kasiinos (praegune Õpetajate maja) paiknenud ajutise valitsuse kaitsel. Mõned kogupaugud sundisid agitaatorid ja rahva kiiresti laiali minema. Nad kutsuti turvama ka Maapäeva koosolekut 26. detsembril.

Kui jaanuaris algas Eesti vägede vasturünnak, palusid nad J. Pitkat võtta neid rindele võitlema. 15. jaanuarist olidki nad dessantüksuse liikmed ning läksid laevastikuga kaasa. Tundes kohalikke olusid, olid nad suurepärased teejuhid ühele operatsioonil osalenud Soome vabatahtlike kompaniile, kes suutis randuda 17. jaanuaril Merikülas.

Tormaka tuulega maabumisel kivide otsa ümber paisatud paatidest läksid nad jäälobjakases vees maale ning võitlesid edasi, saamata laevadelt toetust, kuna nende paadid olid vastu kive puruks pekstud. Sellegipoolest tulid mõned öösel tagasi. Nad olid saanud kohalikelt kasutada kaks suuremat paati ja leidnud neile sobiva randumiskoha paar kilomeetrit lääne pool Utrias, kus murdlainetust ei tekkinud. Neisse kahte paati sai mahutada korraga sada meest, laevade paadid vedasid varustust ning hommikuks olid maale saadetud ülejäänud dessantnikud. Seejärel võitlesid nad soomlaste teise kompaniiga Narva välja ja olid osalised sinimustvalge lipu heiskamisel Raekojale.

Tormaka tuulega maabumisel kivide otsa ümber paisatud paatidest läksid nad jäälobjakases vees maale ning võitlesid edasi, saamata laevadelt toetust, kuna nende paadid olid vastu kive puruks pekstud. Sellegipoolest tulid mõned öösel tagasi. Nad olid saanud kohalikelt kasutada kaks suuremat paati ja leidnud neile sobiva randumiskoha paar kilomeetrit lääne pool Utrias, kus murdlainetust ei tekkinud. Neisse kahte paati sai mahutada korraga sada meest, laevade paadid vedasid varustust ning hommikuks olid maale saadetud ülejäänud dessantnikud. Seejärel võitlesid nad soomlaste teise kompaniiga Narva välja ja olid osalised sinimustvalge lipu heiskamisel Raekojale.

Hindrey toonitas: „Meie ei saa ega taha kärpida ühtki soomlaste hiilgavatest teenetest, kuid meil on uhke tunne, et meie koolipoisid olid kaasas, esimeste eestlastena, kes jala jälle toetasid enamlaste poolt vereauru alla pandud Narva pinnale.“

MEREÜKSUSED

Eesti veepiir on teatavasti maismaapiirist pikem. Sestap teeme lühidalt juttu ka Eesti rannapiiri üheks tähtsamaks piirkonnaks olnud Viru ranniku mereüksustest. Kuni 1932. aastani Kaitseliidus mereüksustega ei arvestatud. Kõlab anekdoodina, aga näiteks Narva kaitsekavades oli 1928. aastal Narva­Jõesuu Kaitseliidu rühma ülema ülesandeks määrata mõned kaitseliitlased, kes Narvast sõdurite transpordiks ärataksid õigel ajal vajaliku reisilaeva meeskonnaliikmed ja toimetaksid nad laevale. Merelise taustaga kaitseliitlased osalesid üldsõjalises õppes koos teiste kaitseliitlastega.

Rannapiirkondades oli huvi mererühmade asutamise vastu suur. Viru malevas moodustati merekaitseliidu üksusi arvukamalt kui nii mõneski teises piirkonnas. Toilas (Voka kompaniis) esimese merekaitseliidu rühma organiseerimisest teatati ajal, mil mujal alles kõneldi merekaitseliidu asutamisest.

Kompanii pealiku Karl Otu (Otto) energilise tegevuse tulemusena saadi 1933. aasta kevadeks kokku raha paadi ostuks, ehitati see ümber ja lasti 6. juulil vette. Oma vormi ja riigilipu all sõitva halliks värvitud paadiga, millele polnud kiiruses võistlejat kogu rannikul, äratasid nad Viru sadamates üldist tähelepanu. Sügisel pandi Kundas mereväes teeninud meeste koosolekul alus sealsele Kunda mererühmale ja Palmse kompanii Võsu rühm formeeriti Võsu mererühmaks. Edasi organiseeriti Kaitseliidu mererühmi juba kogu Viru rannikule. Viru maleva mereüksused jagati kahte ossa, Kunda ja Toila rajoonidesse.

Narva maleva mererühma hakkas moodustama Narva­Jõesuu sadamakapten Alexander Peters 1933. aasta juunis. Esialgu määrati see operatiivselt maleva pealiku otsealluvusse, majandus­administratiivselt Vaivara malevkonda. 29. augustil kanti rühma nimekirja esimesed kaheksa meest. 7. oktoobrist anti rühmale iseseisva majandus­administratiivüksuse õigused, pealikuks kinnitati asutajaliige Aleksander Marvet (kuni 1937 Martinson)3. 27. aprillist 1934 nimetati maleva mererühm Narva­Jõesuu mererühmaks, 15. maist kinnitati rühma pealiku abiks Voldemar Tõnisson4 ja nelja luurepaadi meeskonnad (igas paadijuht, tema abi, signalist, motorist, motoristi abi) ning merekaitseliitlastele anti luba kanda mereväe omaga sarnast kollaste paeltega vormi. Maleva pealik Jaan Lepp ise osales mais Tallinnas mereüksuste pealike nõupidamisel. Augustis määrati Martinson maleva mereüksuste pealikuks, tema kohuseid jäi Narva­Jõesuus täitma V. Tõnisson.

Esimene korralik õppekava koostati talveperioodiks 1. detsembrist 1934 kuni 30. aprillini 1935. Jaanuaris oli planeeritud kuus navigatsiooni­ ja viis signalisatsiooniõppust, mida viisid läbi Marvet ja Tõnisson. Aprillis tehti praktilisi töid ja korrati ning kuu lõpus eksamineeriti malevlasi kogu läbivõetu ulatuses.

1935. aasta Kaitseliidu päeval Tallinnas osalesid Kaitseliidu mereüksused esmakordselt iseseisvalt. Narva malevat esindas üldse 510 malevlast, meremehi oli vaid 20, aga nad paistsid silma juba tänu vormile. 4. augustil viidi merejõudude laevadega läbi kontrollõppus, mida olid jälgima sõitnud ka Kaitseliidu kõrgemad juhid. Rühma pealik V. Tõnisson ei olnud Viru Maleva Teatajas kitsi tänama kõiki meremehi, kes innukalt õppustest osa võtsid, ning naiskodukaitsjaid, kes aitasid kaasa ja ohverdasid oma pühapäevast vaba aega Kuurhoone aias vabaõhukontserdi organiseerimiseks, mille sissetulek läks rühmale õppevahendite soetamiseks.

Oktoobris alustas Vaivara 1. kompanii juures üksik mererühm, mis allutati eriülesannetes Narva­Jõesuu merekaitseliidule. Rühma kuulusid enamasti Türsamäe kalurid, väljaõppeks oli kasutada nende kolm mootorpaati. Hiljem lisandus neljas paatkond, mis kasutas sealse tuntud paadimeistri, rühma pealiku konstaabel Julius Eerme (Eermanni) abi A. Männiku ehitatud mootorpaati. 10 meest õpetati välja teenimiseks side­vaatluspostis.

1936. aastal asus pealiku kohustusi täitma jällegi meresides teeninud allohvitser Verner Holm. Temal tuli 1937. aastal vastutada esimese kontrollkogunemise tulemuste eest. Tollal oli nimekirjas 28 tegev­ ja 8 toetajaliiget. Meeskond oli korralikult vormis, riviline väljaõpe ja distsipliin hea. Aga relvi ja laskemoona polnud rühmale veel välja antud, muud varustust samuti mitte.

1937. aastal olid kõigi Kaitseliidu mereüksuste piirkondades ette nähtud ulatuslikud manöövrid. Narva­Jõesuu reidil peeti need 4.–5. septembrini, osa võtmas olid kõik maleva mereüksused. Üldjuhiks oli kolonel Jaan Maide Kaitseliidu peastaabist. Ta tuli kohale merejõudude vahilaevaga Laine, millelt laupäeval kell 12 alanud ja pühapäeval öise kuuetunnise vaheajaga kella 14ni kestnud õppuste käiku jälgisid ka mereväeohvitserid.

1. veebruarist 1940 nimetati mererühm ümber Maleva meredivisjoniks, millele allutati Narva Jõesuu neljapaadiline rühm ja lõhkesalk, Vaivara mootorpaatide rühm ning sidepost ja 1938. aastast tegutsenud Vasknarva üksikrühma sisevete valvepaatide salk. Divisjoni (ajutiseks) ülemaks oli 1939. aastast sadamakapten ja mereside ülem kaptenmajor Maks Konrad Lee (kuni 1937 Laivin). Tegevliikmeid oli 56.

2. juulil 1939 Narva­Jõesuus peetud mereüksuste signaalala võistlus admiral Pitka rändauhinnale, mille ülekaalukalt võitis Narva malevlane Felix Kasepõld, jäi Kaitseliidu viimaseks üleriigiliseks võistluseks.

Viru malevas olid 1940. aastal mererühmad järgmistes paikades: Kunda, Aa, Võsu (Võsu, Lahe, Käsmu, Eru paatkonnad ning Käsmu sidevaatluspost), Toila, Aseri, Vainopea, Mahu, Vihula ja Eisma ning neist enamiku juures olid sidepostid. Rannapungerjal oli Tudulinna kompanii Põhja­Peipsi üksikrühmana 1935. aastal asutatud Sisevete salk, millel oli oma lõhkesalk, paadimeeskonnad ja sidepost.

VIITED:

1 Vt Odette Kirss. 100 aastat Kaitseliitu Virumaal ehk Kaitseliidu Viru maleva sünnilugu. Kaitse Kodu! nr 8, 2018. https://dea.digar.ee/article/AKkaitsekodu/2018/11/0/19.1

2 https://dea.digar.ee/article/paevalehtew/1931/01/20/31.

3 Vanemleitnant Aleksander Marvet (kuni 1937 Martinson) oli kauase meresõidukogemusega, teeninud 1921. aastast rannavalves, õpetanud mereväes signaliste, roolimehi, navigatsiooni. Alates 1928 oli Mereside Haapsalu ja Kunda rajoonide ülem, 1934 Narva sadamakapten.

4 Voldemar Jüri p. Tõnisson alustas teenimist merejõudude meresides 1925 ajateenijana, alates 1932. aastast telefonistina, signalistina, noorem­ ja vanemallohvitserina, Kunda rajooni Toila posti vanemana, 1937 Kunda rajooni ülem.

ALLIKAD:

Kasutatud on Rahvusarhiivis säilitatavaid dokumente ja mälestusi ning ajakirjanduses avaldatut.