KEVADTORM ANDIS HEA VÕIMALUSE PRAKTISEERIDA KOOSTÖÖD ERINEVATES VALDKONDADES

KEVADTORM ANDIS HEA VÕIMALUSE PRAKTISEERIDA KOOSTÖÖD ERINEVATES VALDKONDADES

Tänavu 9.–17. maini Lääne maakaitseringkonna territooriumil toimunud Kaitseväe suurõppus Kevadtorm tõi ligi 14 000 osaleja hulgas mugavustsoonist välja ka naiskodukaitsjad.

Tekst: LY MÄEMURD, NKK Pärnumaa ringkond

Lääne­, Saaremaa­ ja Pärnumaa ringkonna naisi jagus kogu õppuse ajaks nii tagalasse, staapi kui ka eesliinile, kokku panustas Kevadtormi tegevustesse üle paarisaja naiskodukaitsja Eesti lääneosast.

FORMEERIMISPUNKTIDES ERANDEID EI TEHTA

Kui õppus 9. mai hommikul avapaugu saab, asuvad tegevusse värskelt täiendkoolituselt tulnud formeerijad, kellest oleneb, kui sujuvalt õppusele saabujad formeerimispunktis vajalikud etapid läbivad ja oma üksuse juurde ülesannet täitma saavad asuda. Pärnumaa malevasse jõudes selgub kohe, et punkti töö on kvaliteetne, sest mind, kes ma olen ühes teises nimekirjas, ainult dokumendi ettenäitamisel territooriumile ei lubata, kuigi naistega oleme tuttavad juba aastaid. „Kord on kord,“ selgitatakse mulle ja suunatakse rääkima vastutava isikuga, kelle abiga saan end Kevadtormile kutsutuna kenasti kirja pandud.

Personalimeeskonna juurde jõudes on siin suurem tung lõppemas ja meeskonnaliikmetel aega veidi hinge tõmmata. Oma mõtteid jagab Silvia Paluoja, Pärnumaa ringkonna kauaaegne toetajaliige:

„Tulin formeerimisse otsima uut kogemust. Lisaks tänasele toitlustan kaks päeva ning osalen masskannatanutega õppusel rollimängijana. Evakuatsioonirühmaga, mille liige ma olen, seekord kahjuks välja ei jõua.

„Tulin formeerimisse otsima uut kogemust. Lisaks tänasele toitlustan kaks päeva ning osalen masskannatanutega õppusel rollimängijana. Evakuatsioonirühmaga, mille liige ma olen, seekord kahjuks välja ei jõua.

Kogemuse olen nüüd saanud ja lähen siit koju hea tundega, et olen teinud midagi kasulikku. Minu kõrval on tugevad ja asjalikud naised, kellelt pidevalt kuuleb ja õpib midagi uut. Valisin endale täna teadlikult tagasihoidlikuma ameti, väljastan dokumente. Arvutit ma ju tunnen ja olen harjunud sellega töötama, aga leidsin, et esimese korra kohta on andmete sisestamise vastutus liiga suur. Järgmisel korral ehk.

Kevadtormil osalemine annab kindlasti teistsuguse nüansi sellele, mida teen – on väga hea, et õpime ja et see on ainult õppus. Loodan, et asjad ei lähe nii tõsiseks, et leiamegi end ühel hetkel sõjaolukorrast, ent natuke kõhedaks võtab teadmine sellest, mis toimub meie koduukse all Ukrainas ja kuidas maailm on muutunud niivõrd ebastabiilseks. Sellised õppused on väga olulised, sest need annavad meile oskuse valmis olla.

Eks nii suur asi tekitab ka kohalikes teatud elevust ja tähelepanu, sest palju on näha vormis inimesi ja sõjaväetehnikat.

Tulin teisipäeva õhtul maakodust, siis oli teel väljas sõjaväepolitsei, eelmisel päeval sinna sõites kohtusin suure sõjaväekolonniga. Jah, tunnetus on igal juhul teistsugune kui mõni aasta tagasi.“

EVAKUATSIOONIRÜHMADE UUTMOODI VÄLJAKUTSE

Päästeameti roll elanikkonnakaitse juhtasutusena on sõja ajal tagada tsiviilelanike turvalisus. Kevadtorm on riigiasutusele hea võimalus harjutada koos partneritega ulatuslikku evakuatsiooni, mille käigus tuleb Kilin­gi-­Nõmme kandis lahingutegevuse alale jäävad rollimängijatest elanikud transportida ohutult Paikusel asuvasse kogunemispunkti ning tagada neile seal vajalikud tingimused. 14. mai hommikul avatud punkti töö võtab päästeametilt samal õhtul üle Pärnumaa evakuatsioonirühm, keda on tulnud toetama Läänemaa rühma liikmed.

Kui ma kuue paiku õhtul evakpunkti jõuan, siis rühm juba koguneb. Säravsiniste vormipluusidega naistel on kaa­sas kogu vajalik varustus, et koos evakueeritutega öö üle elada, ja teadmata on veel seegi, millal punkt töö lõpetab. Vestlustes on selget ootusärevust, tahetakse juba tegutsema hakata, aga punktis vastutuse üle võtmise toimingud alles käivad. Päästeameti inimesed näitavad rühma ülemale ruumhaaval ette kogu punkti käsutuses oleva ala ja edastavad kokkuvõtte tehtud tööst, aga registreerimine naiskodukaitsjate käe all juba töötab ja kõik, kes kohal, saavad end sisse kirjutada, sest punktis on väga oluline igal hetkel teada, kui palju inimesi alal parajasti viibib. See tähendab, et ka väljudes tuleb kindlasti registreerijate juurest läbi käia, „loomulik kadu“ pole siin lubatud.

Evakuatsioonipunktis viibitud aja jooksul jõuan osaleda ülema briifingul ja näha kõrvalt, kuidas käib kontrollitud tingimustes intervjuu andmine suure lehe ajakirjanikule. Õhtusöögi järel osalen loengul, kus Kaitseliidu peakaplan Peeter Paenurm räägib langenute eest hoolitsemisest, ja siis on aeg oma vahvad naised edasi toimetama jätta teadmisega, et järgmisel päeval kohtume paljudega juba siinsamas lähedal välihaigla juures.

Pärnumaa evakuatsioonirühmade ülem Paula Haruoja jäi õppusega igas mõttes rahule:

„Pärnumaa evakuatsioonirühmadele oli see esimene kord kogunemispunkt Päästeametilt üle võtta. Tegevused sujusid kenasti, nemad sai oma toimingud lõpetada ja meie seejärel alustada. Meie juhtimise all oli punkt õhtul seitsmest kuni sulgemiseni järgmise päeva pärastlõunal.

Hindan sügavalt iga rühmaliikme panust, sest ainult õppides areneme rühmana ja suudame edaspidi olla veelgi paremini valmis, et kiiresti reageerida. Õppuse lõpurivistusel Pärnumaa malevas ütles malevapealik, et iga rivis seisja väärib tunnustust, ja ma arvan, et tal on õigus. Rühmaülemana tänan kõiki suurepäraseid naisi ja mehi, kes panustavad oma aega ja teadmisi Pärnumaa evakuatsioonirühmades!

Hindan sügavalt iga rühmaliikme panust, sest ainult õppides areneme rühmana ja suudame edaspidi olla veelgi paremini valmis, et kiiresti reageerida. Õppuse lõpurivistusel Pärnumaa malevas ütles malevapealik, et iga rivis seisja väärib tunnustust, ja ma arvan, et tal on õigus. Rühmaülemana tänan kõiki suurepäraseid naisi ja mehi, kes panustavad oma aega ja teadmisi Pärnumaa evakuatsioonirühmades!

Ka minu jaoks isiklikult on suurõppustel osalemine oluline, olen seda teinud alati, kui töö ja pereelu võimaldavad. Kaitseliidu liige olen aastast 2005, Ukraina sõja puhkemine aga oli minu jaoks päästik liitumaks Naiskodukaitsega, sest siin saan panustada veelgi enam just elanikkonnakaitsesse. On ainuõige, et Kaitseliit kaasab naiskodukaitsjaid oma tegevustesse, sest nii sünnib koostöö, kus igaühel on võimalus valida endale sobiv roll.“

MASCAL EHK KUI ABIVAJAJAID ON ABISTAJATEST ROHKEM

15. mai hommik Paikuse politseikoolile kuuluva hoone teise korruse koridoris on kiire ja sagimist täis. Siin asub grimeerimistuba, kus tänase esimese ülesandena on vaja ette valmistada kannatanud päästeameti õppuse tarvis: droonirünnaku järel süttib põlema Pärnus asuv ohtlik ettevõte, mille töötajad saavad langenud rusude all viga, lisaks on kannatanuil kergemaid või raskemaid keemiakahjustusi. Ette antud legendide järgi on vaja toota nii rohelisi, kollaseid kui ka punaseid kannatanuid – need värvid märgivad triaažikategooriaid, mis abivajaduse pakilisuse järgi tähendavad vastavalt erakorralist abi mitte vajavaid kergeid vigastusi, edasilükkamatut abi vajavaid inimesi ja eluohtlikus seisundis viibijaid.

Saan endalegi keha peale strateegiliseltpaigutatud punased laigud koos kommentaariga: „Roheline, ilma legendita.“ See tähendab, et hiljem õnnetuspaigal on mu silmad ja kõrvad ajakirjandusliku osalemise tarbeks vabad, erinevalt neist, kellel on rasked vigastused ja kohustus liikumatult lamada ning kannatlikult kõiki abiandmise etappe taluda. Et abiandjad saaksid harjutada, on paljud naiskodukaitsjad juba aastaid erinevatel õppustel rollimängijatena osalenud ning teavad, et õppuse lõpp on täpselt siis, kui on, ja mitte sekunditki varem.

Pärastlõunal väljub grimmitoast teine sats hoolikalt vigastatud inimesi, „laigud“ üll. Nemad saavad peagi kannatada Saarde vallas toimuva lahingutegevuse käigus, kust nad evakueeritakse esmalt lähimasse sidumispunkti ja sealt edasi juba kõrgema etapi meditsiinilise hoole alla. Nii jõuavadki rasked kannatanud lõpuks tagasi siiasamasse Paikusele, kuhu püstitatud katastroofi meditsiini üksuse välihaiglas harjutatakse kooskaitseväega tsiviil- ja militaarkannatanute voo käsitlemist.

See Terviseameti alluvuses töötav kirurgia- ja intensiivravivõimega telklinnak on minu silmis tõeline imedemaa, kui hiljem ühe grupi koosseisus välihaigla peaarsti dr. Raido Paasmaga haiglat tutvustaval ringkäigul viibin: siin on olemas kõik vajalik alates sõltumatust elektritootmisest kuni joogivee puhastussüsteemini välja! Ja muidugi leian ma ka siit eest kaks Harjumaa naiskodukaitsjat, kes välihaigla meeskonnaliikmetena oma hästivarustatud köögis parajasti lõunasööki valmistavad.

Et õppuse ajal on tuline kiire, saab sätitud kokkulepe, et grimeerimismeeskonna liige Ene Vokk Saaremaa ringkonnast võtab tegevust täis päevad kokku hiljem: „Esimest korda puutusin Naiskodukaitses meditsiiniga kokku 2006. aastal, kui moodustati esmaabiõpetajate grupp, et saaksime organisatsioonisiseselt oma liikmeid koolitada. Sellest ajast olengi jõudumööda õpetanud ja õppinud, Kaitseliidu parameediku kursuse lõpetasin aastal 2011. Grimeerimisega tegelen umbkaudu 15 aastat. Selle aja sisse on mahtunud lugematul hulgal masskannatanutega õppusi, mistõttu oli Makroflexi tehases toimunud tegevusi huvitav kõrvalt jälgida, aga muid emotsioone selline asi enam ei tekita.

Paikusel oli meie põhimeeskonnas viis naist pluss mõned tublid abilised, kes jooksvalt liitudes aitasid vastavalt oma oskustele ja meie vajadustele. See meeskond oli lihtsalt super! Ettevalmistus on kõigil väga hea, aga kokku harjutanud me polnud. Sellele vaatamata kujunes loogiline tööjaotus kuidagi iseenesest ja asjad laabusid. Nalja sai ka!

Kaitseväe suurõppusel osalesin kolmandat korda ja ütleksin, et seekordne oli minu jaoks keskmise raskusastmega õppus. Lisaks mõnele õhtule, mis kulusid eeltöö tegemiseks, olin kohal kolm päeva, neist esimesel tuli välja anda 20, teisel umbes 50 ja kolmandal umbes 30 kannatanut.

Vahel on suuri vigastusi lihtsam teha kui ilusat väikest haavakest, kõige raskemad aga on vigastused, mis on ette nähtud vastu pidama kauem, kui vaid esimeseks ehmatuseks vaja. Kui haavad sidumispunktis seotakse ja kannatanud liiguvad järgmise taseme meditsiinilisse abisse, siis võiksid nad sinna kohale jõudes endiselt n-ö ilusad olla. Muidugi on ka keemilise saaste maha pesemine, nagu Makroflexi õnnetuse puhul tehti, grimeerijatele paras väljakutse, et haavad ei laguneks ja näeksid pärast pesugi loomulikud välja.

Siseturvalisus ning iga inimese oskus ja valmisolek aidata end ja oma lähedasi on minu jaoks väga olulised. Kevadtormil osalemise peamine põhjus ongi need inimesed, kellega siin kohtun või taaskohtun, ja võimalus vahetada kogemusi.“

MEDITSIINILISEST HARIMISEST MITUT MOODI

Õppuse ajal avaneb meditsiinihuvilistel naiskodukaitsjatel võimalus tutvuda Kaitseliidu Tartu maleva sidumispunktiga, kus pärnumaalastele näidatakse punkti kokku­lahti pakkimist ja lavastatakse õpetuseks kaks situatsiooni: esmalt teeb sidumispunkti meeskond tegevusi lahingus jäseme kaotanud ja põrutuse saanud võitlejaga, hiljem stabiliseerivad Pärnumaa üksuste meedikud raske näovigastuse saanud ja teadvuseta kannatanu, et saata ta edasi kõrgema etapi meditsiiniasutusse. Pole vaja isegi minu rikkalikku kujutlusvõimet, et näha: töö, mida siin tehakse, on raske nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt ja selle tegemiseks on vaja suure pingetaluvusega inimesi.

Kevadtormi ajal alustas Naiskodukaitse ka elanikkonnale mõeldud kampaaniat „Peata verejooks“ ( Stop the Bleed ). Koostöös Kaitseväe Akadeemiaga koolituse saanud õpetavad kahel õhtul linnakodanikele, kuidas asetada žgutti ja teha rõhksidet ning tamponeerida haava eesmärgiga sulgeda ohtlik verejooks. Harjutajaid meie telgi juurde jagub ja sellest on hea meel, huvi võiks ent olla suuremgi. „Peata verejooks“ jätkub ka pärast Kevadtormi, liikudes edasi kõigisse maakondadesse.

MITU KOKKA EI KEEDA HEAD ROKKA, MAITSVAT SÕDURITOITU AGA KÜLL

Kui õppuse süda on staap, siis kodu süda on köök. Et võitlejad end neil pingelistel päevadel võimalikult koduselt tunneksid, selle eest hoolitsevad malevates töötavad väliköögid, kus Kaitseliidu üksuste kokkadel on abiks toimetamas naiskodukaitsjad.

Mul õnnestub viibida Pärnumaa maleva mõlemas väliköögis ja seal end pisut kasulikukski teha, EndExi­ootuse eelõhtul jõuan aga Haapsallu Lääne maleva juurde, kus mind võtab vastu Lääne ringkonna särav esinaine Diana Saarniit, kelle näol pole väsimuse märkigi, vaatamata sellele, et väliköögis on rassitud õppuse algusest saati. Parajasti valmib siin õhtusöök 260 inimesele ja katelde juures askeldavatel naistel pole aega sissetungija poole teist pilkugi heita. Siiski leiab Lääne ringkonna instruktor Svetlana Aug mahti pisut rääkida, enne kui termoseid täitma asub:

„Meil on Kevadtormiga hõivatud üle 40 naise, paljud panustavad mitmes kohas. Lääne naised on tublid – kui küsiti, kas oleme valmis toitlustama, täitusid kohad kiiresti. Ka ilmaga on vedanud.

Minu ametiajal pole ringkonnas nii suurt õppust varem olnud, seetõttu on väga põnev: näiteks pole me varem valmistanud purgisuppi, ikka on kõik toidud tehtud algusest peale ise, aga nii suures mahus poleks see mõeldav. Toidud on maitsvad ja võitlejad kiidavad, kõht kindlasti kellelgi tühjaks ei jää, sest portsud on korralikud.

Meil on omavahel selline tore mäng, et kirjutame välja minevate termoste peale mõne sõnumi ja meile kirjutatakse vastu ka. Hoolime oma inimestest, eile näiteks tuletasime meelde, et kasutage päikesekaitsekreemi. Lõpurivistusel ootab aga üllatus: teeme võitlejatele küpsisetordi, nii et nad saavad magusa suutäiega metsast välja tulla ja siis koju minna.“

Niimoodi saladusega varustatult hakkangi Haapsalust tagasi sõitma. Varem kallale kippunud väsimus on kui peoga pühitud ja suu kisub terve tee vägisi naerule. Võimsad naised need naiskodukaitsjad!

NAISKODUKAITSJAID HINNATAKSE NII STAABIS KUI ÜKSUSTE JUURES

Kuna mu teadmised sõjaaegsest metsaelust, tegevustest üksuse koosseisus ja tööst staabis on pehmelt öeldes kesised, olen lugu kirjutama asudes omajagu hirmul, et mida selle kõige kohta üldse küsida oskan. Naistega vesteldes selgub kiiresti, et hirm on asjatu ja kui üks ei oska küsida, siis vastata oskavad asjatundjad kindlasti.

Et enne sooritust hirmu tunda on normaalne, sellest räägib Anneli Otsus Lääne ringkonnast:

„Olles naiskodukaitsja teist aastat ja äsja sel kevadel staabiassistentide kursuse lõpetanud, tulin oma elu esimesele suurõppusele värskete teadmistega. Praegu võin öelda, et mida raskem on õppustel, seda kergem hiljem lahingus. Kursuse väga sisutihe õpe ja mahukas praktika staabiveebel Urmas Rüütli käe all panid mind Kevadtormile tulles ausalt öeldes kartma, sest staabitöö praktika oli väga tempokas, kestis hiliste öötundideni ja vaja oli lahendada nii palju ülesandeid korraga, et korraks tõi isegi pisara silma. Õppuse ajal staabis olles selgus, et hirm on üleliigne, sest meie staabiohvitserid on väga võimekad, võttes enamiku ülesandeid enda kanda. Meile, staabiassistentidele, jäi toetav roll.

Naiskodukaitsjana pean suurõppusi väga vajalikuks, kuna need annavad võimaluse praktiseerida koostööd kõigi teiste üksustega. Mõistes, et kõigil on kunagi esimene kord ja teades, et sealt edasi saab ainult paremaks minna, loodan, et minust oli selle õppuse ajal malevale kasu.

Kaitseliidu seaduse paragrahv 4 ütleb: „Kaitseliidu ülesanne on vabale tahtele ja omaalgatusele toetudes suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.“ On hea tunne kuuluda kõikide nende inimese sekka, kes tahavad kaitsta oma kodu ja maad. Valitsuse ja riigikogu koosseisud muutuvad, seadused tehakse ümber, aga meie kodumaa on ikka see üks ja ainus väike Eesti, mida tuleb kaitsta meil kõigil ise.

Inspiratsiooniks lõpetan aastatel 1925–1940 Kaitseliidu ülemaks olnud kindralmajor Johannes Orasmaa sõnadega, mis on kirjas talle püstitatud mälestuskivil Tabiveres: „Kui sina, eestlane, ise ennast ei aita, ei viitsi kaitsta, ega siis keegi teine tule sind kaitsma ega ole sinul ka mingit õigust loota kellegi teise abile.“

Kohe pärast täiskasvanuks saamist Naiskodukaitsega liitunud Maarja-Liis Milter Saaremaa ringkonnast ütleb, et huvi sideeriala vastu tekkis tal ülikoolis elektriinseneriks õppides, kuna mõlemad on üks pidev nokitsemine ja leiutamine ehk asjad, mis Maarja­Liisile meeldivad:

„Kevadtorm on siiani minu kõige pikem õppus, kus üheks väljakutseks oli kindlasti see, et unetunde jäi väheks. Ka palavaga liikumist oli palju, aga rühmas oldi üksteisele toeks ja aidati meeleolu üleval hoida. Sidemehena olin kogu aeg koos ülemaga ja osalesin nii lahingutegevuses kui briifingutel. Nägin kõrvalt kogu üksuse juhtimist, mida omalt poolt toetasin sidetegevustega.

Naiskodukaitsjana ei näe ma probleemi selles, et ma pole Kaitseliidu üksuses ametikohal. Naisi kaasatakse Kaitseliidu tegevustesse palju ja mina soovin jääda endiselt Naiskodukaitse ridadesse, et koos endale armsate naistega teha neid asju, mida Kaitseliidus ei tehta.

Riigikaitsesse saab panustada igaüks ja Naiskodukaitses on selleks loodud palju erinevaid võimalusi. Vaid üheskoos suudame hoida oma kodu, koos käies ning õppides näeme, milline ühtekuuluvus ja isamaa-armastus meis on. Minu jaoks on õppustel käimine kohtumine oma teise perega, kellega jagame samu eesmärke ja maailmavaadet – kõik on väljas oma üksuse, oma Saaremaa ja Eesti eest!“

Omalt poolt ütlen lõpetuseks, et need olid küll väga pingelised, aga äärmiselt huvitavad ja õpetlikud üheksa päeva Kevadtormil. Kõik naiskodukaitsjad, keda siin kohtasin, paljusid neist esimest korda, jäävad mulle südamesse kui eeskujud, kellest igaühelt on midagi õppida. Tarkust. Meelekindlust. Ettevõtlikkust. Rahulikuks jäämist. Kohusetundlikkust. Armastust oma isamaa ja ligimese vastu. Aitäh!

Koomentaar

PIRET PAOMEES - Saaremaa ringkonna instruktor

„Saaremaalt osales õppusel 52 naist, kes täitsid erinevaid rolle. Instruktorina olen uhke, et nii paljud said end Kevadtormi käigus proovile panna – enamikule üksuste juures olnud naistest oli see esimene nii pikk õppus ja siiani kuuldu põhjal on nad kõik õpituga rahul.

Tagalas oldi väljas lühemat aega, aga kogemusega jäid üldjoontes rahule nemadki. Õpikohti muidugi leiti ja praegu kogume usinasti tagasisidet, et järgmiseks korraks veel paremini valmis olla.

Leian, et sellised õppused on väga vajalikud, sest nii avastavad naised oma tugevusi ja arendamist vajavaid kohti ning oskavad end paremini sobivatele ametikohtadele paigutada.

Kommentaar

SIRET TAMMEKÄND, Lääne MKR Naiskodukaitse instruktor:

„Minu hinnangul õnnestus õppus hästi. Kogu maakaitseringkonnas olid naised väljas erinevates ülesannetes: toitlustati, oldi üksuste juures metsas ja staabis, kust ma olen kuulnud ainult kiitvaid sõnu. Ka evakuatsioonirühmadega olen väga rahul, sest nad on juba varem lahendanud keerulisi situatsioone ja Kevadtormil polnud mul isegi hirmu, et hakkama ei saada.

Naisi kaasatakse õppustele hästi ja tööpuudust meil juba ei tule. Muidugi tean siin rääkida kõige paremini Pärnumaast, aga ka Saaremaa naised olid väljas ja läänlased osalesid koos meiega evakuatsioonipunkti töös ning läksid pärast seda veel maakaitsele appi kannatanuid sidumispunktist ära tooma. Oli üks vinge õppus.“

Kommentaar

Kolonelleitnant RAIGO PAIMLA, Lääne MKR ja Pärnumaa maleva pealik:

„Pärnumaa naiskodukaitse on lahutamatu osa kolme V kontseptsiooni (võitlejad – võimendajad – võimaldajad) elluviimisel. Naiskodukaitse liikmed olid Kevadtormil 2024 oma ülesannete kõrgusel nii juhtimise, logistikavõrgustiku, evakuatsiooni, formeerimise kui ka teavitustöö toetamisel. Hea on näha järjest enam naiskodukaitsjaid ka meie võitlejate ridades. Teistmoodi ei saakski!

Jõudu teile ning jätkame üheskoos ülesannete täitmist.

Eesti eest surmani!“

Video: https://youtu.be/sLoO5N15YBA