AASTA NAISKODUKAITSJA ANNA-LIISA KERNA: "IGAL NAISEL ON RIIGIKAITSES KOHT"

AASTA NAISKODUKAITSJA ANNA-LIISA KERNA: "IGAL NAISEL ON RIIGIKAITSES KOHT"

Tartu ringkonnast aasta naiskodukaitsjaks valitud Anna-Liisa Kerna (34) on veendunud, et iga naine saab riigikaitses tegutseda.

Tekst: MARGE TASUR, vabatahtlik autor

Nagu näitab tema 12aastane kogemus, võivad tööd ja tegevused, mis naisi riigikaitses köidavad, olla ääretult mitmekesised. „Naiskodukaitse on elukestev organisatsioon ning tüdimust siin tekkida ei saa,“ kinnitab ta.

„Minu kohta saab harva öelda, et olen sõnatu, aga siis ma seda tõesti olin,“ meenutab Anna-Liisa, sada sõna sekundis, aasta naiskodukaitsja tiitli pälvimist. Saja sõnaga sekundis kirjeldab ta oma kiiret juttu. Kuulajale kõlab see aga mõnusalt sorava, täpse, tabava ja haaravana. Kui keegi suudab mõnest teemast, praegusel juhul Naiskodukaitsest, rääkida sellise mängleva veenvuse ning sisemise põlemisega, siis märkad õige pea, et tahad just kõike seda ka ise kogeda. Anna-Liisa põhimõte on lihtne, Eesti riik on temasse väga palju panustanud (andnud näiteks tasuta maailmatasemel kuldaväärt kõrghariduse), miks siis mitte midagi vastu anda. Riigikaitse on selleks hea võima- lus. Seejuures pole tähtis, kui palju sul on aega, ressurssi või füüsist.

Anna-Liisa hinnangul olid kandidaatide kohta kirjutatud esseed nii ringkonnas kui üle-eestilisel tunnustamisel tugevad. „Nii põnev oli lugeda neist naistest, kes on seal minuga koos. Milline on nende teekond, kuidas keegi on siia jõudnud, mida teinud ja riigikaitsele andnud. Rollid on erinevad, aga naised ägedad ja seda tiitlit väärt,“ sõnab ta ja naerab, et kui kirjelduses mainiti lastearsti, siis tundis ta enda ära. Pinge hoidmiseks oli sõnastus kaval ning esimesed laused sobisid enamikule nominentidest.

ÄRATUNDMINE ESIMESEST HETKEST

Anna-Liisa on kogenud nimekirjade ja tabelite inimene. Tema suurepärane planeerimisoskus on meistriklassist. „Naiskodukaitse õpetab, et kui on tahe midagi teha, siis leidub selleks ka võimalus ja viis,“ märgib ta ning lisab, et on planeerimist ikka kõvasti harjutanud.

Naiskodukaitsega liitus ta kõige tihedamal ajal üldse. Selleks, et kogeda kogu põnevust, mida organisatsioon pakub, tuli hakata planeerima, sest pooleli olid arstiõpingud ning soov oli käia laulukooris ja rahvatantsutrennis. „Tihedamatel perioodidel võib olla vaja planeerida oma päevi tunni täpsusega, millal ja mida on vaja teha. See aitab tasakaalu hoida.“

Naiskodukaitse paindlikkus ja mitmekülgsus võlusid teda kohe. Teismeeas avaldunud militaarhuvi sai kinnitust, kui vanema õe Triinu kõrvalt hakkas kujunema selgem teadmine Naiskodukaitsest. „Triin liitus aasta enne mind, nägin, mida ta teeb ja kõiki neid võimalusi. See oli minu meelest nii äge,“ kirjeldab Anna-Liisa. Naiskodukaitse võimaluste plejaad jõudis temani ruttu. „Triin käis spordilaagris, koormusmatkal ja äkki sai minu õest, kes polnud suur toitlustushuviline, ka kirglik välitoitlustaja. Nägin teistmoodi proovilepanekuid ning otsus liituda tuli kergelt,“ on Anna-Liisa praegugi õhevil nagu värske liige.

„Juba see on nii suur tunnustus, et jaoskonna- ja ringkonnakaaslased on minu tegevuse kirjalikult kokku võtnud. Seda oli rõõm lugeda. Ma loodan, et igal naiskodukaitsjal on sellised kaaslased, kes temast ühe korra sellise essee viitsivad kirjutada, see on preemia, mida iga naiskodukaitsja väärib,“ räägib Anna-Liisa austuse ja tänutundega.

Naiskodukaitse tegemistest võttis ta agaralt osa juba enne liikmeks astumist. Esimene üritus oli Naiskodukaitse proov, kus pandi mängu baasväljaõppes saadud teadmised. Väljaõpet veel polnud, aga õde meelitas ta rajale.

„Vaimustusin igas punktis. Käisime põlvini vees, saabaste peale tõmmatud prügikotid, ja lahendasime ülesandeid, ise reieni vees. Esmaabipunktis olid põnevad olukorrad nii realistlikult lahendatud. Selles punktis sain kenasti hakkama,“ naerab ta.

Pärast tuli maakaitsepäeva rivistus Raadil. Vihma kallas, vesi imbus viltkübarast läbi ning voolas mööda põski alla. Ja Anna-Liisal polnud kahtlustki, et ta on kõige õigemas kohas, kus üldse olla saab. „Naiskodukaitse on lihtsalt nii äge! Proovi ja vaata!“

Kogu see ägedus ei ole praegugi kuhugi kadunud. Koos õdedega võeti Naiskodukaitse proov ette ka kümme aastat hiljem ja ikka oli seiklus sama vinge nagu esimesel korral. „Pidime kehakeele abil AK-4 osi seletama. Mina näitasin, Triin arvas ja Kärt pani kokku,“ kihistab ta, et relva luku seletamine ajab neid siiani naerma.

Mõne aasta eest avastas Anna-Liisa laskmise võlud. Ta oli värskelt emaks saanud ja otsis Naiskodukaitses uusi väljundeid. Parasjagu oli COVIDi pandeemia ja maailm seisis. Ent piiranguid arvestades oli võimalus tiirus käia. Naiskodukaitse vabad ajad olid reedeõhtuti. „Panime Triinuga lapsed magama ja läksime lasketiiru. See oli nii rahustav, kui sai keskenduda ühele asjale. Laskmine hakkas meeldima, naiskodukaitsjatest laskeinstruktorite toetava pilgu all sain lihvida oma laskeoskusi, milleks varasematel aastatel polnud aega.“

ORGANISATSIOON KASVATAB

Anna-Liisa on vabatahtlik juht, tegutseb mitme valdkonna instruktorina ning koolitab naiskodukaitsjaid, kaitseliitlasi, kodutütreid ja noori kotkaid. Ta on võtnud endale ka sõjaaja ametikoha. Sõjaline riigikaitse on teda alati huvitanud ning arstikogemustest on seal suur abi. Esmaabiinstruktorina on ta koolitanud sadu naisi, kes oskavad endale ja lähedastele abi anda.

Töös noortega on talle oluline, et peale kasvaks hästi hakkama saajate põlvkond, kes mõtlevad oma peaga ja on lahenduste leidjad. „Üks mu akadeemilistest emadest, nagu ma kutsun kogenud naiskodukaitsjaid, kes minu kõrval olid, kui ma alustasin, ütles, et Naiskodukaitse on maraton,“ sõnab Anna-Liisa. Just see maratonitempo ongi andnud õige kulgemise. Igas eluetapis on rütm erinev, ent alati on kaasvõitlejad mõistvad ning on võimalik rajal püsida ja tegutseda. Kui tuli valmistuda residentuuri lõpueksamiks, keskendus ta ainult sellele ning jätkas pärast sealt, kus pooleli jäi. Kui AnnaLiisa beebit ootas ja killuvest enam selga ei mahtunud, tegeles ta rohkem avalike suhetega ning aitas Naiskodukaitset tutvustada. Ka lapsega kodus olles andis avalike suhete valdkond võimaluse tunda ennast väärtusliku osana suuremast eesmärgist – paremast homsest, Eesti riigist ning veelgi rohkemate inimeste kaasatusest riigikaitsesse. Anna-Liisa muigab, et välitoitlustamas on ta käinud ainult korra.

„Sain aru, et see on nii raske. Minu lugupidamine ja tänutunne kõigi toitlustajate vastu on mäekõrgune,“ sõnab ta. Praegu pole see küll tema valdkond, aga ei saa välistada, et see ka aastate pärast nii on. „Olen korduvalt öelnud, et ühe või teise valdkonnaga ma Naiskodukaitses tegelema ei hakka, aga mõne aja pärast vaatan, et see on ju päris tore. Arvasin, et avalikud suhted pole minu valdkond, kirjutamine ei tule hästi välja. Nüüd olen käinud Naiskodukaitse pakutavatel koolitustel, harjutanud ja asjad saavad kirja,“ naerab ta.

Naiskodukaitse loob turvalise keskkonna asjade jupphaaval proovimiseks. Jõukohaste ampsudega saab endale kasvatada suurema rolli. „Ma ei kujutanud ennast ette ka juhina. Minu kõrval olid aga väga vinged naised, raudvara, kelle kõrvalt õppida ja juhiroll võtta,“ tõdeb ta, et paljud naised üllatavad tegelikult iseennastki. Koormusmatka kohta muigab aga Anna-Liisa, et see valmistab suurepäraselt ette emaduseks. „Rajal nägin, et jaksan kõndida järjest 70 km ja veel lõpujooksu teha. Paar minutit puu najal tukkumist ja suudad küll olla kaks ööpäeva magamata!“

12 aastat tagasi oli Anna-Liisa enda sõnul oluliselt tagasihoidlikum. Julgus ja enesekindlus on koos Naiskodukaitse väljakutsetega pööraselt arenenud. „Kaitseliidu koolitustest olen alati supervaimustuses. Juhtimiskoolitustel õpin ennast paremini tundma ja saan eluks universaalseid oskusi, mis tulevad ka tsiviilelus kasuks,“ loetleb ta innuga, kuidas üks või teine oskus abiks on olnud.

Naiskodukaitse mitmekülgsus kaitseb ka läbipõlemise eest. Iga aasta on oma nägu. Näiteks selle aasta suurim eesmärk on keskenduda oma sõjaaja üksuse väljaõppele. Muud tegevused vabatahtliku instruktorina ja avalike suhete valdkonnas jooksevad muidugi kogu aeg paralleelselt.

KÕIK ON VÕIMALIK

Anna-Liisa teatab pikemalt mõtlemata, et on riviusku. Hea rühi ja koos harjutamise tausta on andnud ka rahvatants. Praegugi tantsib ta Eesti

Lennuakadeemia segarahvatantsurühmas Päkkpöörd. Ta oli tuumikus, kes kunagi rühma algatas. „Sirged rivid paraadil näitavad meie organisatsiooni kõrget distsipliini ja ühtekuuluvust,“ selgitab ta.

Pärast mõnel paraadil osalemist sai temast sujuvalt rühmaülem. Organisatsiooniõpetusse oli vaja riviõppe instruktorit. Anna-Liisa tegi põhjaliku konspekti ja nii ta alustas. Siin olgu mainitud, et planeerimise kõrval on ta meister ka süsteemsuses. Põhjaliku ettevalmistuseta ei lähe ta kuhugi. Aasta naiskodukaitsjana sai ta ülesande olla vabariigi aastapäeval Naiskodukaitse kompanii ülem. „Minu töö sellel paraadil oli lihtsam kui varem, sest rühmaülemad valmistasid rühmad ette, mina vaatasin nad pärast tervikuna üle ja tegin omapoolsed väikesed täiendused. Rühmaülemad olid tublisti tööd teinud,“ jagab ta kiidusõnu.

Samas tuli paraadkäsuga ikkagi tööd teha, koduski harjutada, et kindrali ees kõik sujuvalt välja tuleks. „Riviõppe võlu on koos harjutamises ja paraadil käimises,“ jutustab Anna-Liisa. Ta nendib, et paljude inimeste esimene kontakt Naiskodukaitsega võib tekkida just seal. Seega on oluline, kuidas välja nähakse ja missugune võimestav mulje jäetakse. „Inimese sisemist põlemist ja sädet on võimalik toita. Paraad on kindlasti üks kohti, kus saame huvi Naiskodukaitse vastu tekitada ja aidata veel rohkem naisi riigikaitsesse tuua.“ Ta arutleb, et paraadil nähtud hetked süstivad ka väikestesse tüdrukutesse teadmist, et kõik on võimalik. Viljandis võidupüha paraadil oli üks poiss vaimustunud, kui avastas, et mööda marssivas laiguliste rühmas on ainult naised. Anna-Liisa kolmeaastane tütar teab, et emme käib marssimist õpetamas. „Kui läksin laigulises vormis välja, ütles ta: „Emme, sa oled nii ilus!“ Ta teab, et emme panustab riigikaitsesse, et meil oleks hea ja turvaline,“ räägib Anna-Liisa, unistades vaikselt, et tema tütrest saaks kodutütar ja seejärel kunagi ka naiskodukaitsja. Ta ise küll ei kuulunud kodutütarde ridadesse, küll aga kuulus sinna väike õde ning vaimustus sellest, mida neile pakuti.

Anna-Liisa ja kõik tema kolm õde on nüüdseks Naiskodukaitses, väike vend läheb Kaitseväkke ja hiljuti astus Kaitseliitu isa. Nagu nad perega alati naeravad, on ema neil tagalate tagala. „Ta on meie kõikide tagala ja hoolitseb selle eest, et asjad toimiksid. Kuldaväärt tagalata ei tee midagi ära. Kui kõik saavad eesmärgist aru, siis on lihtsam tegutseda.“

Arstiameti, teadustöö, riigikaitse ja tantsimise kõrval on kesksel kohal pere ning oma tütrega ajaveetmine. See on mõnusaim aeg üldse.