ET ME EI UNUSTAKS

ET ME EI UNUSTAKS

Viha, hirm ja õud – nii võiks kokku võtta Vahur Laiapea raamatu „Ukraina fragmendid“. Kuid samamoodi iseloomustavad seda teost ka sõnad usk, lootus ja armastus.

Tekst: KARRI KAAS , Kaitse Kodu! peatoimetaja

Vahur Laiapea on pidanud Ukraina päevikuid juba väga pikka aega. Möödunud aastal sobitas ta valitud osa nendest ühtede kaante vahele sama pealkirja alla kenasti kokku. Tänavu ilmunud „Ukraina fragmendid“ on nimetatud teose tugevalt kokku tõmmatud versioon.

Autor ise ütleb, et raamatu kaante vahele on jõudnud 2023. aasta jooksul kirjutatust välja puhastatud, tihendatud osa. Sealt ka fragmendid, mis moodustavad justkui kontsentraadi ajalehes Postimees 2023. aasta veebruarist novembrini ilmunud „Ukraina päeviku“ lugudest.

Tema sõnul pole suurt vahet, kuidas neid tekste paigutada või millises järjekorras neid lugeda. Sellele, kes on valmis loetut endasse lubama ja tükkidest tervet ehitama, kujuneb tervik ikka samaks.

Lisaks soovitab autor varuda raamatu lugemise juurde veidike vaprust ning seda soovitust tasub kindlasti kuulda võtta. Juba esimene fragment on nagu maksakas – ootamatult valus ning võtab hinge kinni. Ja ega edasi palju paremaks ei lähe.

Lood on küll tuttavad, mis on nende raamatusse jõudmise teekonda arvesse võttes igati loomulik, kuid samas ka võõrad. Laiapea on näinud kõige üleliigse kaotamisega suurt vaeva ning tulemus väärib imetlust. Nappide, kohati isegi ülinappide sõnadega ütleb ta rohkem, kui mõni suudaks öelda sadade lehekülgedega. See teeb raamatu lugemise lihtsaks, mis aga ei tähenda, et see oleks lihtne lugemine.

Ometi võib kogu selle viha, hirmu ja õudustunde all tajuda ka teataval määral usku, lootust ja armastust. Loomulikult mitte päris ootuspärasel kujul, kuid need on seal olemas, lisades raamatule veel ühe kihi, mida avastada.

Põhimõtteliselt võiks „Ukraina fragmendid“ seista igaühe öökapil. Või vähemalt raamaturiiulis. Puhuks, kui mingil seletamatul põhjusel tekib endal või mõnel lähedasel küsimus, miks me peame jätkuvalt toetama ukrainlasi nende võitluses Venemaa vastu. Siis on hea see raamat kätte võtta ja meelde tuletada. Jah, lood on ju ukrainlaste omad, aga kui me ette ei vaata, siis võivad need saada ka meie lugudeks. Ja seda ei tohi me unustada!

„UKRAINA FRAGMENDID“

Vahur Laiapea

128 lehekülge

EKSA