KOLLANE KANUU JA APELSINIMUFFINID

KOLLANE KANUU JA APELSINIMUFFINID

2024. aasta juulikuu viimasel päeval kohtuvad Kodutütarde 2023. aasta parimad, aasta kodutütar Karoliina Kets Põlvast ja aasta noortejuht Kaisa Meus Tartust, et võtta ette seiklus, mille käigus teineteise tegemistest ja eludest paremini aimu saada. Selleks, et ka Sulle, Kaitse Kodu! lugeja, anda põgus ülevaade Kodutütarde aasta parimatest, kutsume Su sellele seiklusele kaasa. Oled valmis?

Tekst: aasta kodutütar KAROLIINA KETS; aasta noortejuht KAISA MEUS

Pole matka matkatoiduta ja lõket lõkketoidu valmistamiseta. Viimane, muideks, on tegevus, mida Kaisa laagrites sageli juhendab. Seega seame sammud poodi ja siis võtame suuna Leevi poole. Esimene matkapakkuja ütles paar nädalat tagasi matkast ära, kuid abi on kõige lähem seal, kus matkasoov kõige suurem.

Kohtume Võhandu jõe ääres matkajuht Jannoga, kes õigele noortejuhile kohaselt on alati valmis omadele appi tõttama – „Muidugi aitame! Pole üldse küsimust!“ Viimaste päevade vihm on Lõuna-Eestis veetaset märkimisväärselt tõstnud, mistõttu ootab ees teadmatus. Eriti põnev on see Kaisale, kes varem Võhandul matkanud ei ole. Valime välja kollase kanuu. „On paremini näha, kui ära upub!” naljatab Kaisa, pealegi on kollane Karoliina lemmikvärv. Matkajuht hoiatab, et vette kukkudes tuleb olla tähelepanelik, et mõla vooluga kaasa ei ujuks, ning asumegi teele.

„KÄRESTIKUD“ KASVATAVAD

Kuigi vool on tavatult kiire, on matka algus võrdlemisi rahulik, harjume sõiduvahendi ja teineteisega ning valmistume esimeseks kärestikuks. Kuigi Kaisa küsib: „Mis ma tegema pean!?“, saab proovikivi edukalt läbitud ja jätkame teekonda.

Ka meie eludes kodutütre ja noortejuhina tuleb ette „kärestikke“ – ootamatuid ja tundmatuid hetki. Karoliina on korraldanud üritusi igasugustes olukordades, vahel on ideaalsest meeskonnast olnud puudu lausa kümme inimest, kuid üritused on alati siiski toimunud. Arutelu jätkub laagritematkade korraldamise üle ning tõdeme üheskoos, et kui on kindel seltskond, keda läbi ja lõhki tunned, on ürituste korraldamine puhas rõõm.

Karoliina muljetest jääb kõlama koostöö teiste ringkondade ja malevatega, nii räägib ta PõSa rännakust, mis on juba kolmandat aastat Põlva ja Sakala noortekogude ühine NOT-projekt. Karoliina algatas selle koos KL Sakala maleva Lembitu üksikkompanii noorkaitseliitlastega, olles ise samal ajal Põlva noortekogu esimees. Ka praegu panustab ta Põlva maleva noortekogusse, aidates uuel juhatusel oma rolli sisse elada ning toetades nende tegevusi.

Veel enne, kui räägime ürituste korraldamisest, taipame, et meie teekonnad Kodutütarde organisatsioonis on olnud nii mõneski mõttes sarnased. Kuigi Kaisa oli kodutütar ligi 10 aastat ja Karoliina vaid natuke alla 4 aasta, olime juba noorliikme eas aktiivsed korraldajad ja organisaatorid, mõlemal vormipluusil aktivisti erialamärk, lisaks I järgu tärn ja hoolsusmärk. Niisiis on noortejuhi roll, mida me mõlemad praeguseks uhkusega täidame, teekonna loogiline jätk.

LOODUSE LUMMUSES

Jätkates sõitu kiirema vooluga kohtade suunas, märkame korduvalt jäälindu. Soovides lindu lähemalt näha, katkestame oma vestluse. Eresinine lind lendab pikalt meie ees ning aeg-ajalt viitab Karoliina jõeäärsetele kohtadele, kus ta kunagi võistlusmatkal on kontrollpunkte sooritanud. Nii liigub jutt rännakutele, kus Karoliinal on osaleja ja esindajana Kaisast rohkem kogemusi. Seejuures enne kodutütreks saamist tegeles Karoliina seitse aastat orienteerumisega ning tänu sellele ta Kodutütred üldse leidiski. Polegi üllatav, et võistlusmatkad, kus orienteerumise osatähtsus on suur, on osa Karoliina teekonnast Kodutütarde organisatsioonis ning ka vabal ajal armastab ta käia metsas ja looduses.

Jõuame rääkida ka noortejuhtidele mõeldud võistlusest ja leiame, et see tundub noortejuhile hea võimalus võistlemisest aimu saada. Järgmine kärestik, kuhu vestluse jooksul mõlatanud oleme, toob paati jahedat vett, aga meie tuju sellest ei lange ning sõit jätkub rahulikumat voolu ja kauneid vaateid nautides.

OMA INIMESED ON OLULISED

Kaisa küsib Karoliinalt, millised on tema ülesanded Naiskodukaitses, millega ta hiljuti liitus. Karoliina vastab, et ta läbib baasväljaõppeid, näiteks sooritas maakondlikus noorte suvelaagris toitlustuse väljaõppe. Veel on ta värske Kodutütarde rühmavanema abi ja toob varasemast rühmajuhi teekonnast toreda mälestusena välja, kuidas nad rühmaga igal aastal eakatele jõulukaarte tegid.

Seejärel uurib Karoliina Kaisalt tema rühma kohta. Kaisa räägib, et kohe pärast noorliikme aja lõppu lõi ta Tartu linna uue kodutütarde rühma, mis saab varsti kolm aastat vanaks. Kõik need aastad on Kaisa korraldanud rühmale regulaarselt koondusi, püüdes neid teha mänguliselt ja kaasahaaravalt.

Samuti on ta korraldanud metsa- ja linnalaagreid. Ta rõhutab „oma“ inimeste olulisust – rühmavanemana ei ole Kaisal olnud abi, aga nii rühma loomisel kui ka ürituste korraldamisel pole ta tegelikult kunagi üksi olnud. Õhinaga räägib ta sõprusrühmadest, kellega korraldatakse ühiselt laagreid, ning koos tegutsemisest, mis võimaldab noortejuhtidel koormust paremini jaotada, nii et sündmuste kvaliteet ega arv ei vähene. Vähem tähtis pole ka juhtidest kujunenud sõpruskond.

Kolmas suurem kärestik, milleni jõudnud oleme, tundub hirmutav. Otsustame läheneda sellele paremalt. Lainetes hüppavasse kanuusse tuleb sisse nii palju vett, et seda tasakaalus hoida on üsna raske. Otsustame sõita kaldasse, et vett vähemaks kallata, kuid see ei ole üldse kerge. Seega teeb Karoliina ettepaneku Kaisa veepudeliga vett vähemaks valada. Kuigi pudel on väike, katsetame siiski. Paat saab õige pea paremini tasakaalu ning sõidame kaldasse kanuud tühjendama. Hetkeks tekkinud keeruline olukord lahendatud, lükkame kanuu vette ja asume uuesti teele.

TAVATUD LAHENDUSED TÖÖTAVAD

Läheneme üsna enesekindlalt matka viimasele kärestikule ning kohe pärast selle ületamist suundume kiiresti suurte puuokste suunas. Kaisa hõikab: „Oksad, oksad, oksad!“, aga päästa ei saa midagi ja kukume kanuust vette.

Esimene ehmatus möödas ja ettekujutus olukorrast olemas, kostub üle Võhandu jõe naer – kumbki meist polnud varem kanuust vette kukkunud ja uus kogemus pakub palju lõbu. Kuna enne vette minekut hoiatati meid mõla kaotamise eest, on Karoliina murelik, sest ta ei näe enda mõla. Õnneks leiame selle kanuu alt üles enne, kui see Lämmijärve suunas kihutama hakkab. Nüüd tuleb kanuu veest tühjaks kallutada, kuid nagu kiuste on suure vihma tõttu selles kohas mõlemad kaldad õõtsuvad ega paku kindlat toetuspinda.

Proovime ühe mätta ja kivi peal hakkama saada ning kanuu ümber keerata, suure osa veest saamegi paadist välja kallutatud. Ronime paati ja avastame, et see on sõidusuunas valepidi. Pärast mõnd ebaõnnestunud katset kohti vahetada jätkame sõitu tavatult. Karoliina istub paadi ninas (mis asub seal, kus võiks olla paadi tagaosa) ning mõlatab tublisti, Kaisa istub aga selg sõidusuunas ja valab oma jalanõudega ülejäänud vett paadist välja. Oleme jätkuvalt rõõmsas meeleolus ning naerame, et kuigi meie sõiduviis on vale, töötab see siiski.

MUGAVUSTSOONIST VÄLJA

Reo sild, meie matka sihtpunkt, jõuab kätte ootamatult ruttu. On aeg randuda ja kanuu kaldale tirida. Seejärel tõttab Kaisa tagasi jõkke – nimelt on tal eesmärk suviti võimalikult paljudes veekogudes ujuda ning Võhandu on nimekirjast puudu. „Võistlen iseenda eelmise aasta tulemusega. Ma arvan, et see aitab natuke mugavustsoonist välja tulla,“ sõnab ta. Seejärel paneme selga kuivad riided, täname matkajuhti ning oleme valmis oma seiklusrohke päeva järgmiseks etapiks, Paidra järve ääres apelsinimuffinite küpsetamiseks.

Paidrasse sõites tuleb raadiost KarlErik Taukari uusim singel. Kaisa laulab kogu südamest kaasa – laul saadab teda sageli ja Kodutütarde kõrvalt leiab ta aega ka kooris laulmiseks.

Karoliina on sõites veidi murelik, sest lõkkekoht, kuhu suundume, on populaarne ning me ei tea, kas seal on vabu kohti. Kohale jõudes on meie rõõm üüratu, sest oleme esimesed ja saame valida endale parima lõkkekoha.

Hakkame tulehakatist koguma ning üsna pea on meil olemas kena lõke. Nendime, et aastate jooksul õpitud tarkused pole kasulikud mitte ainult võistlustel, vaid ka igapäevaelus. Alustame soolasest, küpsetame endale krõbedad grillvorstid ja rüüpame kõrrejooki peale. Kõrrejook oli Karoliina valik – ta ei lähe kunagi rännakule ilma, et tal seda kotis pole.

Esmane nälg kustutatud, asume muffineid valmistama. Legendaarsed apelsinimuffinid said alguse Tartus korraldatud lastevanemate laagrist, kus Kaisa nende tegemist õpetas. Eelmisel suvel Lõuna maakaitseringkonna suvelaagris tegi ta neid taas ning toona kodutütrena laagris olnud Karoliina vaimustus, kui lahe ja maitsev selline muffin on.

UUTE SEIKLUSTE OOTUSES

Just selles laagris kohtusid Karoliina ja Kaisa esimest korda. Aasta jooksul oleme neid muffineid veelgi valmistanud ning nüüd tundus ühine muffinitegu asjade loomulik käik. Apelsinid tühjaks söödud, tainaga täidetud ja võileivast üle jäänud fooliumisse mässitud, asetame need sütele. Aegajalt kohendame lõket ning arutame, kuidas oma seiklusest haarav lugu kirjutada.

Võtame valmis muffinid lõkkest välja ja tõdeme pärast maitsmist, et retsept toimis ka sel korral hästi. Koogid söödud, otsustab Kaisa, et tuleb kasutada võimalust ja lisada ka Paidra järv oma ujumisnimekirja.

Kui ta kaldal tagasi on, hakkab meie ühine aeg lõppema. Teeme viimased ühised pildid, pakime asjad ja suundume tagasi Põlvasse. Jätame hüvasti ja lepime kokku, et varsti tuleb uus seiklus ette võtta. Just sel hetkel hakkab sadama paduvihma, milleta saime veeta kogu päeva, ja vihmasajus võime isekeskis möödunud päevale tagasi mõelda.

Video: https://youtu.be/5h7i42wQR_E

APELSINIMUFFIN

Vaja läheb: apelsin, muffinipulber, toiduõli, vesi, nuga, kauss, lusikas, foolium

Lõika apelsin risti pooleks.

Söö apelsin tühjaks. Mida vähem viljaliha koorte sisse jääb, seda parem.

Sega pakendi juhiste põhjal kokku muffinitainas.

Täida üks apelsinikoorest tekkinud „kauss“ tainaga.

Tõsta tainaga täidetud „kausile“ teine „kauss“ kaaneks.

Mässi apelsin fooliumi sisse.

Aseta apelsin 10–15 minutiks sütele.

Võta apelsin ettevaatlikult sütelt, eemalda foolium ja kaas. Apelsinimuffin on valmis!