TERE TULEMAST BERLIINI STASI MUUSEUMI

TERE TULEMAST BERLIINI STASI MUUSEUMI

Sakslaste pandud „hellitusnimi“ Stasi on lühend riikliku julgeoleku ministeeriumi saksakeelsest nimetusest Ministerium für Staatssicherheit, mis oli Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku komitee noorem vend Saksa Demokraatlikus Vabariigis (SDV). Ning loomulikult on Stasile pühendatud ka muuseum.

Tekst: ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline

Stasi peakorter asus Berliini Lichtenbergi linnaosa vaikses piirkonnas, kus teistmoodi atmosfäär on tajutav. Väljudes U-Bahnist (metroost), mille seinu kaunistavad abstraktsed maalingud Saksa võidukast töölisliikumisest, ümbritsevad sind monumentaalsed betoonhooned ning Berliini kohta ebatavaline vaikus ja inimtühjus.

Tänapäeval asub Stasi Berliini peamajas muuseum. Pärast Berliini müüri langemist võtsid meeleavaldajad 15. jaanuaril 1990 Stasi peakorteri enda valdusse. Nädal hiljem otsustas Saksa Demokraatlikku Vabariiki valitsenud Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands – SED) diktatuurivastaste ja kodanikuõiguste rühmituste esindajatest koosnev ümarlaud, et Stasi peahoonesse tuleb luua „SDV stalinismi mälestus- ja uurimiskeskus“, mille järel võtsid Berliini kodanike komitee liikmed ja teised kodanikuõiguste aktivistid initsiatiivi ja asusid ajaloolist kohta turvama. 7. novembril 1990 avati esimene näitus ja sellest ajast alates on endine Stasi peahoone olnud avalikkusele avatud muuseumina, mis hiljem nimetati ümber Stasi muuseumiks.

Algselt kahe maailmasõja vahel ehitatud Lichtenbergi linnaosa maksuameti hoonesse asus riikliku julgeoleku ministeerium 1950. aastal. Seitsmekümnendatel laienes Stasi peakorter oluliselt ning hõivas kogu kvartali ja osa naaberkvartalistki, lammutati isegi õigeusu kirik. 22 hektaril laiutanud kompleksis oli kokku ligikaudu 50 hoonet. Lisaks ametiruumidele olid seal töötajatele kauplused, turismibürood, sööklad, polikliinikud, isegi kingaparandus, mis kõik teenindasid seitset tuhandet Stasi kaastöötajat. Tänapäeval on kasutuses vähesed hooned. Kogu kompleks oli ümbritsetud betoonaia ja vahitornidega, mis on praeguseks demonteeritud. See oli tohutu salateenistuse ala – sõjaliselt turvatud ja ümbritsevast piirkonnast hermeetiliselt eraldatud. Loomulikult asusid kompleksi kõrval Saksa-Nõukogude sõprusühingu ja Saksa Vabade Ametiühingute Koondise hooned. Esimese nimi ütleb juba ise, millega oli tegu, aga teine oli valitseva Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei käepikendus, et ametühingute kaudu oma poliitikat ellu viia, ning mõlemad vajasid Stasi kindlakäelist juhendamist.

Muuseumihoone kannab kompleksis sümboolset numbrit 1, sest see oli Stasi süda ja närvikeskus, siin asusid Stasi juhi Erich Mielke kabinet ja eraruumid.

Sissepääsu ees on 1960ndate stiilis katusealune, et keegi ei näeks, kes hoonesse saabus ja sisenes või millal väljus. Peamajja polnud lihtne pääseda, seal oli lisatakistuseks valveputka valvuriga ja tõkkepuu. See, et olid kompleksi territooriumil, ei tähendanud, et sul on ligipääs peamajja.

Peahoone suures vestibüülis vaatavad vastu punalipud ning Karl Marxi ja raudse Feliksi (Feliks Dzeržinski –Nõukogude repressiivaparaadi Tšekaa looja) kujud. Vestibüülis on ka kompleksi makett, mis annab aimu selle suurusest ülaltvaates. Trepi kõrval on Ida-Saksamaal toodetud kaubik Barkas B1000, mis paistab välja nagu kaubik ikka, kuid sees on sel erivarustus vangide transpordiks ja nende ülekuulamiseks. Seina kaunistavad Stasi ja KGB vapid. Neist esimese moto oli, et Stasi on Sotsialistliku Ühtsuspartei kilp ja mõõk ning teise, et KGB on revolutsiooni kilp ja mõõk.

Vestibüülist vasakule hargnev koridor viib endise söökla juurde, kus klaaskapis saab vaadata Stasi juhi Mielke lemmiknapside pudeleid, milleks olid õudselt magus Ida-Saksa kohviliköör, Bulgaarias järele tehtud Itaalia vermut ja magusad veinid Ungarist, mis leiti tema eraköögist. Öeldakse, et maitse üle ei vaielda, aga see oli õudne valik. Vastassuunas asub piletimüük ja pood, kus on võimalik osta nii raamatuid, infomaterjale kui ka kitši ehk SDV ja Stasiga seotud esemeid.

Teise korruse ekspositsioon on pühendatud Stasi tekkeloole, ideoloogilisele ülesehitusele ja arengule. Puudutatakse ka sidemeid Nõukogude relvavendadega, eriti KGBga, sest Stasi eelkäijaks oli 1950. aastal Nõukogude okupatsioonitsoonis asutatud repressiivne salapolitsei, mille eeskujuks oli Nõukogude Tšekaa (KGB ja tänapäeva FSB eelkäija).

Selle juhiks sai Berliinis sündinud kommunistist „kangelane“ Erich Mielke, keda lääne ajakirjanduses nimetati „hirmu meistriks“. Ta juhtis Stasit 1957. aastast kuni Saksamaa ühendamiseni ja SED diktatuuri kukutamiseni 1989. aastal. Vaatamata tema 32 aasta pikkusele ametiajale Stasi juhina ei tunnistatud Erich Mielket, kui ta 1993. aastal vangi mõisteti, süüdi milleski, mida ta oli võimul olles teinud. Kinni pandi ta hoopis kahe politseiniku mõrva eest Berliinis, mis ta noore kommunistliku palgamõrvarina oli sooritanud 1931. aastal.

SUURIM SALAPOLITSEIORGANISATSIOON

Muuseum annab ülevaate ka sellest, kuidas toimis Stasi personaalipoliitika ja värbamine. Organisatsiooni kandideerida ei saanud, Stasi valis oma kaastöötajad ise. Eelnevalt teostati kandidaadile range kontroll. Ka kõik esimese astme sugulased vaadati põhjalikult üle eesmärgiga vältida ebausaldusväärsete isikute teenistusse värbamist. Täiskohaga töötajate kõige olulisem valikukriteerium oli poliitiline usaldusväärsus, eelistati kuulekaid, selge klassiseisundiga sotsialistlikke isiksusi. Stasi värbamisjuhiste kohaselt ei olnud endiste Wehrmachti ohvitseride, NSDAP ja SSi liikmete ning Kolmanda Riigi politsei- ja salateenistuse aparaadi teenistujate töölevõtmine lubatud.

Stasi tulevast personali valmistati ette noorteorganisatsioonides, kus lapsed said vajaliku ideoloogilise koolituse – „Ernst Thälmanni pioneeriorganisatsioon“ 6–14aastastele õpilastele ja „vabad saksa noored“ (Freie Deutsche Jugend või FDJ, sarnane NSVL komsomoliga). Kui pioneer tahtis Stasiga ühineda, siis ta kirjutas 7. klassis vabas vormis avalduse klassijuhatajale. 8. klassis, kui soov ei olnud üle läinud ja Stasi leidis, et kandidaat on sobiv, täitis ta personaliankeedi, misjärel sai kommunistlik noor 9. klassi lõpuks teada, kas ta osutus valituks või mitte.

Stasi võttis teenistusse FDJi kõige lojaalsemaid ja aktiivsemaid liikmeid. Kohalikud värbajad, kes valdasid soravalt psühholoogilisi oskusi, lõid noorukitega kergesti emotsionaalse sideme ja meelitasid neid magusa elu ja taevakõrguste perspektiividega. Stasi teenistujaks jäädi tavaliselt kuni pensionini, mis saabus palju varem kui SDV ametlik pensioniiga. Stasi täiskohaga teenistujatest ligi 85% olid mehed. Naised töötasid enamasti masinakirjutajana, sööklas, postkontoris või meditsiiniõena. Vaid üksikutel Stasi juhtkohtadel olid naised ja vaid erandjuhtudel võeti naisi tööle operatiivtöötajatena.

Riigi julgeolekuministeeriumi peamiseks relvaks võitluses vaenlaste vastu olid mitteametlikud kaastöötajad. Koputajad nuhkisid oma kolleegi, sõbra või perekonnaliikme järele ning edastasid infot. Ka koputajaks ei saanud kandideerida omal soovil, vaid Stasi valis välja potentsiaalse informaatori, kelle tausta ja sobivust eelnevalt uuriti. Viimases etapis võeti temaga ühendust ning tehti raskesti tagasilükatav ettepanek. Informaatorite motiivid olid erinevad – poliitiline veendumus, kohusetunne, hirm represseerimise ees või soov saada ametialast ja materiaalset kasu. Need, kes julgesid värbamiskatsetele anda eitava vastuse või koputamise lõpetada, pidid arvestama negatiivse ametialase ja sotsiaalse survega. Mõnikord üritati värvata kompromiteeriva infoga.

Oma võimu tipus olnud Stasit peetakse proportsionaalselt suurimaks salapolitseiorganisatsiooniks, mis kunagi eksisteerinud on. Aastal 1989 võis sellel valitseva Sotsialistliku Ühtsuspartei kilbiks ja mõõgaks nimetatud organisatsioonil olla 91 000 ametlikku töötajat ja lisaks 189 000 mitteametlikku kaastöötajat (rahvakeeli koputajat). SDVs oli üks täiskohaga Stasi teenistuja 180 elaniku kohta, samal ajal kui NSVLis oli see näitaja 800–900 ja Poolas 1500. Väljas on fotod kurikuulsamatest teenistujatest koos vormiriietuse, relvade ja teenistujatele omistatud medalitega. Samuti on seal fotosid ja lugusid Ida-Saksamaal hukkunud ohvritest.

LAI TEGEVUSTE AMPLUAA

Muuseumis on ka ülevaade, milliseid operatsioone Stasi läbi viis. Need ulatusid palju kaugemale pelgalt vaatlemisest ja tahtlikust desinformatsioonist ning hõlmasid isegi inimeste röövimisi läänest, sissemurdmisi, võltsitud kohtuasju ja hukkamisi. 1950. aastatel kasutati Stasi vanglates veel füüsilist piinamist, hiljem keerukaid psühholoogilisi meetodeid. 1980. aastatel koolitas Stasi Saksamaa Liitvabariigis tegutsenud terrorirühmituse Punaarmee Fraktsioon (RAF) terroriste korduvalt relvade ja lõhkeainete kasutamise vallas.

Teised kõrvalruumid on pühendatud partnerorganisatsioonidele, mis SDVs tegutsesid, eelkõige noorteorganisatsioonile FDJ, mis oli Stasi kaadrite sepikoda, ja koostööpartneritele, nagu NVA (Nationale Volksarmee ehk Rahvuslik rahvaarmee) ja Rahvapolitsei (Volkspolizei).

Viimane päevakajaline osa räägib Stasi lõpust 1989. aasta lõpu ja 1990. aasta alguse segadustes, kui organisatsioon sattus paanikasse ja asus oma tõendeid hävitama. Stasi jättis maha umbes 160 kilomeetrit dokumente, sealhulgas toimikuid, registrikaarte ja helilinte. Need sisaldavad teavet umbes 6 miljoni inimese kohta, kuigi jälgitavate inimeste täpne arv pole teada.

ALGUPÄRANE HIRMUVALITSUS

Kolmanda korruse täidab minister Erich Mielke kabinet koos juurdekuuluvate ruumidega, mis on säilinud algses seisukorras. Ministri korruse ruumid planeeriti Erich Mielke vajaduste järgi.

Kabinetis on klaasi all tema legendaarne punane diplomaadikohver. Selles hoidis Mielke kompromiteerivaid toimikuid partei juhtkonna liikmete kohta, sealhulgas tollase riigipea Erich Honeckeri kohta. See näitab, et ta ei jätnud midagi saatuse hooleks ning jälgis Lenini põhimõtet „usalda, aga kontrolli“. Ilmselt seetõttu kaunistab ministri lauda ka seltsimees Lenini kipsist surimask.

Konverentsiruumi esiseinal rippuv maal on kunstnik Wolfgang Frankensteini maalitud ja sobib oma süžee poolest komplekti ideaalselt – see kujutab Berliini müüri ehitamist 1961. aastal. Lääne ja ida eraldamine oligi üks Stasi eesmärke. Kompleksi kuuluvad ka kabinetiga ühendatud Erich Mielke eraruumid, kus on eraldi vannituba, väike elutuba koos diivani ja televiisoriga ning köök. Mitte midagi luksusliku, kõik spartalik ja ainult hädavajalik. Kuid see oli pelgalt silmapetteks, sest valitseva partei poliitbüroo liikmena kuulus talle ka suur villa koos kino, jahitrofeeruumi ja kuuekümne teenistujaga.

Köögis on paberileht joonisega, kuidas ja mida peab seltsimehele hommikusöögiks serveerima. Mielke hommikusöök oli lihtne: kaks 4,5 minutit keedud muna, saiaviil ja moos, kõrvale kohv. Saksa perfektsionism lööb siin kõiges üle.

Ka sekretariaadi kabinetid on säilinud oma eheduses koos pool lauda enda alla haaravate telefonikeskjaamadega, mis olid otseliinide kaudu ühendatud kõigi teiste oluliste seltsimeestega. Avatud on ka seif, kus Mielke hoidis oma punast diplomaadikohvrit.

Oli ka siseringi kohvikuala, nn ohvitseride kasiino, kus sai pärast pingelist koosolekut napsiga lõõgastuda. Sest otsused, mis koosolekul tehti, võisid südametunnistuse jäänukitele halvasti mõjuda. Kohviku kõrval on riietusruum, kus teenistujad said kontrollida, kas nad näevad korrektsed välja.

Neljandal korrusel saab ülevaate Stasi tegevusest ehk sellest, kuidas luurati eeskätt oma riigi kodanike järele. Stasi põhiülesanne oli kontrollida kogu SDV elanikkonda. Stasilt saadud teave võis mõjutada paljude riigistruktuuride siseotsuseid ja seega kõiki SDV üksikisikuid – näiteks õpingute võimalust, edutamist töökohal või võimalust välismaale reisida.

Püsiekspositsioon käsitleb julgeolekuministeeriumi töövõtteid ning koosneb Stasi töövahenditest, sealhulgas kurikuulsatest jälgimisseadmetest, mis on peidetud erinevatesse kohtadesse. Vaatamiseks on peidetud infrapunakaamerad öiseks pildistamiseks ning konteinerid relvade maskeerimiseks ja transportimiseks.

Arvukad eksponaadid viivad teekonnale politseiriigi repressiivsesse haardesse, riigi julgeolekutegevusse. Nende kaudu avatakse SDV poliitilise süsteemi erinevaid tahke ning vastupanu- ja opositsiooniliikumist. Puudutatakse ka Stasi tehnikat Zererung (roostetamine), mis oli suunatud probleemsete poliitiliste dissidentide vastu. Näiteks hõlmas see teisitimõtlejate abielu rikkumist, sokutades pornograafilisi materjale nende kodudesse, või jalgrattarehvide regulaarset tühjaks laskmist. Kõik ikka selleks, et ohver hulluks ajada.

Muuseumi ekspositsioonis on suur hulk pealtkuulamisvahendeid. Eredamaks näiteks nende hulgas on uks, mille sisse olid peidetud pealtkuulamisseadmed, et luurata pere järele, kelle läänes elavat sugulast kahtlustas Stasi lääne heaks luuramises. Perekond leidis need seadmed alles siis, kui nad 17 aastat pärast Berliini müüri langemist otsustasid ukse välja vahetada.

Stasi ei häbenenud ka erakirju ilma kohtuotsuseta avada ja luges neid oma tahtmist mööda. Selleks töötasid nad välja spetsiaalsed masinad, mis suutsid kirju salaja avada ja uuesti pitseerida. Sama tehti läänest saadetud pakkidega. Eelkõige otsisid nad SDVs keelatud esemeid, nagu sotsialistliku eluviisiga sobimatuid ajalehti ja ajakirju või heliplaate, tihti konfiskeeriti ka leitud raha või väärisesemeid. Stasi valgustas läbi ja pildistas kirju, rajades grafoloogia andmekogu. Eesmärk oli avastada välismaiste salateenistuste konspiratiivkortereid või tuvastada lubamatuid „lääne kontakte“.

Erilisem jälgimismeetod oli inimese lõhna kasutamine. Stasi lõi lõhnanäidiste arhiivi. Näidised saadi tavaliselt ülekuulamiste käigus. Polstrisse peidetud kollased riidetükid imesid kahtlusaluse lõhna endasse. Seejärel hoiti neid riidetükke suletud klaaspurkides. Vajadusel sai neid hiljem kasutada teenistuskoertele andmiseks, kes tundsid inimese lõhna ära kohtades, kus ta võis viibida, või objektidel, mida ta oli puudutanud. Üks selline lõhnaproovipurk on väljas ka muuseumis. Samuti märgistati dissidente keemiliselt ja radioaktiivselt nende liikumise ja tegevuse jälgimiseks.

Ekspositsioonis on eri tüüpi spioonikaameraid. Osa neist oli näiteks paigutatud linnumajadesse, raadiotesse või bensiinikanistritesse. Samuti on väljas kuulus nööpaugukaamera ning statsionaarse kaamera erimudel, millega sai teha lainurkvõtteid läbi pisikese, ühemillimeetrise seinaaugu. Vaatamiseks on ka NSV Liidus toodetud Photosnaiper 12 oma 300 mm teleobjektiivi ja õlastatiiviga Zenit 12 SLR peegelkaameraga, mis võimaldas märkamatult kaugelt pildistada. Lisaks Stasi poolt kaldpeegliga täiendatud objektiiv, mis võimaldas pildistada „nurga tagant“.

Ja kui sellest vägivallaga palistatud muuseumist veel villand ei saanud, siis on võimalik külastada ka Stasi Hohenschönhauseni vanglat, mis asub kompleksist Kalevipoja kiviviske (4 kilomeetri) kaugusel.