ESIMENE VERI EHK RAUA TÄNAVA LAHING

ESIMENE VERI EHK RAUA TÄNAVA LAHING

Kuigi Eesti kaotas 1940. aasta suvel iseseisvuse, ei toimunud see ilma ühegi püssipauguta, nagu sageli kiputakse kurtma. Iseseisvuse kaotasime, kuid sidepataljon tegi pauku, oli langenuidki. Jutt on sidepataljoni Rauatänava lahingust 21. ja 22. juuni vahelisel ööl.

Tekst: PEETER PAENURM , Kaitseliidu peastaap, peakaplan

Raua tänava lahingust on mitmeid ülevaateid, avaldatud on ka osalenute mälestusi1. Minulgi oli au tunda kahte viimast veterani: kapral Eduard Kuuskorit Keilast ja reamees Eduard Meemanni Valgast. Tänaseks on kõik lahingus osalenud mehed igavikku läinud. Viimane veteran Eduard Kuuskor suri 2022. aasta alguses 104aastasena.

Nõukogude okupatsiooni ajal vaikiti Eesti sõjaväelaste antud lahingust, sest see ei sobinud kokku Moskva soovitud pildiga eesti rahva entusiastlikust soovist astuda töörahva paradiisi NSV Liitu. Kui me tänases Eestis ei tea ega hoia meeles sidepataljoni antud lahingut, siis laseme õitseda okupantide loodud narratiivil.

Tuletan meelde Raua tänava lahingut, esitledes meenutust, mis on seni jäänud tähelepanuta. See on sidepataljoni reamehe Rudolf Kuuse kiri kodustele, mis kannab dateeringut „07.08.40“. Teada olevatest kirjeldustest on see kõige varasem lahingus ise osalenu meenutus, kirja pandud umbes poolteist kuud pärast sündmusi. Tema kiri toob seni räägitule-trükitule juurde mõned sündmuste keskel olnu emotsionaalsed isiklikud detailid.2

Viljandimaalt Võisiku vallast pärit Rudolf Kuusk, sündinud 21. aprillil 1922, võeti ajateenistusse sidepataljonis 2. oktoobril 1939 ja teenis 3. sidekompanii raadiorühmas. Pärast Eesti sõjaväe likvideerimist septembris 1940 pidi kapral Rudolf Kuusk jätkama teenistust Punaarmee 22. laskurkorpuse üksik-sidepataljoni radistina. Suvel 1941 ta arreteeriti ja hukati.

LAHINGU EELLUGU

Eesti ajalooga kursis lugejale pole vaja üle rääkida Molotovi-Ribbentropi paktist ega NSV Liidu baaside loomisest Eesti territooriumil. Kui Punaarmee 17. juunil 1940 Eesti okupeeris, paigutati saabunud uued väeosad Eesti sõjaväe kasarmutesse.

Sidepataljon pidi ümber kolima koolivaheajal tühjana seisnud Tallinna Linna 21. Algkooli hoonesse Raua tänaval (praegu Tallinna 21. kool). Mälestustes meenutatakse, et punaväele ei jäetud midagi oma väljatöötatud raadio- ja telefoniklasside sisustusest, sideliinidest ega muust varustusest. Kogu tehnika, mööbel, relvastus, varustus viidi koolimajja. Mis klassidesse, keldrisse või pööningule ei mahtunud, laoti kooliõuele. Hoolimata masendusest ja segadusest püüti jätkata ajateenijate väljaõpet ja õppusele kutsutud reservväelaste teenistust.

21. juuni sündmuste taustal kehtis meie sõjaväeosade jaoks kindral Laidoneri käsk mitte asuda konflikti Punaarmeega, hoiduda provokatsioonidest ja nende nõudmisel loovutada relvad. Samas oli punaväega kokku lepitud, et eraisikutel ei tohi relvi olla ega neile relvi loovutada.

Ometi hakkasid tegutsema nn Töölisomakaitse salgad, kes said oma relvad Punaarmee nõudel Eesti sõjaväelt. Kui tööliste nõudmistele ei allutud, siis olid neil abijõuna kasutada punaväe soomusautod.

RELVADE LOOVUTAMINE

Reamees Rudolf Kuusk kirjutab koju kaks nädalat pärast lahingut (kirjaviis muutmata): „Tervist! Suur tänu teie kirja eest. Meil on siin elu päris rahulik. Eile käisime miitingul ja laulsime hümni. Sa kindlasti ei tea seda, mis siin juhtus. See oli 21/22 (öösel) juunil. 21 õhtul kella 7 paiku tuli üks trobikond mehi ühes loosungiga Raua tän. algkooli juurde, kus meie elasime. Ma olin parajasti maja ees tunnimees. Nii kui auto peatus, kohe valgusid sealt mehed jooksul minu poole. Lõin siis kiiresti oma viis padrunit püssi. See mõjus neile niinagu külm vesi. Sama kiiresti, kui nad tulid, sama kiiresti nad ka läksid. Natukese aja pärast sõitis treppi üks vene soomusauto. See reguleeris oma kuulipilduja välja. Autost väljus üks vene ohvitser, kes tuli ruumi. Selle nõudel pidime oma relvad ära andma.“

Üldjoontes samu sündmusi kinnitab ka kriminaalpolitsei komissari 26. juunil koostatud ettekanne siseministrile3 Pataljoni ülemat kolonelleitnant Otto Karelli sel õhtul kohal ei viibinud. Korrapidajaohvitseriks oli nooremleitnant Erich Priske. Mitmetes meenutustes on mainitud, et paljud ohvitserid olid pataljoni relvurohvitseri major Rudolf Veidebachi matusel, kes suri 20. juunil ajurabandusse. Tema maeti sõjaväekalmistule siiski alles 23. juunil ja tol päeval või õhtul võis toomkirikus aset leida mälestuspalvus (puusärki panek) ja ohvitserid seal olla.

Kuna ülemjuhataja oli andnud vastavad suunised ja tööliste salk tegutses koos punaväega, täideti nende nõudmised ja relvad anti ära. Hilisemates meenutustes mainitakse, et sõdurid suutsid relvi ka peita. Relvade ja sõdurite isiklikest asjadest näpatud saagiga lahkudes jättis töölissalk maja juurde oma relvastatud valvemeeskonna. Oma riiki kaitsma kutsutud sõduritele päris alandav olukord!

Rudolf Kuusk jätkab: „Kella 10 paigu võeti eraisikuist koosnevad valvurid, kes vahepeal olid meie maja ette üles seatud, maha ja anti nende püssid meie meestele üle. Ma ei tea kes, aga keegi leidis järsku meie kraami hulgast meie „mopi“ püssid üles. Varustasime endid siis püsside ja ka padrunitega. Kell pool kaksteist läks madinaks.“

Töölistest vahipostide lahkumist on seletatud sellega, et laekus info uue valitsuse moodustamisest Toompeal ja nad kutsuti ära või arvasid ise, et nende töö on tehtud. Ka teised meenutajad nimetavad mobilisatsioonivarust leitud uute püsside kätteandmist sõduritele, relvade tavotist puhastamist ja laskemoona jagamist. Pataljon mehitas vahipostid maja ees ja ümber uuesti oma sõduritega. Saabus öörahu aeg, kuid magama ei mindud. Õhus oli pinget ja ootusärevust.

TULEVAHETUS ALGAB

Tund või pool enne keskööd ilmus koolimaja juurde uus töölissalk (politsei andmeil 10–20 relvastatud meest) justkui vahiposte vahetama. Kuna kedagi omadest polnud välja vahetada, siis nõudsid sõjakad töölised majja sisse laskmist. Kaks esindajat lubati olukorra selgitamiseks koolimajja. Tänavale jäänud riigipöörajad olid ülbed ja ähvardavad. Kui tunnimees takistas majja tungijat, tulistati tema pihta.

Rudolf Kuusk kirjeldab seda olukorda nõnda: „Ma pidin just välja tunnimeheks minema, aga ei jõudnud, sest see oli paaris vahipost ja teine mees ei jõudnud omaga valmis. Saime just alla, kui sisse tuli üks mees kes kinni võeti. Kohe selle järele hakkasid paugud tulema. Maja ees asuv tunnimees sai kohe surma. Tulistamine kestis vaevalt minuti, siis tungisime läbi ukse välja ja võtsime kolm kallaletungijat kinni, kuna ülejäänud

põgenesid, kuid peale nende oli veel kolm meest, kes ei põgenenud. Need olid arvanud heaks endid siruli lasta. Tõime siis vangid sisse ja kõik jäi esialgu rahulikuks.“

Rudolf Kuuse ja tema paarimehe hilinemise tõttu koolimaja uksel vahikorra vahetust oodanud tunnimees oli reamees Johannes Mandre Valgast, sündinud 27. juunil 1918. Ta kutsuti ajateenistusse Rudolf Kuuse ja Eduard Kuuskoriga samal ajal, teenis 3. sidekompanii III (telegraafi-)rühmas.

Ta oli just lahinguõhtuks saabunud kahenädalaselt haiglaravilt tagasi pataljoni juurde. Järgmisel päeval pidi ta sõitma koju haigusjärgsele puhkusele ja astus seetõttu vabatahtlikuna vahtkonda. Nädala pärast oleks ta saanud 22aastaseks. Ta maeti pärast jaanipäeva Valga õigeusu (Tartu tänava) kalmistule.

Pärast lahingut püüti toimunut uue võimu ees kirjeldada spontaanselt alanud paugutamisena, nähtavasti sooviga kaitsta ohvitsere ja üksteist punavõimu kohtupidamise ees. Kuid selleks, et tunnimehe mahalaskmise tõttu hakata kohe akendest impulsiivset vastutuld andma, pidid meestel relvad ja laskemoon olema juba käepärast. See näitab tõsise ohu tajumist, samuti valmidust täita oma sõdurikohust.

LÜHIKE LAHINGUPAUS

Vangide võtmist mainivad ka teised meenutajad. Vasturünnakus ja vangide võtmises osalenud reamees Kuuse mainitud maha heitnud kallaletungijad olid nähtavasti haavatud. Neid on nimeliselt teada 3–4. Maja kaitsjad andsid haavatud ründajatele esmaabi ja toimetasid autoga Sõjaväe keskhaiglasse.

Kriminaalpolitsei komissari ettekande järgi tegid sõjaväelased tol ööl kaks sõitu haavatutega sõjaväehaiglasse. Töölistest said haavata pagar Anatoli Ehavald, ehitustööline Oskar Nõulik ja majahoidja Voldemar Tuudelepp, teisal nimetatakse ka Jaan Jaskat.

Nõulik ja Tuudelepp registreeriti diagnoosiga Vulnus sclopetarium ehk kuulihaavaga veel enne keskööd Sõjaväe keskhaiglasse. Öösel kell 3 toodi haiglasse sama diagnoosiga ka õppusele kutsutud reservlipnik Artur Rips.4

Meenutustes räägitakse ka haavatud ründajaid haiglasse toimetanud auto tulistamisest töölisjõugu poolt. Teine sideväelane, kes tol ööl langes, oli nooremseersant Aleksei Männikus. Pole päris selge, kas ta sai surmava kuulihaava koolimaja juures või autoga haigla poole sõites. Tema nime haigla vastuvõturegistris ei ole – võimalik, et ta suri haavadesse enne, kui raamatusse sissekannet hakati kirjutama.

UUS PEALETUNG

Rudolf Kuusk kirjutab: „Natukese aja pärast läks uuesti lahti. Seekord toimus kallaletung juba suuremate jõududega ja maja teisest küljest. Nad tulid päris korrapärases ahelikus. Siis läks alles päris lahinguks. Nende poolt toodi välja ka kuulipildujad. Päris tore oli nende tädinat kuulda. Võtsime ründajad tiheda püssitulega vastu ja nad sunniti taganema. Mul mitu päeva peale seda vasak kõrv kumises, sest meie lasksime ruumis. Kõigele panid krooni pähe venelased, neile me vastu ei saanud ja pidime alistuma.“

Riigipöörajate relvastatud jõugud proovisid peale tungida üle Politseiaia (praeguse Gonsiori tänava poolt). Meenutustes nimetatakse ka kuni kuut punaväe soomusautot. Kas, kuhu ja kui palju soomusautode kahuritest tuld anti, on raske kindlaks teha. Kuid selge on, et Punaarmee osales nendes sündmustes ja Raua tänava lahingut ei saa maha vaikida mingiks spontaanseks tulevahetuseks eraisikute ja sõjaväelaste vahel.

LAHINGU LÕPP

Meenutuste järgi lõppes lahing siis, kui kohale jõudis uus sõjaminister kindralmajor Tõnis Rotberg ja/või koolimaja juurde ilmusid punaväe soomusautod. Sideväelased said oma kindralilt käsu relvad maha panna ja nad pidid nagu vangid majast väljuma. Ohvitserid rivistati eraldi ja sõdurid eraldi. Punaväelaste lahingus osalemist kinnitab ka see, et alandavat ülekuulamist ja kohtumõistmist kamandasid venelased. On meenutatud koguni politruki plaani karistuseks iga viies või kümnes mees maha lasta. Lõpuks piirduti vaid sõdurite isiklike asjade, sõduripoe ja ohvitseride einelaua varastamisega.

Rudolf Kuusk lõpetab oma loo nõnda: „Meil langes 2 meest, neil 9 meest ja 1 naine. (Seda rääkisid samal hommikul vene ohvid) Meid võeti siis maja ette paigale, ning seati kuulipildujad valmis. Meid päästis ühe vene kõrgema ohvitseri vahelesegamine. Hommikul kell kuus võisime siis oma ruumesse tagasi minna. Praegu käib selle asja kohta juurdlus. /…/ Tervitades Ruudi.“

Politsei ettekande järgi sai töölistest surma Johannes Levet. Lahkamisel olla selgunud, et ta sai surmava kuuli selja tagant – nähtavasti omadelt. Kui palju ja kes riigikukutajatest peale Leveti veel lahingus surma sai, ei ole minul õnnestunud välja uurida. See tähendaks surnukuuride ja kalmistute matmisraamatute läbi töötamist. Väga tõenäoline, et kaotused olid nii haavatute kui ka langenute seas märksa suuremad.

1940. aastal ja ka hiljem püüdis Nõukogude võim võimalikult maha vaikida sidepataljoniga peetud lahingut. See ei sobinud propagandapilti, kuidas eesti töölisklass ootas pikisilmi kodanlaste ikke kukutamist ja helge Nõukogude riigi rüppe astumist. Ajalooõpikutes ei kirjutatud sidepataljoni vastuhakust sõnagi. Ometi võeti seda lugu päris valulikult. Mitmed sidepataljoni ohvitserid ja sõduridki arreteeriti hiljem, teenistusse nad enam tagasi ei pöördunud.

ÜKS JÄRELLUGUDEST

Raua tänava lahingus langenud Aleksei Männikus oli pärit Pärnust, sündinud 4. veebruaril 1915. Pärast kooli töötas autojuhina ja remondimehena (masinamäärija). Ta läbis 14kuulise ajateenistuse sidepataljonis 1936–1937. Pärast 9 kuud teenistust ülendati ta nooremallohvitseriks ja jätkas jaoülemana. Raadioklassi parima lõpetajana sai ta inseneriväe inspektorilt auhinnaks hõbedast taskukella. Septembris 1939 astus ta uuesti tegevteenistusse sidepataljoni autojuhina. Juunis 1940 alanud reservväelaste õppusel oli ta allohvitseride ja sõdurite II õpperühma jaoülem. Tema surmakuupäevana on märgitud 22. juuni 1940 ja ta maeti Pärnu Vanale (õigeusu) kalmistule. Säilinud lihtsal hauaplaadil on mälestusread Eesti autojuhtide ja mototehnikute Pärnu kutseühingult, ei ühtegi sõna sidepataljonist. Aastal 2016 püstitas staabi- ja sidepataljon nii Männikuse kui ka Mandre hauale uued, kaitseväelase hauakivid.

Järellugu ise on lahingus langenud Aleksei Männikuse emast. Leseks jäänud ja poja kaotanud ema Anna elas pärast sõda Pärnus. Märtsis 1945 tulid Pärnu linna rahandusosakonna ametnikud Anna koju ja konfiskeerisid tema vara. Põhjenduseks toodi, et poeg Roman (Aleksei vanem vend, sündinud 1913) teenis Saksa armees ja oli lasknud enne Saksamaale lahkumist sõjavangidel tuua enda ja naise asjad ema korterisse.

Anna ei andnud alla ja esitas rahvakohtule kassatsioonikaebuse, sest ära oli võetud ka tema enda, abikaasalt päritud ja hukkunud poja Aleksei asjad. Lugu jõudis lõpuks Eesti NSV ülemkohtusse. Ema sai ikka naiste särgid ja pearätikud, malmist paja, kardinad, diivani, raamatukapi ja kirjutuslaua tagasi. Kuid Nõukogude kohus ei lubanud emale tagastada poja Aleksei sõdurimütsi ja taskulampi. Rahvakohtu dokumendis nimetatakse Aleksei Männikust, „kes olnud sidepataljoni ohvitser, on 22. juunil 1940 kodanlise korra kukutamise ajal vastuhakul surma saanud“5

Punavõim tunnistas, et Raua tänaval toimunu oli vastuhakk iseseisva Eesti Vabariigi kukutajatele. Sidepataljoni nooremseersant Aleksei Männikus ja reamees Johannes Mandre on esimesed (ja vist ka ainsad) tegevteenistuses olnud Eesti sõjamehed, kes aastal 1940, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris, ohverdasid oma elu Eesti eest, teenides Eesti lipu all, kandes Eesti sõdurimundrit ja vastu astudes Eestit okupeerivale Vene võimule.

Igavene mälestus ja au kõigile sidepataljoni ohvitseridele, allohvitseridele ja sõduritele, kes nähtavalt-kuuldavalt kinnitasid Eestimaa kaitsjate meelekindlust, vaprust ja ustavust.

VIITED:

1 Raua tänava lahingust on ilmunud: Reet Kõrver, Kalev Konso. Sidepataljoni 100 aastat, 1. osa (2018); lahingu kirjeldus on võetud ajalehes Eesti Sõna 1942. aastal ilmunud artiklisarjast „Punane laviin hakkab veerema“; Hanno Ojalo, Reet Kõrver. Raua tänava lahing (2010); raamat sisaldab ka kriminaalpolitsei komissari ettekannet siseministrile 26.06.1940, ajalehtedes ilmunud kirjutisi ja osalenud sõdurite mälestusi (kirja pandud 1987–2001).

2 Teenisin 2012–2017 staabi­ ja sidepataljoni kaplanina. Rudolf Kuuse kirja koopia jõudis minu kätte veebruaris 2017. Paar päeva pärast Aleksei Männikuse uue hauakivi avamist 2. veebruaril 2017 Pärnus helistas mulle Hilja Aasa Jõgevamaalt ja soovis näidata venna perearhiivis säilinud kirja, kus olevat juttu Raua tänava lahingust. Sõitsin kohale ja nii jõudis minuni Rudolf Kuuse lugu. Avaldan kirja pere nõusolekul.

3 Kriminaalpolitsei Komissar Tallinnas. Komissari ettekanne Siseministrile asetleidnud tulevahetuse kohta 21. juunil 1940.a. Töölisomakaitse grupi ja Sidepataljoni sõdurite vahel. ERA.4337.1.494.

4 Sõjaväe Keskhaigemaja. Vastuvõetud haigete registreerimise raamat (1940). ERA.660.1.864.

5 Pärnu LTK Rahandusosakonna ja Pärnu 1. jsk Rahvakohtu dokumendid Anna Männikuse vara asjus (1945).