RÄÄGI KUKLAGA

RÄÄGI KUKLAGA

Sa satud metsa. Metsa, kus on külm, niiske, palju pori. Päike selles metsas ei paista, ilm on pilvine, udutab. Ometi elavad sellises jõledas paigas inimesed. Ja kuskil, hästi peidetuna, redutavad partisanid. Sinu asi on partisanid kätte saada ja ise elus püsida. Kõlab nagu unelmate töö, eks? Unelmate tööd vahendab vaatajale Ungaris aastal 2021 valminud film „Természetes fény“.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Ajal, mida täpsemalt ei nimetata, aga kindlasti on käimas järjekorras teine ilmasõda, tegutseb kusagil porises sügiseses metsas grupp Saksamaa teenistuses olevaid ungarlasi. Suure tõenäosusega asub nimetatud mets kusagil Ukraina kandis, kuid seegi on pikemalt lahti seletamata. Ungarlaste üksuse asi on tagalas külakestes ringi kolada, partisane tuvastada ja kinni nabida. Ses mõttes ikka vähe rahulikum töö, päris kogu aeg sinu pihta ei tulistata, kohalike arvelt on võimalik miski kõhutäis ja peavari tekitada ja üldse. Vahepeal muidugi lastakse püssi ka, sest mis sõda see muidu oleks, aga üldiselt on rahulik. Film ongi saanud selline … rahulikum.

Ungarlased peaksid kuulu järgi vähe kuumema verega olema, aga film on tüüpiline ugrilik jorutamine ja kuskil porises metsas plöga sees hängimine. Pigem pakuks esimese hooga sellist filmi soomlastele või eestlastele. Hästi palju metsa, pori, vihma, vaikides jõllitamist. Hästi palju kuklaid. Peaaegu nagu arvutimängu peategelase vaade, aga ekraani täidab kiivristatud kukal, mis suundub kuskile. Veel metsa, veel pori, veel vihma. Tore on, aga ... ei toimu midagi. Ringimarssiv kukal loob mulje liikumisest, aga see liikumine ei vii mitte kuhugi. Ootamatult saab metsas olevast külakesest mikroühiskond, millest lahkumiseks võimalust justkui polegi.

Õhustik on kogu filmi vältel pime ja tatine nagu üks keskmine sügisene Eesti mets. Üks sellistest filmidest, kus on kogu aeg halb ilm. Suurem jagu filmist lähebki atmosfääri loomiseks ja käima tõmbamiseks. Aga film on nagu vana kuumpeamootor, mida tuleb enne hulk aega meelitada, kui suvatseb häält teha. Rahvastele, kes on harjunud päikselisel rannal või kuskil aprikoosisalu servas peesitama, mõjub film mõistagi süngelt. Eestlane vaatab aknast välja ja nendib, et enamiku aastast ongi sihuke ilm. Tahtsite sügisese pildiga meelt mustaks ajada? Tulge meile külla, lähme metsa, me ajame teid poole väiksema ajaga masendusse. Ning kui maastikud tunduvad tuttavad, siis jah, nii on. Mets ja kõik muu tundub ka väga kodune. Juba filmi algul demonstreeritavad liivakivipaljandid on ju täitsa nagu Lõuna-Eesti omad. Noh, tegelikult Läti omad. Võttepaigad asusid nimelt lõunanaabrite mail. Huvitav, kas Ungaris ei ole piisavas koguses pori?

Õigupoolest on filmi teema ka kõige eestlaslikumale eestlasele masendav mis hirmus. Ajada kuskil tagalas taga partisane, kottida kohalikke ja üldse käia kõigile närvidele. Siin ei käsitleta küll rahvuskaaslaste ülesandmist, kuid ega väga suurt erinevust pole. Tagalas tsiviilide närviajamine pole just kõige andekam idee nagunii. Pluss ungarlaste seisukohast on tegu ju ikkagi võõrvõimu teenimisega. Mis ei ole ka teab mis vaimustav tegevus. Niisiis, ungarlaste endi jaoks kindlasti oluline film, mis puutub olulisi momente ajaloos.

Tundukse, et režissöör on tahtnud kõigest hingest teha psühholoogilist filmi. Niisugust, kus peategelasel või mõnel mitte nii peamisel tegelasel tuleks minimaalselt peale kange ahastus. Idee poolest vist pidanuks siin käidama ringi muremõtteis ja vaatama, vaevahigi palgeil, kuidas sõda inimesi ja suhteid järjekindlalt lössi vajutab. No aga ei ole, jääb ainult ootamine. Sest mida kauem jälgida, seda rohkem jääb mulje, et Semetkal, kelle kukalt vaataja nii palju jälgida saab, on kõigest toimuvast lihtviisil sügavalt savi. Semetka põhimõte näib olevat teha asju nii, et tulemust ei paistaks kuskilt otsast. Saada mees metsa partisane otsima, vastu ta ei vaidle. Läheb, otsib, tuleb tagasi ja teatab: näedsa, ei leidnud kedagi. Ja ongi päevakene õhtus. Ja nii edasi kuni lõpmatuseni. Semetka küll ei ütle, aga tema sõnum võiks olla „Räägi kuklaga!“. Ma lähen ja teen, mis kästakse, aga ärge kujutlege, et järgneb tulemus. Kindlasti ei ole Semetka mässumeelne, aga entusiast ta ka pole. Vaataja, tema muudkui ootab. Tuleks midagigi. Vetsujärjekorras on ka kõvasti rohkem pinget. Võimalik, et režissööri püüdlus oligi pinge, aga kui pinge lahjendada tunni ja kolmveerandi peale ning vaataja peab endale ise kusagilt pinge otsima, ei jää suurt midagi järele. See on see film, mis kinnistab klišeelist arusaama, et mida rohkem auhindu ja medaleid, seda igavam. Oletuste maailmas möllates võiks ju öelda, et oleks režissöör Dénes Nagy kärpekääridega usinalt möllanud ja filmi üksjagu lühendanud, saanuks tulemus vaadatavam, põnevam. Ent tegu on ikkagi oletuse ja isikliku arvamusega.

Selleks, et film ikka sõjafilmi mõõdu välja annaks, on üks lahingustseen kah sisse eksinud. Lahing on selline, mille kohta üks mu tuttav rahvateatri lavastaja ilmselt ütleks: „Pimeda Märdi pulm.“ Ega stseenist suurt midagi aru saa peale selle, et viimaks on keegi surnud ja keegi elus. Lühidalt – aktsiooni on pihusolevas filmis napilt. Eelarvele mõjub see muidugi positiivselt. Ei pea muretsema, et papist tankid vihma käes kokku vajuvad või soomukil keset möllu mingid väga olulised plekitükid küljest pudenevad. Jääb ainult kunstiline taotlus, mis seekord kipub sutike mööda külge maha jooksma. Piilusin ka internetis olevaid mõõdikuid, mis kinnitavad, et nii ongi. Limpsitünni ja popkornituutut pingiridade vahel edasi hiivav kinokülastaja tunneb igavust, kunstiinimesed samal ajal plaksutavad vaimustunult käsi.

Filmi täidab ühe mehe ükskõiksus, aga see on selline positiivne ükskõiksus. Semetka ei ütle seda kordagi välja, aga näha on – tema arvates on kõigil õigus elule ja oma arvamusele. Ei ole päris nii, et meie siin oleme head, aga teie, palun väga, olete pahad. Sest et me ütleme nii ja teil jääb üle vaid nõustuda. Semetkat mängib Ferenc Szabó. Meile täiesti tundmatu näitleja. Õigupoolest on teisedki nimed puha võõrad, ka need, kes Lätimaalt pärit. Just, filmi võtted toimusid suuresti Lätis ja kaudu minnes haarati kaasa ka kohalikud näitlejad. Nii või teisiti, ega neid Ungari filme siiakanti nii väga sageli ei satu. Ei valmistamisprotsessi käigus ega ka kinoekraanil. Kui nüüd aga filmist rääkida, siis tegelased on nii ühtlased, võiks isegi öelda tasapaksud karakterid, et kui eestlasliku paekivinäoga Semetka nimi meelde jääb, on juba hea küll. Kui teisi rolle mainida, siis episoodilises rollis mõjus Aivars Kuzminsi mängitud külavanem. Külavanemat ootas filmis mitte just kõige meeldivam saatus, võimalik, et seetõttu. Nagu kõik muugi, on karakterite palett filmis pigem napp.

„Loomulik valgus“, nii võiks ehk filmi pealkirja eesti keelde tõlkida, on film, kus ei juhtu suurt midagi. Vaataja ette pannakse pilt, öeldakse, et nii ongi ja leppige olukorraga, kui vähegi võite. Vaadake, mõtisklege, teil on peaaegu kaks tundi aega. Ja tehke järeldus, kui iganes saate.

„TERMÉSZETES FÉNY“

Osades: Szabó Ferenc, Bajkó László, Garbacz Tamás

Lavastanud: Nagy Dénes

1 tund ja 43 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 7. Vähe käsitletud teema ettevõtmine on alati tervitatav.

Teostus: 4. Igavaks kiskus, midagi pole teha.

Näitlejatööd kokku: 5. Keskmine saavutus, ei muud.

Lavastajale: 5. Paluks järgmine kord midagi äkilisemat.