FILMIARVUSTUS
KANGELASED JA ILUSAD Filmitööstus on alati teadnud, et teatud tingimustel võib publikule pähe määrida ükspuha mida. Sa võid teha filmi, mis on nii halb, et muu pärast seda vaatamas ei käidagi. Võid teha filmi, mis on vigadest kubisev jama, ent ometigi müüb see mühinal, kõik vaatavad ja on justkui rahul. Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor
N
ipp on lihtne – pane filmi mängima mõni kuulsus. Kui ta muud ei oska kui kõrvu liigutada, pole ka viga, nimi müüb ja see on kõige tähtsam. Ei taha siinjuures öelda, nagu poleks filmiajaloo üks suuri nimesid Kirk Douglas muud osanud, aga ega ta pihusolevas teoses suurt midagi muud tee küll. Teise maailmasõja ajal oskasid paljud riigid jääda okupeerituteks, Norra
64
6/2019
sealhulgas. Norras aga on ja oli ka siis piisavalt hüdroelektrijaamade energiat, mida on hea panna mingeid mootoreid ringi ajama või siis rasket vett tootma. Sõja ajal kiirustasid sakslased tootma rasket vett, mida oleks kasutatud tol ajal veel olematu aatomipommi sees. Idee oli selline. Kohalikele sihuke idee kohe kuidagi ei kõlvanud ning küpses plaan tehas vastu taevast lajatada. „The Heroes of Telemark“ on film, mis püüab sellele sündmusele valgust heita. Valgus
langeb küll pidevalt kusagile mujale, aga mis siis. Võimalik, et filmi vanuse tõttu (valminud 1965) on kotkasilmaga kodanikud saanud piisavalt aega ekraanilt kõikvõimalikke montaaži- ja faktivigu välja nuhkida, aga ei välista ka võimalust, et film ongi lihtsalt silmini vigu täis ja kogu lugu. Kuid iga viga kahvatub ja muutub olematuks, kui ekraanil on Kirk Douglas. Filmi loojad võisid nii arvata küll. Seesama
