SAKSA KAUGLUURAJATE RAUDNE TAHE

SAKSA KAUGLUURAJATE RAUDNE TAHE

Bundeswehri kaugluureüksuse liikmed moodustavad ühtse tugeva meeskonna. Rühm on väike ja selle liikmed seisavad silmitsi suurimate katsumuste ja ohtudega. Nendega liitumiseks tuleb läbida karm sobivustest.

Tekst: ALEXANDRA MÖCKEL, Y - das Magazin der Bundeswehr (Y – Bundeswehri ajakiri)

Markus* ei ole ei maganud ega söönud juba üle 24 tunni. Ta on hoopis kõndinud 35 kilomeetrit, kandes seljas 45kilost varustust.

Nüüd kükitab ta kuuseokstest ehitatud peidupaigas. See ei ole muud kui auk, kus põleb pisike lõke. Pool ööd on väljas vihma sadanud. Maapind, riided ja varustus – kõik on märg. Tema vormipüksid on täiesti mudased. Süüa ei ole midagi, magamine on keelatud. Markus soojendab oma veepudelit tule kohal. „Saab vähemalt kõhtu midagi sooja,“ ütleb leitnant.

Käimas on teine nädal kaugluurerühma kandidaatide sobivustestist. Markus on üks allesjäänud osalejaid. Testi alustas 22 soovijat. „Kui ma läbi saan, tahan kaugluurerühmaga ühineda,“ ütleb sporditudengist Markus. Juhendajad kirjeldavad meest väga vastupidavana. Füüsiliselt on see tõesti nii. Seda on ta esimese nädala jooksul mitmeid kordi tõestanud. Kuid vaid mõni tund pärast ellujäämisülesande esimest stressifaasi libastub ka Markus. Ta saab punase kaardi, sest eksib juba teist korda reegli vastu, et kaaskandidaadiga rääkida ei tohi. Kaugluurerühm otsib uusi liikmeid, kuid mitte iga hinnaga. Kandidaatide füüsilised, vaimsed ja iseloomule esitatavad nõuded on äärmiselt kõrged.

Esimese nädala jooksul pidid osalejad tõestama oma füüsilist vormisolekut: lõuatõmbed, varustusega jooks, takistusrada, rõivastes ujumine, orienteerumisharjutused. Kõik alati kella peale. Ülesannete vahel vaid väikesed hingetõmbepausid. Kes läbi ei saa, peab lahkuma.

Kui present läbi laseb, saab varustus märjaks ja kaalub 10 kilo rohkem

BUNDESWEHR/CHRISTIAN VIERFUSS

Ellujäämisharjutus on kavas teisel testinädalal. Sõdurid veedavad mitu päeva simuleeritud põgenemisharjutusel. Koormus on sama: nad peavad olema pidevas liikumises ning tohivad magada ja süüa vaid minimaalselt. Protseduur hõlmab ka mitmeid karme teste. Seetõttu on sõduritega kaasas kaheksa juhendajat, psühholoog, arst ja vastutav ohvitser – ja seda peaaegu ööpäev läbi. Osalejate kannul ei ole mitte vaenlane, vaid juhendajad. „Palju vaimset stressi tekitab see, et sa ei tea, kuidas ja millal midagi juhtub. Tahame osalejad viimse piirini viia,“ sõnab major Frederik Vestergaard. Munsteri treeningukeskuse ISR-vägede treeningüksuse peainstruktorina vastutab ta protseduuri ja osalejate ohutuse eest.

„Kast (nii kutsutakse aukartustäratavat esimest stressifaasi) võtab nad kõik,“ ütleb major Vestergaard. See näitab, kellel on läbilöögivõimet ning võib-olla ka seda miskit, mis lubab saada kaugluurerühma liikmeks. Osalejad peavad oma teekonnal kaasas kandma kahte liivaga täidetud puidust kasti, kumbki 90 kg raske.

Kapral Thomas* on algul määratud selle treeningulõigu juhiks. See on esimene kord, kus talle antakse selline vastutusrikas ametikoht. „Siin on kõik vähemalt seersandid. Kui nad tahavad saada kaugluurerühma liikmeks, peavad nad oskama oma treeningulõiku juhtida ja eriti veel osalejaid motiveerida,“ selgitab Vestergaard. Selle tõestamiseks tuleb juhtida 16 osalejat järgmisse punkti – ja seda kindla aja jooksul. Mõned osalejad taaruvad raskuse all, mida nad kannavad. Pärast kõigest viit kilomeetrit on arstil juba tööd. „Üks osaleja on alla andnud. Tal lööb selg krampi, ta on omadega läbi,“ sõnab Vestergaard. Järgmiseks hommikuks on allaandjale järgnenud veel kuus osalejat, sealhulgas kapral Thomas.

Rännakust väsinud, liiguvad allesjäänud osalejad oma peidukohtadesse. Nad kõik ehitavad endale metsas leiduvatest materjalidest varjualused. „Kaugluurerühma liikmed on nagu maastikukujundajad. Nad peavad töötama sellega, mida ümbritsev keskkond pakub, ning olema osavate kätega,“ ütleb kapten Armin Berger. 33aastane kaugluurerühma liige saadab sõdureid juhendajana. Hoolimata väsimusest üritab Ralf anda endast kõik. „Elasin vaevu eelmise öö üle, muud midagi. Olen surmväsinud, mu põlved ja selg valutavad. Olen emotsionaalselt täiesti kurnatud. Kuid mul on eesmärk. Tahan, et mu lähedased oleksid minu üle uhked,“ selgitab seersant. Kaldkatus tema pea kohal on valmistatud korralikult lõigatud okstest, mille vahele on põimitud kuuseoksad.

„See peaks olema lihtsalt hädapärane varjualune. Me ei anna välja kaunima kodu auhinda,“ tögab kapten, kui ta varjualuseid üle vaatab. Pidevalt tuletatakse meelde hoida varustus käepärast. „Kas teil on püss käes?“ Noomituseks piisab juba sellest, kui püss asub kolme meetri kaugusel. „Miks ei ole teie sapöörilabidas pakitud, kui te seda ei vaja?“ „See kõik on taktikaline,“ ütleb Berger. „Tahame testida nende pingetaluvust, neid meelega ärritada.“ Füüsiliselt kurnatuna on enamiku inimeste närvid viimseni pingul. „Kuid närvi ei tohi minna. Pinge tõuseb kuni viimase päevani. Sellega peab vaimselt suutma toime tulla,“ selgitab Vestergaard.

BUNDESWEHR/TORSTEN KRAATZ

Kohe pärast seda kogunevad juhendajad kriisikoosolekule. „Selline esitus ei vasta meie ootustele. See ei ole mingi baaskursus, see on erijõudude sobivustest,“ ei ole Berger rahul. Ta on enda ette asetanud noa ja soki, mille osaleja on maha unustanud. Sellist asja ei tohi juhtuda. Karistuseks käivitavad juhendajad nüüd häire. See tähendab varustuse kokkupanekut vaid sekunditega ning kogunemist kindlaksmääratud kohta. „Ma tahan näha, et annate endast 110 protsenti lõpuni välja. Kõik, kes selleks valmis ei ole, võivad lahkuda,“ ütleb Vestergaard.

Juhendajad teevad osalejate elu meelega raskeks. „Tahame näha täielikku pühendumust. Kaugluurerühma liikme kõige olulisem oskus on end taas üles ajada,“ sõnab major. „Neil peab olema tahe tagasi tulla. Isegi kui nad on 150 km kaugusel vaenlase tagalas,“ lisab Berger. „Neid ei saa lihtsalt niisama valida. Seetõttu peavad nad tõestama oma füüsilist ja vaimset tugevust,“ selgitab Vestergaard.

Vahepeal on saabunud öö: „Valmistuge orienteerumisharjutuseks!“ Jälle asjad pakkida, jälle unetu öö. Mehed kükitavad täielikus pimeduses maapinnal. Pealamp annab mõningast valgust, samal ajal kui nad visandavad väikestest kaardiosadest oma märkmikesse skitse, käed pingutusest värisemas. Seejärel marsivad kõik eraldi pimedusse. Järgmiseks hommikuks on vaid üksikud neist leidnud orienteerumisharjutuses ette nähtud punktid.

Stefan* annab alla: „Ma ei leidnud ühtegi punkti ja kaotasin osa varustusest. Praegu ei ole enam mõtet edasi minna, kui ma lõpuks ikkagi ei kvalifitseeru.“ Vabatahtlikult lahkujatele teist võimalust ei anta. Ralf* on tagasi varjualuses alates kella seitsmest hommikul. Tal ei ole aega puhata. Ta peab parandama oma reflektorit ja tulle vaatamise kaitset. Orienteerumisharjutus ei läinud temalgi hästi. Sellest hoolimata ei anna ta alla. „Mõtlen reede peale, proovin lihtsalt vastu pidada.“

Lõpuks on tema üks viiest osalejast, kes sobivustesti läbivad. „Tunnen end ülihästi. Sellist asja juhtub vaid kord elus,“ sõnab ta, ikka veel uskumata, et lõpetas testi edukalt. „Need, kes siin seisavad, on edaspidi teie pere,“ ütleb major Vestergaard lõpetajatele tunnistusi kätte andes. Ralfile on kaugluurerühma koolitus alles kõige algus.

*Nimed on sõdurite identiteedi kaitsmiseks muudetud

KAUGLUURERÜHM

Taust Kaugluurerühm kuulub eriüksuse koosseisu ja omab eriväljaõpet juba baaskursuse tasandil. Nad tegutsevad kuueliikmelistes rühmades Tavaliselt on kaugluurerühma liikmed vanemallohvitserid, mõnikord juhib rühma ohvitser.

Üksused Üksus koosneb kolmest meeskonnast. Bundeswehril on praegu neli üksust – kaks õhuluurerühma 310 juures Seedorfis ja kaks õhuluurerühma 260 juures Lebachis.

Missioon Kaugluurejõud tegutsevad sadade kilomeetrite kaugusel vaenlase tagalas. Nende ülesandeks on jälgida ja edastada teavet kohtadest, kuhu luuredroonid lennata ei saa. Erinevalt vaid pilte edastavast tehnoloogiast saavad kaugluurejõud koha peal vaatlusi teostada pikema perioodi vältel, tuvastada ja hinnata sündmusi, dokumenteerida sõidukite numbrimärke, nägusid ja liikumisi.

Eripärad Kaugluurejõude kasutatakse igas kliimavöötmes. Operatsiooni ajal peavad nad tegutsema täiesti autonoomselt. Liikudes enamasti jala, peavad nad vältima kokkupuudet vaenlasega, sest neil tuleb jääda märkamatuks.

ETTEVALMISTUS

Sõjaväeliselt Kaugluurejõudude liikmed veedavad enamiku ajast välitingimustes tööd tehes. Oskustest on olulised kõik need, mis aitavad neil leida oma laagri, nt kaardi ja kompassi kasutamine. Kui pole meeleheitlikku vajadust enda asukohta positsioneerida, jääb rohkem energiat teiste ülesannete täitmiseks.

Füüsiliselt Vaja läheb väga head füüsilist vormi. Raadiooperaator kannab seljas kuni 80 kg varustust. Samuti tuleb harjutada vastupidavust. Kuid tasub tähele panna, et enne testi ei maksa üle treenida, muidu on testi ajal oht kiiresti väsida.

Vaimselt Motivatsioon peab olema selge: miks ma tahan seda teha? Kui sellele küsimusele on hea vastus, siis motiveerib see ka kõige hullematel hetkedel. Lisaks saab teatud oskuste, nt hingamis- või elavdamistehnikate abil stressi leevendada.

Esmakordselt ilmunud ajakirjas Y - das Magazin der Bundeswehr 6/7, 2018