KANGELASED JA ILUSAD

KANGELASED JA ILUSAD

Filmitööstus on alati teadnud, et teatud tingimustel võib publikule pähe määrida ükspuha mida. Sa võid teha filmi, mis on nii halb, et muu pärast seda vaatamas ei käidagi. Võid teha filmi, mis on vigadest kubisev jama, ent ometigi müüb see mühinal, kõik vaatavad ja on justkui rahul.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

Nipp on lihtne – pane filmi mängima mõni kuulsus. Kui ta muud ei oska kui kõrvu liigutada, pole ka viga, nimi müüb ja see on kõige tähtsam. Ei taha siinjuures öelda, nagu poleks filmiajaloo üks suuri nimesid Kirk Douglas muud osanud, aga ega ta pihusolevas teoses suurt midagi muud tee küll.

Teise maailmasõja ajal oskasid paljud riigid jääda okupeerituteks, Norra sealhulgas. Norras aga on ja oli ka siis piisavalt hüdroelektrijaamade energiat, mida on hea panna mingeid mootoreid ringi ajama või siis rasket vett tootma. Sõja ajal kiirustasid sakslased tootma rasket vett, mida oleks kasutatud tol ajal veel olematu aatomipommi sees. Idee oli selline. Kohalikele sihuke idee kohe kuidagi ei kõlvanud ning küpses plaan tehas vastu taevast lajatada. „The Heroes of Telemark“ on film, mis püüab sellele sündmusele valgust heita. Valgus langeb küll pidevalt kusagile mujale, aga mis siis.

Võimalik, et filmi vanuse tõttu (valminud 1965) on kotkasilmaga kodanikud saanud piisavalt aega ekraanilt kõikvõimalikke montaaži- ja faktivigu välja nuhkida, aga ei välista ka võimalust, et film ongi lihtsalt silmini vigu täis ja kogu lugu. Kuid iga viga kahvatub ja muutub olematuks, kui ekraanil on Kirk Douglas. Filmi loojad võisid nii arvata küll. Seesama reha on Hollywoodi koridorides ja nurgatagustes vedelenud aastakümneid ja vedeleb edaspidigi. Seesinane reha on ekraanil moondunud ka Van Dammeks ja kelleks iganes, kuid ikka ja alati pistetakse filmidesse isikuid, kel pole muud ülesannet kui hea välja näha.

Rolf Pedersen (Kirk Douglas) on Norra füüsikaprofessor, kes satub omadega vastupanuliikumise plaanidesse lasta pilbasteks sakslaste heaks rasket vett tootev vabrik. Vastupanijaid kamandab Knut Straud (Richard Harris), sama pundiga on seotud Anna (Ulla Jacobsson), mis osutub muidugi suureks veaks, sest ... keset vapruse ülesnäitamist, kangelaslikkust ja muud asjassepuutuvat tekib eelmainitud kolmikust kolmnurk. Ja ainus kolmnurk, mida filmimaailm tunnistab, on armukolmnurk. Raske vee vabrikut käiakse muidugi õhku laskmas, saadakse surma ja haavata, kuid põhilugu keerleb ikka nende kolme ümber.

Päris tihti kasutatakse sellist vigurit, et kirjutatakse mõni roll spetsiaalselt teatud näitlejale. Siingi kipub nii olema. Ilmselgelt on Rolf kirjutatud Douglasele ja ei kellelegi muule. Kirk oli ju filmi valmimise ajal esimese numbri täht, mis välistas igasugused küsimused stiilis „Kas midagi teha ka oskad? Tegelikult?”. Kas Kirk Douglas oskas midagi teha või mitte, polnud küsimus, Kirk võis ilmuda ekraanile, lihtsalt seista ja muljet avaldada. Sellest täiesti piisas. Kui lisame näitlemise, mida Kirk kahtlemata teha mõistab, on tulemus juba maailmatase. Laseme Douglase tegelaskujul mõne kena näitlejannaga filmis amüseerida ... no siis võib portfellid kokku pakkida, paberid ja pastakad sahtlisse pista, sest stsenaariumit pole enam tarvis. Lootus, et ilusate inimeste lisamine paneb filmi ennast ise valmis kerima, on stsenaristidele peale tulnud varem ja on tulnud hiljem, kuid lõppenud ikka ämbrikolinaga.

Täpselt sellist rada pidi on liikunud filmi loojate, režissöör Anthony Manni ning kirjutajate Ivan Moffati ja Ben Barzmani mõte. Kasutada on suur staar, viskame sinna taustsüsteemi sappa, paneme mõne sõjasündmuse, et oleks dramaatilisem ja voilaa! Film mängib ennast ise. Film sunnik ennast paraku ise ei mängi ja üle jala kirjutatud stsenaarium annab tunda igal sammul. Tahetud on korraga nii karmi sõjafilmi kui südantliigutavat armastuslugu, kuid saadud pole õigupoolest ei seda ega teist.

Igatahes – lõpptoodang logiseb ja loksub päris palju. Douglas teeb oma tööd küll suhteliselt okeilt, kuid ikka jääb häirima mõte spetsiaalselt kirjutatud rollist. Loomulikult ei tea ma, on see tõde või vale, kuid kahtlus jääb. Ning minu arvates ei ole kindlale näitlejale kirjutatud roll maailma parim mõte. Näitleja tunneb end säärases rollis liiga mugavalt ja kipub seetõttu tööd lõdvalt võtma. Tulemus pole sel juhul just kõige söödavam. Ja see neetud armastuslugu ... Pista diversiooniloosse sisse armastuskolmnurk, nojaa. Eks elus tule ette hullematki, kuid selles loos istub armastus ülejäänud loo seljas sama hästi kui sea turjal sadul. Eks sellesama armastuse pärast (et ekraanil oleks kena tütarlaps) on sisse toodud Anna tegelaskuju. Stsenaariumid, kus on tegelasteks puha mehed pluss üks tütarlaps, sisendavad ettevaatust. Ei ole sellistest head nahka tulnud. Oleks tegijad julguse kokku võtnud ja vähe rohkem naisterahvaid sisse kirjutanud, oleks tulemus olnud vaadatavam. Aga siis poleks see olnud vist enam sõjafilm. Kuid mine sa tea ...

Mispärast Anthony Mann on sihukese segaduse ekraanile toonud, ei tea ja küsida ka enam ei saa. Ometi on mees teinud täiesti tarbitavaid filme, näiteks siingi kajastatud „Men in War“. Eks neid põhjusi ikka leiab, enne palgapäeva sai raha otsa või mis iganes. Ikka juhtub. Tulemusena pole filmil ette näidata ühtki auhinda, isegi nominatsioone pole.

Telemarki sündmusi on püütud filmiks vormida nii varem kui hiljem. Paraku jääb käesolev Telemarki kangelaste ja ilusate ponnistus lahjaks. Selline kuulõpu toodang, midagi on kiiresti valmis visatud, enam-vähem läikima löödud ja pakendatud, et keegi ei nuriseks, ja kogu moos. Nii faktide kui geograafiaga on filmis ümber käidud üsna lõdva randmega, lisatud on kamaluga tehnilist praaki. Välja on tulnud „põhineb tõestisündinud lool” stiilis asi, kus tõestisündinuga klapivad paar koha- ja isikunime ning umbkaudu ka aeg. Kaks tundi ja pisut peale on piisavalt pikk aeg, et korduvalt ära tüdineda ja minna külmkapi sisu revideerima.

Sihuke tõsielul põhinemine on teinekord ikka üsna närvesööv. Istud ekraani ette lootuses näha midagi, mis natukenegi „haagiks”, kuid sulle räägitakse selle asemel pagan teab mida. Kurb lugu seisnebki selles, et film ei kõneta, lõpuni vaatamine nõuab tõsist pingutust ning vahepeal manustatud võileibadest ei saa lahti ka kümne tuhande sammuga. Midagi pole parata, Anthony Mann, kes on saanud hakkama olulisemalt paremate linateostega, ei jookse seekord lati alt läbi, sest latti polegi, härra jalutab lihtsalt niisama, käed taskus.

„THE HEROES OF TELEMARK“

Lavastanud: Anthony Mann

Osades: Kirk Douglas, Richard Harris, Ulla Jacobsson

2 tundi ja 11 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 4 – taheti parimat, välja tuli hullem kui tavaliselt

Teostus: 5 – ei oskagi midagi öelda. On kah

Näitlejatööd kokku: 5 – ei midagi erilist

Lavastajale: 3 – oskusi peaks nagu olema, aga igaühel võib juhtuda sekka mõni käkk