VÕILILLEjUUREKOHV - PAREM KUI KEKECI KOHV!

VÕILILLEJUUREKOHV - PAREM KUI KEKECI KOHV!

Mõnikord on nii, et tahaks kohvi, ja siis joodki kohvi. Ja mõni teine kord jälle on nii, et tahaks kohvi, aga kohvi ei ole. Näiteks enamiku Eesti kaitseväe toidupakkidega on niimoodi, et Kekec on, aga kohvi ei ole. Mida siis teha?

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Kekeci kohvi? Ei, pigem mitte. Küll aga võib selles olukorras vaadata meie kliimas kasvava sobiliku alternatiivi poole. Näiteks on kohviubadele heaks alternatiiviks tammetõrud. Noid aga on suve hakul keeruline hankida. Ent ära heida meelt, hea kohvisõber – on veel üks alternatiiv! Nimelt saab kas just suurepärase, aga kahtlemata suupärase kohvijoogi võilillest.

Võilillega on see hea asi, et selle loodusest leidmiseks ei pea olema taimetark. Märksa keerulisem oleks kohvi valmistada näiteks lääne­sõrmkäpast või hanepajust. Valdaval osal inimestest pole aimugi, kus need kasvavad ja mismoodi välja näevad. Ja ongi hea, sest nimetatud taimed on meil kaitse all. Aga võilille leiab üles lasteaialapski. Ükskõik, kus ta parasjagu ei viibi. See visa taim oskab oma juured ajada igale poole.

Ning just juuri ongi kohvi valmistamiseks vaja. Võilille lehtedest kohvi ei saa – need võib pista võileiva peale vorsti alla. Varred on head niisama ajaviiteks krõmpsutamiseks või salatisse hakituna. Õitest jällegi võib valmistada veini või mett. Aga juured, need on need, millest saab hüva kohvijooki.

KÕIGEPEALT RÖSTI

Võilille juuriminegi pole teab mis füüsilist või vaimset pingutust nõudev tegevus. Haara varrest võimalikult maakoore ligidalt kinni, loksuta natuke ja tõmba otse üles. Mitte robaki, vaid kindlalt, ühtlast pinget hoides. Võilille juur on üsna pikk ning mida pikemalt selle kätte saate, seda rohkem kohvi ja vähem juurimist.

Väikese katelokitäie kohvijoogi valmistamiseks piisab, kui juurite välja kümmekond taime. Lilled välja tõmmatud, puhastage need mullast ning eemaldage peajuure küljest hargnev niidistik ja peenemad harud. Ja muidugi eraldage juur ülejäänud taimest.

Edasi võtke nuga ja hakkige juured umbes sentimeetripikkusteks juppideks. Kui te nüüd nendest pulkadest pulbrit teha proovite, siis tõenäoliselt ebaõnnestute. Kiulistest ja nätskeniisketest juurejuppidest pulbri tegemine on sama tulemuslik kui katse näritud nätsu pulbriks muuta. Ei tule välja.

Järelikult tuleb juurejuppidest niiskus välja saada. Üks võimalus on oodata, millal juured ise ära kuivavad. Kui te aga tahate kohvi kiiremini kui nädala pärast, tuleb kuivamisprotsessi kiirendada. Ehk siis kuumtöödelda või baristade kõnepruuki kasutades – röstida.

Röstimiseks on teil vaja kahte komponenti. Esiteks kuumust, mille tekitamiseks sobib näiteks lõke. Ja teiseks mingit asja, mis läheb kuumaks, aga ei sula ära – näiteks panni, katelokikaant või tühja konservikarpi.

Siinkohal, nagu elus üldse, on oluline mõista, miks ja mida te teete ning miks ja mida te ei tee. Te ei prae võilillejuuri, vaid kuivatate neid. Seega ärge valage pannile õli ega ka mitte vett või muud substantsi.

Täiesti asjakohane on asetada juurejupid kuivale pannile ja lasta neil kuumuse mõjul kergelt pruuniks minna. Või siis natuke rohkem kui kergelt pruuniks. Seda, nagu kohviga sina peal olevad inimesed teavad, nimetatakse tumedaks röstiks. Hele röst on maitselt hapukam ja nüansirikkam, tume röst aromaatsem ja täidlasem. See tõde kehtib kohviubade kohta, ent ka võilillekohvi maitset saab röstimisega timmida.

Kas võilillekohvist jääb igemetele ka värskelt kasteheinase ämblikuvõrgu õrnhõrk järelmaitse, see sõltub juba sellest, kui hoolikalt olete juured enne kuumtöötlemist puhastanud. Igatahes peaks keskeltläbi pool tundi kuumal pannil andma juba piisava röstiastme.

SIIS UHMERDA

Juurikad röstitud, olete turgutavale kohvijoogile sammukese lähemal. Aga mitte veel kohal. Nüüd küll, jah, võite juba vee tulele tõsta. Ja samal ajal, kuni vesi soojeneb, tuleb teil röstitud juurikad ära jahvatada. Täpselt nagu kohvioadki, eks ole.

Kui teil kohviveskit kaasas pole, tuleb materjali mõjutada muul moel. Näiteks mässite röstitud juurikad riidetüki või soki sisse ning taote kiviga peale (kiviga tagudes saab elus nii mõnegi probleemi lahendada).

Või siis puistate tükid katelokki ja uhmerdate puust pulgaga. Valik on teie ja võimalused peaaegu piiramatud. Aga peeneks peate te juurikad saama. Miks? Siingi on sama loogika, mis kohviubade puhul – jahvatades suurendame materjali, antud juhul võilillejuurte pindala, muutes suured tükid peenteks graanuliteks. See võimaldab veel läbi osakeste voolata ning kõik peidetud maitsed ja aroomid protsessi käigus eraldada.

Kui valada vesi lihtsalt juuretükkidele või jahvatamata ubadele, ei eraldu sealt peaaegu üldse ei maitset ega värvi ja tulemuseks pole mitte kohv, vaid juurikavesi. Järeldus on lihtne: mida peenemaks juured jahvatate ehk taote, seda kangem „kohv“ tuleb.

Nii, kui nüüd juurikad on peeneks uhmerdatud, siis vaadake, ega vesi pole vahepeal keema läinud. Tõenäoliselt veel ei ole. Aga ärge niisama passige. Puistake uhmerdatud võilillejuurepuru nüüd oma tassi. Ja kui vesi keema tõuseb, kallake pulber veega üle. Ongi teil tassitäis kuuma, turgutavat ning tervislikku jooki. Nii lihtne see ongi. Ja maitseb, nagu maitseb. Aga kindlasti paremini kui Kekeci kohv.

Video: https://youtu.be/3pbOnBXHDVw