JÄGALA PUNASE EMBLEEMI RETK - HEITLUS ISEENDAGA

JÄGALA PUNASE EMBLEEMI RETK - HEITLUS ISEENDAGA

Seitse ööpäeva, pool tuhat kilomeetrit jalgsi, jalgrattal ja kanuuga – see on Jägala rühma noorkotkaste Punase embleemi retk. Milleks? Aga selleks, et panna proovile oma füüsis ning kasvatada vaimutugevust!

Tekst: KAUPO LUUR , noorkotkaste Jägala rühma pealik

Seitsmeööpäevane retk on piisavalt pikk, et selle läbija suudaks olukorda ja tegevustesse täielikult sisse elada ning pidevat kurnatust tajuda. Just sellisena – võimalusena enda vaimseid ja füüsilisi võimeid proovile panna ning seeläbi ka arendada – võttis seda toonane noorkotkas, praegune Kuperjanovi jalaväepataljoni elukutseline Ranar Sepp, kui ta läks 4.–10. juulini 2022 toimunud Jägala noorkotkarühma esimesele Punasele retkele. „Tegu ei olnud kindlasti lihtsalt retkega, vaid hoopiski millegi tähtsamaga,“ kinnitab ta. „Võrdluseks võin tuua, et see oli minu jaoks sama tähtis kui Kuperjanovi pataljoni ajateenijale on „kontide“ pealesaamine – see embleem teeb minust kellegi.“

Seda, et retk pole lihtsate killast, tunnistab kõnekalt ka asjaolu, et tänavusele Punase embleemi retkele läinud noortest ei jõudnud finišijooneni mitte keegi.

Juulikuu päikese all toimunud rännakul osalejate esimeseks liikumisviisiks oli jalgratas. Kiirelt jõuti mere äärde, kus oli ülesandeks veeta järgmised tunnid raftiparvega vee peal. Kui kaua täpselt, seda osalejad ei teadnud. Nagu selgus, oma 12 tundi.

Pärast kindlale maale naasmist jätkati teekonda jalgratastel. Järgmistel päevadel liikusidki noored jalgsi ning jalgrattaga. Retke kolmandal päeval aga tekkisid ühel osalejal tervisemured, mistõttu ta otsustas katkestada. See aga käivitas doominoefekti. Märjad jalad, väsinud keha ning ühe kaaslase katkestamine murdis ka teiste osalejate vaimu ning kõik jätsid retke pooleli.

Siinkohal saab tõdeda, et kõige suurem jõud on tahtel. Punase embleemi retk on üks viise testida oma vastupidavust ja tahtejõudu füüsilise kurnamise kaudu.

SISEMINE VÕITLUS

Nagu Sepp oma retkest mäletab, oli algus sujuv nagu igal teisel retkel, mida ta noorkotkana läbinud oli. Ainult et kümme korda pikem. Lisaks võeti ka söök ja jook ära.

Kõige raskem terve retke jooksul ei olnud Sepa hinnangul mitte vahemaa ega isegi mitte need pikad kuumad maanteesirged, vaid võitlus iseendaga oma peas. Iseäranis pingeliseks läks sisemine dialoog kanuuetapil, mil oldi paduvihma tõttu kogu aeg läbimärjad ning magati kusagil autosilla all.

Kes ise samas situatsioonis pole olnud, võib vaid ette kujutada, kuivõrd tüütuks võis see sisemine hääl minna pärast umbes 300 kilomeetri läbimist, mil meeletult raskusi juba seljataga, aga nii palju veel ees. „Kohutav,“ iseloomustas Sepp seda ühe sõnaga. Ja ometi – iga kilomeetri tagant tuletas ta endale meelde, miks ta seda teeb ning kui hea võib olla finiš.

„Mõelda vaid, et ma osalesin sellel rännakul kõigest nädal enne ajateenistust ja suutsin ikka suu naerul Võru bussi peale istuda. See on hea tunne,“ ei pidanud Sepp pettuma, et katsumuse läbi tegi.

Jah, nii see retk kui üldse kõik need aastad Jägala rühma liikmena kasvatasid Sepa kinnitusel kandadele ja hingele paksu naha, mis muutis ajateenistuse läbimise märksa lihtsamaks. Ja nüüd tegevväelasena meenutab ta noorkotka aegu ka oma sõduritele.

KÕIK ON VALUS

Gregor Prehing võttis Jägala Punase embleemi retke ette möödunud aasta suvel. Olgu siinkohal meenutatud, et Jägala noorkotkastel on ka talvel samasugune retk, mida nimetatakse vastavalt Siniseks retkeks.

Kui talvise katse suunitlus on põhiliselt mentaalne, siis Punasel retkel tuuakse juurde ka füüsiline kurnatus. Seda läbides saab inimene enda kohta palju õppida. „Siin loeb väga palju see, kui motiveeritud sa oled, sest üheksal juhul kümnest antakse enne alla vaimselt kui füüsiliselt. Keha veel jaksab, kuid aju enam mitte,“ selgitas Prehing.

Prehing läbis Punase retke koos oma rühmakaaslase Hardi Orasega. Asuti rajale sealtsamast, kus nädal hiljem lõpetati, ehk Kaitseliidu Rävala malevkonna majast Jägalas. Esmalt viis tee neid ratastel Linnamäe hüdroelektrijaama lähistele, kust saadi kanuu ja koordinaadid. Ning ülesande sõita järgmise 24 tunni jooksul kanuuga mööda Jägala jõge umbes 50 km ülesvoolu Vetlasse.

Oras märkis, et ega ta enne rännaku algust väga adunud, millesse end seganud oli. See saigi suuresti selgeks esimese 24 tunni jooksul mööda jõge ülesvoolu sõudes. Järgnes pikem jalgsirännak, mille tegi eriti raskeks asjaolu, et esimese viie kilomeetri järel olid jalad villis. „Nii hulle ville pole mul olnud enne seda ega ka pärast seda,“ võib Oras nüüd kinnitada. Mõistagi soodustas villide teket just eelnev kanuutamine, sest jalad olid ligunemisest veel pehmed.

Nii peetigi järgnevat rattaetappi esialgu väga toredaks. Oli ju suureks kergenduseks saada valusatelt jalgadelt ära pedaalidele. Kuid üsna pea muutus ka sõtkumine tohutult ebameeldivaks. Ja ega rännaku lõpu kohtagi pole Orasel öelda väga palju muud, kui et see oli raske. Vägagi raske, sest vahet pole, kuidas liikuda – kõik oli valus. Tagumik rattast, jalad rattast ja kõndimisest ning käed kanuu tassimisest.

SEDA VÄÄRT

Kõige keerulisem oli Orase sõnul rännaku see reegel, et süüa ega juua ei tohi osta. „Õnneks on eesti rahvas väga abivalmis, meid toetati rännaku ajal veega ning kui pakuti süüa, oli motivatsioonitase eriti kõrgel,“ kiitis ta osavõtlikke Eestimaa inimesi, kellele saab kõige raskemal hetkel loota. Aga ennekõike tuleb loota ikkagi endale ja oma „lahingupaarilisele“. Oras meenutas, et kasina toidu ja piiratud puhkehetkede tõttu oli väga raske energiat säästa, mistõttu nad paarilisega pidid teineteist pidevalt edasi liikuma suruma.

„Meil oli lõpuni umbes kolm kilomeetrit minna, mõtlesime, et teeme viimased 15 minutit pausi, et lõpuni suruda. Nii kui maha istusime, nii hetk hiljem magasime ja ei tea, kui kaua oleks maganud, kui teised poleks meid üles äratanud,“ on Orasel, mida meenutada.

Aga kui poleks Punasele retkele läinud, siis poleks ka neid meenutusi ega katsumustes sündinud teadmist: ma saan hakkama!