PUTIN - EI MIDAGI ERILIST

PUTIN - EI MIDAGI ERILIST

Venemaa suure sõja algus Ukrainas oli Euroopa ja kogu NATO ladvikule samasugune moraalne ja poliitiline hoop, nagu neile on ka Venemaa tänaseni jätkuv kurnamissõda, saavutamaks vastasleerilt garantiid mitte võtta Ukrainat NATOsse ja arvestada „sõjatandril kujunenud reaalsust“.

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

Viimane tähendab Krimmi, Donbassi ja Novorossijaks nimetatava ala vallutamise ja nende Venemaa koosseisu vormistamise tunnustamist Ukraina ja tema liitlaste poolt. Ehk siis – nõustuge Venemaa võiduga!?

Lääne jutumehed eelistavad nüüd rääkida hübriidsõjast, millega Moskva olla NATOt üllatanud. Targem ja poliitiliselt õige on toimuvat nimetada vallutussõjaks, mis mahub ühte patta seniste suurriikide vaheliste konfliktidega.

Venemaa 2014. aastal alanud agressioon Ukrainas algas Kremli katsest tõmmata Ukraina tagasi Euroopaga liitumise teelt, pakkudes talle alternatiivina asemele kiiresti (2013–2014) loodud Euraasia Majandusliitu.

Ukrainlased vastasid sellele Euromaidaniga, Kremliga kokku mänginud president pages, ent kohe ilmnes, et pikalt majanduse­kaubanduse valikust rääkinud Moskva oli valmis ka vallutussõjaks.

Täna võib seda irooniliselt kutsuda osaliseks vallutussõjaks, sest hõlmas vaid Krimmi ja Donbassi. Kuna sellega sünnitatud seis jäi vinduma, pani Moskva detsembris 2021 lauale uue ja selgema mõjusfääride pakkumise. Nii USAle kui ka NATOle – mõlemalt nõuti Ukraina hülgamise kõrval tagasitõmbumist 1997. aasta piiridesse. Ehk siis NATOst pidanuks lahkuma säärased Venemaa piiririigid nagu Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Ungari, Rumeenia ja Bulgaaria.

OPERATSIOON VÕI SIISKI SÕDA?

Tekkis hetk, mil oli vaja tunnistada, et aastakümneid kultiveeritud arusaam –tänu ÜROle tagavad maailmas rahu ja julgeolekut suured, keskmised ja väikeriigid koos – on õige, ent see ei takista suurriike endiselt oma piike ristamast ning ikka alade ja mõju nimel. Pealegi püsib suurriikide peres Venemaa, klassikaline vallutajariik 17. sajandist peale, kes pärast igat tagasilööki on valmis uuesti katsetama.

Tunnistada tulnuks sedagi, et teisele maailmasõjale järgnenud nn külma sõja periood vajanuks täpsemat lahtiselgitamist. Nn kuumad sõjad jätkusid, ent neid peeti Koreas, Vietnamis ja mujal Kagu­Aasias, Kesk­ ja LähisIdas, Aafrikas, Kesk­Ameerikas. Selgelt nende varju jäid Moskva väiksema kraadiga sõjaoperatsioonid Ida­Euroopas. Tagajärjeks on tänased väited, et nüüd on sõda üle hulga aja jälle Euroopas, s.t Ukrainas. Kas tõesti?

NATO ja Moskva loodud Varssavi lepinguorganisatsiooni (VLO, 1955–1991) olemasolu ja vastasseisu teavad kõik. Ent kui esimeses valitses liikmesmaade vahel rahu, siis teine oli ja jäi sõjatandriks, sest Nõukogude armee tankid tapsid või panid taanduma kõigi teiste riikide teisitimõtlejaid.

Esmalt juunis 1953 Ida­Berliinis – üle 100 tapetu ja 10 000 vahistatut. Siis oktoober­november 1956 Ungari – üle 700 tapetu, 200 000 pages riigist. August 1968 – kogu Tšehhoslovakkia hõivamine. Detsembrist 1981 juulini 1983 kehtis Poolas sõjaseisukord, mille tagasid Poola enda armee tankid, vältimaks Nõukogude tankide toomist tänavatele. Kokkuvõttes – kui külm sõda tähendas Lääne­Euroopas rahu, siis Ida­Euroopas läks NSV Liit igal kümnendil enda kontrollitud territooriumil kellelegi kallale. Miks eelistakse Läänes sellest mitte rääkida või toimunut pisendada – tegu oli pigem sõjalise operatsiooni, mitte sõjaga!??

LASTI MÄRATSEDA

Probleem on siiski laiem – Moskva ohvrid lootsid ju abile Läänest, k.a NATOst. Abi jäi aga tulemata ja tagatipuks jätkasid Euroopa liidrid Kremli peremeestega semutsemist, nagu poleks midagi juhtunud!

Lisagem siia Nõukogude armee sissetung, okupatsioon ja sõda Afganistanis (1979–1988) ning sadade Moskva nõunike ja „vabatahtlike“ osalemine erinevates (koloniaal)sõdades Aafrikas, et tõdeda – Nõukogude Liit jätkas sõdimist ja tankiterrorit Euroopas kogu teise maailmasõja järgse perioodi ning tegi seda mujalgi.

Seda kõigi Stalini järglaste – Hruštšov, Brežnev, Andropov, Tšernenko, Gorbatšov – võimu päevil. Samasse ritta tuleb panna ka demokraatiapuhanguga võimule pääsenud Venemaa Föderatsiooni president Boris Jeltsin.

Venemaa väeosad läksid veel 1992. aastal kallale pisikesele Moldova vabariigile, et tagada venemeelsete separatistide väljakuulutatud Transnistria püsimine, kus siiani asub ka Venemaa väeosa kui Moskva sõjaline eelpost Kagu­Euroopas.

Jeltsini juhtimisel peeti aastal 1994–1996 esimene Tšetšeenia sõda. Jeltsin jõudis alustada ka teist Tšetšeenia sõda (1999–2009) ja tasub teada, et see puhkes pärast seda, kui 250 Bosnias paiknenud Vene nn rahuvalvajat sõitsid 30 soomukil takistamatult läbi NATO vägede positsioonidest ja hõivasid viimaste nina all Pristina lennuvälja Kosovos. Operatsioon, mis viidi läbi FSB toonase juhi Vladimir Putini heakskiidul.

ZEITENWENDE

Putini agressioonid Gruusias, Ukrainas ja Süürias (2015–) on üldteada, ent miks mitte meenutada, kuidas Läänes võeti omaks Putini enda esitatud narratiivid toimunu kohta, neis vaid pisut kaheldes.

Fakt on seegi, et president Zelenskõi ja tema meeskond alustasid vastupanu agressorile üksi – NATO riikide saatkonnad olid ju Kiievist evakueeritud ja esimesed vaherahukõnelused Valgevenes ja Istanbulis toimusid selgelt Kremli diktaadi all.

Euroopa ja NATO muutsid siiski kiiresti suhtumist toimuvasse, milles oma osa etendas üldine vapustus kuritegudest, mida olid korda saatnud tagasilöödud Vene sõjardid. Veelgi kaalukamad olid kahe suurriigi juhtide julged kannapöörded. Esimeseks tuleb pidada Saksamaa kantsler Olaf Scholzi 27. veebruari kõnet Bundestagile, mis algas nii: „Kolm päeva tagasi elas meie kontinent üle pöördepunkti (saksa k Zeitenwende – muide, see valiti Saksamaa 2022. aasta sõnaks),” ja kuulutas välja Saksamaa uue kaitseja välispoliitika.

Teise ja suisa murrangulise käigu tegi Suurbritannia peaminister Boris Johnson, kes saabus 9. aprillil 2022 Kiievisse, et kohapeal teatada toetusest Ukrainale kõiges. (Scholz, Prantsuse president Macron ja Itaalia peaminister Mario Draghi väisasid Kiievit koos 16. juunil).

Peatselt erru läinud Johnson saab siiani Kremlist tuld ja tõrva, sest just teda süüdistatakse Putini sõjakäigu nurjamises. Eesti võib aga rahulikult öelda, et London on alati sekkunud kriisi otsustavaimal hetkel, kui pidada silmas Briti sõjalaevade appitulekut Vabadussõja murdehetkel 1918. aastal. Sama võib ka öelda Winston Churchilli kohta, kes tegi 22. juunil 1941 kannapöörde, mis kujundas ümber kogu teise maailmasõja maastiku.

Churchilli tegudes on kohti, mida tuleb taunida, aga suurriikide juhid muudavadki oma poliitikat. Välja arvatud Kremli valitsejad, kes üksnes vallutaks ja mõjutaks ning elaks teiste rahvaste seljas.