MITTE (ERITI) MINGI TAVAMEDITSIIN

MITTE (ERITI) MINGI TAVAMEDITSIIN

Põõsastest kostavad naiste mitmehäälsed hüüded „Kontakt paremalt!“, „Jagu, rull paremale!“, „Viimane!“. Mis toimub? Toimub Raplamaa naiskodukaitsjate meditsiinialane täiendõpe: lahingukannatanute taktikaline käsitlemine, kannatanu seisundi hindamine, esmaabi ja transpordiks ettevalmistamine. Sõjameditsiini keeli lühidalt TCCC ning CABCDE.

Tekst: LIINA LANGI , NKK Rapla ringkond

Naised ehk 13 naiskodukaitsjat ja kodutütart on selleks ajaks jagudesse sätitud, seadnud sisse laagrirutiini, saanud kaela oma esimese paduvihmavalingu ning läbinud õppe teooriaosa.

Kui algul tundub, et malelauas liikumine ja jaona rullimine on päris lõbus tegevus, siis keerukamaks muutub olukord Peetri, haavatud jaokaaslast etendava raske elusuuruses mannekeeni mängu astudes. Või noh, Peeter eriti ise ei astu. Teda tuleb lohistada. Korduvalt ja korduvalt. Lahinguväljalt ära. Ikka teadlikult ning jao kaitsva tule all.

HOMMIKUST ÕHTUNI

Lahingumeditsiin on kohati midagi sootuks muud kui tavameditsiin. 1990ndatel mereväe erioperatsioonide uurimistööst alguse saanud TCCC ehk Tactical Combat Casualty Care on juhiste kogum, kus ühinevad meditsiin ja väikeüksuse taktika.

Selle eesmärgiks on vähendada surmajuhtumeid lahinguväljal ning käsitleda traumasid teadlikult ja efektiivselt. Erinevalt tavameditsiinist kasutatakse lahingumeditsiinis TCCC käigus žgutti. Õppuse üks organiseerijatest Liisi Juuse selgitab, et kriitilises olukorras peaks žgutt peale saama 30 sekundiga ning kui vaja, siis ka iseendale. „Sest kui lahingus pihta saame, ei ole me ju hoobilt meritähed,“ lõpetab ta tõsise teema positiivses võtmes.

Päeva esimene pool möödub õppuritel teoreetiliste teadmiste omandamise, näidete ja kordamisega. Lahingumeedik peab olema kiire otsustusvõimega ja kriitiliselt mõtlev ning kannatanu seisundi esmane hindamine ja esmaabi ehk CABCDE peaks tulema n-ö une pealt. Nii harjutavadki naised kahepäevasel intensiivkoolitusel Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse õppekava tudengite juhendamisel korduvalt verejooksude peatamist, hingamisteede avamist, kannatanu seisukorra hindamist, transportimist ja MIST-raporti täitmist.

Juba hommik algab Iisraeli sidet, žgutti, kolmnurkräti kasutamist ning tamponeerimist puudutavate teadmiste tutvustamisega.

Eha Kuusemets, kes on varemgi läbinud parameediku ja meditsiiniala täiendkursusi, kinnitab, et ka sellest laagrist sai tarkusi juurde noppida. „Tegelikult ongi kõige parem nii, kui teooriaõpe saab kohe praktiliselt läbi tehes kinnistatud,“ on õppus metsas tema kinnitusel igati vajalik.

PÄRISELT TUBLID

Jah, praktikat on selles õppelaagris omajagu. Kui õhtusöök söödud, kokad kiidetud ning väike muljetamisring tehtud, kooskõlastatakse lahingupaarilisega patrullimisajad, paroolid ning muu rutiin õhtutundideks.

Nüüd käivitavad korraldajad esimese suurema stsenaariumi. Kannatanu, keda mängib üks korraldajatest, võõbatakse põõsastikus camo’ga. Talle kinnitatakse nii hematoomide kui luumurruga mulaažid, nööbitakse frentš kurguni kinni ning selle peale veel kuulivest.

Peagi leiab patrull haavatud kaasvõitleja metsarajalt lebamast.

Esimesest üllatusest saavad patrullijad peatselt üle. Mõne hetke pärast on kogu laager puhkehetke unustanud, jagu kärmelt relvadega ringkaitses ning meedik toimetab kannatanu juures, hinnates tema seisundit.

Õhus olevat ärevust on kaugele tunda ja sekundi kestnud mõttepaus tundub juba liiga pikk. „Mis on ohutu?“ kõlab abistav küsimus ning haavatud võitleja relv liigub turvalisse kaugusse. Kannatanu reiele saab kinnitatud elupäästev žgutt. Hiljem ka teine, sest kunstverd kokku ei hoita. Jaoülem edastab kujuteldavale raadiojaamale infot, meedik püüab ärevusest hoolimata meeles pidada, mis järjekorras tegevusi teha, ning juhendajad vaatavad kõike huviga. Märkmik MIST-raportiga on vajalik kaaslane. Läbitava harjutuse käigus transpordivad naised lõpuks kannatanu kokkulepitud edastamiskohta. Otse loomulikult selgub kohe, et kopter jõuab varem ning tuleb kiirustada. Kuna on õppus, siis nii nagu raadiojaam, on ka Medevac kujuteldav. Kuid naiste tublidus ja operatiivsus ei ole kujuteldavad. Need on päris.

ET OLLA VALMIS

See harjutus ei jää laagrilistele viimaseks. Enne järgmist päeva lahendatakse olukordi, kus kaaslane on kaotanud käe või tal on lausa soolestik kõhuõõnest väljas. Järgmisel hommikul ootab aga õppureid ees kontrollülesannetega rada ja viis last, kes mängivad kannatanuid.

Liisi Juuse on Rapla naiskodukaitsjatele lahingumeditsiini kursust korraldanud ka varem. „See on vajalik, et tuletada asju meelde ning anda uutele liikmetele teadmisi. Seda, mida siit koolituselt saab, võib sul vaja minna ka tavaelus, see pole ainult lahinguolukordadeks,“ ütleb ta. Ka leiab Liisi, et oleks hea, kui meditsiiniõppustest võtaks osa veelgi rohkem naisi. Ikka selsamal põhjusel: et olla valmis.

Video:  https://youtu.be/s_a9xXWet4c