Kaitse Kodu! nr 6 2024. a

KAITsE KOdu!

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti

KAITSELIIDU AJAKIRI 6/2024

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU!

Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40­leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus

Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 28 000 vabatahtliku.

WWW.KAITSELIIT.EE

Kaanefoto: KRISTIINE RAIDMA

6 SÜNDMUS

Kümme korda Admiral Pitka luurevõistlust

8 INIMENE

Aasta naiskodukaitsja Anna-Liisa Kerna: „Igal naisel on riigikaitses koht“

12

ÜKSUS

Kalevlased on kalevlased nii hingelt, mõistuselt kui

kehalt

14 VÄLJAÕPE

Kurjad linnud ehk Tamme droonigrupp

16 SÕJASPORT

Noorkotkad tõestasid end Mini-Ernal

18 SÕJASPORT

Tänavune koormusmatk – läbi aegade kõige karmim?

20 SÕJASPORT

Varasematest veidi erilisem Põrgupõhja retk

22 KOOSTÖÖ

Mööda 1. ratsaväepolgu omaaegset liikumisteed ehk Aluksne vabastamise 105. aastapäevale pühendatud ratsaretk

28 KOOSTÖÖ

Head partnerid: Kaitseliit ja kaitsetööstuse liit

32 MAAILMAPILK

Tankivrakid Ukrainas – millest need räägivad?

36 MAAILMAPILK

Putin – ei midagi erilist

38 KUIDAS ...

Kuidas valmistada kaigastest tool

40 ÜLEELAMINE

Kolm viisi kala küpsetamiseks

42 MEDITSIIN

Mitte (eriti) mingi tavameditsiin

44 NAISKODUKAITSE

Riigi kaitsmine kui argitegevuste osa

Keerukamaks muutub olukord Peetri, haavatud jaokaaslast etendava raske elusuuruses mannekeeni mängu astudes. Või noh, Peeter ise eriti ei astu. Teda tuleb lohistada. Korduvalt ja korduvalt.

Ukraina sõda on näidanud, et droonid on lahinguväljale tulnud selleks, et jääda. Sestap ongi Kaitseliidu Tartu maleva Tamme malevkonnas drooniteema juba paar aastat tugevalt pildil olnud ja selle võimekust arendatud.

46 NAISKODUKAITSE

Diana Poudel: „Naiskodukaitse on rohkem kui üksikosade summa!“

48 NOORED

1234 ... viis päeva seiklusi ehk Spekter!

50 NOORED

Jägala Punase embleemi retk – heitlus iseendaga

52 NOORED

Kollane kanuu ja apelsinimuffinid

56 AJALUGU

Esimene veri ehk Raua tänava lahing

60 MILITAARTURISM

Tere tulemast Berliini Stasi muuseumi

64 FILMIARVUSTUS

Räägi kuklaga!

66 RAAMATUARVUSTUS

Et me ei unustaks! 50

Seitse ööpäeva, pool tuhat kilomeetrit jalgsi, jalgrattal ja kanuuga –see on Jägala rühma noorkotkaste Punase embleemi retk. Milleks? Aga selleks, et panna proovile oma füüsis ning kasvatada vaimutugevust!

AUTORID

MARGE TASUR

vabatahtlik autor

Jõgeva vallavalitsuse kommunikatsiooni eest vastutav Marge kuulub Jõgeva ringkonna avalike suhete gruppi. Lisaks kirjutab ta lugusid maakonnalehte Vooremaa.

JUKKO NOONI

Männiku malevkonna teavituspealik

Jukko teab, mis on tähtis. Tähtis on, et Kaitseliit oleks pildil. Just sellepärast ongi ta valmis näpistama raasikese oma napist ajast ning kirjutama ajakirjale Kaitse Kodu!. Sellest, mis on tähtis.

TOOMAS ALATALU politoloog

Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

GUNNAR VASEMÄGI

vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

EVE TOBIAS

vabatahtlik autor

Kui Eve aastaid tagasi Naiskodukaitsega liitus, hakkas teda kohe kõnetama avalike suhete valdkond. Ja eks ole ka ajakirjale Kaitse Kodu! kirjutamine osa sellest. Oluline osa.

HANNES NAGEL vabatahtlik autor Kriisiuuringute keskuse juhil ja TÜ ühiskonnateaduste instituudi nooremteaduril Hannesel on hea ülevaade sellest, mis maailmas toimub. Ja veel olulisem: miks toimub. Lugege ja mõtelge kaasa.

KARRI KAAS

Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET

Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

KümmE KORdA AdmIRAL PITKA LuuREVÕIsTLusT

13.–17. augustini Võrumaal peetud Admiral Pitka luurevõistluse võitis Järva maleva meeskond koosseisus Alo Aasma, Arti Kõrgesaar, Jürgen

Põldma ja Janno Viilup. Teisele kohale tuli Kaitseliidu

Tallinna maleva Kalevi malevkonna võistkond ning kolmanda koha saavutas Kuperjanovi jalaväepataljoni reservväelaste meeskond.

Avatseremoonial Rõuges Vabadussõja mälestussamba juures andsid võistkondadele oma toetavad sõnad rajale kaasa Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm, Kaitseliidu peakaplan Peeter Paenurm ja Rõuge vallavolikogu esimees Rein Loik. Kindralmajor Tamm rõhutas oma kõnes, et võistluse käigus on olulised meeskond ja meeskonnavaim, siis jõuab võistkond finišisse.

Ka võitjavõistkonna liige Järva maleva kaitseliitlane Alo Aasma kinnitas, et sellisel võistlusel on võimalik esimene koht pälvida ainult hea meeskonnatööga. Tema sõnul ei saavuta Pitkal keegi midagi üksinda, hea tulemus tuleb üksteist toetades ja tänu ühisele jõupingutusele.

Admiral Pitka luurevõistluse eesmärk on hinnata võistlejate meeskondliku ja individuaalse sõjalise väljaõppe teadmisi ja oskusi. Võistkonnad peavad kindla aja jooksul läbima rajal kontrollpunktid, jäädes samal ajal varjatuks mängulise vastase eest.

Võitluse aktiivne faas kestis ööpäevaringselt 14.–17. augustini ning kulges mööda Võru ja Rõuge valla alasid ligi sajal kilomeetril. Mõõtu võeti muu hulgas laskmises, meditsiinioskustes ja drooni kasutamises. Kokku läks rajale 22 Eesti ja välisvõistkonda.

Admiral Pitka luurevõistluse tava sai alguse 2013. aastal Harjumaal, kus selle nime all peeti esimene maailma üheks raskeimaks nimetatud luurevõistlus. Aastast aastasse Eesti eri paigus Kaitseliidu erinevate malevate korraldatava luurevõistluse start anti tänavu juba 10. korda.

Tuleval aastal jääb Admiral Pitka luurevõistlus vahele, et naasta veel väljakutserohkemana.

AAsTA nAIsKOduKAITsjA AnnA-LIIsA KERnA: „IGAL nAIsEL On RIIGIKAITsEs KOHT“

Tartu ringkonnast aasta naiskodukaitsjaks valitud Anna-Liisa Kerna (34) on veendunud, et iga naine saab riigikaitses tegutseda.

Tekst: MARGE TASUR , vabatahtlik autor

Nagu näitab tema 12aastane kogemus, võivad tööd ja tegevused, mis naisi riigikaitses köidavad, olla ääretult mitmekesised. „Naiskodukaitse on elukestev organisatsioon ning tüdimust siin tekkida ei saa,“ kinnitab ta.

„Minu kohta saab harva öelda, et olen sõnatu, aga siis ma seda tõesti olin,“ meenutab Anna-Liisa, sada sõna sekundis, aasta naiskodukaitsja tiitli pälvimist. Saja sõnaga sekundis kirjeldab ta oma kiiret juttu. Kuulajale kõlab see aga mõnusalt sorava, täpse, tabava ja haaravana. Kui keegi suudab mõnest teemast, praegusel juhul Naiskodukaitsest, rääkida sellise mängleva veenvuse ning sisemise põlemisega, siis märkad õige pea, et tahad just kõike seda ka ise kogeda. Anna-Liisa põhimõte on lihtne, Eesti riik on temasse väga palju panustanud (andnud näiteks tasuta maailmatasemel kuldaväärt kõrghariduse), miks siis mitte midagi vastu anda. Riigikaitse on selleks hea võima-

lus. Seejuures pole tähtis, kui palju sul on aega, ressurssi või füüsist.

Anna-Liisa hinnangul olid kandidaatide kohta kirjutatud esseed nii ringkonnas kui üle-eestilisel tunnustamisel tugevad. „Nii põnev oli lugeda neist naistest, kes on seal minuga koos. Milline on nende teekond, kuidas keegi on siia jõudnud, mida teinud ja riigikaitsele andnud. Rollid on erinevad, aga naised ägedad ja seda tiitlit väärt,“ sõnab ta ja naerab, et kui kirjelduses mainiti lastearsti, siis tundis ta enda ära. Pinge hoidmiseks oli sõnastus kaval ning esimesed laused sobisid enamikule nominentidest.

ÄRATUNDMINE ESIMESEST HETKEST Anna-Liisa on kogenud nimekirjade ja tabelite inimene. Tema suurepärane planeerimisoskus on meistriklassist. „Naiskodukaitse õpetab, et kui on tahe midagi teha, siis leidub selleks ka võimalus ja viis,“ märgib ta ning lisab, et on planeerimist ikka kõvasti harjutanud.

Naiskodukaitsega liitus ta kõige tihedamal ajal üldse. Selleks, et kogeda kogu põnevust, mida organisatsioon pakub, tuli hakata planeerima, sest pooleli olid arstiõpingud ning soov oli käia laulukooris ja rahvatantsutrennis. „Tihedamatel perioodidel võib olla vaja planeerida oma päevi tunni täpsusega, millal ja mida on vaja teha. See aitab tasakaalu hoida.“

Naiskodukaitse paindlikkus ja mitmekülgsus võlusid teda kohe. Teismeeas

„Juba see on nii suur tunnustus, et jaoskonna- ja ringkonnakaaslased on minu tegevuse kirjalikult kokku võtnud. Seda oli rõõm lugeda. Ma loodan, et igal naiskodukaitsjal on sellised kaaslased, kes temast ühe korra sellise essee viitsivad kirjutada, see on preemia, mida iga naiskodukaitsja väärib,“ räägib Anna-Liisa austuse ja tänutundega.

avaldunud militaarhuvi sai kinnitust, kui vanema õe Triinu kõrvalt hakkas kujunema selgem teadmine Naiskodukaitsest. „Triin liitus aasta enne mind, nägin, mida ta teeb ja kõiki neid võimalusi. See oli minu meelest nii äge,“ kirjeldab Anna-Liisa. Naiskodukaitse võimaluste plejaad jõudis temani ruttu. „Triin käis spordilaagris, koormusmatkal ja äkki sai minu õest, kes polnud suur toitlustushuviline, ka kirglik välitoitlustaja. Nägin teistmoodi proovilepanekuid ning otsus liituda tuli kergelt,“ on Anna-Liisa praegugi õhevil nagu värske liige.

Naiskodukaitse tegemistest võttis ta agaralt osa juba enne liikmeks astumist. Esimene üritus oli Naiskodukaitse proov, kus pandi mängu baasväljaõppes saadud teadmised. Väljaõpet veel polnud, aga õde meelitas ta rajale.

„Vaimustusin igas punktis. Käisime põlvini vees, saabaste peale tõmmatud prügikotid, ja lahendasime ülesandeid, ise reieni vees. Esmaabipunktis olid põnevad olukorrad nii realistlikult lahendatud. Selles punktis sain kenasti hakkama,“ naerab ta.

Pärast tuli maakaitsepäeva rivistus Raadil. Vihma kallas, vesi imbus viltkübarast läbi ning voolas mööda põski alla. Ja Anna-Liisal polnud kahtlustki, et ta on kõige õigemas kohas, kus üldse olla saab. „Naiskodukaitse on lihtsalt nii äge! Proovi ja vaata!“

Kogu see ägedus ei ole praegugi kuhugi kadunud. Koos õdedega võeti Naiskodukaitse proov ette ka kümme aastat hiljem ja ikka oli seiklus sama vinge nagu esimesel korral. „Pidime kehakeele abil AK-4 osi seletama. Mina näitasin, Triin arvas ja Kärt pani kokku,“ kihistab ta, et relva luku seletamine ajab neid siiani naerma.

Mõne aasta eest avastas Anna-Liisa laskmise võlud. Ta oli värskelt emaks saanud ja otsis Naiskodukaitses uusi väljundeid. Parasjagu oli COVIDi

pandeemia ja maailm seisis. Ent piiranguid arvestades oli võimalus tiirus käia. Naiskodukaitse vabad ajad olid reedeõhtuti. „Panime Triinuga lapsed magama ja läksime lasketiiru. See oli nii rahustav, kui sai keskenduda ühele asjale. Laskmine hakkas meeldima, naiskodukaitsjatest laskeinstruktorite toetava pilgu all sain lihvida oma laskeoskusi, milleks varasematel aastatel polnud aega.“

ORGANISATSIOON KASVATAB

Anna-Liisa on vabatahtlik juht, tegutseb mitme valdkonna instruktorina ning koolitab naiskodukaitsjaid, kaitseliitlasi, kodutütreid ja noori kotkaid. Ta on võtnud endale ka sõjaaja ametikoha. Sõjaline riigikaitse on teda alati huvitanud ning arstikogemustest on seal suur abi. Esmaabiinstruktorina on ta koolitanud sadu naisi, kes oskavad endale ja lähedastele abi anda.

Töös noortega on talle oluline, et peale kasvaks hästi hakkama saajate põlvkond, kes mõtlevad oma peaga ja on lahenduste leidjad. „Üks mu akadeemilistest emadest, nagu ma kutsun kogenud naiskodukaitsjaid, kes minu kõrval olid, kui ma alustasin, ütles, et Naiskodukaitse on maraton,“ sõnab Anna-Liisa. Just see maratonitempo ongi andnud õige kulgemise. Igas eluetapis on rütm erinev, ent alati on kaasvõitlejad mõistvad ning on võimalik rajal püsida ja tegutseda. Kui tuli valmistuda residentuuri lõpueksamiks, keskendus ta ainult sellele ning jätkas pärast sealt, kus pooleli jäi. Kui AnnaLiisa beebit ootas ja killuvest enam selga ei mahtunud, tegeles ta rohkem avalike suhetega ning aitas Naiskodukaitset tutvustada. Ka lapsega kodus olles andis avalike suhete valdkond võimaluse tunda ennast väärtusliku osana suuremast eesmärgist – paremast homsest, Eesti riigist ning veelgi rohkemate inimeste kaasatusest riigikaitsesse. Anna-Liisa muigab, et välitoitlustamas on ta käinud ainult korra.

„Sain aru, et see on nii raske. Minu lugupidamine ja tänutunne kõigi

toitlustajate vastu on mäekõrgune,“ sõnab ta. Praegu pole see küll tema valdkond, aga ei saa välistada, et see ka aastate pärast nii on. „Olen korduvalt öelnud, et ühe või teise valdkonnaga ma Naiskodukaitses tegelema ei hakka, aga mõne aja pärast vaatan, et see on ju päris tore. Arvasin, et avalikud suhted pole minu valdkond, kirjutamine ei tule hästi välja. Nüüd olen käinud Naiskodukaitse pakutavatel koolitustel, harjutanud ja asjad saavad kirja,“ naerab ta.

Naiskodukaitse loob turvalise keskkonna asjade jupphaaval proovimiseks. Jõukohaste ampsudega saab endale kasvatada suurema rolli. „Ma ei kujutanud ennast ette ka juhina. Minu kõrval

olid aga väga vinged naised, raudvara, kelle kõrvalt õppida ja juhiroll võtta,“ tõdeb ta, et paljud naised üllatavad tegelikult iseennastki. Koormusmatka kohta muigab aga Anna-Liisa, et see valmistab suurepäraselt ette emaduseks. „Rajal nägin, et jaksan kõndida järjest 70 km ja veel lõpujooksu teha. Paar minutit puu najal tukkumist ja suudad küll olla kaks ööpäeva magamata!“

12 aastat tagasi oli Anna-Liisa enda sõnul oluliselt tagasihoidlikum. Julgus ja enesekindlus on koos Naiskodukaitse väljakutsetega pööraselt arenenud. „Kaitseliidu koolitustest olen alati supervaimustuses. Juhtimiskoolitustel õpin ennast paremini tundma ja

saan eluks universaalseid oskusi, mis tulevad ka tsiviilelus kasuks,“ loetleb ta innuga, kuidas üks või teine oskus abiks on olnud.

Naiskodukaitse mitmekülgsus kaitseb ka läbipõlemise eest. Iga aasta on oma nägu. Näiteks selle aasta suurim eesmärk on keskenduda oma sõjaaja üksuse väljaõppele. Muud tegevused vabatahtliku instruktorina ja avalike suhete valdkonnas jooksevad muidugi kogu aeg paralleelselt.

KÕIK ON VÕIMALIK

Anna-Liisa teatab pikemalt mõtlemata, et on riviusku. Hea rühi ja koos harjutamise tausta on andnud ka rahvatants. Praegugi tantsib ta Eesti

Lennuakadeemia segarahvatantsurühmas Päkkpöörd. Ta oli tuumikus, kes kunagi rühma algatas. „Sirged rivid paraadil näitavad meie organisatsiooni kõrget distsipliini ja ühtekuuluvust,“ selgitab ta.

Pärast mõnel paraadil osalemist sai temast sujuvalt rühmaülem. Organisatsiooniõpetusse oli vaja riviõppe instruktorit. Anna-Liisa tegi põhjaliku konspekti ja nii ta alustas. Siin olgu mainitud, et planeerimise kõrval on ta meister ka süsteemsuses. Põhjaliku ettevalmistuseta ei lähe ta kuhugi. Aasta naiskodukaitsjana sai ta ülesande olla vabariigi aastapäeval Naiskodukaitse kompanii ülem. „Minu töö sellel paraadil oli lihtsam kui varem,

sest rühmaülemad valmistasid rühmad ette, mina vaatasin nad pärast tervikuna üle ja tegin omapoolsed väikesed täiendused. Rühmaülemad olid tublisti tööd teinud,“ jagab ta kiidusõnu.

Samas tuli paraadkäsuga ikkagi tööd teha, koduski harjutada, et kindrali ees kõik sujuvalt välja tuleks. „Riviõppe võlu on koos harjutamises ja paraadil käimises,“ jutustab Anna-Liisa. Ta nendib, et paljude inimeste esimene kontakt Naiskodukaitsega võib tekkida just seal. Seega on oluline, kuidas välja nähakse ja missugune võimestav mulje jäetakse. „Inimese sisemist põlemist ja sädet on võimalik toita. Paraad on kindlasti üks kohti, kus saame huvi Naiskodukaitse vastu tekitada ja aidata veel rohkem naisi riigikaitsesse tuua.“ Ta arutleb, et paraadil nähtud hetked süstivad ka väikestesse tüdrukutesse teadmist, et kõik on võimalik. Viljandis võidupüha paraadil oli üks poiss vaimustunud, kui avastas, et mööda marssivas laiguliste rühmas on ainult naised. Anna-Liisa kolmeaastane tütar teab, et emme käib marssimist õpetamas. „Kui läksin laigulises vormis välja, ütles ta: „Emme, sa oled nii ilus!“ Ta teab, et emme panustab riigikaitsesse, et meil oleks hea ja turvaline,“ räägib Anna-Liisa, unistades vaikselt, et tema tütrest saaks kodutütar ja seejärel kunagi ka naiskodukaitsja. Ta ise küll ei kuulunud kodutütarde ridadesse, küll aga kuulus sinna väike õde ning vaimustus sellest, mida neile pakuti.

Anna-Liisa ja kõik tema kolm õde on nüüdseks Naiskodukaitses, väike vend läheb Kaitseväkke ja hiljuti astus Kaitseliitu isa. Nagu nad perega alati naeravad, on ema neil tagalate tagala. „Ta on meie kõikide tagala ja hoolitseb selle eest, et asjad toimiksid. Kuldaväärt tagalata ei tee midagi ära. Kui kõik saavad eesmärgist aru, siis on lihtsam tegutseda.“

Arstiameti, teadustöö, riigikaitse ja tantsimise kõrval on kesksel kohal pere ning oma tütrega ajaveetmine. See on mõnusaim aeg üldse.

KALEVLAsEd On KALEVLAsEd

nII

HInGELT, mÕIsTusELT KuI KEHALT

Kalevi malevkond on Tallinna maleva eksterritoriaalne allüksus, kuhu kuulub 425 liiget. Malevkonna ajaloolised juured ulatuvad Eesti Spordiselts Kalevi (1901) juurde, millest hiljem moodustati Kalevlaste malev (1918), Kalevi jalaväepataljon ja Kalevi malevkond, mis taastati 21. veebruaril 1994. Seega tähistas malevkond hiljuti oma 99. aastapäeva.

Tekst: HEIDI TORMET , Kalevi malevkonna pealik

Malevkonnas on aastate jooksul aset leidnud üsna palju muudatusi. Praegu kuuluvad malevkonda sõjaaja (SA) üksustest maakaitse kergejalaväekompanii (varem sisekaitsekompanii) ja sõjaväepolitsei kompanii (varem KL ülema isikukaitse rühm). Üldkompanii all on tegevväelaste rühm, seenioride rühm, valvurite rühm ja sinna kuuluvad ka toetajaliikmed.

Meie ülesanne vastavalt Kaitseliidu ülema tahtele ja Kaitseliidu peastaabi suunistele on mehitada ka sihtüksusest vaatlusvõrgustik, logistikavõrgustik ning info­ ja kogukonnavõrgustik. Samuti on komplekteerimisel julgestusrühm ja peaaegu täielikult komplekteeritud malevkonna SA juhtgrupp, kelle alluvusse võib Põhja MKR staap määrata ka ussisõdalaste rühmi. Need liikmed, kes malevkonna sees pole leidnud enda soovile ja kvalifikatsioonile vastavat ametikohta, saavad selle mis tahes teises Tallinna maleva SA üksuses, näiteks miinipildujapatareis, tagalakompaniis või muus allüksuses.

Malevkonna SA üksustel, kelle relvastusse kuulub R­20, käib pidev väljaõpe. Tallinna maleva liikmetele korraldas Kalevi malevkond 2022. aastal SOK kursuse ning 2024. aastal on samuti plaanis alustada uut kursust. Igal aastal on erinevates tingimustes korraldatud linnalahingu õppusi – harjutatakse hoones liikumist ja ruumide puhastamist, kontroll­läbilaskepunktide rajamist ning isikute ja sõidukite kinnipidamist.

Alati on väljaõppes ka esmaabi elemente ja 2023. aastal sai korraldatud lausa laskursanitaride erialakursus. Aastate jooksul on järjepidevalt õpetatud märuli­ ja massirahutuste ohjamist ning õpitud oskusi on malevkonna võitlejad saanud kasutada ka 2007. aasta aprillirahutuste ajal.

Malevkonna väljaõpe toimub tavaliselt Tallinna maleva väljaõppealadel Plangus, Männikul ja Kloogal, kasutatud on ka endisi vanglaid Harkus ja Rummus ning muid väljaõppealasid peamiselt Harjumaal. Põhja MKR suurõppus Hunt, kus kompanii liikmed on aastaid

osalenud, on samuti välja arenenud kalevlaste eestvedamisel.

Käesoleva aasta väljaõppeplaan sisaldab rühma ja kompanii tasandil väikeüksuse taktika (VÜT) väljaõpet hajutatud lahingutegevuses. 2024. aasta vabariigi aastapäeva paraadil osales samuti kalevlaste rühm.

Malevkonnal on endiselt hea kontakt nii Eesti Spordiselts Kalevi kui ka Kalevi jalaväepataljoniga, kellega jagatakse sarnast sinimustvalget embleemi. Koos ja ka eraldi käiakse au andmas kõikidel olulistel tähtpäevadel kalevlaste mälestusmärgi juures Rahumäe kalmistul.

Sport oma eri vormides on Kalevis endiselt au sees. Panustatakse relvaõppesse ja laskevõistlustesse nii osalejate kui instruktoritena, osaletakse erinevatel patrullvõistlustel ning malevkonna spordipealiku eestvedamisel korraldatakse nii lähivõitluse trenne kui ka Kaitseväe käsivõitluse instruktorite kursusi. Patrullvõistkonna aastatepikkune pidev treening ja väljaõpe on viimastel aastatel toonud ka suurimad võidud – 2024. aastal Kaitseväe Akadeemia luurevõistluse 1. koht, 2023. aastal Nõmme Välgu 1. koht, 2023. ja 2022. aastal Lätis Zemessardze patrulli 1. koht, 2023., 2022. ja 2021. aastal Sõrve retke 1. koht jpm. Varem tegutses malevkonnas ka harrastajate jalgpallimeeskond, kes usinalt võistlemas käis. Selle taasloomine on päevakorral.

Oma panus antakse ka noorte ja naiste koolitamisse. Väljaõpet on korraldatud noorkotkastele ja kodutütardele, külastatud lasteaeda ja peetud gümnaasiumides riigikaitseloenguid. Soov on uuesti moodustada Kalevi ajalooline Noorte Kotkaste rühm, mis on eestvedava juhi ootel. Juba aastaid toimib hea koostöö ka Naiskodukaitse Tallinna ringkonna Kalevi jaoskonna naistega, kellest nii mõnigi on võtnud endale kompaniis SA rolli ning kes osalevad meie väljaõpetes ja üritustes ja panustavad neisse.

Ukraina sõja algusest peale on kalevlased toetanud Ukraina sõdureid, annetades neile varustust ja masinaid ning kogudes annetusi vajaliku soetamiseks. Ka esimesed Kalevi laskeinstruktorid suundusid sel suvel Ühendkuningriiki ukrainlasi õpetama.

Malevkonna pealik on neljandat aastat n­ltn Heidi Tormet, kes enne seda tagas kaheksa aastat sisekaitsekompaniis sidet pataljoni staabi ja kompanii juhtkonna vahel. Naised juhivad pealikena Kaitseliidu 69 malevkonnast kolme. Ka see traditsioon võiks olla kasvava trendiga. Kui alguses võis see tunduda pigem üllatav ja võõras, siis oma kindlameelsusega – ühes käes piits ja teises präänik – on soov luua Kalevist parim malevkond kõigile.

Kalevlased on kalevlased nii hingelt, mõistuselt kui kehalt. Siin käiakse koos just inimeste pärast. Paljudest on saanud head sõbrad ning üksteisega käiakse läbi ka perekonniti. See annab ka tugevama tunnetuse kamraadlusest ja teadmise, et saad usaldada oma paarilist, jagu, rühma, kompaniid, kellega oled valmis lahingusse minema. Kalevlaste hulgas on liikmeid, kes on malevkonda kuulunud üle 30 aasta ja panustavad tänini.

Kui suurem malevkonnaga liitumine leidis aset pärast Venemaa viimast sissetungi Ukrainasse, siis nüüdseks on tung vaibunud. Arvestades praegust julgeolekuolukorda, eeldaks siiski, et huvi peaks endiselt kasvama ning uusi oskusi ja teadmisi võiksid soovida omandada igas vanuses mehed ja naised. Igaüks leiab enda võimetele, oskustele ja tervisele sobiva koha.

KuRjAd LInnud EHK

TAmmE dROOnIGRuPP

Ukraina sõda on näidanud, et droonid on lahinguväljale tulnud selleks, et jääda. Sestap ongi Kaitseliidu Tartu maleva Tamme malevkonnas drooniteema juba paar aastat tugevalt pildil olnud ja seda võimet arendatud.

Tekst: MADIS MÄHAR , vabatahtlik autor

See kõik ei ole tulnud niisama ja tühja koha pealt. On ju drooniteema väga tehniline ning ka suhteliselt lollikindla poedrooni, näiteks DJI Mavicu kasutamine nõuab omajagu tehnilisi võimeid. Rääkimata siis FPVdest ( first person view ) või muudest eriotstarbega droonidest, mille tehniline raskusaste hetkega sajakordistub.

ne on enamikule liikmetele peaaegu igapäevane tegevus.

Enamik vajalikke teadmisi ongi tulnud hobimudelismi harrastavatelt liikmetelt. Tamme malevkonna droonigrupis on liikmeid, kes on FPV droonidega lennanud enam kui seitse aastat ning osalenud ka võistlustel.

Seega saab suurem osa lennutundidest ning tehnilisest tööst tehtud hobi korras, vaba aja arvelt. Kodus, pargis ja mujal droonide lennutamine ning seejärel parandamine või hooldami-

Kui palju pundil lendavaid droone on, ei tea täpselt keegi. Kuni käesoleva aasta alguseni olid enamik neist isiklikud ehk liikmete oma raha eest ostetud. Tänaseks on saadud ka malevkonnalt toetust korralike vaatlusdroonide soetamiseks. Samuti on saadud toetust droonivõime meeskonna arenduseks ja tehnika soetamiseks. Ikka selleks, et droonimeeskond saaks paremini toimetada. Lisaks droonidele on vaja suurt hulka toetavaid asju, nagu autot või bussi, generaatorit, ekraane, akupanku jmt.

LENNUTUNDE ON VAJA

Et väljaõpe oleks ühtlane ja ühistel alustel, on droonigrupi jaoks välja töötatud standarddrillid, mida järjepidevalt harjutatakse. Näiteks toimus mõni aeg tagasi grupi enda planeeritud

õppepäev, mille käigus harjutati liikuva sihtmärgi ründamist droonidega. Eesmärk oli leida vaatlusdrooniga metsast sihtmärk ning seda siis FPV drooniga rünnata. Samuti harjutati liikuva sihtmärgi pihta lendamist.

Teisalt on harjutatud inimeste otsimist metsast. Õppepäev andis kogemuse, et palaval suvepäeval on see väga keeruline ettevõtmine, kus võimekas termokaamera tuleb pigem kahjuks kui kasuks.

Aga peamised tarkused ja teadmised, eriti FPV kohta, on tulnud grupi liikmetel ikkagi endal internetist välja otsida ning praktikas proovile panna.

Ühel malevlasel on Tartu lähedal koduhoovis FPV droonide rallirada, kus huvilised sobiva ilmaga kokku tulevad ning droone lennutavad. Samast koduhoovist tänane üksus alguse saigi.

Talvisel ajal lennatakse toas, kontoris, mahajäetud hoonetes ja teistes sellistes kohtades. Sest lennutunnid on olulised.

Droonindusega alutamiseks piisab ka odavamatest poedroonidest

KÄSI VIRTUAALSELT SOOJAKS

Kõige odavam, kiirem ja ilmastikukindlam viis droonindusega alustamiseks ning esimeste lennutundide kirja saamiseks on droonisimulaator. Selleks on vaja osta endale droonipult. Konsoolipult sobib samuti, kuid nende täpsus on niivõrd vilets, et võib isu ära võtta.

Pult olemas, polegi muud, kui hakata arvutis drooni lennutamist harjutama. Simulaatoreid on tänaseks juba väga palju, üks paremaid, Velocidrone, maksab vähe ega ole arvuti suhtes väga nõudlik. Teine simulaator, mida proovida tasub, on FPV SkyDive.

Simulaatorit ei maksa alahinnata, ka enamik võistluspiloote või palgatööna

droonipiloote hoiavad nendega kätt soojas.

Kui minna päris lendava drooni juurde, siis on soovitus alustada võimalikult väikselt. Kõik Tamme droonigrupi uued FPV piloodid on alustanud mikrodroonidega. Whoop ehk väike, alla 100 g droon on õppimiseks kõige mõistlikum valik, just need, millel on raam ümber propellerite. Näiteks EMAX TinyHawk 2 või 3, Happymodel Mobula või BetaFPV Cetus X. Nende droonidega võib sadu ja sadu kordi alla kukkuda, lennata vastu telekat või toalille, enamasti sellest mingit kahju ei teki. Suurem droon läheb suhteliselt kiiresti katki ja halvimal juhul lõhub veel midagi ära. Pealegi peab suuremate droonidega lendama ikkagi väljas, selleks aga ei pruugi olla ilma ega aega. Talvel on eriti oluline, et oleks olemas väike droon, millega siseruumides kätt harjutada.

Toas 50 g drooniga lendamine on paras väljakutse. Kui sellega saad hakkama, siis maastikul läheb asi juba väga lihtsalt.

Kellel nüüd huvi tärkas, sel tasub võtta teadmiseks, et Tamme droonigrupp korraldab iga kuu esimesel kolmapäeval Lõuna maakaitseringkonna droonihuviliste kokkutulekut, teisisõnu lennupäeva. Sinna oodatakse kõiki droonihuvilisi, kes sooviksid ennast drooniteemaga rohkem kurssi viia, simulaatorit proovida või niisama juttu puhuda. Kevadel käis sellistel lennupäevadel kohal inimesi 12 malevkonnast. Tulevikus plaanitakse droonimeeskondadele korraldada ka militaarteemalisi võistlusi.

Kui Sinulgi tekkis huvi drooninduse vastu, kirjuta Tamme malevkonnale Facebookis või kontakt@tammemalevkond.ee.

nOORKOTKAd TÕEsTAsId End mInI-ERnAL

„Vastutegevuseks marodöörid, kes vallutamas me maad. Leida tuli koordinaadid, et lõpetada see äng. Aega oli 39 tundi ja see kõik õpetas meile üht – edu saadab neid, kes valmistavad end ette. Võitjaks tulevad need, kes tunnevad maad, suudavad aru saada eesmärgist, töötavad meeskonnana ja omavad tugevat tahet. Elada vabana baseerub meie endi tahtel.“

Tekst: KAITSE KODU!

Vaat niimoodi iseloomustas tänavust Noorte Kotkaste patrullvõistlust Mini-Erna võistluse peakorraldaja Kristjan Vaarpuu. Mida Vaarpuu oma mõistukõnega silmas pidas, oli see, et stardi linnulennult 25kilomeetrisele võistlustrassile sai iga meeskond oma kodukohas pakiautomaadist. Ning edasine nõudis võistlejatelt sama palju jõudu kui mõistust.

Noorte Kotkaste peavanema Silver Tamme sõnul on võistlus igal aastal eriilmeline ja peegeldab korraldusmeeskonna stiili. „Esimest korda oli rakendatud sedavõrd suurel määral tehnilisi lahendusi ning võitlejad olid sunnitud näitama meeskonnatöö kõrval ka planeerimis- ja analüüsioskusi,“ sõnas Tamm.

KANGELASTE JÄLGEDES

Seejuures olemuselt oli noorkotkaste aasta oodatuim võistlus ikkagi patrullvõistlus, kus põhirõhk luureoskustel ning varjatult liikumisel. Ühtlasi on see võistlus, mille käigus on noorkotkastel võimalik kontrollida oma ettevalmistust järgukatseteks ning suutlikkust tegutseda maastikul meeskonna koosseisus.

Ja muidugi on Mini-Erna üheks eesmärgiks jätkata ka legendaarse Erna luuregrupi tegevuse traditsiooni ja arendada edasi omalaadse võistluse vormi. Äratada noortes huvi parandada oma ettevalmistust, tegutsemaks füüsilist ja vaimset vastupidavust

ning mitmekülgseid oskusi nõudvates tingimustes.

Hästi lühidalt öeldes oli Erna grupp 1941. aasta sõjasuvel Soomest punaarmee okupeeritud kodumaale saabunud vabatahtlike luurerühm, tänu kellele päästeti NKVD ja hävituspataljonide küüsist ning seega kindlast surmast üle tuhande punase okupatsioonivõimu metsikuste eest metsadesse pakku läinud eestlase.

Erna grupi tegevust vaenlase tagalas hindavad ajaloolased kui esimest organiseeritud relvastatud vastupanu Eestit okupeerinud kommunistlikule diktatuurile. Hiljem pataljoniks formeeritud Erna võitlejad osalesid Tallinna vabastamises ning Muhu- ja Saaremaa vabastuslahingutes.

Juunikuu viimasest reedest pühapäevani kestnud Mini-Erna mõõduvõtul pani end proovile 14 eesti soost Noorte Kotkaste võistkonda, kaks külalisvõistkonda Lätist ja Leedust ning kodutütarde esindusvõistkond Harjumaalt. Kokku osales võistlustules 17 neljaliikmelist meeskonda, kes said oskusi, teadmisi ja võistlusvaimu demonstreerida Jõgevamaa mitmekesisel maastikul.

Võistlus lõppes pühapäeva keskpäeval Sõõru lähistel Jõgevamaal, kuhu jõudis 17 startinud võistkonnast 16. Teiste seas ületas finišijoone ka kodutütarde tiim.

Kaitseliidu noorteorganisatsiooni Noored Kotkad iga-aastase patrullvõist-

luse võitsid sel korral Põlva maleva noorkotkad. Põlva meeskonda kuulusid Karel Kets, Harri Sikka, Marvin Poltan ja Matthias Neerot.

Teisele kohale tulid Tartu noorkotkad ja kolmandale positsioonile tõusis Rapla poiste võistkond.

Autasustamisel tõstis peavanem Tamm lisaks tublidele ja sitketele noorkotkastele esile nende juhendajaid, kes märkimisväärselt panustavad noorte väljaõppesse ja treeningusse. Põlva maleva noorkotkastele ulatas ta MiniErna rändkarika ja rauast kotkasuled.

VILLID UNUNEVAD

Nagu osalejad ise kinnitasid, oli võistlus huvitav, pingeline ning andis hea kogemuse. Rääkides kogemustest – küllap võttis patrullvõistluse mõtte ja olemuse kõige paremini kokku tundmatuks jäänud filosoof: „Tänaseks on villid juba ununenud, väärt õppetunnid aga kaugeltki mitte.“

Aga vastuse küsimusele, milleks see kõik, andis tänavuse võistluse peakorraldaja Vaarpuu: „Töö, mida teen, motiveerib mind; poisid murravad müüte, ületavad ootusi ja tugevdavad Eestit. Olen uhke nende üle, kes lahendavad võimatut ja näitavad, et meie väike riik on täis julgust ja otsusekindlust.“

Täpselt nii, nagu olid täis otsusekindlust need vaprad mehed, kes Erna grupi koosseisus bolševismi vägivalla vastu lahingusse tormasid.

TÄnAVunE KOORmusmATK –LÄBI AEGAdE KÕIGE KARmIm?

Higi, rakud ja (must) huumor. Just nii võib iseloomustada Lahemaa metsades juba 28. korda toimunud Naiskodukaitse iga-aastast patrullvõistlust, mis on tuntud ka koormusmatka nime all.

Tekst: EVE TOBIAS , NKK Harju ringkond GEA OTSA , NKK Harju ringkond

Sedakorda Harju ringkonna korraldatud matka planeerimisega alustati juba mitu kuud varem, lisaks naiskodukaitsjatele kaasati raja ja tegevusülesannete kavandamisse kaitseliitlasi, noorkotkaid, vabatahtlikke päästjaid ja abipolitseinikke. Peakorraldaja, Harju ringkonna esinaise Elbe Lumiste ettepanekul rajati rada Ida-Harjumaa vaheldusrikkale maastikule ning eesmärk oli proovile panna võistlejate füüsiline ja eriti vaimne vastupidavus.

VÕISTLEJA TUGEVAIM RELV ON NAERATUS

Reede, 26. juuli lõuna ajal täitus Loksa gümnaasiumi ja kooli ümbrus autode ja sihikindlalt ringi liikuvate korraldajatega. Kella viie paiku hakkasid võistluspaika saabuma eri ringkondade võistlejad. Kokku läks võistlustulle 13 võistkonda – Alutaguse, Järva, Lääne, Põlva, Saaremaa, Tallinna, Valga, Viru ja Võrumaa ringkondadest oli kõigist väljas üks ning Pärnumaa ja Tartu ringkonnad panid välja lausa kaks võistkonda.

Harju ringkond korraldajana võistluses ei osalenud, küll oli rajal Harju ringkonna naistest koosnev 0-tiim, kelle ülesandeks oli kõik tegevuspunktid läbi käia ja vajadusel tagasisidet anda.

Võistlejad said kätte oma stardimaterjalid ja juhendid, kinnitasid keha ning jäid oma stardiaega ootama.

Rajale minekule eelnes kõigi osalejate rivistus. Esmalt sai sõna Naiskodukaitse aseesinaine Helen Allas, kelle kinnitusel on võitjad kõik naised, kes on starti tulnud ja rajale lähevad. Võistlejaid oma koduvallas tervitanud Lumiste soovitas aga naistel rajal mitte unustada kõige tugevamat relva, milleks on naeratus.

JULGUS, TUGEVUS, TEADMISED Kell 21 anti Loksa keskväljakul start 0-tiimile, ülejäänud võistkondadel jäi veel ligi tund aega oodata. Ja siis see algas – kell 21.40 tuli stardialale esimene võistkond, kelleks loosi tahtel oli Tallinna ringkonna naiskond.

Stardikohtunik Eili Erg kontrollis üle naiste kohustusliku varustuse ja

pikk teekond sai alguse. Edasi läksid võistkonnad 20minutiliste vahedega ja öösel kella üheks oli Loksa keskväljak taas vaikseks jäänud.

Kokku pidid võistlejad läbima 15 kontrollpunkti, neist eredamana jäi osalejatele meelde Valgejõe ületamine mööda Nõmmeveski hüdroelektrijaama vana turbiini veekanalit. Esmapilgul ehmatas see nii mõnegi võistleja ära, aga kaaslaste tugi aitas edasi ja kõik täitsid ülesande edukalt. Teine rohkelt emotsioone tekitanud punkt oli 24,5 meetri kõrgusest Majakivi vaatlustornist pilkases ööpimeduses köiega laskumine.

Sinna vahele mahtus veel luureülesanne, esmaabi andmine, sidepunktis ettekande edastamine, laskmine, päästjate juures vooliku kokku ja lahti rullimine ning tule kustutamine, erinevate taimede, loomade ja toiduainete tundmine, jaotelgi püstitamine, mälu testimine abipolitseinike juures, raftiparvega vee ületamine, airsoft-relvast laskmine, sõnadeta Aliase mängimine ja loomulikult rohkelt väljakutseid pakkuv lõpujooks. Kõike seda pidid meeskonnad tegema ligi 80kilomeetriseks kujunenud rännaku vahel, täisvarustuses ja relva kandes.

KÕIGE ÜLEVAM TUNNE

Koormusmatka lõpetasid edukalt seitse võistlevat naiskonda ja lisaks neile ka 0-tiim.

Võidukarika viis endaga koju Tartu ringkonna I võistkond koosseisus: Kristi Loit, Kerli Prants, Silja Möllits, Maret Meriste, esindaja Indrek Etverk.

Teise koha saavutas Pärnumaa ringkonna II võistkond koosseisus: Maret Kaljulaid, Annika Mõttus, Airi Talumets, Airin Laasma, esindaja Kristina Kallaste. Kolmanda koha sai Lääne ringkonna võistkond koosseisus: Marge Kelder, Julia Sirkel, Henrieth Kampmann, Reelika Bulak, esindaja Karel Kelder.

Esikoha saanud Tartu naised hindasid võistlust väga raskeks ja põhjalikult proovilepanevaks. Pole salata, et vahepeal kaaluti tõsiselt ka katkestamist. Naiste sõnul oli ilm kuum ja lämbe ning rajal ette nähtud hästi kiire tem-

po – korduvalt koormusmatka läbinud võistlejad ei olnud varem pidanud nii keerulistes oludes hakkama saama.

Samas kiitsid osalejad kontrollpunktide ülesannete loomingulist ja leidlikku sisu. Tartlaste lemmikuks olid laskmine, ohutushoid, Alias ja lõpujooks. „See oli meie ühine otsus, et kuni vähegi suudame, jätkame ega katkesta. Oi, kui raske oli, aga olen otsusega väga rahul. See oli kõige ülevam tunne, kui jõuad raskustest hoolimata ühiselt finišijooneni,“ ütles Loit.

USALDUS TAGAB EDU

Mis tõi keerulistes oludes võidu? Loiti sõnul oli kõigil tiimiliikmetel varasemast koormusmatka kogemus olemas, kuigi mitte täpselt samas koosseisus. Igaühel on oma tugevused, mis üksteist täiendavad – kui Kristi on suurepärane kaardilugeja ja aja jälgija, siis Kerli on see, kes alati rahulikuks jääb ja analüüsiva meele säilitab. Silja on väga hea laskur ja füüsiliselt võimekas – ning ehkki ta kardab kõrgust, sai ta oma hirmust üle. Asendamatuks osutusid Mareti kogemused ja lai silmaring, teiste naiskonnaliikmete sõnul oskas ta igast olukorrast väljapääsu leida.

Teistele naiskodukaitsjatele, kes järgmistel aastatel koormusmatkal osaleda plaanivad, on tartlastel konkreetsed soovitused: tiimis peab olema väga hea orienteeruja, võistluse ajal tuleb teha kiired otsused ning üksteist tuleb aktsepteerida. „Me tegime enne võistlust mõned kokkulepped. Näiteks et kui keegi tõesti vajab pausi, siis me pausi ka teeme, mitte ei push’i teda vägisi edasi. See tagas, et meil oli usaldus. Kõik toimis ja nii see võit tuli!“ ütles Loit.

Helen Allase sõnul on ta igal aastal kuulnud finišis naistelt, et nad ei tule enam kunagi ühelegi koormusmatkale, aga nüüd nägi ta neid jälle stardis. „Iga kord saan kinnitust, et naiskodukaitsja on äärmiselt vastupidav, mitte ainult füüsiliselt, vaid just vaimselt. Meie võistlejad tulevad igast olukorrast kas huumoriga või hambad ristis välja ja naiste eesmärk on eelkõige rada läbida. Naised hoiavad kokku, toetavad üksteist ja nende motivatsioon on kõrge, see on nende edu pant,“ rääkis Allas.

PÕRGuPÕHjA RETK

11.–13. juulil toimus metsavendlusele ja ellujäämisoskustele pühendatud võistlus Põrgupõhja retk 2024. Retkele startinud võistlejad ei teinud seda lihtsalt niisama, vaid kunagiste Põrgupõhja metsavendade mälestuse hoidmiseks.

PTekst: KATERINA MUDARISSOVA , Päästeameti kriisikommunikatsiooni ekspert

õrgupõhja retke legendi kohaselt moodustavad võistlejad võistluse ajaks üksiku metsavendade salga, kelle põhiülesandeks on kolme päeva jooksul liikuda varjatult ja etteantud ajagraafikus, läbides erinevaid kontrollpunkte ning täites nendes mitmesuguseid ülesandeid.

Retkel selgitatakse kõigist osalejatest välja parimad, kes suudavad mõelda, tegutseda ja täita ülesandeid suure füüsilise koormuse ja stressi tingimustes, äratades huvi üleelamisoskuste ja matkatarkuste ning sõjaliste oskuste vastu.

Tänavuse retke läbiviimisele panid õla alla ka vabatahtlikud päästjad. Vana-Vigala Vabatahtliku Tuletõrje Seltsi liikmed aitasid tagada võistlejate joogivett ja viisid läbi kaks kontrollpunkti. Ühes tuli võistlejatel kiiruse peale moodustada kahekümnest voolikujupist tüvi- ja tööliin. Voolikutel olid aga erinevad liitmikud (Storz, ROT, Bogdanov jne), nii et kõigepealt tuli pusle lahti harutada ning siis voolikud õiges järjekorras ühendada. Teises päästealases kontrollpunktis oli kahe võistleja ülesandeks opereerida hüdropulti, üks pumpas ja teine juhtis juga. Ülejäänud kaks võistkonnaliiget vedasid lähedal asuvast jõest liitrise veekannu ja kahe tassi abil hüdropulti vett. Võistlus käis aja peale ning võistkond, kes kõige kiiremini kolm märki joaga ümber lasi, oligi selle kontrollpunkti võitja.

Vana-Vigala Vabatahtlikus Tuletõrje Seltsis. „Oli tore teha koostööd Päästeameti, Kaitseliidu ja kõigi teiste osapooltega. Ühiselt suutsime võistlejatele pakkuda vaheldusrikkaid ülesandeid ja seda ka päevakajalistel teemadel,“ nentis Andreller.

Lisaks vabatahtlikele päästjatele osalesid kontrollpunktide läbiviimises Päästeameti evakuatsiooniasjatundjad StenPatrick Kreek, Jaano Vija ja Marje Verbo.

„Ühes kontrollpunktis mängisime võistlejatega kriisivarude Aliast, kus ühel võistlejal tuli oma meeskonnakaaslastele kirjelduste abil edasi anda eseme või vahendi olemust, et nad suudaksid selle ära arvata. Teises kontrollpunktis said võistkonnad puremiseks lünkteksti, kus puuduvate sõnade leidmiseks tuli süveneda elutähtsate teenuste katkestusega toimetulekusse. Kõik see toimus

Kommentaar

Põrgupõhja retke peakorraldaja Martin Andreller on ka ise vabatahtlik päästja

ajalise surve all sooviga saavutada võimalikult hea tulemus. Võistlus ju!“ ütles Marje Verbo.

„Neis kontrollpunktides said võistlejate jalad küll puhkust, kuid olles juba teist päeva metsas ja maastikul, seal pidevalt varjatult liikudes ja erinevaid ülesandeid lahendades on üsna pingutav mõttetööle keskenduda. Kriisidega toimetulekuks on aga väga oluline asjad läbi mõelda ja ette valmistada. Sellele rõhusime ka oma ülesannete ülesehituses,“ lisas Verbo.

Põrgupõhja retke selleaastane võitja on Kaitseliidu Tallinna maleva Kalevi malevkonna meeskond kooseisus Margus Ots, Teet Leppänen, Marko Pikk ja Marek Soop. Teiseks tuli Harju maleva ja kolmandaks Rapla maleva meeskond. Lõppkokkuvõttes aga võitsid muidugi kõik, kes rajal või korralduse poolel kaasa lõid.

MARTIN ANDRELLER , Põrgupõhja retke peakorraldaja

„Järjekorranumbrit 24 kandnud Põrgupõhja retk oli varasematest veidi erilisem ja erines kontrollpunktiülesannete tõttu, mis käsitlesid kas elanikkonnakaitset ja seda puudutavaid teadmisi või ka pritsumeeste ajalugu. Kriisivarude Alias tõi kenasti välja võistkonnad, mille liikmed üksteist ilmselt läbi ja lõhki tunnevad, või ka võistlejad, kelle fantaasia ja kirjeldamisoskus oli ... no sellel ei olnud piire. Vana­Vigala vabatahtlikud päästjad olid aga kohale toonud kastitäied Raikküla VTSile kuuluvaid tuletõrjevoolikuid, millel olid erinevad otsad ja millest ainult õiges järjekorras ühendatuna moodustus terviklik voolikuliin. Pusimist jagus kauemaks ning ega hüdropuldi ülesandeski aja peale sihtmärkide veejoaga maha „laskmist“ just kergeks saanud pidada. Vähemasti tagantjärele. Enamasti paljastus kontrollpunktides aga ikkagi vana tõde, et hästi kokkutöötanud või üksteist hästi tundvad ja ühiselt tegutsevad võistkonnad suudavad liigutada mägesid. Või siis läbida retke võimalikult väheste karistuspunktidega ning seega – konkureerida rändkarikale ja võitja mõõkadele!“

Kuna tänavu 29. mail täitus 105 aastat Aluksne linna (Marienburgi ehk Alulinna) vabastamisest 1. ratsaväepolgu poolt (koostöös Valmiera 1. jalaväepolgu ja Taani vabatahtlikega), oli seekordne matk pühendatud just sellele sündmusele. Eesmärk oli liikuda Vastseliinast Aluksnesse, järgides nii palju kui võimalik 1. ratsaväepolgu omaaegset liikumisteed.

Tekst: MERIT LOOG , Lõuna-Eesti ratsaüksuse liige

mai õhtul kogunes kümmekond ratsanikku Kotkale/ Kaldalale ja algasid ettevalmistused matkaks. Kuna matka lõpus ootas ees veel esinemine kadrilliga, siis tuli kasutada iga võimalust trenni teha. Ellen täiendas möödunudaastast kava, mistõttu tänavune oli juba tase kõrgemal – koos galopile tõstmiste, kadrillile liidetud odameeste, fanfaarisignaalide ja taustamuusikaga. Pasun on Russowile paras väljakutse. Enne galoppi on muidugi väike ergutus teretulnud, aga Karl pasundab ju ka muude liikumismuudatuste ees ja meie „tibutants“ ei ole teps mitte režiisse sisse kirjutatud.

Eelmisest trennist on pisut aega möödas ja kõigi järjestuste meelde tuletamine võtab pisut aega. Viimasel hetkel otsustame ka muusikalise tausta – kasutame Põhjalaagri marssi. Läheb teemasse ja pikkuse poolest sobib ka paremini kui teised valikud. Pärast mitmekordset läbimängu tundub, et liikumised said enam-vähem korda, ja võime sõjaratsud puhkama saata. Me ise teeme väikese koogiringi Elleni sünnipäeva tähistamiseks. Magama saab pärast keskööd, sest hommikul peab varakult valmis olema, kui tahame startida 9st. See kellaaeg on isegi inimlik – 1. ratsapolk alustas oma teekonda kell 2…

1. PÄEV

Äratus, hommikurutiin, kohv, söök, hobused valmis panna. Hmmm… Me oleme graafikus! Joosep võtab 10 matkalist kokku ja peab innustava kõne koos katkendiga Richard G. Borgelini raamatust „Dannebrogi lipu all: Taani vabatahtlikud Eesti Vabadussõjas“. Juba on palav, väljas on +27 kraadi ja meie oleme laigulistes. Pole hullu, 105 aastat tagasi pidi lisaks ratsutamisele ka lahinguid pidama. Saan oma suured sadulakotid sokutada vankrile, mis liitub meiega õhtul – minu seekordsel

sadulal pole lihtsalt ühtegi kohta, kuhu neid kinni siduda.

Kell 9 alustame liikumist ja suundume Miikse poole.

Miikses ootavad meid Hõrna Aare, Üllar Tamm ja Arved Breidaks Postimehest. Väike puhkepaus, hobused saavad varjus selga sirutada. Joosep annab intervjuu ja seejärel kutsutakse meid ohvrikivi juurde. Saame jätta kivile oma väikesed annetused ning loota kivi ja Miikse oja tervendavale mõjule. Aare loeb ette Johan Laidoneri 105 aasta taguse päevakäsu: vabastada Aluksne ja võtta joonel Laura–Aluksne–Hopa kaitsele.

Käsk on teatavasti vanem kui meie, nii et ratsaväelased sadulatesse ja edasi Läti poole. Liigume edasi Tserebi järve poole ja sealt Luhamaale. Luhamaal saame teha lõunapausi. Hommikul jagati välja kuivtoidupakid ja sõbralikult meelestatud kohalikud aitavad näljaseid retkelisi kuuma veega. Seame end sisse küla seltsimaja ees truubil ja laseme pakil nr 6 hea maitsta – Mehhikopärane chili con carne ja kuivik Kekeciga maitseb täitsa hästi. Karin on kinni püüdnud ühe sisserännanud kohaliku, kes on valmis meie heaks tühjendama äia külmiku pudeliveest. Juttu tuleb ajama ka Luhamaal kaugtööd tegev jurist, kes hoiab oma õuel silma peal üle piiri käijate autodel ja on muidu muhe. Ainult lahutused ei pidavat talle meeldima – need on nii kurvad. No meie ei kavatse keegi lahutada.

Adeele otsustab meid varustada lõkkepuudega ja sammub ringi, puu nööriga kaasas. Õigupoolest oleks pidanud see puu Adeelet hoidma, aga läks seekord vastupidi. Ellen surub puu tagasi maasse ja Adeele saab suulise noomituse metsa loata mahavõtmise eest. Järgmisena suudab end lahti harutada Russow ja ka Vilma on otsustanud päitsed eemaldada. Õnneks on neil piisavalt tegemist toitumisega ja illegaalsele

piiriületusele nad ilmselt ei mõtle. Egas midagi, kõhud täis, veepaagid täidetud, on aeg edasi liikuda. Täname lahkeid kostitajaid ja liigume edasi Eesti-Vene kontrolljoonele. Järgnevad kilomeetrid astumegi piirivalvurite heakskiidul mööda piiriäärset patrullrada.

Edasi läks asi huvitavamaks – liikusime teedelt maastikule. Meile jõudis järele ka Üllari transporditud vanker ja jalastunult liitus meie pundiga juba talvisest retkest tuttav lõõtsamees Rain Oper. See osa matkast pakkuski ehk kõige rohkem väljakutseid – üsna rägane metsaalune, vahepeal pehmemat pinnast. No ja muidugi see ainuke suur ja sügav laukakoht – sinna pidi Russu mind maha poetama. Muidugi ma nägin, et keset teed on uputamise koht ja mööda saab sellest kitsukesest äärest vasakult. Aga ju oli Russow minust selleks hetkeks nii tüdinud, et minu head soovid ei käinud tema soovidest enam üle, ja täpselt mülkakoha kohal tegi ta hüppe paremale, nii et mina lendasin sujuvalt parema puusani sohu. Nojah, eks pesta on ju vahel ka vaja, ma lihtsalt ei plaaninud seda teha sel ajal ja viisil...

Pisut lirtsuvana jõudsime metsast välja ja avastasime endid Lätist. 18.30 ajal jõudsime laagripaika Pedetsi jõe paremal kaldal. Joosep tahtis minna luurele, et äkki on kuskil jõe kaldal veel paremat ööbimiskohta ja nii me siis müttasime edasi läbi raiesmiku ja üle metsaveomasinatest jäänud rööbaste. Jah, jõgi oli olemas, hobused said end jahutada ja mulistada. Ööbimiskohaks aga polnud kallas kohe üldse sobilik, seega liikusime tagasi esialgsesse puhkepaika. Vahepeal oli meiega liitunud Läti sideohvitser Cesilia, kes pidi meid järgmisel päeval saatma Aluksnesse. Ka meie laagripaiga omanik oli kohal – Lätis hobuseid kasvatav soomlanna. Kuni köögitoimkond tegeles õhtusöögiga, oli meil taas võimalus kuulata 105 aasta taguseid ratsapolgu ja taanlaste võitlusmälestusi.

Adeele indles, polnud millegagi rahul ja väljendas oma rahulolematust valjul häälel. Nii teenis ta välja eraldamise üksikkoplisse. Russow seevastu oli uue karjaga üsna rahul, no ja miks ka mitte – oli ju seltskonnas ka tema poolvend Rännak, kellega ta tundus hästi klappivat. Söök sai valmis ja lasime sel hea maitsta. Kõike oli küllaldaselt, ka sääski… Rain tõmbas paar lõõtsalugu, aga temagi vandus õige pea sääskedele alla ja taandus vereimejate rünnaku eest. Kuna päev oli olnud pikk ja väsitav – ikkagi ligi 40 km sõitu (erinevatel andmetel 32–38 km), siis vaatas igaüks, kus on parim koht öö veetmiseks. Meie Elleni ja Kariniga valisime väikese kaskedega piiratud ala, kuhu sai bivid mõnusaks ühiseks katuseks kinnitada. Selgus aga, et me polnud seal üksi… Sääsed nagunii, aga lisaks elutsesid kasetüvedel suured metsakuklased, õnneks suhteliselt sõbralikud, kuigi mõned leidsid tee ka magamiskottidesse ja sealt edasi ihupesu vahele. Nüüd oli vaja lihtsalt välja mõelda, kuidas öö nii mööda saata, et sääsed magajaid üles ei leiaks ja verest tühjaks ei lutsutaks. Mina avastasin oma magamiskoti kapuutsist sääsevõrgu ja seega oli mure murtud – pugesin sinna poolest kerest sisse, tõmbasin magamiskoti luku pea kohal kinni ja tadaa, sääsed! Ellen leiutas mingi imesüsteemi puuoksast ja linast. Karin aga leidis seljakotist eelmisest metsaretkest? sinna jäänud pitspesu ja kasutas seda sääsevõrguna. Kaitseliitlane peab olema leidlik ja kohanemisvõimeline. Nii et kuidagi sai öö mööda, vastased ründasid lainetena – mingi hetk oli vaikus ja siis tormas jälle uus sääreparv pealetungile. Isegi ööbikud jäid vait, ilmselt olid ka neil nokad paksult sääski täis.

2. PÄEV

Ärkamine oli kerge, magada polnud me ilmselt nagunii eriti saanud. Lõke tehti üles ja peagi podises puder tulel. Vaadates hobuste koplisse, märkasin maa seest turritavaid sarvi. Villu, su hobune on öösel sarved maha jooksnud! Tõnu luusis veidi ringi ja tuli varsti hobuste juurest kahe kena põdrasarvega.

Kell 9 anti rännakukäsk ja olimegi jälle teel – nüüd juba kolmeteistkümnekesi. Rännak rakendati vankri ette, Cesilia sai oma kaaslaseks Riita ja Karin jätkas teekonda Roosveldiga. Lisaks liitus meiega soomlanna oma hobusega. Liikusime seekord mööda teid – ühelt poolt oli see lihtsam, teiselt poolt

kolliderohkem. Kui maanteel liiguvad hobuvanker ja kümme ratsanikku, on ohutuse saavutamine paras väljakutse. Ellen ja Villu sõitsid, helkurvestid seljas, ees ja reguleerisid liiklust, Koit turvas tagant. No ei ole ikka seda teadlikkust ja arusaamist autojuhtide hulgas. Palju oli paraku olukordi, kus Ellen pidi konkreetselt vastassuunavööndisse autole vastu sõitma, et too hoo maha võtaks. Ei lugenud vormid, ei vestid. Karla lisas retkele põnevust fanfaari törtsutades. Aitäh sulle, elus peab ju särtsu olema, eks!

Sõitsime põhiliselt sammu, väikeste traavi vahepaladega. Kuumus oli tappev, higi mitte ei tilkunud, vaid suisa voolas igast nahapoorist. Lõunaks jõudsime ühe kena talu juurde, kus pererahvas oli lahkelt nõus lubama meie suksusid oma tiigikesest jooma ja meid endid tagaaeda lõunapausile. Nende esimene küsimus oli, kas me oleme mingi etenduse trupp! Sellest sai inside joke – me oleme Zirgu Tsirgus Igaunijast. Russul pole loomulikult mingeid kombeid – kui kõik teised hobused seisid viisakalt kaldal ja luristasid vett sisse, pidi tema trampima kõige nelja jalaga tiiki pluss tõmbama ka mind ühte jalga pidi mutta. Nagu eilsest suplusest oleks mulle veel vähe olnud, nüüd siis mudavann ka otsa.

Hobused joodetud, liikusime vana kõrvalhoone taha vilusse. Eesti ja Läti lipp tõmmati üles ja laager oli seega puhkuseks valmis. Lõunasöögiks pakuti seekord hommikusöögipakki nr 3 ehk Kekec juustukreekeriga ja maasikamüsli. Ikka veel oli hea :-) Kuigi ma olin oma gaasiballooni kotist välja visanud, oli mul arukust jätta põleti alles ja nii saime kohvivee keema ajada kahe priimuse peal. Lendavaid vaenlasi oli vähem kui õhtul, seega võttis ka Rain pilli välja ja lasi sõrmedel lennata. Joosep luges ette järgmise peatüki taanlaste seiklustest Vabadussõjas. Kui mõnus oli vankri varjus külitada ja kuulata pillilugu – no päris puhkus!

Pärast hingetõmbepausi ronisime taas sadulasse ja retk jätkus. Maanteele jõudes jättis meie sõbralik soomlannast kaasreisija hüvasti ja pöördus tagasi. Meie jätkasime oma teekonda nüüd juba suurel maanteel. Viimane peatus enne Aluksnet oli Kolbergise külas –esimene Lätimaa pood meie teel. Külm vesi, külm jäätis. No mida veel tahta! Hobused said natuke selga sirutada ja meie endid hea-paremaga tankida.

Ja pärast pooletunnist puhkust edasi Aluksne poole!

Aluksne järve ääres leidsime ajaloolise hobuste jootmise koha ning hobuste jootmiseks ja jahutamiseks oli see koht tõesti mõnus. Meie suksud nautisid täiega. Võtsime teel formatsiooni – laigulised ees ja „mustlased“ taga – ning liikusime oma ööbimiskoha poole. Meid majutas Aluksne jalaväekool. Jõudsime värava ette, tõkkepuu avanes, Läti sõdurid seisid auvalves, kõik väga uhke ja pidulik … Ja siis ehmatas Russow millegi peale ning hakkas tantsima, mis ajas omakorda hulluks Roosveldi, kes tagurdas end teekraavi ja Karin lendas mitte just kõige elegantsema kaarega sadulast. Õnneks midagi hullu ei juhtunud ja sellest sündmusest sai alguse jälle nii mõnigi nali. Et tulevad Eesti ratsaväelased pisikeste masajate eesti hobustega, algatuseks kopsatab üks ratsanik seljast maha – ja siis voori lõpus on „sõjavangid“ suurte ilusate ja rahulike sporthobustega. Või see, et ratsaüksuses on kord paigas – kes sadulast maha kukub, see peab järgmisel päeval sittur olema ehk käima teistel sabas ja hobuste kakat koristama.

Lätlased olid meie vastuvõttu tõsiselt võtnud. Hoovi peale oli püsti pandud kaks jaotelki, hobustele määratud ala oli meeldivalt niitmata jäetud. Lisaks saime hulgaliselt pudelivett, lõkkepuid ning ka viis uksekaarti õppehoonesse, kus oli võimalik kasutada WCd, duširuumi ning elektrit. Küll vabandati, et kuna ohutase on tõstetud Bravole, paluti meil käia väljas grupina, mitte ükshaaval tilkuda.

Panime hobused ära ja kolisime telkidesse, misjärel osa meie meeskonnast suundus homset esinemisplatsi üle vaatama. Tüdrukud tegid väikese poeringi ja varustasid meid õhtusöögimaterjalidega. Vahepeal olid kohale jõudnud ka kadrilli odamehed Meeri ja Aivo. Mina kasutasin vaba aega oma soosuplusest poriste riiete pesemiseks. Kahe puu vahele sai tõmmatud improviseeritud pesunöör ja jäi ainult loota, et homseks kõik kenasti ära kuivab. Ja siis hakkas sadama. Selgus, et telgid ei olnud siiski väga veekindlalt püstitatud ja naiste telgi katusele hakkas kogunema mõõduka suurusega veehoidla. Järeldus – vaja korstnat kõrgemale tõsta. Probleem – lätlased olid unustanud midagi telgile lisada või ongi nende telgid sellised kummalised, igatahes

katuse saime pingutatud alles pärast puukiilude lisamist korstna kinnitusrõngale ja pakkude panekut telgiahju jalgade alla. Kui vihmast muud kasu polnud, siis vähemalt said hobused puhtaks.

Õhtusöök – pasta tomati-kurgisalati ja vorstikastmega – oli ülimaitsev. Oleks veelgi söönud, aga ilmselt oleks Russow siis mu peale pahandanud… Meie luuregrupp oli ka tagasi jõudnud ja varsti oligi aeg minna trenni tegema. Panime hobused valmis ja sõitsime väeosast välja. Ausalt öelda on ikka uhke tunne küll, kui sinu möödumisel võtab valves olev sõdur valveseisangu ja annab au!

Sõitsime läbi pargi muuseumi juurde ja Ellen koos poistega hakkasid platsi maha märkima. Selgus, et plats asetseb natuke valepidi ehk pealtvaatajate põhimass hakkab asetsema pikemal küljel. See tingis omakorda selle, et pidime muutma oma platsi mõõtmeid, et see ristipidi ära mahuks. Ootajale on aeg pikk ja Aivo hakkas torisema, et miks on nii täpselt vaja kõike üle mõõta, saab ju silma järgi ka. No olgem ausad, täpselt asetsevate märkide järgi on ikka oluliselt lihtsam sõita. Kuna aeg oli juba hiline, toimus trenn ilma helitaustata. Küll aga sai Karla puhuda fanfaari, mille peale Russow iga kord tantsima hakkas.

Muidugi suutis Villu kohe esimesel ringil astuda peale Meeri odale ja selle tipu ära murda. Lootsime, et õnnestub see tagasi külge teipida. Tunne ei olnud just kõige kindlam, aga iga korraga läks aina paremini.

Hakkas hämarduma ja asusime tagasi koduteele, lootuses, et saame hommikul veel enne esinemist kadrilli korra läbi teha. Ja ega pikka pidu olnudki – hobused koplisse, varustus varju alla ja ise pessu ja põhku. Säärised jätsin targu pesuruumi riietusruumi tahenema, pluusi aga olin sunnitud võtma kuivatamiseks magamiskotti. Polnud küll kõige mugavam, aga see on vähemalt sada protsenti kindel moodus, et hommikul saad kuiva riide selga. Sääski ei olnud – võrreldes eelmise ööga oli see nagu lossis magamine.

3. PÄEV

Ja koitiski 29. mai hommik. Särk oli tõesti külje all ära kuivanud ja ka ülejäänud pesupäevast osa saanud vormielemendid sedavõrd tahenenud, et kannatas selga-jalga panna. Kiire hommikusöök. Ellen ja Joosep läksid platsi uuesti valmis seadma, sest meile teatati, et meie esinemisareen oli ära niidetud. Väga tore iseenesest, ainult et ära niideti ka meie eile õhtul valmis seatud kohamärgised.

Kuna lillepotte ei õnnestunud saada, lubasid korraldajad meile valmis panna kaseoksad. Platsi sisemiste märgistena kasutasime keraamilisi jahilaskmise kettaid. Meeri paikas macgyver’iga ära oma oda ja pidasime nüüd pöidlaid, et see ikka esinemise vastu peab. Meile jäid lisaks oma hobustele saduldada ka Elleni ja Joosepi suksud. Lisaks pidime riietama oma „museaalid“ Koidi ja Tõnu. Minu ülesandeks jäi mustaks spreitada Koidi tenniste valged tallad. Ja siis nad tulid – no ausõna, nagu oleks kaks 1919. aasta ratsaväelast ajaloorongilt maha astunud. Andsid 127aastaste mõõdu välja küll! Hallid habemed ees, aga seljad sirged ja pilk terav. Sättisime hobused valmis, tagasi olid jõudnud ka Ellen ja Joosep, ning liikusime kenasti kaheses kolonnis esinemispaiga poole. Karinil oli tööd küllaga, ei olnud me sõjaväe territooriumiltki välja saanud, kui iga natukese aja tagant pidime hüüdma „Karin! Kaka!“. Villu kasutas iga võimalust harjutada kohalike peal oma ainukest lätikeelset lauset: „Lai dzīvo brīva Latvija!“ No me oleme seda viimaste päevade jooksul kuulnud sajas eri versioonis ja kõigil teistel on see ilmselt juba peas.

Muuseumi parki jõudes oli ka publikut hakanud juba kogunema. Peaproov.

Juba päris alguses läheb midagi sassi, pakun, et ma „loen kaarti“ ehk proovin järgmist elementi ette ütelda, ehk ei kosta see muusika seest publikuni. Seekord astub Elleni hobune Meeri oda peale, taas kiire macgyver’i ring. Liigume platsilt välja pargipuude varju oma esinemisjärge ootama. Karl on leidnud Eesti kontingendi hulgast Indrek Hundi ja delegeerib fanfaristi ameti talle. No see on peaaegu nagu klaver põõsas! Indrekul on täiesti juhuslikult selged USAkate signaalid ja meie esinemine saab ühe vinge detaili juurde.

Rivistume. Kõlab signaal ja lippuridmuseaalid liiguvad platsile. Rahvast on palju. Kõik neli kohalikku kooli on välja aetud. Pakume, et kokku on üle 400 inimese. Karin on teinud eeltööd ja palunud publikul end vaos hoida, et hobused lärmi ja äkiliste liigutuste peale ei ehmuks. Siseneme, kõlab fanfaarisignaal, tervitus, traav, muusika. Kõik klapib. Nii hästi ei ole meil kadrill üheski proovis välja tulnud! Loomulikult on pisikesi konarusi – korra jääb Villu mulle galopile tõstes ette, aga olukord laheneb kiiresti. Nagu Anelle pärast ütles, oli kõik väga dünaamiline – ei häirinud ka see, et esimesed hobused tegid galoppi ja tagumised pikka traavi. Jõuame lõpurivile. „Lai dzīvo brīva Latvija! Elagu! Elagu! Elagu!“ Aplaus! See on miski, mida Thor ei kannata, mäletame seda juba möödunud aasta kadrillilt. Tõnu, Eesti lipp ümber pea mähkunud, üritab kepsutavat hobust vaos hoida. Mõtleme, kas Tõnu viskab lipu maha või mitte – ei viska. Nagu ratsarügemendi võitlejale kohane, allutab ta hobuse oma tahtele. Kergelt eemalduvad rivist ka Russow ja Roosvelt. Suuname nad tagasi. Villu annab lippuritele käskluse „Vasak pool!“. Ootame oma käsklust, seda ei tule. Meeril ei pea närv vastu ja ta asutab end minekule. Siis lõpuks kuuleme „Ratsaüksus – vasak pool, sammu marss!“. Liigume platsilt ära. Tõnu on saanud ka Thori enam-vähem rajale, väikesed tantsusammud küll tulid veel rivi lõpus, aga see lisas meie etendusele ainult boonust.

Sammume puude alla varju. Tulevad esimesed õnnitlejad – nii omad kui ka kohalikud. Fotoshoot’id, patsutused. Anella ütleb, et tal jooksid meie esinemise ajal pisarad silmist, poleks oodanud nii ägedat esitust. Me oleme ka ise ülirahul! Loodetavasti saime muljet avaldada ka pealikule, kes on meie olemasolusse suhtunud kriitiliselt.

Varsti peame hakkama liikuma, et paraadi peana kõndida Aluksne vabastamise mälestuskivi juurde. Rivistame endid vilkuritega politseiauto taha ja rongkäik võib alata. Rain tõmbab lahti lõõtsaloo ja asume teele. Juba esimesel tänavanurgal saame aru, et meie nelja jala samm on kahejalgsetele ilmselt liiga pikk. Samas saab Karin enne tähtsate pealike kohalejõudmist rahulikult meie järelt tänava ära koristada. Ja nii me siis jalutame teise linna otsa. Peale vaadates ei saa arugi, et Aluksne NII suur linn on, õnneks ei pidanud seda maad ise kõndima.

Mälestuskivi juures tervitas meid kohalik orkester ja võtsime oma positsioonid sisse – lipud kivi külgedel ja meie kivi taga. Kuna Aluksne vabastamise mälestuskivi asub künkanõlval, siis ega see seismine seal tegelikult just kõige mugavam ei olnud. Õnneks olid hobused suht rahulikud, isegi Thor, keda Ellen küljelt moraalselt toetas ja julgestas.

Kõlasid hümnid, seejärel sõnavõtud, esines kohalik meeskvartett, siis kimpude asetamine. Pärast tseremooniat liikusime mäest üles, et lasta rahval rahulikult laiali minna ja hobustel puude varjus pisut hinge tõmmata. Kuskilt ilmus välja üks kohalik meesterahvas lastekarjaga ja asus hobustele leiba sisse söötma. Pidime teda lõpuks suisa pidurdama, et ta kogu pätsi ära ei söödaks. Meie juurde tuli ka Võrumaa maleva esindus eesotsas pealik Vaido Siska ja Aare Hõrnaga. Vähemalt esiotsa tundus, et pealikule ikkagi meeldis meie esinemine, ehk on see märk leebumisest ka meie tuleviku osas. Asutasime endid tagasiteele. Nüüd, kus politseiautot enam ees ei olnud, pidime linnaliikluses ise hakkama saama. Astusime endiselt rivikorras ja no ega see päris kõigile ikka ei meeldinud. Üks auto, mis oli meil paarsada meetrit sabas sõitnud, tõmbas ikka sihukesed tuurid üles, kui ühel ristmikul tee äärde hoidsime, et teda mööda lasta. Ju oli ärimees ja kiirustas …

Ilma suuremate vahejuhtumiteta jõudsime tagasi baasi, hobused said lahti rakendatud ja oma karjamaale sööma. Museaalid tõsteti vormidest välja ja noorem põlvkond ehk Karla ja Joosep võtsid üle. Kella 15ks olime oodatud Aluksne muuseumi. Kogu meie seltskond kultuurilisest harimisest huvitatud ei olnud ja läks niisama linna peale hängima. Mina, Ellen, Villu, Karl,

Joosep, Anete, Koit ja Rain liikusime aga muuseumi poole. Seal ootas meid ees põhjalik tuur. Ära minna ei saanud, tutvusime siis kõigega põhjalikult.

Joosepil olid kaasas kaardid vägede Vabadussõja-aegsest liikumisest Marienburgi all ning lossi perenaine ja meie Läti-poolne sideohvitser tutvusid nendega suure huviga. Tuuri lõpetuseks luges Joosep lossitrepil ette lõigu Richard G. Borgelini raamatust „Dannebrogi lipu all: Taani vabatahtlikud Eesti Vabadussõjas“, kus oli juttu taanlaste sisenemisest Marienburgi 1919. aastal. Jätsime lossirahvaga hüvasti ja asusime otsima kohta lõunasöögiks. Muuseumi läheduses asuski mulle juba varasemast tuttav restoran Pajumte.

Ei olnud me veel oma söökegi kätte saanud, kui avanesid taevaluugid ja linna tabas meeletu vihmavaling koos äikesega. Sellist padukat pole ammu näinud! Peatänavast sai hetkega vahutav jõgi. Õnneks kokkasid see kõik ei heidutanud ja peagi toodi road lauale.

Kuna me Elleniga pidime hakkama koju tagasi liikuma, tuli ju kodustele midagi välismaalt kostiks kaasa osta. Varustatud hea ja paremaga, suundusime tagasi oma ööbimiskohta. Njah, kohale jõudes selgus, et meie hoolikalt katte alla pakitud asjad ei olnud sugugi katte all püsinud, maru oli peksnud varustuse muda ja soppa täis, kiivrid olid täidetud veega ning kõik lirtsus ebameeldivalt. Telkideski polnud olukord parem. Õnneks olid meie nutikad kaasreisijad püüdnud oma linnatuuril kinni ühe Läti ohvitseri ja kurtnud, et tahaks sauna ja tegelikult oleks tore, kui ei peaks märjas telgis magama, et kas võib kasutada spordisaali. Kas oli tegu suurepärase veenmisoskuse või lätlaste külalislahkusega, igatahes võimaldati meie tublidele kaasvõitlejatele järgmiseks ööks kasarmukohad. Meie aga Elleni ja Tõnuga pakkisime oma läbivettinud kraami autole, kolisime Russowi ja Adeele treilerisse ning asusime koduteele. Mahajääjad jätkasid juba uute teekaaslastega oma matka Gulbene suunas.

Retkele panid oma toe alla Sõjamuuseum, Setomaa muuseumid ja Reegi maja, SA Setu Kultuuri Fond, Zemessardze 31. pataljon, Aluksne novads, Lõuna-Eesti ratsaüksus, Kaitseliidu Võrumaa malev ja kohalikud talud Lätimaal.

HEAd

PARTnERId:

KAITsELIIT jA KAITsETöösTusE LIIT

Aasta tagasi valiti Eesti Kaitsetööstuse Liidu tegevjuhiks erukolonel Kalev Koidumäe, kes enne seda oli Kaitseliidu Tallinna maleva pealik ja Põhja maakaitseringkonna ülem. Praegu kuulub ta toetajaliikmena Harju maleva Männiku malevkonna ridadesse. Uurimegi liidu tegevjuhilt, kuidas Eesti kaitsetööstusel praegu läheb, millised on eesmärgid ja väljakutsed.

Tekst: JUKKO NOONI , Männiku malevkonna vabatahtlik teavituspealik

Mis see kaitsetööstuse liit täpsemalt on?

„Eesti Kaitsetööstuse Liit loodi 15 aastat tagasi eesmärgiga tugevdada kaitsevõimet ja sisejulgeolekut ning luua paremaid võimalusi kaitsetööstuse ettevõtetele.

Praegu kuulub liitu 140 ettevõtet, mis pakuvad tööd ligi 8500 inimesele, kellest puhtalt julgeoleku ja kaitsetoodetega tegeleb umbes 2000. Eelmise aasta prognoositav kaitsevaldkonna käive on suurusjärgus 330 miljonit, millest 200 miljonit on tulnud ekspordist. Liitu kuuluvate ettevõtete kogukäive on suurusjärgus 1,3 miljardit eurot. Meie liikmetel on oluline roll laiapindses riigikaitses, sest palju tooteid ja teenuseid on kasutatavad nii rahu- kui ka sõjaajal.“

Milline on Eesti kaitsetööstuse innovatsiooni- ja arendustegevuse tase võrreldes teiste Euroopa riikidega?

„Vanades Euroopa riikides, kus kaitsetööstusel on pikad traditsioonid, on selles valdkonnas suhteliselt protektsionistlik keskkond. Eesti kaitsetööstuse fookus on arendada kõrgema

lisandväärtusega tooteid. See annabki konkurentsieelise. Rahvusvahelisel kaitsetööstusturul läbilöömiseks on oluline, et tooted oleksid piisavalt unikaalsed ja kõrge tehnoloogilise tasemega.“

Milliseid koostööprojekte või -võrgustikke on kaitsetööstuse liit rahvusvahelisel tasandil edendanud?

„Eesti Kaitsetööstuse Liidul on tihe koostöö lähinaabrite kaitsetööstuste liitudega Põhjamaades ja Balti riikides. Osaleme Euroopa Liidu EDFi (European Defence Fund) arendusprogrammides, kus Eesti ettevõtted on väga aktiivsed.

Samuti teeb USA kaitseministeerium siin skautimist ning mõned meie ettevõtted osalevad oma toodetega nende testprogrammides. Meie kosmosesektori ettevõtted teevad koostööd Euroopa Kosmoseagentuuriga ning osalevad NATO SpaceNeti programmis ja selle töögruppides. Eesti ettevõtted löövad aktiivselt kaasa rahvusvahelises koostöös ja panustavad mitmetes üleilmsetes projektides.“

Kuidas on koostöö rahvusvaheliste partneritega viimastel aastatel muutunud? „Eesti kaitsetööstuse koostöö rahvusvaheliste partneritega on viimastel aastatel märkimisväärselt laienenud.

Meie peamine huvi on integreerida Eesti ettevõtted suuremate rahvusvaheliste kaitsetööstuskontsernide tarneahelatesse. See avab juurdepääsu uusimatele tehnoloogiatele ja võimaldab meie ettevõtetel oma brändiga maailmaturule jõuda.

Paljud Eesti ettevõtted toodavad tipptasemel tooteid, kuid sageli teevad nad seda allhankena, ilma et nende tooted kannaksid „Made in Estonia“ silti või ettevõtte logo. Meie eesmärk on seda olukorda muuta ja aidata Eesti ettevõtetel oma tooteid oma nime all maailmaturule viia.

Kaitsetööstuse liit on ellu kutsutud just selle eesmärgiga: luua ettevõtetele paremad tingimused erinevatele turgudele sisenemiseks. Eesti turg on kaitsevaldkonnas suhteliselt piiratud, seega keskendume eksporditurgudele. Korralda-

me välisvisiite ja kohtumisi, mis aitavad ettevõtetel leida koostööpartnereid. Sel aastal oleme korraldanud visiite Rootsi, kohtunud Rootsi kaitsetööstuse liidu ettevõtetega, käinud aprilli alguses Kiievis ja juuni alguses Norras. Need visiidid võimaldavad ettevõtetel leida koostööpartnereid teiste riikide kaitsetööstuse liitude kaudu.

Osalemine rahvusvahelistes programmides, nagu Euroopa Liidu kaitsefondi arendusprogrammid, tõstab meie ettevõtete tuntust. Samuti on olulised koostööprojektid Euroopa Kosmoseagentuuriga, kus Eesti ettevõtted saavad osaleda teadus- ja arendusprojektides. Kosmosesektoris välja arendatud uued tehnoloogiad jõuavad varem või hiljem ka teistesse valdkondadesse, suurendades seeläbi Eesti ettevõtete rahvusvahelist tuntust.“

Kuidas sujub koostöö avaliku sektoriga? Kas valitsus toetab Eesti kaitsetööstuse ettevõtteid?

„Praktiline toetus on olemas ning koostöö kaitseministeeriumi ja mitmete teiste riigiasutustega on suure-

pärane. Erinevate välisvisiitide puhul on meie jaoks oluline, et delegatsiooniga on kaasas minister, kantsler või asekantsler. See tõstab Eesti delegatsiooni usaldusväärsust, näitab, et me pole lihtsalt punt ärimehi, kes lähevad kuskile mingit äri ajama, vaid meil on riigi toetus.

Meediaski kajastust leidnud 50miljonilise mahuga kaitsefondi loomisesse on Eesti Kaitsetööstuse Liit samuti kaasatud.

Seadusemuudatuste poolelt on meie ettevõtted esile toonud parandamist vajavaid teemasid ja juhtinud tähelepanu, et relva- ja lõhkeaineseadused võivad pärssida meie ettevõtete konkurentsieelist teiste riikide ees. Vaatame kasvõi seda, mida tehakse Lätis ja Leedus, et kaasata riigi toel sektorisse välisinvesteeringuid.

Kineetiliste relvade arendamiseks on vaja väga rangeid nõudeid, mis nõuavad suuri investeeringuid. Kui arendatakse droone, pole väga spetsiifilist keskkonda vaja, aga kui sinna külge

arendatakse laengut või relva, peab see toimuma kontrollitud keskkonnas ja vastavuses relvaseadusega. Sellise keskkonna loomine nõuab suuri investeeringuid enne, kui toode on olemas. Ettevõtted pole sageli suutelised seda investeeringut üksi tegema.

Kaitseliit on meile väga hea partner. Paljud meie liitu kuuluvate ettevõtete omanikud ja töötajad on Kaitseliidu liikmed. Mõned äriideed ongi tekkinud väljaõppe käigus esile kerkinud probleemide lahendamisest ja hiljem tootena turule tulnud. Samuti on Kaitseliit kasulik partner teatud toodete katsetamisel.“

Kas on midagi, mis saaks selles vallas parem olla?

„Me eeldaksime ja loodaksime, et teatud protsessid kulgeksid kiiremini, eriti siis, kui on vaja luua keskkonda kaitsetööstuse arendamiseks. Ühest küljest rõhutatakse pidevalt, et julgeolekuriskid on väga kõrged, kuid menetlused ja asjaajamine toimuvad endiselt nagu sügaval rahuajal. See on vastuoluline. Tahaksime näha just seadusandluses

Eesti Kaitsetööstuse Liidu tegevjuht erukolonel Kalev Koidumäe

muutusi, mis võimaldaksid otsustusja menetluseprotsesse kiirendada. Kaitse- ja julgeolekuvaldkonna toodete osas peaksime keskenduma sellele, et kõik, mida on võimalik Eestis toota, ka Eestis toodetaks.“

Millised on peamised väljakutsed, millega Eesti kaitsetööstus praegu silmitsi seisab?

„Kindlasti on üheks peamiseks väljakutseks kvalifitseeritud personali puudus, sealhulgas erialase haridusega insenerid ja tänapäevaste tööpinkide operaatorid. Ettevõtted koolitavad ka ise CNC-pingi operaatoreid, aga me toetame ja aitame kutsekoolidel kohandada õppekavasid tööstuse tegelike vajadustega.

Odava tootega rikkaks ei saa, tooted peavad olema võimalikult kõrge kvaliteediga. Tööjõupuudus viib ettevõtteid oma tootmisprotsesse automatiseerima ja rohkem roboteid kasutama.

Inseneride värbamine on keeruline mujalgi, neid otsitakse üle maailma. Ka geopoliitiline olukord ei soosi seda. Paljude riikide insenerid vaatavad, et me oleme vahetult Venemaa kõrval, ja peavad riski liiga suureks.

Kapitali kaasamisega hakkavad asjad õnneks lahenema. Varem suhtusid

pangad ja investorid kaitse- ja julgeolekuvaldkonna rahastamisse nagu narkokaubanduse ja hasartmängude toetamisse. Nüüd on nähtud, et tootlikkus on kõrge ja siia on vaja kapitali juurde.“

Millist rolli mängib Eesti kaitsetööstuses küberkaitse?

„Meil on mitmeid küberettevõtteid, mis arendavad uusi tooteid ja teenuseid. Kaitsetööstus on ühest küljest väga konservatiivne, teisest küljest sõltub toodete müük referentsidest. Kõik soovivad osta relvasüsteeme, mida on reaalses lahinguolukorras kasutatud ja testitud. Kübervaldkonnale oli oluline 2007. aasta, kui toimus Venemaa küberrünnak Eesti vastu. Eesti e-riik jäi sellele vaatamata toimima, mis on olnud meie küberturvalisuse ettevõtetele tugev müügireferents välisturgudel.“

Kuidas on Ukraina konflikt mõjutanud Eesti kaitsetööstust?

„Ukraina konflikt on mõjutanud Eesti kaitsetööstuse tootmis- ja tarneahelaid mitmel viisil. Näiteks Threodi droone ja Defsecinteli olukorrateadlikkuse süsteeme on regulaarselt tarnitud Ukrainasse, kus neid pidevalt täiendatakse ja uuendatakse, sest iga süsteem on lahinguväljal efektiivne umbes 2–3 nädalat. Seetõttu on oluline olla lõppkasutajatele võimalikult lähedal.

Meil on ettevõte, kes avas seal tehase, mitmel on Ukrainas oma esindused. See on Eesti ettevõtete eelis võrreldes suurte rahvusvaheliste korporatsioonidega, mille otsustusprotsessid on sageli pikemad.

Eesti kaitsetööstuse tooted on Ukrainas hinnatud nende eesmärgipärasuse, kvaliteedi ja kasutajatoe tõttu. Meie ettevõtted reageerivad kiiresti ning teevad vajalikud muudatused, et need lahinguväljal töötaksid.“

Kuidas liit Ukrainasse panustab?

„Eesti panus per capita on muljetavaldav, võttes arvesse meie rahvaarvu ja ressursse. Meie ettevõtetel on suur huvi toetada Ukrainat nii palju kui võimalik, et nad sõja võidaksid. Samal ajal saavad ettevõtted testida oma tooteid reaalses olukorras, veendumaks, et need töötavad nii, nagu on disainitud, ja saada tagasisidet, mis aitab tooteid mujal maailmas paremini turustada.

Sõda on kohutav keskkond, aga kaitsetööstus arendab oma tooteid eesmärgiga ennetada konflikte ja heidutada vaenlasi. Kui sõda siiski puhkeb, peavad need süsteemid töötama nii, nagu nad on disainitud. Eesti ettevõtted saavad ühelt poolt tagasisidet, aga teisalt toetame Ukrainat nende tööriistadega, mida oleme välja arendanud ja ehitanud.

Milrem Robotics UGV Malis

Kaitsevägi on testinud paljusid tooteid erinevatel välismissioonidel. Näiteks Iraagis ja Afganistanis töötati välja esimesed seadmed improviseeritud lõhkekehade vastu. TalTech ja Rantelon on neid tooteid edasi arendanud ja need töötavad nüüd väga hästi ka Ukrainas.

Viimase 2,5 aasta jooksul on toimunud tormiline tehnoloogiline areng, eriti elektroonilise sõjapidamise vahendite, droonide ja droonitaktika valdkonnas. Uute toodete hulka kuuluvad droonivastased tehnoloogiad, mis on arendatud Ukraina sõja kontekstis. Ilma Ukraina sõjata oleksime selliste tehnoloogiliste tulemusteni jõudnud alles aastate pärast.“

Milliseid uusi tehnoloogiaid või lahendusi on viimastel aastatel turule toodud?

„Eelkõige tooteid ja lahendusi, mis on Ukraina sõja kontekstis end tõestanud. Näiteks olukorrateadlikkuse süsteemid, mis võimaldavad suurte maa-alade jälgimist ja kiiret infoedastust erinevatele juhtimispunktidele ja meeskondadele.

Samuti on arendatud mehitamata platvorme. Eesti on selles valdkonnas olnud teerajajaks. Milrem on üks ettevõtteid, mis on mehitamata maismaaplatvormide arendamises maailmas juhtpositsioonil. Märkimist väärivad kindlasti veel sensoritehnoloogiad. Näiteks Threodi välja arendatud vaatlussüsteemide lahendused nende luurelennuki küljes. Eelkõige tarkvaraarenduse pool, mis teeb selle väga efektiivseks. Optikaseadmete poole pealt on meil Hevi Optronics, kes oma vaatlussüsteemiga murrab välisturgudele.“

Millised on trendid ja vajadused, millele Eesti kaitsetööstus peaks keskenduma? „Kõigis kolmes domeenis – maa, meri ja õhk – käib Eesti ettevõtete aktiivne arendustegevus. See on märkimisväärne, sest suudame rahvusvahelistele ettevõtetele pakkuda konkurentsi uute tehnoloogiate arendamise valdkonnas. Eelkõige lähtume kliendi vajadustest, sest tööstusse tuleb raha kliendi käest.

Ukraina sõjast tulenevalt on üheks peamiseks arendusvaldkonnaks droonivastased tehnoloogiad. Selles segmendis käib aktiivne tootearendus, testimised ja katsetamised. Droonide hulk õhuruumis kasvab pidevalt ja me ei oska praegu täpselt öelda, kuidas

KrattWorksi sihtmärgidroon

droone tulevikus kasutatakse: kui suur osa on juhtimissüsteemides tehisintellektil, millised peavad üldse olema nende navigeerimissüsteemid, millised vastumeetmed.

Droonindus tervikuna mõjutab meie kaitseväe väljaõpet, õhudimensiooni ja jalaväelaste maastikul navigeerimise võimekust drooniparve all. Eriti oluline on droonide tuvastamise ja droonitõrje valdkond. Arendame ka lasertehnoloogiaid ja muid lahendusi, näiteks droonipüsse ja -võrkude süsteeme.

Samuti on oluline elektrooniline sõjapidamine ja kõik, mis puudutab mehitamata platvorme. Meil on juba olemas maismaaplatvormid ja käsil mereplatvormide arendamine. Näiteks Saaremaa laevatehas osaleb koostöös kümne riigi ja 25 ettevõttega Euroopa Liidu kaitsefondi projektides, kus aastaks 2027 peaks valmima autonoomne mereplatvorm. Lennuvahendite valdkonnas on kõige tuntum Threod, kuid ka Krattworks on aktiivselt tegev ja neil on kaitseväega leping.“

Threod Systemsi UAV Malis

uKRAInAs –mILLEsT nEEd RÄÄGIVAd?

Selle aasta jooksul on Venemaa saavutanud mitmes rindepunktis järkjärgulist territoriaalset edu, kuid seda on tehtud sõna otseses mõttes kümnete tuhandete sõdurite, tuhandete tankide, soomukite ja muu rasketehnika arvelt1. Ukraina visuaalselt kinnitatud kaotused tehnikas on olnud

Kuigi lahingutegevuse tempo Ukrainas on aeglustunud sedavõrd, et ühe puuliini, küla või maanteesõlme vallutamist saab juba nimetada suuremaks läbimurdeks, on varustuse kaotused ja laskemoona tarbimine jätkunud vanaviisi kiires tempos. Kas tegemist on teadliku taktika, visalt sureva Nõukogude traditsiooni või millegi muuga?

Tekst: HANNES NAGEL , kriisiuuringute keskus

küll oluliselt väiksemad, ent ammendaksid siiski paljude NATO liikmesriikide armee tehnikapargi.

Meeletu kulutuse korvamiseks on Vene sõjavägi toetunud valdavalt sõidukite, relvade ja laskemoona reaktiveerimisele ehk külma sõja lõpust päranduseks saadud Nõukogude armee sõjatehnika

välja toomisele Venemaa tohututelt laoplatsidelt nii uuskasutuseks kui ka kannibaliseerimiseks, et hoolduse abil reaktiveerida veel lahingukõlblikke isendeid.

Seepärast on jätkuvalt õhus üks selle sõja suuri küsimusi: mil määral on Venemaa ja Ukraina võimelised taluma

selliseid tehnikakaotusi, nagu nad seni on kandnud? Samuti tasub küsida, kui kaua võib kumbki pool eeldada, et suudab sellist intensiivsust ja kurnatuse määra taluda.

Ka Ukraina reaktiveerib ja remondib vanemaid lahingumasinaid, ent seda tõenäoliselt oluliselt aeglasemas tempos. Venemaa tempo seevastu on kiirem, võimaldades meil teha mitmeid ajalisi tähelepanekuid Vene armee tehnikakaotuste ja relvajõudude muutuva koosseisu kohta, mis on eluliselt olulised mõlemale poolele.

Esimene tähelepanek on, et kuigi täpsed tulemused on relvasüsteemiti erinevad, jätkub polariseerumise nähtus (järjest vanemad vahendid muutuvad aja jooksul üha sagedasemaks, sest reaktiveerimisotsused muutuvad üha meeleheitlikumaks), kuigi aeglaselt. Vene armee on seni suutnud pidevalt taasluua „uusi“ tanke, jalaväe lahingumasinaid ja suurtükisüsteeme. Kuid võrreldes 2022. aastaga on Venemaa armees 2024. aastal kasutusel palju rohkem n-ö muuseumieksponaate ja sõjaaegseid modifikatsioone ning vähem uusi süsteeme nagu T-90M, BMP-3 ja BTR-822.

Kuigi sõjaaegsed modifikatsioonid näiteks peamistest lahingutankidest on aja jooksul muutunud tavalisemaks, näib, et paljud reaktiveeritavad tankid

jätavad selle protsessi ikka veel vahele. See lööb välja näiteks T-80 mõne vanema mudeli uuendus- ja modifitseerimispakettide juures, kus ainult väike osa neist, mis on laoplatsidelt välja aetud, näivad olevat enne vägedele tarnimist ja rindel kasutama hakkamist läbinud teatava reaktiveerimisjärgse moderniseerimise.

„LESS IS MORE“ VENE MOODI

Visuaalselt kinnitatud kaotuste nimekirjas on üle 570 T-80BV3, mis on ukrainlaste poolt hävitatud, kahjustatud, maha jäetud või sõjasaagiks langenud. Selles nimekirjas on vaid 36 T-80BV-dA, millel on sõjaaegne uuenduspakett. Mis viitab sellele, et kuigi Venemaa on suutnud korraldada oma soomusüksuste varustuse asendamist, on kitsaskohtade ja kiireloomulisuse koosmõju julgustanud neid tegema põhimõttelisi kokkuhoide.

varustuse kättesaadavuse seisukohalt, on nad olnud tohutu surve all. Arvatavasti ühelt poolt väga suure tehnikakao tõttu, teiselt poolt Vene armee suurendamise vajadusest.

Üksused, mida ukrainlased „katki teevad“B, vajavad sageli ja kiirkorras uut varustust, kuid seda vajavad ka täiesti uued üksused, mis ei ole Ukraina armee ja nende droonidega veel kontaktjoonel trehvanud.

See tähendab, et isegi kui Vene armee teoreetiliselt suudaks vähemalt üks ühele kulureal sammu pidada, on aja jooksul ikkagi oodata üldise varustusvõime vähenemist, sest iga väeosa püüab taastada oma esialgset tehnika ja sõdurite koosseisu. Surve säilitada üksuste varustatust võib ajendada ka igasugust tehnika improviseerimist ja kohandamist.

Arvestades, et uuenduspaketid keskenduvad sageli näiliselt parema kaitse ja soojusvaatlusseadmete paigaldamisele, on see võrreldav ühe klassikalise Nõukogude autotehase tarnete kiirendamise protsessiga, kus normide täitmiseks ja ületamiseks keskendutakse pigem kerevärvimisele ja vähem üleliigsete lisaseadmete, nagu turvavööde ja -patjade paigaldamisele.

Teine tähelepanek on, et kuigi venelastel on õnnestunud kokku hoida

Juhuslik või kiireloomuline kaitse täiendamine või väga kergete sõidukite kasutamine ründeoperatsioonidel on kõik asjad, mis võivad olla kohalikke tingimusi arvestades mõistlikud. Kuid kohalikud tingimused võivad hõlmata ka varustuse kättesaadavuse probleeme. Näiteks BMP-1 jalaväe lahingumasina torni vankrile seadmine võimaldab küll taktikaliselt luua uue kahuri, ent strateegiliselt ei ole see mõistlik, sest neelab täiendavaid ressursse mitte-

standardsete lahenduste alalhoidmiseks.

Peamine on mitte üle- ega alahinnata seda, kuidas Venemaa on seni suutnud seadmete kulumisega sammu pidada. Siinkohal tasub tunnustada Venemaa saavutust, milleni küündivad vaid vähesed, kui üldse keegi – taasluua ja taastada oma vägede koosseis erakordselt suurte kaotuste kiuste, et neid ikka ja jälle uuesti korrata.

Maailmas on üksikuid riike, mis suudavad korvata selliseid kaotusi (nt 3000 tanki) ja endiselt hoida lahinguväljal arvestava koguse tanke. Siinkohal võib eeldada, et teiste riikide sõjaväed hoiavad just sellistest maailmas analooge mitteomavatest otsustest eemale nagu katkust. Siiski toob see kaasa kaks olulist ohtu – või võimalust, kuidas kellelegi. Kvaliteedi mõttes pole asendused olnud üks ühele. Teiseks toetub Venemaa kiiresti kahanevale piiratud ressursile, sest relvahoiuplatsidel ja laskemoonaladudes seisev raud ja moon sulab stabiilselt iga kuu6.

EDASI IKKA VANAVIISI

Siinkohal võiks küsida, milline on kõige tõenäolisem edasine tee ja milline on Vene armee aasta-kahe perspektiivis, kui sõda jätkub sarnase intensiivsusega.

Tundub, et Venemaa üks suurimaid varasid, mis on aidanud seni taluda kogetud kaotuste määra, ehk vana Nõukogude armee varustusega täidetud laoplatsid ei ole veel täielikult ammendunud, ent selles suunas liigutakse üha kindlamalt.

Seega, kuigi mõned relvasüsteemid võivad olla praeguseks täielikult ammendunud, võib teistest olla alles veel mitme aasta varu. Ehkki Vene armee võime lõputult sõdida ei ole muutumatu tegur, eeldab selle mõtestamine oletuste tegemist kvaliteedi kohta ja sellegi kohta, kui palju kallim, aeglasem ja raskem on taastada suhteliselt halvas seisukorras tehnikat, võrreldes visuaalselt (vähemalt satelliidilt vaadatuna) suhteliselt heas seisukorras tehnikaga.

Samuti sõltub see sellest, milliseid eeldusi soovitakse teha Venemaa varustuse põletamise määra kohta tulevikus – näiteks võib see jätkuda osana strateegiast, mille keskmes on Ühendriikide tulevane 47. president7 või kokkulepe Hiina Rahvavabariigiga.

See toob kaasa sellisedki küsimused, nagu: millist lahingumoona saab tõenäoliselt Ukraina ja millistes kogustes, et tekitada ja/või alal hoida praegust põlemiskiirust? Aga seegi küsimus on ebaselge, kui vaadata ajaloolisi pretsedente üldisemalt. Kas sõjavägi, mis peab kaotuste asendamiseks ettepoole lükkama vanemat, vähem võimekat varustust, suurendab või vähendab oma kaotusi tulevikus? Vastus on –sõltub ...

MIS SÕLTUB MILLEST?

Kui asendada kvaliteetsem varustus ja koolitatud meeskond üks ühele kehvema varustuse ja meeskonnaga8, kes on saanud suurema osa oma väljaõppest mõnes arvutimängus, siis neid üksusi rapib lahinguväli julmalt ja korduvalt.

Sealjuures viib selline praktika olukorrani, kus kaotusi tuleb asendada veelgi kiiremini, mis omakorda sunnib juhtkonda vähendama varustuse uuendamise või asendusmeeskondade väljaõppe aega. Need kaks tegurit suurendavad jällegi kaotuste arvu, enne kui minnakse uuele ringile, kus üksuse tasandil jääb häid väljavaateid iga reformeerimiskorraga aina vähemaks.

Alternatiivina võib aga varustuskadu olla teatud määral isekorrigeeruv. Näiteks kui tankidest või jalaväe lahingumasinatest hakkab tekkima tõsine puudus, hakatakse neid lihtsalt vähem kasutama ning kui midagi ei kasutata, on seda tunduvalt raskem kaotada. Seetõttu on ebatõenäoline, et nii Venemaal kui Ukrainal saavad täielikult otsa tankid, jalaväe lahingumasinad, suurtükid või lennukid.

Võib loomulikult eeldada, et agressor kasutab neid vähem ja on nendega ettevaatlikum, kui varud hakkavad vähenema. Sel hetkel võib aga väita, et vahe selle ja seadmete hävitamise vahel on suuresti akadeemiline. On raske tekitada suurt lahinguefekti varustusega, mida kunagi ei kasutata.

Teine kriitiline küsimus seisneb selles, kas Venemaa võib oodata mingit sõjalist abi mis tahes relvakategoorias. Mäletatavasti on välismaised laskemoonatarned olnud seni absoluutselt kriitilise tähtsusega, et Vene armee saaks säilitada suurtükiväe ülekaalu Ukraina üle. Vastust teavad vaid hiinlased ja põhjapoolsemad korealased, eeldusel, et Vene armee jääb truuks mittekvaliteedile.

Huvitav on ka märkida, kui täpselt peegeldab see kaalutlus Ukraina kaalutlusi, kus tulevased otsused välisabi ja relvadega varustamise kohta on tõenäoliselt Ukraina võitlusvõime üks suurimaid edasisi tegureid.

Kuid kõigi nende tegurite puhul tasub märkida, et on olemas piirangud ja võimalikud kriitilised sõltuvused. On asju, mida Vene armee võib olla valmis teatud määral asendama. Vana tank võib omamoodi asendada moodsat tanki, ratassoomuk ei pruugi olla üks ühele asendaja roomikmasinale, kuid omal moel võib see ülesande täita. Samas on raske ette kujutada, kuidas Venemaa või Ukraina suudavaksid efektiivselt

edasi sõdida, kui neil peaks otsa saama midagi tõeliselt kriitilist (nt õhutõrje, laskemoon jms).

Kuigi Ukraina sõja lähitulevikus on suur hulk tundmatuid tegureid, hakkab Venemaa võime oma sõjatehnika teatud osi taastada oluliselt halvenema. Mõne relvasüsteemi puhul ei pruugi olulisi tarnepiiranguid kunagi tekkida. Teiste puhul võib aga juba 2025. aastal ilmneda märkimisväärseid puudujääke, mis toob järjest problemaatilisemaid otsuseid uutele sundmobiliseeritutele, nagu näiteks Moskva oblastis asuva Vladimiri linna taksojuht Andrei, kes on ukrainlaste jaoks juba põhjakaabe armeest, mille suurem osa on läbi töödeldud. Andreid ootab kaevikus ees vähemalt varustuse poolest üha enam vana Nõukogude armee, millel on juhtumisi palju droone.

EI TOHI LASTA KOHANEDA

Kuid tehnika põlemiskiirusele on kriitiline vastuargument. Kui Venemaal lastakse oma sõjavarustust aja jooksul vaid aeglaselt ammendada, siis jääb tal rohkem ruumi kohanemiseks, nt sõjatööstuse laiendamiseks erasektorisse, et saada vanemaid masinaid kiiremini ja kergemini rindekõlblikuks, üleminekuks kulunud suurtükiraudadega suurtükiväelt reaktiivsuurtükiväele või massilisele liugpommitamisele õhust.

Põhiprobleem seisneb selles, et Ukraina aeglane ja järk-järgult varustamine laskemoona ning võimetega on võimaldanud Venemaal kohaneda moodsa sõjapidamisega ja teda selleks sundinud. See on miski, mis aeglaselt, kuid järjekindlalt muudab Andreile järgnevaid mobiliseeritute laineid enesekindlamalt väitma, et „me võime seda korrata“9

Me ju ei taha seda? Lääne kõhklus on andnud Vene armeele kohanemisaega nii taktika kui ka sõjatööstuse osas. Siiani ei ole see kohandumine olnud kaugeltki piisav, et ületada üldist kaotuste määra, ent kui Ukraina suunal ei alga tõeline lendliisi kogustes varustamine, puudub igasugune garantii, et kõik vana ei kordu uuesti.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Venemaa sõjaväel on Ukrainas endiselt märkimisväärne materiaalne eelis ja see jätkub ka 2025. aastal. Kuid samal ajal piirab seda eelist järjest enam ohte,

mis kasvavad koos lahingute kestmisega.

Kui tootmis-, remondi-, reaktiveerimisja kaotustepildid jätkuvad samas tempos, siis statistiliselt jõuab Venemaa end enne desarmeerida, kui saavutada oma deklareeritud territoriaalsed eesmärgid.

Samas sõltub paljugi ukrainlaste võimest jätkata vastupanu endise intensiivsusega, mis omakorda eeldab teotahtelisemat Läänt. Me ei tohi unustada sedagi, et tegelikult ei ole me näinud Venemaa tagala ja selle reservi suurust tema Aasia liitlaste kaudu, mistõttu on Ukraina endiselt sügava haavatavuse aknas ja jääb sinna ka lähitulevikus.

MÄRKUSED

A T­80BV mudel on T­80 tanki moderniseeritud versioon, mille Nõukogude armee võttis kasutusele 1985. aastal.4

B Algselt 1967. aastal Sevastopolis 810. üksiku merejalaväepolguna formeeritud ja Afganistani sissetungi ajaks 1979. aastal brigaadiks (vene k 810-я

paisunud üksus, mille 1998. aasta kärpis polguks ja Georgia sissetung paisutas uuesti brigaadiks. Mängis võtmerolli Krimmi okupeerimisel 2014. aastal; on üks paljudest Vene armee üksustest, mille staabipersonal on saanud koostöös Ukraina armeega korduvalt harjutada tagalas reformeerimist. Jääb vaid loota, et selle ekvivalent Balti regioonis, 336. merejalaväebrigaad, teeb läbi samasuguse töötluse.5

ALLIKAD

1 Terajima, A. 2024. With all eyes on Kharkiv, Russian troops take one Donbas village after another. The Kyiv Independent, 04.06.2024. Leitav: https:// kyivindependent.com/with­all­eyes­on­kharkivrussian­troops­take­one­donbas­village­after­another

2 Gjerstad, M. 2024. Russian T­90M production: less than meets the eye. IISS, 11.06.2024. Leitav: https://www.iiss.org/online­analysis/militarybalance/2024/06/russian­t­90m­production­less­thanmeets­the­eye

3 Janovsky et al., 2024. Attack On Europe: Documenting Russian Equipment Losses During The Russian Invasion Of Ukraine. Oryx, 24.02.2022. Leitav: https:// www.oryxspioenkop.com/2022/02/attack­on­europedocumenting­equipment.html

4 Карпенко, А. В. 1996. Обозрение отечественной бронетанковой техники (1905—1995). СПб: Невский Бастион. С. 378.

5 Shoaib, A. Ukraine has 'completely defeated' a Russian naval infantry brigade of the Black Sea Fleet — for a second time, says think tank. Business Insider, 24.09.2024. https://www.businessinsider.com/ ukraine­completely­defeated­russian­brigade­secondtime­2023­9

6 Mazurenko, A. Russia runs out of Soviet­era tanks and artillery. Ukrainska Pravda, 17.07.2024. https:// www.pravda.com.ua/eng/news/2024/07/17/7466120

7 Antonov, D. 2024. Russia says 'let's be realistic' about Trump plan to end Ukraine war. Reuters, 18.07.2024. Leitav: https://www.reuters.com/world/europe/ russia­says­it­wont­accept­ultimatum­type­invitationssecond­ukraine­peace­2024­07­18

8 Axe, D. 2024. Russia’s ‘New’ Artillery Piece Is A 70­Year­Old Behemoth Firing North Korean Shells. Forbes, 17.07.2024. Leitav: https://www.forbes.com/ sites/davidaxe/2024/07/17/russias­new­artillerypiece-is-a-70-year-old-behemoth-firing-north-koreanshells

9 (Anon.), 2022. Кто

Meduza, 22.05.2022. Leitav: https://meduza.io/feature/2022/05/09/kto­i­zachempridumal­lozung­mozhem­povtorit

PuTIn EI mIdAGI ERILIsT

Venemaa suure sõja algus Ukrainas oli Euroopa ja kogu NATO ladvikule samasugune moraalne ja poliitiline hoop, nagu neile on ka Venemaa tänaseni jätkuv kurnamissõda, saavutamaks vastasleerilt garantiid mitte võtta Ukrainat NATOsse ja arvestada „sõjatandril kujunenud reaalsust“.

Viimane tähendab Krimmi, Donbassi ja Novorossijaks nimetatava ala vallutamise ja nende Venemaa koosseisu vormistamise tunnustamist Ukraina ja tema liitlaste poolt. Ehk siis – nõustuge Venemaa võiduga!?

Lääne jutumehed eelistavad nüüd rääkida hübriidsõjast, millega Moskva olla NATOt üllatanud. Targem ja poliitiliselt õige on toimuvat nimetada vallutussõjaks, mis mahub ühte patta seniste suurriikide vaheliste konfliktidega.

Venemaa 2014. aastal alanud agressioon Ukrainas algas Kremli katsest tõmmata Ukraina tagasi Euroopaga liitumise teelt, pakkudes talle alternatiivina asemele kiiresti (2013–2014) loodud Euraasia Majandusliitu.

Ukrainlased vastasid sellele Euromaidaniga, Kremliga kokku mänginud president pages, ent kohe ilmnes, et pikalt majanduse­kaubanduse valikust rääkinud Moskva oli valmis ka vallutussõjaks.

selgema mõjusfääride pakkumise. Nii USAle kui ka NATOle – mõlemalt nõuti Ukraina hülgamise kõrval tagasitõmbumist 1997. aasta piiridesse. Ehk siis NATOst pidanuks lahkuma säärased Venemaa piiririigid nagu Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria.

OPERATSIOON VÕI SIISKI SÕDA?

Tekkis hetk, mil oli vaja tunnistada, et aastakümneid kultiveeritud arusaam –tänu ÜROle tagavad maailmas rahu ja julgeolekut suured, keskmised ja väikeriigid koos – on õige, ent see ei takista suurriike endiselt oma piike ristamast ning ikka alade ja mõju nimel. Pealegi püsib suurriikide peres Venemaa, klassikaline vallutajariik 17. sajandist peale, kes pärast igat tagasilööki on valmis uuesti katsetama.

Täna võib seda irooniliselt kutsuda osaliseks vallutussõjaks, sest hõlmas vaid Krimmi ja Donbassi. Kuna sellega sünnitatud seis jäi vinduma, pani Moskva detsembris 2021 lauale uue ja

Tunnistada tulnuks sedagi, et teisele maailmasõjale järgnenud nn külma sõja periood vajanuks täpsemat lahtiselgitamist. Nn kuumad sõjad jätkusid, ent neid peeti Koreas, Vietnamis ja mujal Kagu­Aasias, Kesk­ ja LähisIdas, Aafrikas, Kesk­Ameerikas. Selgelt nende varju jäid Moskva väiksema kraadiga sõjaoperatsioonid Ida­Euroopas. Tagajärjeks on tänased väited, et nüüd on sõda üle hulga aja jälle Euroopas, s.t Ukrainas. Kas tõesti?

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

NATO ja Moskva loodud Varssavi lepinguorganisatsiooni (VLO, 1955–1991) olemasolu ja vastasseisu teavad kõik. Ent kui esimeses valitses liikmesmaade vahel rahu, siis teine oli ja jäi sõjatandriks, sest Nõukogude armee tankid tapsid või panid taanduma kõigi teiste riikide teisitimõtlejaid.

Esmalt juunis 1953 Ida­Berliinis – üle 100 tapetu ja 10 000 vahistatut. Siis oktoober­november 1956 Ungari – üle 700 tapetu, 200 000 pages riigist. August 1968 – kogu Tšehhoslovakkia hõivamine. Detsembrist 1981 juulini 1983 kehtis Poolas sõjaseisukord, mille tagasid Poola enda armee tankid, vältimaks Nõukogude tankide toomist tänavatele. Kokkuvõttes – kui külm sõda tähendas Lääne­Euroopas rahu, siis Ida­Euroopas läks NSV Liit igal kümnendil enda kontrollitud territooriumil kellelegi kallale. Miks eelistakse Läänes sellest mitte rääkida või toimunut pisendada – tegu oli pigem sõjalise operatsiooni, mitte sõjaga!??

läbi NATO vägede positsioonidest ja hõivasid viimaste nina all Pristina lennuvälja Kosovos. Operatsioon, mis viidi läbi FSB toonase juhi Vladimir Putini heakskiidul.

ZEITENWENDE

Putini agressioonid Gruusias, Ukrainas ja Süürias (2015–) on üldteada, ent miks mitte meenutada, kuidas Läänes võeti omaks Putini enda esitatud narratiivid toimunu kohta, neis vaid pisut kaheldes.

Fakt on seegi, et president Zelenskõi ja tema meeskond alustasid vastupanu agressorile üksi – NATO riikide saatkonnad olid ju Kiievist evakueeritud ja esimesed vaherahukõnelused Valgevenes ja Istanbulis toimusid selgelt Kremli diktaadi all.

LASTI MÄRATSEDA

Probleem on siiski laiem – Moskva ohvrid lootsid ju abile Läänest, k.a NATOst. Abi jäi aga tulemata ja tagatipuks jätkasid Euroopa liidrid Kremli peremeestega semutsemist, nagu poleks midagi juhtunud!

Lisagem siia Nõukogude armee sissetung, okupatsioon ja sõda Afganistanis (1979–1988) ning sadade Moskva nõunike ja „vabatahtlike“ osalemine erinevates (koloniaal)sõdades Aafrikas, et tõdeda – Nõukogude Liit jätkas sõdimist ja tankiterrorit Euroopas kogu teise maailmasõja järgse perioodi ning tegi seda mujalgi.

Seda kõigi Stalini järglaste – Hruštšov, Brežnev, Andropov, Tšernenko, Gorbatšov – võimu päevil. Samasse ritta tuleb panna ka demokraatiapuhanguga võimule pääsenud Venemaa Föderatsiooni president Boris Jeltsin.

Venemaa väeosad läksid veel 1992. aastal kallale pisikesele Moldova vabariigile, et tagada venemeelsete separatistide väljakuulutatud Transnistria püsimine, kus siiani asub ka Venemaa väeosa kui Moskva sõjaline eelpost Kagu­Euroopas.

Euroopa ja NATO muutsid siiski kiiresti suhtumist toimuvasse, milles oma osa etendas üldine vapustus kuritegudest, mida olid korda saatnud tagasilöödud Vene sõjardid. Veelgi kaalukamad olid kahe suurriigi juhtide julged kannapöörded. Esimeseks tuleb pidada Saksamaa kantsler Olaf Scholzi 27. veebruari kõnet Bundestagile, mis algas nii: „Kolm päeva tagasi elas meie kontinent üle pöördepunkti (saksa k Zeitenwende – muide, see valiti Saksamaa 2022. aasta sõnaks),” ja kuulutas välja Saksamaa uue kaitseja välispoliitika.

Teise ja suisa murrangulise käigu tegi Suurbritannia peaminister Boris Johnson, kes saabus 9. aprillil 2022 Kiievisse, et kohapeal teatada toetusest Ukrainale kõiges. (Scholz, Prantsuse president Macron ja Itaalia peaminister Mario Draghi väisasid Kiievit koos 16. juunil).

Peatselt erru läinud Johnson saab siiani Kremlist tuld ja tõrva, sest just teda süüdistatakse Putini sõjakäigu nurjamises. Eesti võib aga rahulikult öelda, et London on alati sekkunud kriisi otsustavaimal hetkel, kui pidada silmas Briti sõjalaevade appitulekut Vabadussõja murdehetkel 1918. aastal. Sama võib ka öelda Winston Churchilli kohta, kes tegi 22. juunil 1941 kannapöörde, mis kujundas ümber kogu teise maailmasõja maastiku.

Jeltsini juhtimisel peeti aastal 1994–1996 esimene Tšetšeenia sõda. Jeltsin jõudis alustada ka teist Tšetšeenia sõda (1999–2009) ja tasub teada, et see puhkes pärast seda, kui 250 Bosnias paiknenud Vene nn rahuvalvajat sõitsid 30 soomukil takistamatult

Churchilli tegudes on kohti, mida tuleb taunida, aga suurriikide juhid muudavadki oma poliitikat. Välja arvatud Kremli valitsejad, kes üksnes vallutaks ja mõjutaks ning elaks teiste rahvaste seljas.

VAJA LÄHEB:

4 umbes kahe meetri pikkust

kaigast

6 meetrit nööri

Telkmantel

AJAKULU:

45 minutit

KAIGAsTEsT TOOL

Käte peal seista ei suuda igaüks, veel vähem kõndida. Käte peal istumisega on teine lugu – sellega saavad hakkama kõik, kellele loodus on andnud käed ja istmiku. Ent kui käed on juba antud, võiks neid kasutada otstarbekamalt –näiteks meisterdada endale tool. Kuidas?

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Tooli valmistamiseks on muidugi palju võimalusi, sõltuvalt sellest, kus sa asud ja millised materjalid on käepärast. Aga oletame, et oled jõudnud pärast pikka matka metsalaagrisse ning tuleb kange tahtmine istuda. No siis istugi. Näiteks kännule. Või puunotile. Istu, puhka ja mõtle, kui hea oleks istuda nõnda, et tagumik ei saaks märjaks ning ka varustuse tassimisest väsinud selga oleks võimalik mõnusasti toetada. Ja siis tee see mõte teoks. Või tooliks.

Esmalt vaata oma varustuse kotti. Kas seal on ehk umbes kuue meetri jagu nööri, telkmantel ning nuga või muu vahend puidu mõjutamiseks? Kui nööri pole, aga nutiseade ja internetilevi on, tasub lugeda 2022. aasta Kaitse Kodu! kaheksandast numbrist, kuidas valmistada kilest nööri. Kuidas valmistada nuga, sellest kirjutas Kaitse Kodu! aga 2023. aasta kuuendas numbris. Telkmantli valmistamisest Kaitse Kodu! kirjutanud ei ole, aga seda asendab nii kirjeldatud olukorras kui ka laiemas plaanis suurem kilekott.

Kui nimetatud esemed olemas või valmistatud, võid olla enam­vähem kindel, et umbes poole tunni pärast saad juba märksa mõnusamalt istuda.

KARL PRUSIK KIIDAB

Aga enne veel. Enne veel mine metsa. Ja tule sealt tagasi nelja umbes kahe meetri pikkuse pöidlast pisut jämedama, käsivarrest pisut peenema kaikaga. Mida sirgematega, seda parem. Ja tugevad peavad need kaikad olema, sest nendest saab tooli kandekonstruktsioon.

See konstruktsioon sarnaneb oma olemuselt kolmjalgrakisele, mille valmistamist õpetati ajakirja Kaitse Kodu! 2020. aasta kuuendas numbris. Täpselt samamoodi, nagu vee keetmiseks kasutatava rakise tegemiseks, tuleb ka tooli valmistamiseks moodustada kolmjalg. Ehk siis kolm kaigast omavahel tipust tugevasti kokku siduda. Selleks kulubki nöörivarust umbes kahe meetri jagu nööri. Tee sellega milline sõlm tahad, aga veendu, et see oleks tugev, ei libiseks ega tuleks lahti.

Seo neist igaüks otsast kokku nii, et saad kolm nöörist rõngast või aasa. Võta üks ja kinnita see kolmjala ühe haru külge, umbes keskele. Kasuta selleks legendaarse Austria mägironija Karl Prusiku leiutatud sõlme, mida inimesed, keda paelub sõlmendus, tunnevad ka Prusiku sõlmena. Sõlme eripäraks on asjaolu, et mida rohkem sellele survet avaldada, seda kindlamalt see paigas püsib, kui aga survet mitte avaldada, saab seda vabalt liigutada. Antud juhul siis mööda kolmjala haru üles­ või allapoole. Mis on vajalik istme kõrguse muutmiseks. Täpselt samamoodi kinnita teine nöörirõngas kolmjala teise haru külge.

LIHTSASTI TEISALDATAV

Seejärel voldi kolmjala harud laiali, nõnda et konstruktsioon püsiks kindlalt püsti.

Nüüd lõika veel kolm umbes poolteise meetri pikkust nöörijuppi. Mõõdulindiga pole vaja mässama hakata: kui käed külgsuunas laiali sirutada, siis sõrmeotstest sõrmeotsteni ongi umbes poolteist meetrit.

Võta nüüd see neljas metsast toodud kaigas ning torka läbi kolmjala harude küljest alla rippuvate aasade. Nõnda, et see toetuks vastu kolmjala harusid ning jääks rippuma maapinnaga enam­vähem paralleelselt. Tänu Prusiku sõlmedele saad kerge vaevaga ristpuu üht või teist otsa kergitada või langetada. Ning tõepoolest, ristpuu võib olla ka tsipa lühem kui kolmjala harud, oluline, et see ulatuks vastu harusid toetuma.

Aga kolmas nöörist rõngas? See on telkmantli jaoks. Esmalt voldi telkmantel kaheks kokku ning tõmba tekkinud ristküliku üks tipp, jällegi Prusiku sõlme kasutades, kokku. Nööriaasa teine ots aga heida üle ühe kolmjala tipuks koondatud kaigastest. Nüüd võta telkmantli alumine serv, tõmba see laiali ning keera vähemalt kaks tiiru ümber ristpuu. Ja fikseeri siis kolmjala harudelt alla rippuvate aasadega. Selleks polegi vaja muud, kui toetada see nööriaasadele.

Ja nüüd, nagu näed, ongi tool istumiseks valmis. Kolmjala harusid kokku või lahku tõstes ning ristpuud kõrgemale või madalamale nihutades saad muuta nii tooli kõrgust kui seljatoe nurka. Täpselt nii, nagu parasjagu kõige mugavam või vajalikum tundub. Tahad – lösutad, tahad – istud sirge seljaga. Et tooli osad pole omavahel jäigalt seotud, saad selle suurema vaevata kokku lappida ning laagris soovitud kohta tassida. Ning soovi korral, et oleks pehmem ja soojem, võid telkmantlile polstriks asetada ka magamiskoti.

Siis paiguta tool hubaselt pragiseva lõkke äärde, võta ühte kätte meelepärane kosutav jook, nõjatu seljatoele ning loe ajakirja Kaitse Kodu! Sest, nagu ülalpool taas kord kinnitust leidis, muudab siit kogutud teadmiste summa elu paremaks, turvalisemaks ja mugavamaks.

KOLm VIIsI KALA KüPsETAmIsEKs

Kalastamine pole kalarestoranis käimine. Valida ei saa: tuleb, mis tuleb. Ja kui tuleb, siis tuleb toorelt. Toores kala aga süüa ei sünni – järelikult tuleb see kuidagi küpseks saada.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Eks kala küpsetamiseks ole erinevaid meetodeid. Sõltuvalt kala liigist ja küpsetamiseks kasutada olevatest tarvikutest. Aga siinkohal vaatame kolme kõige käepärasemat meetodit, mida kasutada üleelamissituatsioonis, kus pole ligipääsu ei pliidile, ahjule, pannile, katelokile ega muudele mugavaks kokkamiseks vajalikele vahenditele.

Ning kala, kalagi olgu siinkohal see kõige lihtsamini kättesaadav – väike, aga ablas viidikas, mida saab püüda nii saia, ussi, maisi kui muu taolisega. Isegi õnge pole viidika püüdmiseks vaja: hädapärast piisab peenemast nöörijupist, improviseeritud korgist ja raskusest ning näiteks haaknõelast väänatud konksust.

Kala käes, pole vaja muud kui lõket ja peotäit roikaid. Ning terariista. Roigaste lõikamiseks ja kala puhastamiseks. Ükskõik millist alljärgnevatest küpsetusmeetoditest kasutada, eelnevalt tuleb kaladel eemaldada sisikond. Pead võivad jääda, neid läheb vaja.

Kalad läbi orgi

Selle meetodi puhul ei torgata mitte orki läbi kala, vaid kala läbi orgi. Just­just, kala läbi orgi. Selleks tuleb võtta üks umbes pöidlajämedune, soovitatavalt lehtpuust kaigas ning see keskelt pikkupidi lõhki ajada. Tegevus, mis nõuab teravat nuga ning mõningat vilumust selle kasutamisel. On oht, et lõhestamise käigus jookseb lõhe mööda puukiude viltu oksa küljelt välja. Sellisel juhul tuleb kogu protsessi uuesti alustada.

Kui pikk tuleb lõhe teha, see sõltub juba küpsetatavate kalade hulgast. Aga liiga pikaks pole mõistlik lõhet ajada, sest siis on oht, et kaigas lõheneb kogu pikkuses. Kui on rohkem kalu, tasub kaikaid juurde võtta.

Lõhe edukalt tekitatud, tuleb kalad sealt risti läbi pista. Enne seda tasub kaigas ühest otsast teravaks ihuda, et selle saaks lõkke kõrvale maasse torgata, nõnda et kalad jääksid leegi kohale küpsema. Kalad ühelt poolt küpsenud, tuleb kaigast 180 kraadi ümber telje keerata ning ka kalade teine külg küpseks lasta.

Kalad rippu

Puhas klassika. Kalal ork läbi silmade ning lõkke kõrvale rippu. Just kõrvale, mitte kohale. Kui riputada lõkke kohale, saab kala alumine osa rohkem kuuma ja kõrbeb ära enne, kui ülemine pool küpseks saab. Lõkke kõrvale riputades jaguneb kuumus aga ühtlaselt. Ent kuidas saab küpseks lõkkest kaugemale jääv külg? Lihtne, keerad roika koos kaladega teistpidi.

Rakenduse valmistamine ei nõua erilist käelist osavust. Vaja on kahte otsast hargnevat roigast, mis surutakse teine teisele poole lõkke kõrvale maa sisse, ning ühte pisut peenemat roigast, mis torgatakse läbi kala silmade ja asetatakse siis hargnevatele okstele. Valesti ei saa väga midagi minna. Peab vaid jälgima, et roigas, millel kalad ripuvad, läbi ei põleks.

Meetod sobib eeskätt suhteliselt väikeste kalade, nagu näiteks viidikate või ka pisemate ahvenate ja särgede küpsetamiseks.

Vlad Teivastaja kiidaks heaks just selle meetodi. Võtad kala, võtad mõlemast otsast teravaks ihutud roika ning ajad kala suu kaudu pikkupidi selle otsa.

Seejärel lükkad roika teise otsa lõkke kõrvale, nõnda et kala saab parasjagu kuuma. Lihtne ja tõhus. Oluline on, et kaikad ei oleks liiga jämedad. Teadagi, suur kaigas ajab suu lõhki ning väärt saak võib lõkkesse pude­

Et iga kala kohta kulub täpselt üks roigas, toimib see meetod pigem väiksema kalasaagi korral. Samas võimaldab teivastamismeetod küpsetada ka viidikast pisut suuremaid kalu.

mITTE (ERITI)

TAVAmEdITsIIn

Põõsastest kostavad naiste mitmehäälsed hüüded „Kontakt paremalt!“, „Jagu, rull paremale!“, „Viimane!“. Mis toimub? Toimub Raplamaa naiskodukaitsjate meditsiinialane täiendõpe: lahingukannatanute taktikaline käsitlemine, kannatanu seisundi hindamine, esmaabi ja transpordiks ettevalmistamine. Sõjameditsiini keeli lühidalt TCCC ning CABCDE.

Tekst: LIINA LANGI , NKK Rapla ringkond

Naised ehk 13 naiskodukaitsjat ja kodutütart on selleks ajaks jagudesse sätitud, seadnud sisse laagrirutiini, saanud kaela oma esimese paduvihmavalingu ning läbinud õppe teooriaosa.

Kui algul tundub, et malelauas liikumine ja jaona rullimine on päris lõbus tegevus, siis keerukamaks muutub olukord Peetri, haavatud jaokaaslast etendava raske elusuuruses mannekeeni mängu astudes. Või noh, Peeter eriti ise ei astu. Teda tuleb lohistada. Korduvalt ja korduvalt. Lahinguväljalt ära. Ikka teadlikult ning jao kaitsva tule all.

HOMMIKUST ÕHTUNI

Lahingumeditsiin on kohati midagi sootuks muud kui tavameditsiin. 1990ndatel mereväe erioperatsioonide uurimistööst alguse saanud TCCC ehk Tactical Combat Casualty Care on juhiste kogum, kus ühinevad meditsiin ja väikeüksuse taktika.

Selle eesmärgiks on vähendada surmajuhtumeid lahinguväljal ning käsitleda traumasid teadlikult ja efektiivselt. Erinevalt tavameditsiinist kasutatakse lahingumeditsiinis TCCC käigus žgutti. Õppuse üks organiseerijatest Liisi Juuse selgitab, et kriitilises olukorras peaks žgutt peale saama 30 sekundiga ning kui vaja, siis ka iseendale. „Sest kui lahingus pihta saame, ei ole me ju hoobilt meritähed,“ lõpetab ta tõsise teema positiivses võtmes.

Päeva esimene pool möödub õppuritel teoreetiliste teadmiste omandamise, näidete ja kordamisega. Lahingumeedik peab olema kiire otsustusvõimega ja kriitiliselt mõtlev ning kannatanu seisundi esmane hindamine ja esmaabi

ehk CABCDE peaks tulema n-ö une pealt. Nii harjutavadki naised kahepäevasel intensiivkoolitusel Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse õppekava tudengite juhendamisel korduvalt verejooksude peatamist, hingamisteede avamist, kannatanu seisukorra hindamist, transportimist ja MIST-raporti täitmist.

Juba hommik algab Iisraeli sidet, žgutti, kolmnurkräti kasutamist ning tamponeerimist puudutavate teadmiste tutvustamisega.

Eha Kuusemets, kes on varemgi läbinud parameediku ja meditsiiniala täiendkursusi, kinnitab, et ka sellest laagrist sai tarkusi juurde noppida. „Tegelikult ongi kõige parem nii, kui teooriaõpe saab kohe praktiliselt läbi tehes kinnistatud,“ on õppus metsas tema kinnitusel igati vajalik.

PÄRISELT TUBLID

Jah, praktikat on selles õppelaagris omajagu. Kui õhtusöök söödud, kokad kiidetud ning väike muljetamisring tehtud, kooskõlastatakse lahingupaarilisega patrullimisajad, paroolid ning muu rutiin õhtutundideks.

Nüüd käivitavad korraldajad esimese suurema stsenaariumi. Kannatanu, keda mängib üks korraldajatest, võõbatakse põõsastikus camo’ga. Talle kinnitatakse nii hematoomide kui luumurruga mulaažid, nööbitakse frentš kurguni kinni ning selle peale veel kuulivest.

Peagi leiab patrull haavatud kaasvõitleja metsarajalt lebamast.

Esimesest üllatusest saavad patrullijad peatselt üle. Mõne hetke pärast on kogu laager puhkehetke unustanud,

jagu kärmelt relvadega ringkaitses ning meedik toimetab kannatanu juures, hinnates tema seisundit.

Õhus olevat ärevust on kaugele tunda ja sekundi kestnud mõttepaus tundub juba liiga pikk. „Mis on ohutu?“ kõlab abistav küsimus ning haavatud võitleja relv liigub turvalisse kaugusse. Kannatanu reiele saab kinnitatud elupäästev žgutt. Hiljem ka teine, sest kunstverd kokku ei hoita. Jaoülem edastab kujuteldavale raadiojaamale infot, meedik püüab ärevusest hoolimata meeles pidada, mis järjekorras tegevusi teha, ning juhendajad vaatavad kõike huviga. Märkmik MIST-raportiga on vajalik kaaslane. Läbitava harjutuse käigus transpordivad naised lõpuks kannatanu kokkulepitud edastamiskohta. Otse loomulikult selgub kohe, et kopter jõuab varem ning tuleb kiirustada. Kuna on õppus, siis nii nagu raadiojaam, on ka Medevac kujuteldav. Kuid naiste tublidus ja operatiivsus ei ole kujuteldavad. Need on päris.

ET OLLA VALMIS

See harjutus ei jää laagrilistele viimaseks. Enne järgmist päeva lahendatakse olukordi, kus kaaslane on kaotanud käe või tal on lausa soolestik kõhuõõnest väljas. Järgmisel hommikul ootab aga õppureid ees kontrollülesannetega rada ja viis last, kes mängivad kannatanuid.

Liisi Juuse on Rapla naiskodukaitsjatele lahingumeditsiini kursust korraldanud ka varem. „See on vajalik, et tuletada asju meelde ning anda uutele liikmetele teadmisi. Seda, mida siit koolituselt saab, võib sul vaja minna ka tavaelus, see pole ainult lahinguolukordadeks,“ ütleb ta. Ka leiab Liisi, et oleks hea, kui meditsiiniõppustest võtaks osa veelgi rohkem naisi. Ikka selsamal põhjusel: et olla valmis.

RIIGI KAITsmInE

KuI ARGITEGEVusTE OsA

Sinu organisatsiooni tunnustatakse „Riigikaitsja toetaja“ tiitliga, aga sinul ei ole ettekujutust, mida see tiitel tähendab? Just sellisest olukorrast leidis end Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse direktor Kert Valdaru.

Tekst: EVE TOBIAS , Naiskodukaitse Harju ringkonna juhatuse liige

(esiplaanil)

Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusest ARDO SÄKS

Selgust aitasid tuua töötajad, kes olid märganud tööandja panust riigikaitseliste tegevuste toetamisel ja põimimisel keskuse tegevustesse.

Olen üks – mulle teadaolevalt – viiest Astangu Keskuse töötajast, kes kuulub Naiskodukaitsesse või Kaitseliitu. Lisaks on meie napi meestöötajaskonna seas paar reservväelast.*

Liitusin Naiskodukaitsega kuus aastat tagasi pärast pikka mõtlemist ja endaga arupidamist. Veidike oli hirmutav, sest kujutasin ette, kuidas pean iga päev ja igasuguse ilmaga püss seljas metsas roomama, suurte kateldega hoomamatule inimhulgale süüa tegema ja igas olukorras oskama esmaabi anda.

Tegelikkus on selline, et ka kõike seda olen saanud teha parasjagu, aga Naiskodukaitse on suur organisatsioon, kus leidub koht igaühele, et panustada vastavalt just enda soovile ja võimetele.

TEADLIK KODANIK – TEADLIK

TÖÖTAJA

Minu teekond on kulgenud hoopis teistsugust rada, kui alguses ette kujutasin. Esimesest pilgust hakkas mind kõnetama avalike suhete valdkond ja sinna olen ka pidama jäänud. Minu teine kirg on ohutushoid ja elanikkonnakaitse ning tänaseks olen saanud need kaks ühendada: minu peamine tegevus Naiskodukaitses on koolituste ja töötubade läbiviimine elanikkonnakaitse ja ohutushoiu teemadel.

Naiskodukaitse tegevus tugineb kolmele sambale. Esimene, kõige suurem neist on teadlik ja oskuslik kodanik ehk naiskodukaitsja, kes saab ise hakkama, märkab abivajajat ning suudab ka abistada. Loomulikult on olulised ka järgmised sambad ehk laiapindne riigikaitse ja sõjaline riigikaitse.

Kõike seda pean ise väga oluliseks ja Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusesse tööle tulles leidsin eest häid mõttekaaslasi.

VÕIMETEKOHANE OSALEMINE

ÜHISKONNAS

Öeldakse, et oled täpselt nii tugev, kui on su nõrgim lüli. Erivajadusega inimesed on laste kõrval üks haavatavamaid sotsiaalseid gruppe ühiskonnas. Astangu keskus loodigi 29 aastat tagasi selleks, et aidata neil leida oma elus võimetele ja oskustele sobiv koht, kus nad tunnevad ennast väärtusliku ühiskonnaliikmena. Seda teeme tööja kutseõppe ning õppimist toetava sotsiaalse ja tööalase rehabilitatsiooni kaudu.

Kahe valdkonna – õpe ja rehabilitatsioon – põimimine moodustabki kutserehabilitatsiooni teenuse, mis on Astangu keskuse kaubamärgiks.

Haridus- ja teadusministeeriumi hallatava asutusena on keskuse üheks peamiseks eesmärgiks kutserehabilitatsiooni teenuse arendamine ning

asjakohaste oskuste-teadmiste jagamine kutsekoolides. Selle kaudu muutub ka ühiskond tervikuna kaasavamaks ja tugevamaks.

Näen siin väga tugevat seost Naiskodukaitse esimese sambaga, mille eesmärk on kasvatada teadlikkust ja iseseisvat hakkamasaamist kõigi Eesti kodanike seas.

VALMIS ERINEVATEKS

OHUOLUKORDADEKS

Astangu keskuses olen viimase aasta töötanud personalijuhina ja saanud kaasa aidata, et kõik meie sadakond töötajat oleksid hästi valmis erinevateks ohuolukordadeks. Seda hoolimata sellest, et täna võib organisatsioonis töötavaid kaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid kokku lugeda veel ühe käe sõrmedel.

Astangul on korraldatud mitmesuguseid töötubasid ja koolitusi, kus sellistele teemadele rõhku pannakse. Esile võib tuua kriisivalmiduse koolituse, kus arutasime meeskonnaga, kuidas erinevates kriisiolukordades iseseisvalt hakkama saada, milleks peaksime valmis olema ja mida peaks koju varuma. Aga ka majasisest turvalisuse päeva, kus koostöös vabatahtlike päästjatega ja MTÜga Riigikaitse Rügement viisime läbi töötubasid, mille teemad algasid tuleohutusest ja lõppesid füüsilise enesekaitsega, sekka ka looduses hakkama saamist ja esmaabi.

Enda kogemusest on eredalt meeles osalus suurõppusel CREVEX, lisaks sellele said Astangu juhtkond ja töötajad end proovile panna Tallinna linna kriisiõppusel, kus Astangu keskus võeti kasutusele evakuatsioonikohana.

Jah, Astangu keskuse juhtkond väärtustab riigikaitsjate panust ja seetõttu võeti vastu otsus toetada töötajate osalemist erinevates riigikaitselistes tegevustes ning säilitada nende töötasu õppustel osalemise ajaks.

Vaat seda kõike „Riigikaitsja toetaja“ tiitel peegeldab ja tähendabki.

* Loo autor oli artikli kirjutamise ajal lapsehoolduspuhkuse asendajana Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse personalijuhi ametis. Artikli avaldamise ajaks on ta juba tööandjat vahetanud.

Eve Tobias

koos kolleegidega

dIAnA POudEL:

„nAIsKOduKAITsE

On ROHKEm

KuI üKsIKOsAdE summA!“

Harju ringkonna naiskodukaitsja ja Tartu Ülikooli doktorant Diana Poudel pälvis infovastupidavuse valdkonna käimalükkamise eest Kaitseliidu ülemalt kindralmajor Ilmar Tammelt tiitli „Aasta tegu 2023“.

Tekst: KAISA TAMMOJA , vabatahtlik autor

Kaks aastat tagasi Naiskodukaitsega liitunud Poudelil on nüüdseks mõistagi läbitud ka Naiskodukaitse baasväljaõpe. Muide, samal ajal, kui ta ise alles Alus Kaitseliidu koolis välitoitlustamist õppis, käis ta ohutushoiu BVÕ moodulil ise interneti ja infoühiskonna teemadel koolitamas.

Diana, miks just infovastupidavus? „Üks asi on viinud teiseni. Mul on küll tehnik-programmeerija paberid ja olen neli aastat õppinud ka informaatikat, aga kümme aastat tagasi tegelesin põhiliselt hoopis turunduse, sh internetiturunduse teemadega.

Kui mu kaksikud kooli läksid, siis kuulsin põnevaid ja hirmutavaid jutte sellest, mis nendevanuste laste digimaailmas toimub. Rääkisin oma lastele järjepidevalt internetiohtudest, kuid mingil hetkel sain aru, et internetis turvaliselt olemiseks ei piisa ainult sellest, et sa ise tead, vaid ka su sõbrad peaksid targalt käituma.

Pakkusin laste klassijuhatajale välja, et tulen rääkima turvalise interneti teemadel. Sealt läks lumepall veerema: paralleelklassid, laste kool tervikuna, teised koolid. Nüüdseks olen selle teemaga seoses külastanud üle saja kooli, noortekeskuse ja raamatukogu.

Mingil hetkel püüdsin koolitustele pidurit tõmmata, sest tegelikult ei olnud mul ju tookord plaani õpetajaks-koolitajaks hakata. Kirjutasin raamatu „Turvaline internet. Digimaailma teejuht“, kuid see hoopis suurendas huviliste arvu, kes tahtsid mind koolitama kutsuda, samuti sain tellimusi erinevate õppematerjalide loomiseks.

Samal ajal oli vaja valida teema oma magistritööle ja otsustasin kirjutada selle noortest ja digipädevustest. Selle tulemusena valmis mäng „Häkkerite lahing“, mille eesmärk on panna lapsevanemaid ja lapsi omavahel turvalise interneti teemadel suhtlema.“

Kust tuli idee tegeleda infovastupidavuse koolitustega?

„Mõte doktorantuuri minekust tiksus mu peas juba varem. 2021. aasta sügisel kandideerisin doktoriõppesse ja mu doktoritöö idee oli virtuaalkursuste kommunikatsioon, kuid sel ajal oli pakkumisel vaid üks koht ja ma jäin oma punktidega tublile teisele kohale.

Otsustasin aasta pärast uuesti proovida, aga 2022. aasta veebruaris alustas Venemaa täiemahulist sõda Ukraina vastu. Läks lahti täielik infosõda. Esimesed kuud püüdsime teatud seltskonnaga inforuumis n-ö korda luua (tegime koolitusi, raporteerisime

valeinfot jne) ja aprilliks sain aru, et pean oma planeeritava doktoritöö teemat muutma.

Liitusin 2022. aasta märtsis Naiskodukaitsega, pusletükid hakkasid kuidagi kokku sobituma ning tekkis idee uurida, kuidas saaks kogukondliku võrgustiku kaudu jõuda väga erinevate inimesteni, et neid meediapädevuste teemadel harida, selle kaudu suurendada nende infovastupidavust ning tugevdada kogu ühiskonda. Näiteks 2023. aasta kevadel tegin intervjuud 30 meediapädevuse eksperdiga, kellelt uurisin, mida peaks üldse õpetama, millised on suurimad väljakutsed ja kuidas nemad suhtuvad ideesse, et NKK võiks olla n-ö üks eestvedaja infovastupidavuse edendamisel. Ausalt öeldes oli tagasiside veel positiivsem, kui lootsin. Nende intervjuude põhjal panin kokku esimese pilootkoolituse idee ja leidsin tulevased koolitajad.

Iga projektiga tuleb uusi ideid juurde. Läinud aasta augustis oli infovastupidavuse koolitus NKKs juba sotsiaalmeedias toimetavatele inimestele. Ideed kuhjusid ja sõelale jäi Digiliikur.

See on hämmastav, kui aktiivne osavõtt sellel veebiseminaride sarjal on olnud. Olin ka Balti Sekkekeskuse tiimis (nad tegelevad valeinfo teemadega) ja

seal oli vaja läbi viia üks uuring. Tegu oli pilootuuringuga ja kuna üks segment oli kodanikuühiskond, kelle peal asja piloteerida, siis pakkusin välja, et võiks ju NKKs uuringu läbi viia.

Tiimikaaslased olid veidi mures, et kas ühe organisatsiooni pealt saab ikka minimaalselt 50 vastajat kokku. Ise olin optimistlik: sada aktiivset naist meil ikka leidub! Vastas ligi 300 inimest – see oli mulle positiivne üllatus ja kolleegid akadeemiast ei suutnud sellist aktiivsust uskuda!

NKK ongi eriline organisatsioon – siin lähevad infovastupidavuse, propaganda, valeinfo jmt teemad inimestele palju rohkem korda kui ühiskonnas laiemalt. Seetõttu olen ma ka järjest rohkem veendunud, et see on organisatsioon, mis peaks kogu selle teemaga veel aktiivsemalt tegelema.“

Mis on Digiliikur ja kellele see on mõeldud?

„Digiliikur on mõeldud igale inimesele, kes mõistab, et tehnoloogia on tulnud, et jääda, ja et see mõjutab meid kõiki

sõltumata soost, vanusest, elukohast, ametist jne. Ma ise olen digitehnoloogiaga 25 aastat igapäevaselt kokku puutunud ja pean tunnistama, et ka minul on viimasel ajal tunne, et asjad liiguvad liiga kiiresti. Ei kujuta ette, mida tunneb inimene, kelle jaoks infoühiskond ei ole töö ega hobi.

Digiliikur on üks võimalustest, et end veidigi toimuvaga kurssi viia. Arvestades teemade mahukust, tuleb arvestada, et Digiliikur viib nagu rong sõitjad peatusesse, annab kiire ülevaate põnevatest teemadest ja seejärel sõidab juba järgmisesse peatusesse. Aga kui on soov sügavamalt uurida, siis peab ise seal peatuses pikemalt seisma jääma – internetis on palju kasulikke materjale ja olen püüdnud osalejatele pärast veebinari esmased viited kätte anda.“

Kas Digiliikur jätkub sügisel?

„Jätkub, huvilisi on ju tuhandeid! Naiskodukaitsjad, õpetajad, koolide huvijuhid, lapsevanemad ja teised. Üks teema, mida kindlasti tahan avada, on kogu Vikipeedia maailm.

ChatGPT tulekuga on veelgi olulisemaks muutunud see, kuidas me oma organisatsiooni Vikipeedia lehel haldame (ChatGPT võtab tihti vastuseid sealt). NKK ajalookomisjonil on tegemisel väga lahe projekt „Naiskodukaitse 100 nägu“. Projekti tulemusena peaks info olema leitav ka Vikipeediast. Selles osas on Wikipedia ja NKK väga sarnased – mõlemad on kodanikualgatused, mis on kokku palju enamat kui vaid üksikosade summa.“

Mida on Naiskodukaitsega liitumine sulle andnud?

„Erialaselt mõeldes on see mu enda kõlakambri või nö filtrimulli palju suuremaks muutnud ja toonud palju põnevaid uusi tutvusi. Loodan, et see võrgustik aitab mul minu unistust lähemale tuua …“

Millest sa siis unistad?

„Ma unistan ühiskonnast, kus vastandumise asemel hinnatakse dialoogi, kus inimesed on piisavalt taibukad, et manipulatsioonile mitte alluda, ning teevad otsuseid lähtuvalt enda, kogukonna ja riigi huvidest.“

1234 ... VIIs PÄEVA sEIKLusI EHK sPEKTER!

Selle aasta suurim Kodutütarde ja Noorte Kotkaste suvelaager on saanud purki. Jõulumäe tervisespordikeskuses sammus korraga 1234 inimest. Ja mitte ainult ei sammunud, vaid sai osa viiepäevasest seiklusest.

Tekst: LIIA KASS , suurlaagri Spekter projektijuht

Jah, nagu ühes korralikus suvelaagris ikka, said noored ka Spektris viie päeva vältel osa paljudest põnevatest tegevustest. Nii jalalistest kui käelistest. Näiteks meisterdati endale võtmehoidjaid, laagri T­särke ning ka vaprushelmeid, mis läksid krooniliste haigustega laste ravi toetamiseks.

Tantsu töötoas õppisid noored ja telgipealikud esialgu väikestes gruppides tantsu, mida kolmapäeva õhtul kõik koos staadionil esitati. Väga ilus ja liigutav oli näha kõiki laagrilisi koos ühiselt hingamas ja tantsimas.

Laagri eesmärk oligi pakkuda sisukaid teadmisi ja mitmekülgseid oskusi kaasahaaravate ülesannete ja riigikaitseliste tegevuste kaudu. Just­just, ei olnud ainult helmed, võtmehoidjad ja tants, vaid ka riigikaitseteemad ja tegevused. Läbides riigikaitsemoodulit, said noored teada, mis on NATO artikkel 5, mis toimub ajateenistuses, kuidas käib infosõda ja mida teha kriisiolukordades.

Neljas laagripäev koosnes rohkest liikumisest. Noored said osa fotojahist ja tuletõrjeolümpiast, koos meisterdati liivast sõna KAITSETAHE ja naerdi improteatris.

Ka õhtused tegevused ei jäänud päevastele alla. Kui päeval toimetas iga all­laager väiksemates puntides, siis õhtuks võtsime kõik noored kokku ja kohtusime lava ees. Noori käis tantsitamas Märt Agu, esines paljude lemmik Terminaator ja laagrilisi hullutas Live Fire, the Rock Band of the Two Twenty Ninth Maryland Army National Guard Band.

Üllatuse osaliseks said noored eelviimase päeva õhtul, kui lava vallutasid neli DJ­d. Plaate keerutasid Kodutütarde peavanem Ave Proos, Noorte Kotkaste peavanem Silver Tamm, laagriülem Alar Tamm ja Kaitseliidu ülem Ilmar Tamm. Ei täiskasvanud ega noored suutnud ära imestada, et sellised inimesed tulid lavale muusikat mängima, ning muusika saatel hüpati ja tantsiti mitu tundi.

KÕIGE TÄHTSAMAD KÜSIMUSED

Nii noorte kui ka lastevanemate peamised küsimused sellise laagri korraldajale on: kus magatakse, mida süüa saab ja kas vihmariided peab kaasa võtma.

Olime noored jaganud nelja all­laagrisse. Igas all­laagris oli umbes 240 noort ning iga all­laager sai oma värviga rätikud, et üksteisest eristuda (kollane, punane, sinine ja roheline).

Magala ala olime samuti jaotanud neljaks ning noored magasid üheskoos jaotelkides koos oma telgipealikuga. Kui taevast tuli vihma, siis kütsime telgid soojaks ja õhtul said noored magada kuivas telgis.

Kõik laagrilised said kolm korda päevas süüa, lisaks vahepala lõunasöögi ja õhtusöögi vahel ning kui päev oli eriti pikk, siis ka enne öörahu. Toit oli laagrites tavapärane: hommikuks puder koos võileibadega, lõuna­ ja õhtusöögiks kas pasta, kartul, riis või tatar. Kui vaatan tagasisidet toidule, siis toidu maitsega jäädi rahule ja päevade edenedes suurendasime ka portsjoneid, et ka vanematel noormeestel püsiksid kõhud ilusti täis kuni järgmise toidukorrani.

Kõik noored, kes olid pakkinud kaasa vihmariideid, said neid kasutada. Laagrilised said osa tavaliselt suvenä­

dalast, kus oli vihma ja päikest, tuult ja pilvi. Avarivistuse otsustasime lükata tunni võrra edasi, sest meie kohal oli just väga tume vihmapilv ja sadu oli väga tihe. Samuti sai üks väljaõppepäev vihma, kuid olime selleks valmis. Kõik tegevused olid korraldatud nõnda, et noored said võimalusel katuse all toimetada. Seega vihm meie tegevusi ei seganud, vaid hoopis aitas kaasa sellele, et noored ei saaks laagris päikesepistet.

NOORTE TAGASISIDE

Laagri õnnestumist või mitteõnnestumist saab kõige paremini hinnata selle järgi, kuidas laager noortele meeldis. Selleks said laagrilised iga päeva õhtul päeva ja tegevuste kohta tagasisidet anda. Päevaste tegevuste kohta selgus, et noortele meeldis väga ise T­särki kaunistada ja hülssidest võtmehoidjat meisterdada. Ka liitlaste liikuv tegevuspunkt ning võimalus teada saada, mis toimub tegevteenistuses, olid lemmikute seas. T­särgi juures hindasid noored, et nad said seda ise kujundada ja selle hiljem kaasa võtta. Seega on väga tähtis pakkuda noortele laagris võimalust midagi ise teha ja ka endale mälestuseks saada.

Õhtused programmid osutusid samuti populaarseteks. Tunnustati, et iga õhtu oli erinev, sealt sai häid emotsioone ning tegevused tõid kokku kõik laagrilised. Eraldi nimetati Terminaatorit, kes oleks võinud esineda kauem, ja ka viimase õhtu diskot, kus sai korralikult hüpata ja tantsida.

Laagri õnnestumisele aitasid kaasa all­laagri pealikud ja nende abid. Tagasisidest on näha, et nii noored kui ka täiskasvanud jäid oma all­laagri pealikega rahule ja tundsid, et nad olid nõu ja jõuga kättesaadavad kogu laagri aja.

Üleüldse aitasid suvelaagri õnnestumisele suuresti kaasa inimesed ja nende hoiakud. Ka laagriplatsil ringi liikudes nägin, kuidas täiskasvanud toetasid, aitasid ja tunnustasid noori ning ka noored abistasid üksteist, kui vaja. Tagasisides toodi samuti mitmeid kordi välja, et kõige enam meeldis laagris seltskond ja inimesed.

Suvi, Sõbrad, Seiklus – see on Spekter. Selleks korraks on suurlaager Spekter peetud ja see oli võimas! Usun, et kõik noored ja täiskasvanud said osa ühest suurest seiklusest, leidsid vähemalt ühe uue sõbra ja nautisid suve koos meiega.

jÄGALA PunAsE

EmBLEEmI RETK

HEITLus IsEEndAGA

Seitse ööpäeva, pool tuhat kilomeetrit jalgsi, jalgrattal ja kanuuga – see on Jägala rühma noorkotkaste Punase embleemi retk. Milleks? Aga selleks, et panna proovile oma füüsis ning kasvatada vaimutugevust!

Tekst: KAUPO LUUR , noorkotkaste Jägala rühma pealik

Seitsmeööpäevane retk on piisavalt pikk, et selle läbija suudaks olukorda ja tegevustesse täielikult sisse elada ning pidevat kurnatust tajuda. Just sellisena – võimalusena enda vaimseid ja füüsilisi võimeid proovile panna ning seeläbi ka arendada – võttis seda toonane noorkotkas, praegune Kuperjanovi jalaväepataljoni elukutseline Ranar Sepp, kui ta läks 4.–10. juulini 2022 toimunud Jägala noorkotkarühma esimesele Punasele retkele. „Tegu ei olnud kindlasti lihtsalt retkega, vaid hoopiski millegi tähtsamaga,“ kinnitab ta. „Võrdluseks võin tuua, et see oli minu jaoks sama tähtis kui Kuperjanovi pataljoni ajateenijale on „kontide“ pealesaamine – see embleem teeb minust kellegi.“

Seda, et retk pole lihtsate killast, tunnistab kõnekalt ka asjaolu, et tänavusele Punase embleemi retkele läinud noortest ei jõudnud finišijooneni mitte keegi.

Juulikuu päikese all toimunud rännakul osalejate esimeseks liikumisviisiks oli jalgratas. Kiirelt jõuti mere äärde, kus oli ülesandeks veeta järgmised tunnid raftiparvega vee peal. Kui kaua

täpselt, seda osalejad ei teadnud. Nagu selgus, oma 12 tundi.

Pärast kindlale maale naasmist jätkati teekonda jalgratastel. Järgmistel päevadel liikusidki noored jalgsi ning jalgrattaga. Retke kolmandal päeval aga tekkisid ühel osalejal tervisemured, mistõttu ta otsustas katkestada. See aga käivitas doominoefekti.

Märjad jalad, väsinud keha ning ühe kaaslase katkestamine murdis ka teiste osalejate vaimu ning kõik jätsid retke pooleli.

Siinkohal saab tõdeda, et kõige suurem jõud on tahtel. Punase embleemi retk on üks viise testida oma vastupidavust ja tahtejõudu füüsilise kurnamise kaudu.

SISEMINE VÕITLUS

Oras märkis, et ega ta enne rännaku algust väga adunud, millesse end seganud oli. See saigi suuresti selgeks esimese 24 tunni jooksul mööda jõge ülesvoolu sõudes. Järgnes pikem jalgsirännak, mille tegi eriti raskeks asjaolu, et esimese viie kilomeetri järel olid jalad villis. „Nii hulle ville pole mul olnud enne seda ega ka pärast seda,“ võib Oras nüüd kinnitada. Mõistagi soodustas villide teket just eelnev kanuutamine, sest jalad olid ligunemisest veel pehmed.

Nagu Sepp oma retkest mäletab, oli algus sujuv nagu igal teisel retkel, mida ta noorkotkana läbinud oli. Ainult et kümme korda pikem. Lisaks võeti ka söök ja jook ära.

Kõige raskem terve retke jooksul ei olnud Sepa hinnangul mitte vahemaa ega isegi mitte need pikad kuumad maanteesirged, vaid võitlus iseendaga oma peas. Iseäranis pingeliseks läks sisemine dialoog kanuuetapil, mil oldi paduvihma tõttu kogu aeg läbimärjad ning magati kusagil autosilla all.

Kes ise samas situatsioonis pole olnud, võib vaid ette kujutada, kuivõrd tüütuks võis see sisemine hääl minna pärast umbes 300 kilomeetri läbimist, mil meeletult raskusi juba seljataga, aga nii palju veel ees. „Kohutav,“ iseloomustas Sepp seda ühe sõnaga. Ja ometi – iga kilomeetri tagant tuletas ta endale meelde, miks ta seda teeb ning kui hea võib olla finiš.

„Mõelda vaid, et ma osalesin sellel rännakul kõigest nädal enne ajateenistust ja suutsin ikka suu naerul Võru bussi peale istuda. See on hea tunne,“ ei pidanud Sepp pettuma, et katsumuse läbi tegi.

Jah, nii see retk kui üldse kõik need aastad Jägala rühma liikmena kasvatasid Sepa kinnitusel kandadele ja hingele paksu naha, mis muutis ajateenistuse läbimise märksa lihtsamaks. Ja nüüd tegevväelasena meenutab ta noorkotka aegu ka oma sõduritele.

KÕIK ON VALUS

Gregor Prehing võttis Jägala Punase embleemi retke ette möödunud aasta suvel. Olgu siinkohal meenutatud, et Jägala noorkotkastel on ka talvel samasugune retk, mida nimetatakse vastavalt Siniseks retkeks.

Kui talvise katse suunitlus on põhiliselt mentaalne, siis Punasel retkel tuuakse juurde ka füüsiline kurnatus. Seda läbides saab inimene enda kohta palju õppida. „Siin loeb väga palju see, kui motiveeritud sa oled, sest üheksal juhul kümnest antakse enne alla vaimselt kui füüsiliselt. Keha veel jaksab, kuid aju enam mitte,“ selgitas Prehing.

Prehing läbis Punase retke koos oma rühmakaaslase Hardi Orasega. Asuti rajale sealtsamast, kus nädal hiljem lõpetati, ehk Kaitseliidu Rävala malevkonna majast Jägalas. Esmalt viis tee neid ratastel Linnamäe hüdroelektrijaama lähistele, kust saadi kanuu ja koordinaadid. Ning ülesande sõita järgmise 24 tunni jooksul kanuuga mööda Jägala jõge umbes 50 km ülesvoolu Vetlasse.

Nii peetigi järgnevat rattaetappi esialgu väga toredaks. Oli ju suureks kergenduseks saada valusatelt jalgadelt ära pedaalidele. Kuid üsna pea muutus ka sõtkumine tohutult ebameeldivaks. Ja ega rännaku lõpu kohtagi pole Orasel öelda väga palju muud, kui et see oli raske. Vägagi raske, sest vahet pole, kuidas liikuda – kõik oli valus. Tagumik rattast, jalad rattast ja kõndimisest ning käed kanuu tassimisest.

SEDA VÄÄRT

Kõige keerulisem oli Orase sõnul rännaku see reegel, et süüa ega juua ei tohi osta. „Õnneks on eesti rahvas väga abivalmis, meid toetati rännaku ajal veega ning kui pakuti süüa, oli motivatsioonitase eriti kõrgel,“ kiitis ta osavõtlikke Eestimaa inimesi, kellele saab kõige raskemal hetkel loota. Aga ennekõike tuleb loota ikkagi endale ja oma „lahingupaarilisele“. Oras meenutas, et kasina toidu ja piiratud puhkehetkede tõttu oli väga raske energiat säästa, mistõttu nad paarilisega pidid teineteist pidevalt edasi liikuma suruma.

„Meil oli lõpuni umbes kolm kilomeetrit minna, mõtlesime, et teeme viimased 15 minutit pausi, et lõpuni suruda. Nii kui maha istusime, nii hetk hiljem magasime ja ei tea, kui kaua oleks maganud, kui teised poleks meid üles äratanud,“ on Orasel, mida meenutada.

Aga kui poleks Punasele retkele läinud, siis poleks ka neid meenutusi ega katsumustes sündinud teadmist: ma saan hakkama!

KOLLAnE KAnuu

jA APELsInImuFFInId

2024. aasta juulikuu viimasel päeval kohtuvad Kodutütarde 2023. aasta parimad, aasta kodutütar Karoliina Kets Põlvast ja aasta noortejuht Kaisa Meus Tartust, et võtta ette seiklus, mille käigus teineteise tegemistest ja eludest paremini aimu saada. Selleks, et ka Sulle, Kaitse Kodu! lugeja, anda põgus ülevaade Kodutütarde aasta parimatest, kutsume Su sellele seiklusele kaasa. Oled valmis?

Tekst: aasta kodutütar KAROLIINA KETS aasta noortejuht KAISA MEUS

Pole matka matkatoiduta ja lõket lõkketoidu valmistamiseta. Viimane, muideks, on tegevus, mida Kaisa laagrites sageli juhendab. Seega seame sammud poodi ja siis võtame suuna Leevi poole. Esimene matkapakkuja ütles paar nädalat tagasi matkast ära, kuid abi on kõige lähem seal, kus matkasoov kõige suurem.

Kohtume Võhandu jõe ääres matkajuht Jannoga, kes õigele noortejuhile kohaselt on alati valmis omadele appi tõttama – „Muidugi aitame! Pole üldse küsimust!“ Viimaste päevade vihm on Lõuna-Eestis veetaset märkimisväärselt tõstnud, mistõttu ootab ees teadmatus. Eriti põnev on see Kaisale, kes varem Võhandul matkanud ei ole. Valime välja kollase kanuu. „On paremini näha, kui ära upub!” naljatab Kaisa, pealegi on kollane Karoliina

lemmikvärv. Matkajuht hoiatab, et vette kukkudes tuleb olla tähelepanelik, et mõla vooluga kaasa ei ujuks, ning asumegi teele.

„KÄRESTIKUD“ KASVATAVAD

Kuigi vool on tavatult kiire, on matka algus võrdlemisi rahulik, harjume sõiduvahendi ja teineteisega ning valmistume esimeseks kärestikuks. Kuigi Kaisa küsib: „Mis ma tegema pean!?“, saab proovikivi edukalt läbitud ja jätkame teekonda.

Ka meie eludes kodutütre ja noortejuhina tuleb ette „kärestikke“ – ootamatuid ja tundmatuid hetki. Karoliina on korraldanud üritusi igasugustes olukordades, vahel on ideaalsest meeskonnast olnud puudu lausa kümme inimest, kuid üritused on alati siiski toimunud. Arutelu jätkub laagritematkade korraldamise üle ning tõdeme

üheskoos, et kui on kindel seltskond, keda läbi ja lõhki tunned, on ürituste korraldamine puhas rõõm.

Karoliina muljetest jääb kõlama koostöö teiste ringkondade ja malevatega, nii räägib ta PõSa rännakust, mis on juba kolmandat aastat Põlva ja Sakala noortekogude ühine NOT-projekt. Karoliina algatas selle koos KL Sakala maleva Lembitu üksikkompanii noorkaitseliitlastega, olles ise samal ajal Põlva noortekogu esimees. Ka praegu panustab ta Põlva maleva noortekogusse, aidates uuel juhatusel oma rolli sisse elada ning toetades nende tegevusi.

Veel enne, kui räägime ürituste korraldamisest, taipame, et meie teekonnad Kodutütarde organisatsioonis on olnud nii mõneski mõttes sarnased. Kuigi Kaisa oli kodutütar ligi 10 aastat

Aasta noortejuht Kaisa Meus (esiplaanil) ja aasta kodutütar Karoliina Kets ühisel seiklusel

Seiklus kulges kanuuga mööda Võhandu jõge ja Karoliina vaid natuke alla 4 aasta, olime juba noorliikme eas aktiivsed korraldajad ja organisaatorid, mõlemal vormipluusil aktivisti erialamärk, lisaks I järgu tärn ja hoolsusmärk. Niisiis on noortejuhi roll, mida me mõlemad praeguseks uhkusega täidame, teekonna loogiline jätk.

LOODUSE LUMMUSES

Jätkates sõitu kiirema vooluga kohtade suunas, märkame korduvalt jäälindu. Soovides lindu lähemalt näha, katkestame oma vestluse. Eresinine lind lendab pikalt meie ees ning aeg-ajalt viitab Karoliina jõeäärsetele kohtadele, kus ta kunagi võistlusmatkal on kontrollpunkte sooritanud. Nii liigub jutt rännakutele, kus Karoliinal on osaleja ja esindajana Kaisast rohkem kogemusi. Seejuures enne kodutütreks saamist tegeles Karoliina seitse aastat orienteerumisega ning tänu sellele ta Kodutütred üldse leidiski. Polegi üllatav, et võistlusmatkad, kus orienteerumise osatähtsus on suur, on osa Karoliina teekonnast Kodutütarde organisatsioonis ning ka vabal ajal armastab ta käia metsas ja looduses.

Jõuame rääkida ka noortejuhtidele mõeldud võistlusest ja leiame, et see tundub noortejuhile hea võimalus võistlemisest aimu saada. Järgmine kärestik, kuhu vestluse jooksul mõlatanud oleme, toob paati jahedat vett, aga meie tuju sellest ei lange ning sõit jätkub rahulikumat voolu ja kauneid vaateid nautides.

OMA INIMESED ON OLULISED Kaisa küsib Karoliinalt, millised on tema ülesanded Naiskodukaitses, millega ta hiljuti liitus. Karoliina vastab, et ta läbib baasväljaõppeid, näiteks sooritas maakondlikus noorte suvelaagris toitlustuse väljaõppe. Veel on ta värske Kodutütarde rühmavanema abi ja toob varasemast rühmajuhi teekonnast toreda mälestusena välja, kuidas nad rühmaga igal aastal eakatele jõulukaarte tegid.

Seejärel uurib Karoliina Kaisalt tema rühma kohta. Kaisa räägib, et kohe pärast noorliikme aja lõppu lõi ta Tartu linna uue kodutütarde rühma, mis saab varsti kolm aastat vanaks. Kõik need aastad on Kaisa korraldanud rühmale regulaarselt koondusi, püüdes neid teha mänguliselt ja kaasahaaravalt.

Samuti on ta korraldanud metsa- ja linnalaagreid. Ta rõhutab „oma“ inimeste olulisust – rühmavanemana ei ole Kaisal olnud abi, aga nii rühma loomisel kui ka ürituste korraldamisel pole ta tegelikult kunagi üksi olnud. Õhinaga räägib ta sõprusrühmadest, kellega korraldatakse ühiselt laagreid, ning koos tegutsemisest, mis võimaldab noortejuhtidel koormust paremini jaotada, nii et sündmuste kvaliteet ega arv ei vähene. Vähem tähtis pole ka juhtidest kujunenud sõpruskond.

Kolmas suurem kärestik, milleni jõudnud oleme, tundub hirmutav. Otsustame läheneda sellele paremalt. Lainetes hüppavasse kanuusse tuleb sisse nii palju vett, et seda tasakaalus hoida on üsna raske. Otsustame sõita kaldasse, et vett vähemaks kallata, kuid see ei ole üldse kerge. Seega teeb Karoliina ettepaneku Kaisa veepudeliga vett vähemaks valada. Kuigi pudel on väike, katsetame siiski. Paat saab õige pea paremini tasakaalu ning sõidame kaldasse kanuud tühjendama. Hetkeks tekkinud keeruline olukord lahendatud, lükkame kanuu vette ja asume uuesti teele.

TAVATUD LAHENDUSED TÖÖTAVAD Läheneme üsna enesekindlalt matka viimasele kärestikule ning kohe pärast selle ületamist suundume kiiresti suurte puuokste suunas. Kaisa hõikab: „Oksad, oksad, oksad!“, aga päästa ei saa midagi ja kukume kanuust vette.

Esimene ehmatus möödas ja ettekujutus olukorrast olemas, kostub üle Võhandu jõe naer – kumbki meist polnud varem kanuust vette kukkunud ja uus kogemus pakub palju lõbu. Kuna enne vette minekut hoiatati meid mõla kaotamise eest, on Karoliina murelik, sest ta ei näe enda mõla. Õnneks leiame selle kanuu alt üles enne, kui see Lämmijärve suunas kihutama hakkab. Nüüd tuleb kanuu veest tühjaks kallutada, kuid nagu kiuste on suure vihma tõttu selles kohas mõlemad kaldad õõtsuvad ega paku kindlat toetuspinda.

Proovime ühe mätta ja kivi peal hakkama saada ning kanuu ümber keerata, suure osa veest saamegi paadist välja kallutatud. Ronime paati ja avastame, et see on sõidusuunas valepidi. Pärast mõnd ebaõnnestunud katset kohti vahetada jätkame sõitu tavatult. Karoliina istub paadi ninas (mis asub

seal, kus võiks olla paadi tagaosa) ning mõlatab tublisti, Kaisa istub aga selg sõidusuunas ja valab oma jalanõudega ülejäänud vett paadist välja. Oleme jätkuvalt rõõmsas meeleolus ning naerame, et kuigi meie sõiduviis on vale, töötab see siiski.

MUGAVUSTSOONIST VÄLJA

Reo sild, meie matka sihtpunkt, jõuab kätte ootamatult ruttu. On aeg randuda ja kanuu kaldale tirida. Seejärel tõttab Kaisa tagasi jõkke – nimelt on tal eesmärk suviti võimalikult paljudes veekogudes ujuda ning Võhandu on nimekirjast puudu. „Võistlen iseenda eelmise aasta tulemusega. Ma arvan, et see aitab natuke mugavustsoonist välja tulla,“ sõnab ta. Seejärel paneme selga kuivad riided, täname matkajuhti ning oleme valmis oma seiklusrohke päeva järgmiseks etapiks, Paidra järve ääres apelsinimuffinite küpsetamiseks.

Paidrasse sõites tuleb raadiost KarlErik Taukari uusim singel. Kaisa laulab kogu südamest kaasa – laul saadab teda sageli ja Kodutütarde kõrvalt leiab ta aega ka kooris laulmiseks.

Karoliina on sõites veidi murelik, sest lõkkekoht, kuhu suundume, on populaarne ning me ei tea, kas seal on vabu kohti. Kohale jõudes on meie rõõm üüratu, sest oleme esimesed ja saame valida endale parima lõkkekoha.

Hakkame tulehakatist koguma ning üsna pea on meil olemas kena lõke. Nendime, et aastate jooksul õpitud tarkused pole kasulikud mitte ainult võistlustel, vaid ka igapäevaelus. Alustame soolasest, küpsetame endale krõbedad grillvorstid ja rüüpame kõrrejooki peale. Kõrrejook oli Karoliina valik – ta ei lähe kunagi rännakule ilma, et tal seda kotis pole.

Esmane nälg kustutatud, asume muffineid valmistama. Legendaarsed apelsinimuffinid said alguse Tartus korraldatud lastevanemate laagrist, kus Kaisa nende tegemist õpetas. Eelmisel suvel Lõuna maakaitseringkonna suvelaagris tegi ta neid taas ning toona kodutütrena laagris olnud Karoliina vaimustus, kui lahe ja maitsev selline muffin on.

UUTE SEIKLUSTE OOTUSES

Just selles laagris kohtusid Karoliina ja Kaisa esimest korda. Aasta jooksul

APELsInImuFFIn

Vaja läheb: apelsin, muffinipulber, toiduõli, vesi, nuga, kauss, lusikas, foolium

Lõika apelsin risti pooleks.

Söö apelsin tühjaks. Mida vähem viljaliha koorte sisse jääb, seda parem.

Sega pakendi juhiste põhjal kokku muffinitainas.

Täida üks apelsinikoorest tekkinud „kauss“ tainaga.

Tõsta tainaga täidetud „kausile“ teine „kauss“ kaaneks. Mässi apelsin fooliumi sisse. Aseta apelsin 10–15 minutiks sütele.

Võta apelsin ettevaatlikult sütelt, eemalda foolium ja kaas. Apelsinimuffin on valmis!

oleme neid muffineid veelgi valmistanud ning nüüd tundus ühine muffinitegu asjade loomulik käik. Apelsinid tühjaks söödud, tainaga täidetud ja võileivast üle jäänud fooliumisse mässitud, asetame need sütele. Aegajalt kohendame lõket ning arutame, kuidas oma seiklusest haarav lugu kirjutada.

Võtame valmis muffinid lõkkest välja ja tõdeme pärast maitsmist, et retsept toimis ka sel korral hästi. Koogid söödud, otsustab Kaisa, et tuleb kasutada võimalust ja lisada ka Paidra järv oma ujumisnimekirja.

Kui ta kaldal tagasi on, hakkab meie ühine aeg lõppema. Teeme viimased ühised pildid, pakime asjad ja suundume tagasi Põlvasse. Jätame hüvasti ja lepime kokku, et varsti tuleb uus seiklus ette võtta. Just sel hetkel hakkab sadama paduvihma, milleta saime veeta kogu päeva, ja vihmasajus võime isekeskis möödunud päevale tagasi mõelda.

KAROLIINA

KETS

EsImEnE VERI EHK

RAuA TÄnAVA LAHInG

RKuigi Eesti kaotas 1940. aasta suvel iseseisvuse, ei toimunud see ilma ühegi püssipauguta, nagu sageli kiputakse kurtma. Iseseisvuse kaotasime, kuid sidepataljon tegi pauku, oli langenuidki. Jutt on sidepataljoni Raua tänava lahingust 21. ja 22. juuni vahelisel ööl.

Tekst: PEETER PAENURM , Kaitseliidu peastaap, peakaplan

aua tänava lahingust on mitmeid ülevaateid, avaldatud on ka osalenute mälestusi1. Minulgi oli au tunda kahte viimast veterani: kapral Eduard Kuuskorit Keilast ja reamees Eduard Meemanni Valgast. Tänaseks on kõik lahingus osalenud mehed igavikku läinud. Viimane veteran Eduard Kuuskor suri 2022. aasta alguses 104aastasena.

Nõukogude okupatsiooni ajal vaikiti Eesti sõjaväelaste antud lahingust, sest see ei sobinud kokku Moskva soovitud pildiga eesti rahva entusiastlikust soovist astuda töörahva paradiisi NSV Liitu. Kui me tänases Eestis ei tea ega hoia meeles sidepataljoni antud lahingut, siis laseme õitseda okupantide loodud narratiivil.

Tuletan meelde Raua tänava lahingut, esitledes meenutust, mis on seni jäänud tähelepanuta. See on sidepataljoni reamehe Rudolf Kuuse kiri kodustele, mis kannab dateeringut „07.08.40“. Teada olevatest kirjeldustest on see kõige varasem lahingus ise osalenu meenutus, kirja pandud umbes poolteist kuud pärast sündmusi. Tema kiri toob seni räägitule-trükitule juurde mõned sündmuste keskel olnu emotsionaalsed isiklikud detailid.2

Viljandimaalt Võisiku vallast pärit Rudolf Kuusk, sündinud 21. aprillil 1922, võeti ajateenistusse sidepataljonis 2. oktoobril 1939 ja teenis 3. sidekompanii raadiorühmas. Pärast Eesti sõjaväe likvideerimist septembris 1940 pidi kapral Rudolf Kuusk jätkama teenistust Punaarmee 22. laskurkorpuse üksik-sidepataljoni radistina. Suvel 1941 ta arreteeriti ja hukati.

LAHINGU EELLUGU

Eesti ajalooga kursis lugejale pole vaja üle rääkida Molotovi-Ribbentropi paktist ega NSV Liidu baaside loomisest Eesti territooriumil. Kui Punaarmee 17. juunil 1940 Eesti okupeeris, paigutati saabunud uued väeosad Eesti sõjaväe kasarmutesse.

Sidepataljon pidi ümber kolima koolivaheajal tühjana seisnud Tallinna Linna 21. Algkooli hoonesse Raua tänaval (praegu Tallinna 21. kool). Mälestustes meenutatakse, et punaväele ei jäetud midagi oma väljatöötatud raadio- ja telefoniklasside sisustusest, sideliinidest ega muust varustusest. Kogu tehnika, mööbel, relvastus, varustus viidi koolimajja.

Mis klassidesse, keldrisse või pööningule ei mahtunud, laoti kooliõuele. Hoolimata masendusest ja segadusest püüti jätkata ajateenijate väljaõpet ja õppusele kutsutud reservväelaste teenistust.

21. juuni sündmuste taustal kehtis meie sõjaväeosade jaoks kindral Laidoneri käsk mitte asuda konflikti Punaarmeega, hoiduda provokatsioonidest ja nende nõudmisel loovutada relvad. Samas oli punaväega kokku lepitud, et eraisikutel ei tohi relvi olla ega neile relvi loovutada.

Ometi hakkasid tegutsema nn Töölisomakaitse salgad, kes said oma relvad Punaarmee nõudel Eesti sõjaväelt. Kui tööliste nõudmistele ei allutud, siis olid neil abijõuna kasutada punaväe soomusautod.

RELVADE LOOVUTAMINE

Reamees Rudolf Kuusk kirjutab koju kaks nädalat pärast lahingut (kirjaviis muutmata): „Tervist! Suur tänu teie kirja

eest. Meil on siin elu päris rahulik. Eile käisime miitingul ja laulsime hümni. Sa kindlasti ei tea seda, mis siin juhtus. See oli 21/22 (öösel) juunil. 21 õhtul kella 7 paiku tuli üks trobikond mehi ühes loosungiga Raua tän. algkooli juurde, kus meie elasime. Ma olin parajasti maja ees tunnimees. Nii kui auto peatus, kohe valgusid sealt mehed jooksul minu poole. Lõin siis kiiresti oma viis padrunit püssi. See mõjus neile niinagu külm vesi. Sama kiiresti, kui nad tulid, sama kiiresti nad ka läksid. Natukese aja pärast sõitis treppi üks vene soomusauto. See reguleeris oma kuulipilduja välja. Autost väljus üks vene ohvitser, kes tuli ruumi. Selle nõudel pidime oma relvad ära andma.“

Üldjoontes samu sündmusi kinnitab ka kriminaalpolitsei komissari 26. juunil koostatud ettekanne siseministrile3 Pataljoni ülemat kolonelleitnant Otto Karelli sel õhtul kohal ei viibinud. Korrapidajaohvitseriks oli nooremleitnant Erich Priske. Mitmetes meenutustes on mainitud, et paljud ohvitserid olid pataljoni relvurohvitseri major Rudolf Veidebachi matusel, kes suri 20. juunil ajurabandusse. Tema maeti sõjaväekalmistule siiski alles 23. juunil ja tol päeval või õhtul võis toomkirikus aset leida mälestuspalvus (puusärki panek) ja ohvitserid seal olla.

Kuna ülemjuhataja oli andnud vastavad suunised ja tööliste salk tegutses koos punaväega, täideti nende nõudmised ja relvad anti ära. Hilisemates meenutustes mainitakse, et sõdurid suutsid relvi ka peita. Relvade ja sõdurite isiklikest asjadest näpatud saagiga lahkudes jättis töölissalk maja juurde oma relvastatud valvemeeskonna. Oma riiki kaitsma kutsutud sõduritele päris alandav olukord!

Rudolf Kuusk jätkab: „Kella 10 paigu võeti eraisikuist koosnevad valvurid, kes vahepeal olid meie maja ette üles seatud, maha ja anti nende püssid meie meestele üle. Ma ei tea kes, aga keegi leidis järsku meie kraami hulgast meie „mopi“ püssid üles. Varustasime endid siis püsside ja ka padrunitega. Kell pool kaksteist läks madinaks.“

Töölistest vahipostide lahkumist on seletatud sellega, et laekus info uue valitsuse moodustamisest Toompeal ja nad kutsuti ära või arvasid ise, et nende töö on tehtud. Ka teised meenutajad nimetavad mobilisatsioonivarust leitud uute püsside kätteandmist sõduritele, relvade tavotist puhastamist ja laskemoona jagamist. Pataljon mehitas vahipostid maja ees ja ümber uuesti oma sõduritega. Saabus öörahu aeg, kuid magama ei mindud. Õhus oli pinget ja ootusärevust.

TULEVAHETUS ALGAB

Tund või pool enne keskööd ilmus koolimaja juurde uus töölissalk (politsei andmeil 10–20 relvastatud meest) justkui vahiposte vahetama. Kuna kedagi omadest polnud välja vahetada, siis nõudsid sõjakad töölised majja sisse laskmist. Kaks esindajat lubati olukorra selgitamiseks koolimajja. Tänavale jäänud riigipöörajad olid ülbed ja ähvardavad. Kui tunnimees takistas majja tungijat, tulistati tema pihta.

põgenesid, kuid peale nende oli veel kolm meest, kes ei põgenenud. Need olid arvanud heaks endid siruli lasta. Tõime siis vangid sisse ja kõik jäi esialgu rahulikuks.“

Rudolf Kuuse ja tema paarimehe hilinemise tõttu koolimaja uksel vahikorra vahetust oodanud tunnimees oli reamees Johannes Mandre Valgast, sündinud 27. juunil 1918. Ta kutsuti ajateenistusse Rudolf Kuuse ja Eduard Kuuskoriga samal ajal, teenis 3. sidekompanii III (telegraafi-)rühmas.

Ta oli just lahinguõhtuks saabunud kahenädalaselt haiglaravilt tagasi pataljoni juurde. Järgmisel päeval pidi ta sõitma koju haigusjärgsele puhkusele ja astus seetõttu vabatahtlikuna vahtkonda. Nädala pärast oleks ta saanud 22aastaseks. Ta maeti pärast jaanipäeva Valga õigeusu (Tartu tänava) kalmistule.

Rudolf Kuusk kirjeldab seda olukorda nõnda: „Ma pidin just välja tunnimeheks minema, aga ei jõudnud, sest see oli paaris vahipost ja teine mees ei jõudnud omaga valmis. Saime just alla, kui sisse tuli üks mees kes kinni võeti. Kohe selle järele hakkasid paugud tulema. Maja ees asuv tunnimees sai kohe surma. Tulistamine kestis vaevalt minuti, siis tungisime läbi ukse välja ja võtsime kolm kallaletungijat kinni, kuna ülejäänud

Pärast lahingut püüti toimunut uue võimu ees kirjeldada spontaanselt alanud paugutamisena, nähtavasti sooviga kaitsta ohvitsere ja üksteist punavõimu kohtupidamise ees. Kuid selleks, et tunnimehe mahalaskmise tõttu hakata kohe akendest impulsiivset vastutuld andma, pidid meestel relvad ja laskemoon

Rudolf Kuuse toimiku vahel olnud foto

olema juba käepärast. See näitab tõsise ohu tajumist, samuti valmidust täita oma sõdurikohust.

LÜHIKE LAHINGUPAUS

Vangide võtmist mainivad ka teised meenutajad. Vasturünnakus ja vangide võtmises osalenud reamees Kuuse mainitud maha heitnud kallaletungijad olid nähtavasti haavatud. Neid on nimeliselt teada 3–4. Maja kaitsjad andsid haavatud ründajatele esmaabi ja toimetasid autoga Sõjaväe keskhaiglasse.

UUS PEALETUNG

Rudolf Kuusk kirjutab: „Natukese aja pärast läks uuesti lahti. Seekord toimus kallaletung juba suuremate jõududega ja maja teisest küljest. Nad tulid päris korrapärases ahelikus. Siis läks alles päris lahinguks. Nende poolt toodi välja ka kuulipildujad. Päris tore oli nende tädinat kuulda. Võtsime ründajad tiheda püssitulega vastu ja nad sunniti taganema. Mul mitu päeva peale seda vasak kõrv kumises, sest meie lasksime ruumis. Kõigele panid krooni pähe venelased, neile me vastu ei saanud ja pidime alistuma.“

Kriminaalpolitsei komissari ettekande järgi tegid sõjaväelased tol ööl kaks sõitu haavatutega sõjaväehaiglasse. Töölistest said haavata pagar Anatoli Ehavald, ehitustööline Oskar Nõulik ja majahoidja Voldemar Tuudelepp, teisal nimetatakse ka Jaan Jaskat.

Nõulik ja Tuudelepp registreeriti diagnoosiga Vulnus sclopetarium ehk kuulihaavaga veel enne keskööd Sõjaväe keskhaiglasse. Öösel kell 3 toodi haiglasse sama diagnoosiga ka õppusele kutsutud reservlipnik Artur Rips.4

Meenutustes räägitakse ka haavatud ründajaid haiglasse toimetanud auto tulistamisest töölisjõugu poolt. Teine sideväelane, kes tol ööl langes, oli nooremseersant Aleksei Männikus. Pole päris selge, kas ta sai surmava kuulihaava koolimaja juures või autoga haigla poole sõites. Tema nime haigla vastuvõturegistris ei ole – võimalik, et ta suri haavadesse enne, kui raamatusse sissekannet hakati kirjutama.

Riigipöörajate relvastatud jõugud proovisid peale tungida üle Politseiaia (praeguse Gonsiori tänava poolt). Meenutustes nimetatakse ka kuni kuut punaväe soomusautot. Kas, kuhu ja kui palju soomusautode kahuritest tuld anti, on raske kindlaks teha. Kuid selge on, et Punaarmee osales nendes sündmustes ja Raua tänava lahingut ei saa maha vaikida mingiks spontaanseks tulevahetuseks eraisikute ja sõjaväelaste vahel.

LAHINGU LÕPP

Meenutuste järgi lõppes lahing siis, kui kohale jõudis uus sõjaminister kindralmajor Tõnis Rotberg ja/või koolimaja juurde ilmusid punaväe soomusautod. Sideväelased said oma kindralilt käsu relvad maha panna ja nad pidid nagu vangid majast väljuma. Ohvitserid rivistati eraldi ja sõdurid eraldi. Punaväelaste lahingus osalemist kinnitab ka see, et alandavat ülekuulamist ja kohtumõistmist kamandasid venelased. On meenutatud koguni politruki plaani karistuseks iga viies või kümnes mees maha lasta. Lõpuks piirduti vaid sõdurite isiklike asjade, sõduripoe ja ohvitseride einelaua varastamisega.

Rudolf Kuusk lõpetab oma loo nõnda: „Meil langes 2 meest, neil 9 meest ja 1 naine. (Seda rääkisid samal hommikul vene ohvid) Meid võeti siis maja ette paigale, ning seati kuulipildujad valmis. Meid päästis ühe vene kõrgema ohvitseri vahelesegamine. Hommikul kell kuus võisime siis oma ruumesse tagasi minna. Praegu käib selle asja kohta juurdlus. /…/ Tervitades Ruudi.“

Politsei ettekande järgi sai töölistest surma Johannes Levet. Lahkamisel olla selgunud, et ta sai surmava kuuli selja tagant – nähtavasti omadelt. Kui palju ja kes riigikukutajatest peale Leveti veel lahingus surma sai, ei ole minul õnnestunud välja uurida. See tähendaks surnukuuride ja kalmistute matmisraamatute läbi töötamist. Väga tõenäoline, et kaotused olid nii haavatute kui ka langenute seas märksa suuremad.

1940. aastal ja ka hiljem püüdis Nõukogude võim võimalikult maha vaikida sidepataljoniga peetud lahingut. See ei sobinud propagandapilti, kuidas eesti töölisklass ootas pikisilmi kodanlaste ikke kukutamist ja helge Nõukogude riigi rüppe astumist. Ajalooõpikutes ei kirjutatud sidepataljoni vastuhakust sõnagi. Ometi võeti seda lugu päris valulikult. Mitmed sidepataljoni ohvitserid ja sõduridki arreteeriti hiljem, teenistusse nad enam tagasi ei pöördunud.

Johannes Mandre oli esimene, kes langes Raua tänava lahingus. Järgmisel päeval oleks ta pidanud sõitma koju puhkusele. Nüüd puhkab ta aga Valga õigeusu kalmistul

ÜKS JÄRELLUGUDEST

Raua tänava lahingus langenud Aleksei Männikus oli pärit Pärnust, sündinud 4. veebruaril 1915. Pärast kooli töötas autojuhina ja remondimehena (masinamäärija). Ta läbis 14kuulise ajateenistuse sidepataljonis 1936–1937. Pärast 9 kuud teenistust ülendati ta nooremallohvitseriks ja jätkas jaoülemana. Raadioklassi parima lõpetajana sai ta inseneriväe inspektorilt auhinnaks hõbedast taskukella. Septembris 1939 astus ta uuesti tegevteenistusse sidepataljoni autojuhina. Juunis 1940 alanud reservväelaste õppusel oli ta allohvitseride ja sõdurite II õpperühma jaoülem. Tema surmakuupäevana on märgitud 22. juuni 1940 ja ta maeti Pärnu Vanale (õigeusu) kalmistule. Säilinud lihtsal hauaplaadil on mälestusread Eesti autojuhtide ja mototehnikute Pärnu kutseühingult, ei ühtegi sõna sidepataljonist. Aastal 2016 püstitas staabi- ja sidepataljon nii Männikuse kui ka Mandre hauale uued, kaitseväelase hauakivid.

Järellugu ise on lahingus langenud Aleksei Männikuse emast. Leseks jäänud ja poja kaotanud ema Anna elas pärast sõda Pärnus. Märtsis 1945 tulid Pärnu linna rahandusosakonna ametnikud Anna koju ja konfiskeerisid tema vara. Põhjenduseks toodi, et poeg Roman (Aleksei vanem vend, sündinud 1913) teenis Saksa armees ja oli lasknud enne Saksamaale lahkumist sõjavangidel tuua enda ja naise asjad ema korterisse.

Anna ei andnud alla ja esitas rahvakohtule kassatsioonikaebuse, sest ära oli võetud ka tema enda, abikaasalt päritud ja hukkunud poja Aleksei asjad. Lugu jõudis lõpuks Eesti NSV ülemkohtusse. Ema sai ikka naiste särgid ja pearätikud, malmist paja, kardinad, diivani, raamatukapi ja kirjutuslaua ta-

gasi. Kuid Nõukogude kohus ei lubanud emale tagastada poja Aleksei sõdurimütsi ja taskulampi. Rahvakohtu dokumendis nimetatakse Aleksei Männikust, „kes olnud sidepataljoni ohvitser, on 22. juunil 1940 kodanlise korra kukutamise ajal vastuhakul surma saanud“5

Punavõim tunnistas, et Raua tänaval toimunu oli vastuhakk iseseisva Eesti Vabariigi kukutajatele. Sidepataljoni nooremseersant Aleksei Männikus ja reamees Johannes Mandre on esimesed (ja vist ka ainsad) tegevteenistuses olnud Eesti sõjamehed, kes aastal 1940, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris, ohverdasid oma elu Eesti eest, teenides Eesti lipu all, kandes Eesti sõdurimundrit ja vastu astudes Eestit okupeerivale Vene võimule.

Igavene mälestus ja au kõigile sidepataljoni ohvitseridele, allohvitseridele ja sõduritele, kes nähtavalt-kuuldavalt kinnitasid Eestimaa kaitsjate meelekindlust, vaprust ja ustavust.

VIITED:

1 Raua tänava lahingust on ilmunud: Reet Kõrver, Kalev Konso. Sidepataljoni 100 aastat, 1. osa (2018); lahingu kirjeldus on võetud ajalehes Eesti Sõna 1942. aastal ilmunud artiklisarjast „Punane laviin hakkab veerema“; Hanno Ojalo, Reet Kõrver. Raua tänava lahing (2010); raamat sisaldab ka kriminaalpolitsei komissari ettekannet siseministrile 26.06.1940, ajalehtedes ilmunud kirjutisi ja osalenud sõdurite mälestusi (kirja pandud 1987–2001).

2 Teenisin 2012–2017 staabi­ ja sidepataljoni kaplanina. Rudolf Kuuse kirja koopia jõudis minu kätte veebruaris 2017. Paar päeva pärast Aleksei Männikuse uue hauakivi avamist 2. veebruaril 2017 Pärnus helistas mulle Hilja Aasa Jõgevamaalt ja soovis näidata venna perearhiivis säilinud kirja, kus olevat juttu Raua tänava lahingust. Sõitsin kohale ja nii jõudis minuni Rudolf Kuuse lugu. Avaldan kirja pere nõusolekul.

3 Kriminaalpolitsei Komissar Tallinnas. Komissari ettekanne Siseministrile asetleidnud tulevahetuse kohta 21. juunil 1940.a. Töölisomakaitse grupi ja Sidepataljoni sõdurite vahel. ERA.4337.1.494.

4 Sõjaväe Keskhaigemaja. Vastuvõetud haigete registreerimise raamat (1940).

ERA.660.1.864.

5 Pärnu LTK Rahandusosakonna ja Pärnu 1. jsk Rahvakohtu dokumendid Anna Männikuse vara asjus (1945).

TERE TuLEmAsT BERLIInI sTAsI muusEumI

Sakslaste pandud „hellitusnimi“ Stasi on lühend riikliku julgeoleku ministeeriumi saksakeelsest nimetusest Ministerium für Staatssicherheit, mis oli Nõukogude Liidu riikliku julgeoleku komitee noorem vend Saksa Demokraatlikus Vabariigis (SDV). Ning loomulikult on Stasile pühendatud ka muuseum.

Stasi peakorter asus Berliini Lichtenbergi linnaosa vaikses piirkonnas, kus võib tajuda teistmoodi atmosfääri

Tekst: ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline

Stasi peakorter asus Berliini Lichtenbergi linnaosa vaikses piirkonnas, kus teistmoodi atmosfäär on tajutav. Väljudes U-Bahnist (metroost), mille seinu kaunistavad abstraktsed maalingud Saksa võidukast töölisliikumisest, ümbritsevad sind monumentaalsed betoonhooned ning Berliini kohta ebatavaline vaikus ja inimtühjus.

Tänapäeval asub Stasi Berliini peamajas muuseum. Pärast Berliini müüri langemist võtsid meeleavaldajad 15. jaanuaril 1990 Stasi peakorteri enda valdusse. Nädal hiljem otsustas Saksa Demokraatlikku Vabariiki valitsenud Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands – SED) diktatuurivastaste ja kodanikuõiguste rühmituste esindajatest koosnev ümarlaud, et Stasi peahoonesse tuleb luua „SDV stalinismi mälestus- ja uurimiskeskus“, mille

järel võtsid Berliini kodanike komitee liikmed ja teised kodanikuõiguste aktivistid initsiatiivi ja asusid ajaloolist kohta turvama. 7. novembril 1990 avati esimene näitus ja sellest ajast alates on endine Stasi peahoone olnud avalikkusele avatud muuseumina, mis hiljem nimetati ümber Stasi muuseumiks.

Algselt kahe maailmasõja vahel ehitatud Lichtenbergi linnaosa maksuameti hoonesse asus riikliku julgeoleku ministeerium 1950. aastal. Seitsmekümnendatel laienes Stasi peakorter oluliselt ning hõivas kogu kvartali ja osa naaberkvartalistki, lammutati isegi õigeusu kirik. 22 hektaril laiutanud kompleksis oli kokku ligikaudu 50 hoonet. Lisaks ametiruumidele olid seal töötajatele kauplused, turismibürood, sööklad, polikliinikud, isegi kingaparandus, mis kõik teenindasid seitset tuhandet Stasi kaastöötajat. Tänapäeval on kasutuses vähesed hooned. Kogu

kompleks oli ümbritsetud betoonaia ja vahitornidega, mis on praeguseks demonteeritud. See oli tohutu salateenistuse ala – sõjaliselt turvatud ja ümbritsevast piirkonnast hermeetiliselt eraldatud. Loomulikult asusid kompleksi kõrval Saksa-Nõukogude sõprusühingu ja Saksa Vabade Ametiühingute Koondise hooned. Esimese nimi ütleb juba ise, millega oli tegu, aga teine oli valitseva Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei käepikendus, et ametühingute kaudu oma poliitikat ellu viia, ning mõlemad vajasid Stasi kindlakäelist juhendamist.

Muuseumihoone kannab kompleksis sümboolset numbrit 1, sest see oli Stasi süda ja närvikeskus, siin asusid Stasi juhi Erich Mielke kabinet ja eraruumid.

Sissepääsu ees on 1960ndate stiilis katusealune, et keegi ei näeks, kes hoonesse saabus ja sisenes või millal väljus. Peamajja polnud lihtne pääseda, seal oli lisatakistuseks valveputka valvuriga ja tõkkepuu. See, et olid kompleksi territooriumil, ei tähendanud, et sul on ligipääs peamajja.

Peahoone suures vestibüülis vaatavad vastu punalipud ning Karl Marxi ja raudse Feliksi (Feliks Dzeržinski –Nõukogude repressiivaparaadi Tšekaa looja) kujud. Vestibüülis on ka kompleksi makett, mis annab aimu selle suurusest ülaltvaates. Trepi kõrval on Ida-Saksamaal toodetud kaubik Barkas B1000, mis paistab välja nagu kaubik ikka, kuid sees on sel erivarustus vangide transpordiks ja nende ülekuulamiseks. Seina kaunistavad Stasi ja KGB vapid. Neist esimese moto oli, et Stasi on Sotsialistliku Ühtsuspartei kilp ja mõõk ning teise, et KGB on revolutsiooni kilp ja mõõk.

Vestibüülist vasakule hargnev koridor viib endise söökla juurde, kus klaaskapis saab vaadata Stasi juhi Mielke lemmiknapside pudeleid, milleks olid õudselt magus Ida-Saksa kohviliköör, Bulgaarias järele tehtud Itaalia vermut ja magusad veinid Ungarist, mis leiti tema eraköögist. Öeldakse, et maitse üle ei vaielda, aga see oli õudne valik. Vastassuunas asub piletimüük ja pood, kus on võimalik osta nii raamatuid, infomaterjale kui ka kitši ehk SDV ja Stasiga seotud esemeid.

Teise korruse ekspositsioon on pühendatud Stasi tekkeloole, ideoloogilisele ülesehitusele ja arengule. Puudutatakse ka sidemeid Nõukogude relvavendadega, eriti KGBga, sest Stasi eelkäijaks oli 1950. aastal Nõukogude okupatsioonitsoonis asutatud repressiivne salapolitsei, mille eeskujuks oli Nõukogude Tšekaa (KGB ja tänapäeva FSB eelkäija).

Selle juhiks sai Berliinis sündinud kommunistist „kangelane“ Erich Mielke, keda lääne ajakirjanduses nimetati „hirmu meistriks“. Ta juhtis Stasit 1957. aastast kuni Saksamaa ühendamiseni ja SED diktatuuri kukutamiseni 1989. aastal. Vaatamata tema 32 aasta pikkusele ametiajale Stasi juhina ei tunnistatud Erich Mielket, kui ta 1993. aastal vangi mõisteti, süüdi milleski, mida ta oli võimul olles teinud. Kinni pandi ta hoopis kahe politseiniku mõrva eest Berliinis, mis ta noore kommunistliku palgamõrvarina oli sooritanud 1931. aastal.

SUURIM SALAPOLITSEIORGANISATSIOON

Muuseum annab ülevaate ka sellest, kuidas toimis Stasi personaalipoliitika ja värbamine. Organisatsiooni kandideerida ei saanud, Stasi valis oma kaastöötajad ise. Eelnevalt teostati kandidaadile range kontroll. Ka kõik esimese astme sugulased vaadati põhjalikult üle eesmärgiga vältida ebausaldusväärsete isikute teenistusse värbamist. Täiskohaga töötajate kõige olulisem valikukriteerium oli poliitiline usaldusväärsus, eelistati kuulekaid, selge klassiseisundiga sotsialistlikke isiksusi. Stasi värbamisjuhiste kohaselt ei olnud endiste Wehrmachti ohvitseride, NSDAP ja SSi liikmete ning Kolmanda Riigi politsei- ja salateenistuse aparaadi teenistujate töölevõtmine lubatud.

Stasi tulevast personali valmistati ette noorteorganisatsioonides, kus lapsed said vajaliku ideoloogilise koolituse – „Ernst Thälmanni pioneeriorganisatsioon“ 6–14aastastele õpilastele ja „vabad saksa noored“ (Freie Deutsche Jugend või FDJ, sarnane NSVL komsomoliga). Kui pioneer tahtis Stasiga ühineda, siis ta kirjutas 7. klassis vabas vormis avalduse klassijuhatajale. 8. klassis, kui soov ei olnud üle läinud ja Stasi leidis, et kandidaat on sobiv, täitis ta personaliankeedi, misjärel sai kommunistlik noor 9. klassi lõpuks teada, kas ta osutus valituks või mitte.

Stasi võttis teenistusse FDJi kõige lojaalsemaid ja aktiivsemaid liikmeid. Kohalikud värbajad, kes valdasid soravalt psühholoogilisi oskusi, lõid noorukitega kergesti emotsionaalse sideme ja meelitasid neid magusa elu ja taevakõrguste perspektiividega. Stasi teenistujaks jäädi tavaliselt kuni pensionini, mis saabus palju varem kui SDV ametlik pensioniiga. Stasi täiskohaga teenistujatest ligi 85% olid mehed. Naised töötasid enamasti masinakirjutajana, sööklas, postkontoris või meditsiiniõena. Vaid üksikutel Stasi juhtkohtadel olid naised ja vaid erandjuhtudel võeti naisi tööle operatiivtöötajatena.

Riigi julgeolekuministeeriumi peamiseks relvaks võitluses vaenlaste vastu olid mitteametlikud kaastöötajad. Koputajad nuhkisid oma kolleegi, sõbra või perekonnaliikme järele ning edastasid infot. Ka koputajaks ei saanud kandideerida omal soovil, vaid Stasi valis välja potentsiaalse informaatori, kelle tausta ja sobivust eelnevalt uuriti. Viimases etapis võeti temaga ühendust ning tehti raskesti tagasilükatav ettepanek. Informaatorite motiivid olid erinevad – poliitiline veendumus, kohusetunne, hirm represseerimise ees või soov saada ametialast ja materiaalset kasu. Need, kes julgesid värbamiskatsetele anda eitava vastuse või koputamise lõpetada, pidid arvestama negatiivse ametialase ja sotsiaalse survega. Mõnikord üritati värvata kompromiteeriva infoga.

Oma võimu tipus olnud Stasit peetakse proportsionaalselt suurimaks salapolitseiorganisatsiooniks, mis kunagi eksisteerinud on. Aastal 1989 võis sellel valitseva Sotsialistliku Ühtsuspartei kilbiks ja mõõgaks nimetatud organisatsioonil olla 91 000 ametlikku töötajat ja lisaks 189 000 mitteametlikku kaastöötajat (rahvakeeli koputajat). SDVs oli üks täiskohaga Stasi teenistuja 180 elaniku kohta, samal ajal kui NSVLis oli see näitaja 800–900 ja Poolas 1500. Väljas on fotod kurikuulsamatest teenistujatest koos vormiriietuse, relvade ja teenistujatele omistatud medalitega. Samuti on seal fotosid ja lugusid Ida-Saksamaal hukkunud ohvritest.

LAI TEGEVUSTE AMPLUAA

Muuseumis on ka ülevaade, milliseid operatsioone Stasi läbi viis. Need ulatusid palju kaugemale pelgalt

vaatlemisest ja tahtlikust desinformatsioonist ning hõlmasid isegi inimeste röövimisi läänest, sissemurdmisi, võltsitud kohtuasju ja hukkamisi. 1950. aastatel kasutati Stasi vanglates veel füüsilist piinamist, hiljem keerukaid psühholoogilisi meetodeid. 1980. aastatel koolitas Stasi Saksamaa Liitvabariigis tegutsenud terrorirühmituse Punaarmee Fraktsioon (RAF) terroriste korduvalt relvade ja lõhkeainete kasutamise vallas.

Teised kõrvalruumid on pühendatud partnerorganisatsioonidele, mis SDVs tegutsesid, eelkõige noorteorganisatsioonile FDJ, mis oli Stasi kaadrite sepikoda, ja koostööpartneritele, nagu NVA (Nationale Volksarmee ehk Rahvuslik rahvaarmee) ja Rahvapolitsei (Volkspolizei).

Viimane päevakajaline osa räägib Stasi lõpust 1989. aasta lõpu ja 1990. aasta alguse segadustes, kui organisatsioon sattus paanikasse ja asus oma tõendeid hävitama. Stasi jättis maha umbes 160 kilomeetrit dokumente, sealhulgas toimikuid, registrikaarte ja helilinte. Need sisaldavad teavet umbes 6 miljoni inimese kohta, kuigi jälgitavate inimeste täpne arv pole teada.

ALGUPÄRANE HIRMUVALITSUS

Kolmanda korruse täidab minister Erich Mielke kabinet koos juurdekuuluvate ruumidega, mis on säilinud algses seisukorras. Ministri korruse ruumid planeeriti Erich Mielke vajaduste järgi.

Kabinetis on klaasi all tema legendaarne punane diplomaadikohver. Selles hoidis Mielke kompromiteerivaid toimikuid partei juhtkonna liikmete kohta, sealhulgas tollase riigipea Erich Honeckeri kohta. See näitab, et ta ei jätnud midagi saatuse hooleks ning jälgis Lenini põhimõtet „usalda, aga kontrolli“. Ilmselt seetõttu kaunistab ministri lauda ka seltsimees Lenini kipsist surimask.

Konverentsiruumi esiseinal rippuv maal on kunstnik Wolfgang Frankensteini maalitud ja sobib oma süžee poolest komplekti ideaalselt – see kujutab Berliini müüri ehitamist 1961. aastal. Lääne ja ida eraldamine oligi üks Stasi eesmärke. Kompleksi kuuluvad ka kabinetiga ühendatud Erich Mielke eraruumid, kus on eraldi vannituba, väike elutuba koos diivani ja televiiso-

riga ning köök. Mitte midagi luksusliku, kõik spartalik ja ainult hädavajalik.

Kuid see oli pelgalt silmapetteks, sest valitseva partei poliitbüroo liikmena kuulus talle ka suur villa koos kino, jahitrofeeruumi ja kuuekümne teenistujaga.

Köögis on paberileht joonisega, kuidas ja mida peab seltsimehele hommikusöögiks serveerima. Mielke hommikusöök oli lihtne: kaks 4,5 minutit keedud muna, saiaviil ja moos, kõrvale kohv. Saksa perfektsionism lööb siin kõiges üle.

konteinerid relvade maskeerimiseks ja transportimiseks.

Ka sekretariaadi kabinetid on säilinud oma eheduses koos pool lauda enda alla haaravate telefonikeskjaamadega, mis olid otseliinide kaudu ühendatud kõigi teiste oluliste seltsimeestega. Avatud on ka seif, kus Mielke hoidis oma punast diplomaadikohvrit.

Oli ka siseringi kohvikuala, nn ohvitseride kasiino, kus sai pärast pingelist koosolekut napsiga lõõgastuda. Sest otsused, mis koosolekul tehti, võisid südametunnistuse jäänukitele halvasti mõjuda. Kohviku kõrval on riietusruum, kus teenistujad said kontrollida, kas nad näevad korrektsed välja.

Neljandal korrusel saab ülevaate Stasi tegevusest ehk sellest, kuidas luurati eeskätt oma riigi kodanike järele. Stasi põhiülesanne oli kontrollida kogu SDV elanikkonda. Stasilt saadud teave võis mõjutada paljude riigistruktuuride siseotsuseid ja seega kõiki SDV üksikisikuid – näiteks õpingute võimalust, edutamist töökohal või võimalust välismaale reisida.

Püsiekspositsioon käsitleb julgeolekuministeeriumi töövõtteid ning koosneb Stasi töövahenditest, sealhulgas kurikuulsatest jälgimisseadmetest, mis on peidetud erinevatesse kohtadesse. Vaatamiseks on peidetud infrapunakaamerad öiseks pildistamiseks ning

Arvukad eksponaadid viivad teekonnale politseiriigi repressiivsesse haardesse, riigi julgeolekutegevusse. Nende kaudu avatakse SDV poliitilise süsteemi erinevaid tahke ning vastupanu- ja opositsiooniliikumist. Puudutatakse ka Stasi tehnikat Zererung (roostetamine), mis oli suunatud probleemsete poliitiliste dissidentide vastu. Näiteks hõlmas see teisitimõtlejate abielu rikkumist, sokutades pornograafilisi materjale nende kodudesse, või jalgrattarehvide regulaarset tühjaks laskmist. Kõik ikka selleks, et ohver hulluks ajada.

Stasi töötõend, mida uuendati templiga iga kvartal. Ka Putinil oli omal ajal samasugune

Muuseumi ekspositsioonis on suur hulk pealtkuulamisvahendeid. Eredamaks näiteks nende hulgas on uks, mille sisse olid peidetud pealtkuulamisseadmed, et luurata pere järele, kelle läänes elavat sugulast kahtlustas Stasi lääne heaks luuramises. Perekond leidis need seadmed alles siis, kui nad 17 aastat pärast Berliini müüri langemist otsustasid ukse välja vahetada.

Stasi ei häbenenud ka erakirju ilma kohtuotsuseta avada ja luges neid oma tahtmist mööda. Selleks töötasid nad välja spetsiaalsed masinad, mis suutsid kirju salaja avada ja uuesti pitseerida. Sama tehti läänest saadetud pakkidega. Eelkõige otsisid nad SDVs keelatud esemeid, nagu sotsialistliku eluviisiga sobimatuid ajalehti ja ajakirju või heliplaate, tihti konfiskeeriti ka leitud raha või väärisesemeid. Stasi valgustas läbi ja pildistas kirju, rajades grafoloogia andmekogu. Eesmärk oli avastada välismaiste salateenistuste konspiratiivkortereid või tuvastada lubamatuid „lääne kontakte“.

Erilisem jälgimismeetod oli inimese lõhna kasutamine. Stasi lõi lõhnanäi-

diste arhiivi. Näidised saadi tavaliselt ülekuulamiste käigus. Polstrisse peidetud kollased riidetükid imesid kahtlusaluse lõhna endasse. Seejärel hoiti neid riidetükke suletud klaaspurkides. Vajadusel sai neid hiljem kasutada teenistuskoertele andmiseks, kes tundsid inimese lõhna ära kohtades, kus ta võis viibida, või objektidel, mida ta oli puudutanud. Üks selline lõhnaproovipurk on väljas ka muuseumis. Samuti märgistati dissidente keemiliselt ja radioaktiivselt nende liikumise ja tegevuse jälgimiseks.

Ekspositsioonis on eri tüüpi spioonikaameraid. Osa neist oli näiteks paigutatud linnumajadesse, raadiotesse või bensiinikanistritesse. Samuti on väljas kuulus nööpaugukaamera ning statsionaarse kaamera erimudel, millega sai teha lainurkvõtteid läbi pisikese, ühemillimeetrise seinaaugu. Vaatamiseks on ka NSV Liidus toodetud Photosnaiper 12 oma 300 mm teleobjektiivi ja õlastatiiviga Zenit 12 SLR peegelkaameraga, mis võimaldas märkamatult kaugelt pildistada. Lisaks Stasi poolt kaldpeegliga täiendatud objektiiv, mis võimaldas pildistada „nurga tagant“.

Ja kui sellest vägivallaga palistatud muuseumist veel villand ei saanud, siis on võimalik külastada ka Stasi Hohenschönhauseni vanglat, mis asub kompleksist Kalevipoja kiviviske (4 kilomeetri) kaugusel.

RÄÄGI KuKLAGA!

Sa satud metsa. Metsa, kus on külm, niiske, palju pori. Päike selles metsas ei paista, ilm on pilvine, udutab. Ometi elavad sellises jõledas paigas inimesed. Ja kuskil, hästi peidetuna, redutavad partisanid. Sinu asi on partisanid kätte saada ja ise elus püsida. Kõlab nagu unelmate töö, eks? Unelmate tööd vahendab vaatajale Ungaris aastal 2021 valminud film „Természetes fény“.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Ajal, mida täpsemalt ei nimetata, aga kindlasti on käimas järjekorras teine ilmasõda, tegutseb kusagil porises sügiseses metsas grupp Saksamaa teenistuses olevaid ungarlasi. Suure tõenäosusega asub nimetatud mets kusagil Ukraina kandis, kuid seegi on pikemalt lahti seletamata. Ungarlaste üksuse asi on

tagalas külakestes ringi kolada, partisane tuvastada ja kinni nabida. Ses mõttes ikka vähe rahulikum töö, päris kogu aeg sinu pihta ei tulistata, kohalike arvelt on võimalik miski kõhutäis ja peavari tekitada ja üldse. Vahepeal muidugi lastakse püssi ka, sest mis sõda see muidu oleks, aga üldiselt on rahulik. Film ongi saanud selline … rahulikum.

Ungarlased peaksid kuulu järgi vähe kuumema verega olema, aga film on tüüpiline ugrilik jorutamine ja kuskil porises metsas plöga sees hängimine. Pigem pakuks esimese hooga sellist filmi soomlastele või eestlastele. Hästi palju metsa, pori, vihma, vaikides jõllitamist. Hästi palju kuklaid. Peaaegu nagu arvutimängu peategelase vaade, aga ekraani täidab kiivristatud kukal,

mis suundub kuskile. Veel metsa, veel pori, veel vihma. Tore on, aga ... ei toimu midagi. Ringimarssiv kukal loob mulje liikumisest, aga see liikumine ei vii mitte kuhugi. Ootamatult saab metsas olevast külakesest mikroühiskond, millest lahkumiseks võimalust justkui polegi.

Õhustik on kogu filmi vältel pime ja tatine nagu üks keskmine sügisene Eesti mets. Üks sellistest filmidest, kus on kogu aeg halb ilm. Suurem jagu filmist lähebki atmosfääri loomiseks ja käima tõmbamiseks. Aga film on nagu vana kuumpeamootor, mida tuleb enne hulk aega meelitada, kui suvatseb häält teha. Rahvastele, kes on harjunud päikselisel rannal või kuskil aprikoosisalu servas peesitama, mõjub film mõistagi süngelt. Eestlane vaatab aknast välja ja nendib, et enamiku aastast ongi sihuke ilm. Tahtsite sügisese pildiga meelt mustaks ajada? Tulge meile külla, lähme metsa, me ajame teid poole väiksema ajaga masendusse. Ning kui maastikud tunduvad tuttavad, siis jah, nii on. Mets ja kõik muu tundub ka väga kodune. Juba filmi algul demonstreeritavad liivakivipaljandid on ju täitsa nagu Lõuna-Eesti omad. Noh, tegelikult Läti omad. Võttepaigad asusid nimelt lõunanaabrite mail. Huvitav, kas Ungaris ei ole piisavas koguses pori?

„TERMÉSZETES FÉNY“

Osades: Szabó Ferenc, Bajkó László, Garbacz Tamás

Lavastanud: Nagy Dénes 1 tund ja 43 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 7. Vähe käsitletud teema ettevõtmine on alati tervitatav.

Teostus: 4. Igavaks kiskus, midagi pole teha. Näitlejatööd kokku: 5. Keskmine saavutus, ei muud.

Lavastajale: 5. Paluks järgmine kord midagi äkilisemat.

line taotlus, mis seekord kipub sutike mööda külge maha jooksma. Piilusin ka internetis olevaid mõõdikuid, mis kinnitavad, et nii ongi. Limpsitünni ja popkornituutut pingiridade vahel edasi hiivav kinokülastaja tunneb igavust, kunstiinimesed samal ajal plaksutavad vaimustunult käsi.

Õigupoolest on filmi teema ka kõige eestlaslikumale eestlasele masendav mis hirmus. Ajada kuskil tagalas taga partisane, kottida kohalikke ja üldse käia kõigile närvidele. Siin ei käsitleta küll rahvuskaaslaste ülesandmist, kuid ega väga suurt erinevust pole. Tagalas tsiviilide närviajamine pole just kõige andekam idee nagunii. Pluss ungarlaste seisukohast on tegu ju ikkagi võõrvõimu teenimisega. Mis ei ole ka teab mis vaimustav tegevus. Niisiis, ungarlaste endi jaoks kindlasti oluline film, mis puutub olulisi momente ajaloos.

Tundukse, et režissöör on tahtnud kõigest hingest teha psühholoogilist filmi. Niisugust, kus peategelasel või mõnel mitte nii peamisel tegelasel tuleks minimaalselt peale kange ahastus. Idee poolest vist pidanuks siin käidama ringi muremõtteis ja vaatama, vaevahigi palgeil, kuidas sõda inimesi ja suhteid järjekindlalt lössi vajutab. No aga ei ole, jääb ainult ootamine. Sest mida

kauem jälgida, seda rohkem jääb mulje, et Semetkal, kelle kukalt vaataja nii palju jälgida saab, on kõigest toimuvast lihtviisil sügavalt savi. Semetka põhimõte näib olevat teha asju nii, et tulemust ei paistaks kuskilt otsast. Saada mees metsa partisane otsima, vastu ta ei vaidle. Läheb, otsib, tuleb tagasi ja teatab: näedsa, ei leidnud kedagi. Ja ongi päevakene õhtus. Ja nii edasi kuni lõpmatuseni. Semetka küll ei ütle, aga tema sõnum võiks olla „Räägi kuklaga!“. Ma lähen ja teen, mis kästakse, aga ärge kujutlege, et järgneb tulemus. Kindlasti ei ole Semetka mässumeelne, aga entusiast ta ka pole. Vaataja, tema muudkui ootab. Tuleks midagigi. Vetsujärjekorras on ka kõvasti rohkem pinget. Võimalik, et režissööri püüdlus oligi pinge, aga kui pinge lahjendada tunni ja kolmveerandi peale ning vaataja peab endale ise kusagilt pinge otsima, ei jää suurt midagi järele. See on see film, mis kinnistab klišeelist arusaama, et mida rohkem auhindu ja medaleid, seda igavam. Oletuste maailmas möllates võiks ju öelda, et oleks režissöör Dénes Nagy kärpekääridega usinalt möllanud ja filmi üksjagu lühendanud, saanuks tulemus vaadatavam, põnevam. Ent tegu on ikkagi oletuse ja isikliku arvamusega.

Selleks, et film ikka sõjafilmi mõõdu välja annaks, on üks lahingustseen kah sisse eksinud. Lahing on selline, mille kohta üks mu tuttav rahvateatri lavastaja ilmselt ütleks: „Pimeda Märdi pulm.“ Ega stseenist suurt midagi aru saa peale selle, et viimaks on keegi surnud ja keegi elus. Lühidalt – aktsiooni on pihusolevas filmis napilt. Eelarvele mõjub see muidugi positiivselt. Ei pea muretsema, et papist tankid vihma käes kokku vajuvad või soomukil keset möllu mingid väga olulised plekitükid küljest pudenevad. Jääb ainult kunsti-

Filmi täidab ühe mehe ükskõiksus, aga see on selline positiivne ükskõiksus. Semetka ei ütle seda kordagi välja, aga näha on – tema arvates on kõigil õigus elule ja oma arvamusele. Ei ole päris nii, et meie siin oleme head, aga teie, palun väga, olete pahad. Sest et me ütleme nii ja teil jääb üle vaid nõustuda. Semetkat mängib Ferenc Szabó. Meile täiesti tundmatu näitleja. Õigupoolest on teisedki nimed puha võõrad, ka need, kes Lätimaalt pärit. Just, filmi võtted toimusid suuresti Lätis ja kaudu minnes haarati kaasa ka kohalikud näitlejad. Nii või teisiti, ega neid Ungari filme siiakanti nii väga sageli ei satu. Ei valmistamisprotsessi käigus ega ka kinoekraanil. Kui nüüd aga filmist rääkida, siis tegelased on nii ühtlased, võiks isegi öelda tasapaksud karakterid, et kui eestlasliku paekivinäoga Semetka nimi meelde jääb, on juba hea küll. Kui teisi rolle mainida, siis episoodilises rollis mõjus Aivars Kuzminsi mängitud külavanem. Külavanemat ootas filmis mitte just kõige meeldivam saatus, võimalik, et seetõttu. Nagu kõik muugi, on karakterite palett filmis pigem napp.

„Loomulik valgus“, nii võiks ehk filmi pealkirja eesti keelde tõlkida, on film, kus ei juhtu suurt midagi. Vaataja ette pannakse pilt, öeldakse, et nii ongi ja leppige olukorraga, kui vähegi võite. Vaadake, mõtisklege, teil on peaaegu kaks tundi aega. Ja tehke järeldus, kui iganes saate.

ET mE EI unusTAKs!

Viha, hirm ja õud – nii võiks kokku võtta Vahur Laiapea raamatu „Ukraina fragmendid“. Kuid samamoodi iseloomustavad seda teost ka sõnad usk, lootus ja armastus.

Tekst: KARRI KAAS , Kaitse Kodu! peatoimetaja

Vahur Laiapea on pidanud Ukraina päevikuid juba väga pikka aega. Möödunud aastal sobitas ta valitud osa nendest ühtede kaante vahele sama pealkirja alla kenasti kokku. Tänavu ilmunud „Ukraina fragmendid“ on nimetatud teose tugevalt kokku tõmmatud versioon.

Autor ise ütleb, et raamatu kaante vahele on jõudnud 2023. aasta jooksul kirjutatust välja puhastatud, tihendatud osa. Sealt ka fragmendid, mis moodustavad justkui kontsentraadi ajalehes Postimees 2023. aasta veebruarist novembrini ilmunud „Ukraina päeviku“ lugudest.

Tema sõnul pole suurt vahet, kuidas neid tekste paigutada või millises järjekorras neid lugeda. Sellele, kes on valmis loetut endasse lubama ja tükkidest tervet ehitama, kujuneb tervik ikka samaks.

Lisaks soovitab autor varuda raamatu lugemise juurde veidike vaprust ning seda soovitust tasub kindlasti kuulda võtta. Juba esimene fragment on nagu maksakas – ootamatult valus ning võtab hinge kinni. Ja ega edasi palju paremaks ei lähe.

„UKRAINA FRAGMENDID“

Vahur Laiapea 128 lehekülge EKSA

Lood on küll tuttavad, mis on nende raamatusse jõudmise teekonda arvesse võttes igati loomulik, kuid samas ka võõrad. Laiapea on näinud kõige üleliigse kaotamisega suurt vaeva ning tulemus väärib imetlust. Nappide, kohati isegi ülinappide sõnadega ütleb ta rohkem, kui mõni suudaks öelda sadade lehekülgedega. See teeb raamatu lugemise lihtsaks, mis aga ei tähenda, et see oleks lihtne lugemine.

Ometi võib kogu selle viha, hirmu ja õudustunde all tajuda ka teataval määral usku, lootust ja armastust. Loomulikult mitte päris ootuspärasel kujul, kuid need on seal olemas, lisades raamatule veel ühe kihi, mida avastada.

Põhimõtteliselt võiks „Ukraina fragmendid“ seista igaühe öökapil. Või vähemalt raamaturiiulis. Puhuks, kui mingil seletamatul põhjusel tekib endal või mõnel lähedasel küsimus, miks me peame jätkuvalt toetama ukrainlasi nende võitluses Venemaa vastu. Siis on hea see raamat kätte võtta ja meelde tuletada. Jah, lood on ju ukrainlaste omad, aga kui me ette ei vaata, siis võivad need saada ka meie lugudeks. Ja seda ei tohi me unustada!

SAN Ltd taktikalised sissetungimisvahendid sisaldavad uuenduslikke tehnoloogiaid, mis põhinevad kergetel materjalidel. See võimaldab ühel kasutajal vähese vaevaga kaasas kanda ja käsitseda võimsat tööriistakomplekti, millega saab tippkiirusel mis tahes ehitisse sisse murda.

Tänaseks on San Ltd Iisraelis lisaks politsei- ja tuletõrjeüksustele ka IDF-i sektori suurim tarnija. Tule uuri, miks see nii on!

- Taktikalised sissemurdmisvahendid

- Harjutusvahendid

- Spetsiaalselt disainitud seljakotid

- Hüdraulilised lahendused

- Aksessuaarid

- Koolitused

Mustamäe tee 24, Tallinn