ALBAANIA: PUNKRITE PARADIIS

ALBAANIA: PUNKARITEPARADIIS

Albaania: pindalalt väike, aga sisult suur ja mitmekülgselt üllatav. Ajaloohuviline ja militaarturist võib näha ja katsuda võrdlemisi värskeid jälgi nii riigis pikalt püsinud totaalkaitseprintsiibi rakendamisest kui hiljutisest sõjaseisukorrast.

Tekst: TRIIN TÕNSING, Naiskodukaitse Tartu ringkond

Usuleige maa, kus moslem on abielus kristlasega ja turisti suhtutakse kui oma isiklikku külalisse. Kes ei lähe sinna ülbelt ja kõrgete ootustega, saab unustamatu ja õpetliku kogemuse, kuidas väga vähesega on võimalik elada õnnelikku elu.

VALMISTUDES SÕJAKS, MIDA EI TULNUDKI

Albaania ajaloost ning ka tänapäeva arengust rääkides ei saa mööda riiki teise maailmasõja lõpust kuni oma surmani 1985. aastal valitsenud diktaator Enver Hoxhast.

Hoxha oli oma paranoilises meeles veendunud, et Albaania on magusaimaks vallutusobjektiks nii läänele kui kapitalistlikule idale. Ainsaks võimaluseks vallutajatele vastu astuda oli tema nägemuse kohaselt valmistuda partisanisõjaks.

Nii kattuski kogu maa Hoxha käsul punkritega. Suurem osa neist on ehitatud sama prototüübi järgi, mis on sobilik 1–2 püstises laskeasendis täiskasvanule. Prototüübi QZ arendamine kestis mitu aastat.

Legendi kohaselt oli Hoxha küsinud esitlusel peainsenerilt, kas punker peab relvastatud rünnakule vastu. Peainseneri kinnituse järel nõudis Hoxha, et insener pandaks punkrisse ja seda tulistataks. Katse oli ilmselt edukas, sest kohe algas punkrite masstootmine. Aktiivne ehitustöö algas 1967. aastal ning viimane punker ehitati 1980ndate keskpaigas.

Hinnanguliselt ulatus nende arv 750 000ni (ametlikult räägiti siiski 173 000st). Iga ruutkilomeetri kohta tegi see 24 ja iga nelja elaniku kohta ühe punkri.

Diktaatori paranoiline kaitseplaan viis riigi pankroti veerele: sadadele tuhandetele punkritele kulus 10 protsenti Albaania riigieelarvest ning peaaegu kogu betoonitoodang.

Tänapäeval Albaanias ringi seigeldes harjub silm peagi punkreid maastikul tuvastama. Neid leidub nii inimestest mahajäetud külades, metsikus looduses kui ka moodsas linnaruumis. Paljud albaanlased võivad hoobelda isikliku punkriga koduaias. Punkrid on kasutust leidnud nii burgerikioskite, jäätisekohvikute kui ka hostelitena, rääkimata väikestest muuseum-galeriidest.

TRIIN TÕNSING

Punkreid oli laias laastus kolme tüüpi: QZ, Command and Control punkrid ning külma sõja vaimus ehitatud, eelkõi- ge riigijuhtidele mõeldud tunnelsüsteemid tuumasõja üleelamiseks. Arvatakse, et Albaania on Põhja-Korea järel teine kõige enam „tunneldatud“ riik. Külastada saab neid näiteks pealinna Tirana lähedal ja ka Gjirokastëris.

SÕDA KOJU KÄTTE

Paljud Albaania linnad on esmapilgul justkui linnalahinguhuvilise paradiisid. Nii mitmedki kommunismirežiimi ajal ehitatud linnad kubisevad mahajäetud või pooleliolevatest majadest. Ka tänavad-teed on täis lõkse – alates avatud kaevukaantest kuni keset kõnniteed turritavate betoonivarrasteni. Ehe näide sellest on Vlore – Albaania Riviera rannikul paiknev riigi suuruselt kolmas linn.

Ent linnalahingud ei ole seal vaid näilised. Mitte väga ammu, 1997. aastal, nägid sealsed tänavad reaalseid lahinguid, kui rahvas riigivõimu vastu üles astus ning konflikt eskaleerus eri grupeeringute ja jõudude vaheliseks kodusõjaks.

Praegu on Vlorest saamas tõeline kuurortlinn. Vähemalt otsustades mereäärse bulvari järgi, kuhu on toodud palmid ja rajatud rand.

TRIIN TÕNSING

Ent märke kodusõjast ja raskest majanduslikust olukorrast on siiani tunda ja näha. Lisaks linnapildile ka inimeste suhtumises riigivõimu. Ja kodumaasse laiemalt. Albaania rahvastik on ligi 2,9 miljonit, kuid pea sama palju, mõningatel andmetel koguni kaks korda rohkem albaanlasi elab mujal maailmas. Iga teine noor, kellega rääkisime, plaanib riigist lahkuda, et leida tööd välismaal.

ÜKS LENNUK, KAKS TÕDE

Kõnekas näide infosõjast ning tõega manipuleerimisest lamab Gjirokastëri kindluses. Tegemist on treeninglennukiga Lockheed T-33 Shooting Star, mis maandus 1957. aasta detsembris Tirana lähistel Rina lennuväljal. Lennuki piloot naasis paar nädalat hiljem Ameerika Ühendriikidesse, lennuk jäi Albaaniasse ning toimetati 1970ndatel Gjirokastëri muuseumisse.

Versioonid sellest, mis lennuki ja selle piloodiga juhtus, lahknevad fundamentaalselt. Ameerika Ühendriikide ajakirjandus raporteeris 1958. aasta jaanuaris, et kõnealune piloot startis Ameerika õhubaasist Prantsusmaalt ning oli teel Itaaliasse, kuid kaotas tugevas udus suuna ja sooritas kütusevarude vähenedes kangelasliku maandumise Albaanias.

Albaanias valitsenud kommunistliku režiimi versiooni kohaselt avastasid Albaania rahvaarmee piloodid Ameerika Ühendriikide spiooni Albaania õhuruumist ning sundisid teda maanduma Rina lennuväljale.

TRIIN TÕNSING

Tõsistele „metalliotsijatele“ teadmiseks: Gjirokastëri kindluses asub ka rahvuslik relvamuuseum.

ALBAANIA SAAREMAA

Sazan on kinnine saar rohkem kui 3600 punkri ja kilomeetreid pikkade tunnelitega, mis muuhulgas viivad ka maa-alusesse kino, kooli ja haiglasse.

Kommunistliku režiimi ajal lühikest aega Vene ja seejärel mõnda aega Hiina sõjaväebaasiks olnud saar on Vlorest kiviga visata (lühike laevasõit) ja üks Albaania paljulubavaid militaarturismi magneteid. Tänu saare suletusele ja geograafilisele eripärale on sealne floora ja fauna väga mitmekesine ja eriline.

Kuna seni ei ole suudetud tagada turistidele ohutut ligipääsu militaarobjektidele, kasutatakse ilusate randade ja loodusega saart pigem puhkamiseks.

WIKIPEDIA/ALBINFO

6/2019 63