KUUM KOKTEIL: HEIDETULT, MITTE RAPUTATULT VÕI SEGATULT!

KUUM KOKTEIL: HEIDETULT, MITTERAPUTATULT VÕISEGATULT!

Molotovi kokteili, selle ekstremistide, geriljade ja teiste pahalaste standardvarustusse kuuluva plahvatusohtliku segu ristiemaks on venelaste valejutt ning isaks soomlaste must huumorimeel.

Tekst: LENNART MADISSON, vabatahtlik autor

Lugu sai alguse 1939. aastal, kui toonane Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Molotov väitis raadios, et jutt sellest, kuidas venelased pommitavad Soome territooriumi kobarpommidega, on soomlaste alusetu jorin ja õilsat vene hinge tusaseks muutev pahatahtlik laim. Olukord olevat suisa vastupidine: suure südamega vene rahvas ei kostita oma naabreid mitte koledate sõjapommide, vaid hoopistükkis toidu-abipakettidega, maitsvate leivakorvidega. Miks? Sest kõik teavad, et soomlased on näljased.

Kui valeliku ryssä patujutt jõudis meie põhjanaabrite kõrvadeni, hakkasid soome sõdalaste silmad kurjalt läikima. Siis aga valgus nende suunurkadesse kuri naeratus: „Hyvä on, perkele! Kui sina pommitad meid leivaga, kostitame omalt poolt vastu tulikuuma kokteiliga!“

Algupärane, Alko toodetud Molotovi kokteil, mida soomlased kasutasid 1939.–1940. aasta Talvesõjas. Põleva kaltsu asemel oli kasutusel tormitikk

WIKIPEDIA/OHTO KOKKO

Täpsuse huvides olgu öeldud, et soomlased nuputasid süütepudeli kontsepti välja juba enne Talvesõja algust, nime sai maimuke aga 1939. aastal, pärast eelpool mainitud Molotovi süüdimatut raadioesinemist. Algul nimetati Molotovi kokteiliks süütepudeli sisu, hiljem kutsuti nii tervet kompotti, pudel ja tormitikud kaasa arvatud.

ALKO 541194

Klassikaline Molotovi kokteil koosnes järgmistest komponentidest: tavaline pooleliitrine viinapudel, kaks selle külge kinnitatud Bengali ehk tormitikku ja süütesegu. Viimane koosnes tavaliselt bensiinist, piiritusest ja tõrvast. Tormitikke kasutati seetõttu, et need ei karda niiskust ja põlevad piisavalt kaua.

Kui bensiini ja etanooli käepärast polnud, võis kokteil sündida mistahes käepärastest elementidest: tarvis oli vaid kergesti purunevat anumat, vähegi süttivat segu, tükikest kaltsu ja tulukest.

Soome süütepudeleid valmistas Alkole kuuluv Rajamäki viinatehas. Kokku tootis tehas üle poole miljoni (numbrinatside jaoks ütleme ka täpse arvu: 541 194) kokteili. Pidevalt nikerdas kokteilide kallal 17 spetsialisti, aga kõrghooajal töötas süütepudelite valmistamise kallal koguni 75 inimest.

Muidugi said venelased juba esimesi Alko pudeleid nähes pihta, kustpoolt tuul puhub. Rajamäe tehast pommitasid punakotkad lausa üheksal korral, suutmata siiski pullode tootmist katkestada.

Vastupidi, kuna Alko pealikud olid juba varem ettenägelikult soetanud oma impeeriumi kaitseks kaks 40millimeetrist Boforsi õhtutõrjekahurit, oskasid viinakuningad oskusliku paugutamise tulemusena taevast alla tuua venelaste pommituslennuki.

KUIDAS KOKTEILI SERVEERITI?

Protseduur käis järgmiselt. Ründaja valis välja enesele meelepärase objekti, üldjuhul tanki, krapsas põlema pudeli külge kinnitatud tormitiku ja üritas kokteiliga tabada tanki tagaosa. Põlev vedelik tõmmati õhuvõtuavade kaudu mootorisse. Kui kõik laabus plaanipäraselt (ründaja jaoks), puhkes mootoriruumis tulekahju.

Talvesõja ajal kaotas punaarmee 1919 tanki, millest 436 langes tulekahju roaks. Suur osa tulest puretud tanke hävisid just tänu süütepudelitele.

Eriti haavatav oli Nõukogude tank T-26, millele oli paigutatud bensiinimootor ning mille mootoriruumi ja meeskonnaruumi vahelt puudus ka tulekindel isolatsioon. T-28 tank oli juba muditud konstruktsiooniga ja seda oli märgatavalt keerulisem süüdata.

TAHTSID PARIMAT, AGA ...

Saanud omal nahal tunda, kui laastav võib olla pudelisse pistetud süütesegu, asusid helgemad kommunistlikud pead sellest oma versiooni välja töötama. Eesmärgiks valmistada veelgi parem relv. Tulemus aga ... nagu ikka.

1942. aastal esitles leidur Venjamin Zukerman uudset imerelva – nimetagem seda pudeliheitjaks. Seltsimees oli võtnud tavalise vintpüssi ja sobitanud toru otsa 75millimeetrise läbimõõduga teraspotsiku. Seejärel võttis leidur pooleliitrise viinapudeli. Kinnitamata andmetel konsumeeris ta esmalt pudelis leiduva etanooli, seejärel täitis aga tühja pudeli süüteseguga KS.

Venjamin Zukermani pudeliheitja oleks äärepealt oma loojale saatuslikuks saanud

AJAKIRI „РУЖЬЁ“

Seda ohtlikku möginat, mis sisaldas muuhulgas valget fosforit, tootis Nõukogude Liit oma süütepudelite ja pommide tarbeks. KS põles heleda leegiga ja ajas paksu valget tossu. Leegi eluiga oli umbes kolm minutit ja kuumus 800–1000 kraadi. Veega kustutada KS segu ei saanud, heal juhul vaid liiva alla matta või vatijopega summutada.

Pudelipüssi komplekti kuulusid ka tangid, millega sai padrunilt kuuli otsast kangutada, ja mastiks ehk spetsiaalne aine, millega tuli hülssi tekkinud auk kinni plaasterdada.

Zukermani idee kohaselt pidanuks padruni püsirohugaaside plahvatusjõud olema piisavalt jõuline, lennutamaks süütepudelit 70–100, julgemate ennustuste kohaselt isegi kuni 180 meetri kaugusele. Nii kaugele ei suudaks süütepudelit heita isegi kõige paadunum kommunist. Seda teadsid kõik. Ja kõik olid elevil. Sest Zukermani imerelvast tõotas tulla kõva sõna. Nüüd ei jäänud üle muud, kui tulevikusõja suunamudija ka praktikas järele proovida.

Suur päev koitis 14. juulil 1942. Unine hommikupäike leidis Moskva oblastis paikneva Solnetšnogorski polügooni territooriumilt roodu punasoldateid, ärevalt jalalt jalale tammuva Zukermani, hoolikalt kahele taburetile asetatud pudeliheitja prototüübi ning tervelt 48 küütlevat pudelit, kus kõikides loksus paheline süütevedelik KS.

Veidi värisevate kätega laadis Zukerman relva. Kuid oh häda! Räpakad liigutused tasusid kohe kurjalt kätte. Käis väike krõks, midagi murdus, midagi murenes ja järgmisel hetkel põlesid Zukermani peaaegu uued püksid särinal nagu nääriküünlad! Õnneks suutsid kaks kiiresti kohale loivanud soldatit õnnetu leiduri põlevatest pükstest eraldada. Zukermani hing jäi küll terveks, ent tema tulest puretud ihu tuli hiljem laatsaretis kõvasti tohterdada.

Pudeliheitja hilisem saatus oli veelgi armetum. Et viinapudelite aerodünaamika jättis soovida, siis tulistamise pauguhetke üle elanud ja terveks jäänud kestad lendasid loperdades küll edasi, aga kuhu täpsemalt ja kui kaugele, seda teadis vaid seltsimees Stalin ja kommunistlik partei.

Meeleheitel Zukerman ei jätnud jonni. Kõrbenud koibade kiuste lonkas ta isegi 30 kilomeetri kaugusel asuvasse klaasitehasesse Töövõit. Seal suutis ta meistritele selgeks teha, et valmis tuleb puhuda hunnik pudeleid, millel oleks voolujooneline, miini meenutav figuur.

Ohtlikust, sealjuures laskjale endale ohtlikust ampulliheitjast ei saanud just väga populaarset relva

WIKIPEDIA/MR SOIKA

Natuke see temp aitas ja Zukermani pudeliheitja võeti isegi tootmisse. Rindele jõudis seda teost siiski napilt, sest vahepeal oli välja mõeldud hoopis tõhusamaid ja reaalsemalt töötavaid relvi, mis tõrjusid Zukermani pauguriista aktiivsest kasutusest kõrvale.

ÄPARDUNUD AMPULLIHEITJA

Ampulliheitja kohta liigub visalt legend, et selle viguri mõtlesid välja Leningradi blokaadi raudses haardes vaevlevad inimesed, kes olid näljast niivõrd nõrkenud, et ei jaksanud enam käega süüteanumat fritsude suunas heita.

Nagu ikka vene lugude puhul, leidub selleski loos kröömike tõtt. Sedavõrd, et blokaadi ajal ampulliheitjat tõepoolest kasutati. Või vähemalt üritati kasutada. Siiski töötati vidin välja Moskvas asuvas salajases Kirovi-nimelises postkastitehases nr 145.

Tegu oli seadeldisega, mis tulistas süüteainega täidetud klaaskuule. Süüteaineks kasutati meile juba tuttavat möksi KS. Klaasi purunedes ja õhuga kokku puutudes süttis segu iseenesest. Või vähemalt selline oli esialgne plaan.

Põhimõtteliselt sai seadeldise ehitada otse lahinguväljal, kasutades ümberringi vedelevaid materjale. Tõsi, klaasampulle ise valmistada ei saanud. Neid võis hea tahtmise korral varastada lennuväljalt või vahetada lenduritega sigarettide vastu, sest sarnaseid süütekuule kasutati ka lennunduses. Mõnikord oli ampullide kest valmistatud tinast, aga läbimõõt oli kuulidel alati üks, 125 mm.

Ampull lennutati nagu pudeliheitjastki teele tavalises püssipadrunis leiduva püssirohulaengu abil. Ampulliheitjaga toimetasid kaks sõdalast: üks sihtis ja tulistas, teine laadis. Teoorias pidanuks klaaskuul lendama 200–300 meetrit vaenlase suunas. Praktika demonstreeris aga hoopis teist, julmemat statistikat. Täpsemalt seda, et põlve otsas poolpurjus peaga valmis ehitatud nikerdisest ülimalt hapraid ja kapriisseid klaaskuule välja tulistada pole ikka hea mõte.

Nii juhtuski, et 1941. aastal välja töötatud ampulliheitja võeti küll tootmisse, aga sõja edenedes jäi põlevaid klaasmune sülitav tehnikaime punasõdalaste poolt üha enam kasutamata ning lõpuks võeti relv tootmisest üldse maha. Allesjäänud klaasmunad loobiti lennukitelt vaenlastele pähe.

FREEPIK

ALLIKAD:

Suomessa on yhä kolme aitoa Molotovin cocktailia. Ilta- Sanomat, 16.04.2016

https://vk.com/@-76631095-neizvestnoe-oruzhie-pobedybutylkomet-sistemy-cukermana

https://en.wikipedia.org/wiki/Ampulomet

Kui bensiini ja etanooli käepärast polnud, võis kokteil sündida mistahes käepärastest elementidest: tarvis oli vaid kergesti purunevat anumat, vähegi süttivat segu, tükikest kaltsu ja tulukest.