TANKIVRAKID UKRAINAS - MILLEST NEED RÄÄGIVAD

TANKIVRAKID UKRAINAS - MILLEST NEED RÄÄGIVAD

Kuigi lahingutegevuse tempo Ukrainas on aeglustunud sedavõrd, et ühe puuliini, küla või maanteesõlme vallutamist saab juba nimetada suuremaks läbimurdeks, on varustuse kaotused ja laskemoona tarbimine jätkunud vanaviisi kiires tempos. Kas tegemist on teadliku taktika, visalt sureva Nõukogude traditsiooni või millegi muuga?

Tekst: HANNES NAGEL , kriisiuuringute keskus

Selle aasta jooksul on Venemaa saavutanud mitmes rindepunktis järkjärgulist territoriaalset edu, kuid seda on tehtud sõna otseses mõttes kümnete tuhandete sõdurite, tuhandete tankide, soomukite ja muu rasketehnika arvelt1. Ukraina visuaalselt kinnitatud kaotused tehnikas on olnud küll oluliselt väiksemad, ent ammendaksid siiski paljude NATO liikmesriikide armee tehnikapargi.

Meeletu kulutuse korvamiseks on Vene sõjavägi toetunud valdavalt sõidukite, relvade ja laskemoona reaktiveerimisele ehk külma sõja lõpust päranduseks saadud Nõukogude armee sõjatehnika

välja toomisele Venemaa tohututelt laoplatsidelt nii uuskasutuseks kui ka kannibaliseerimiseks, et hoolduse abil reaktiveerida veel lahingukõlblikke isendeid.

Seepärast on jätkuvalt õhus üks selle sõja suuri küsimusi: mil määral on Venemaa ja Ukraina võimelised taluma selliseid tehnikakaotusi, nagu nad seni on kandnud? Samuti tasub küsida, kui kaua võib kumbki pool eeldada, et suudab sellist intensiivsust ja kurnatuse määra taluda.

Ka Ukraina reaktiveerib ja remondib vanemaid lahingumasinaid, ent seda tõenäoliselt oluliselt aeglasemas tempos. Venemaa tempo seevastu on kiirem, võimaldades meil teha mitmeid ajalisi tähelepanekuid Vene armee tehnikakaotuste ja relvajõudude muutuva koosseisu kohta, mis on eluliselt olulised mõlemale poolele.

Esimene tähelepanek on, et kuigi täpsed tulemused on relvasüsteemiti erinevad, jätkub polariseerumise nähtus (järjest vanemad vahendid muutuvad aja jooksul üha sagedasemaks, sest reaktiveerimisotsused muutuvad üha meeleheitlikumaks), kuigi aeglaselt. Vene armee on seni suutnud pidevalt taasluua „uusi“ tanke, jalaväe lahingumasinaid ja suurtükisüsteeme. Kuid võrreldes 2022. aastaga on Venemaa armees 2024. aastal kasutusel palju rohkem n-ö muuseumieksponaate ja sõjaaegseid modifikatsioone ning vähem uusi süsteeme nagu T-90M, BMP-3 ja BTR-822.

Kuigi sõjaaegsed modifikatsioonid näiteks peamistest lahingutankidest on aja jooksul muutunud tavalisemaks, näib, et paljud reaktiveeritavad tankid jätavad selle protsessi ikka veel vahele. See lööb välja näiteks T-80 mõne vanema mudeli uuendus- ja modifitseerimispakettide juures, kus ainult väike osa neist, mis on laoplatsidelt välja aetud, näivad olevat enne vägedele tarnimist ja rindel kasutama hakkamist läbinud teatava reaktiveerimisjärgse moderniseerimise.

„LESS IS MORE“ VENE MOODI

Visuaalselt kinnitatud kaotuste nimekirjas on üle 570 T-80BV3, mis on ukrainlaste poolt hävitatud, kahjustatud, maha jäetud või sõjasaagiks langenud. Selles nimekirjas on vaid 36 T-80BV-dA, millel on sõjaaegne uuenduspakett. Mis viitab sellele, et kuigi Venemaa on suutnud korraldada oma soomusüksuste varustuse asendamist, on kitsaskohtade ja kiireloomulisuse koosmõju julgustanud neid tegema põhimõttelisi kokkuhoide.

Arvestades, et uuenduspaketid keskenduvad sageli näiliselt parema kaitse ja soojusvaatlusseadmete paigaldamisele, on see võrreldav ühe klassikalise Nõukogude autotehase tarnete kiirendamise protsessiga, kus normide täitmiseks ja ületamiseks keskendutakse pigem kerevärvimisele ja vähem üleliigsete lisaseadmete, nagu turvavööde ja -patjade paigaldamisele.

Teine tähelepanek on, et kuigi venelastel on õnnestunud kokku hoida varustuse kättesaadavuse seisukohalt, on nad olnud tohutu surve all. Arvatavasti ühelt poolt väga suure tehnikakao tõttu, teiselt poolt Vene armee suurendamise vajadusest.

Üksused, mida ukrainlased „katki teevad“B, vajavad sageli ja kiirkorras uut varustust, kuid seda vajavad ka täiesti uued üksused, mis ei ole Ukraina armee ja nende droonidega veel kontaktjoonel trehvanud.

See tähendab, et isegi kui Vene armee teoreetiliselt suudaks vähemalt üks ühele kulureal sammu pidada, on aja jooksul ikkagi oodata üldise varustusvõime vähenemist, sest iga väeosa püüab taastada oma esialgset tehnika ja sõdurite koosseisu. Surve säilitada üksuste varustatust võib ajendada ka igasugust tehnika improviseerimist ja kohandamist.

Juhuslik või kiireloomuline kaitse täiendamine või väga kergete sõidukite kasutamine ründeoperatsioonidel on kõik asjad, mis võivad olla kohalikke tingimusi arvestades mõistlikud. Kuid kohalikud tingimused võivad hõlmata ka varustuse kättesaadavuse probleeme. Näiteks BMP-1 jalaväe lahingumasina torni vankrile seadmine võimaldab küll taktikaliselt luua uue kahuri, ent strateegiliselt ei ole see mõistlik, sest neelab täiendavaid ressursse mittestandardsete lahenduste alalhoidmiseks.

Peamine on mitte üle- ega alahinnata seda, kuidas Venemaa on seni suutnud seadmete kulumisega sammu pidada. Siinkohal tasub tunnustada Venemaa saavutust, milleni küündivad vaid vähesed, kui üldse keegi – taasluua ja taastada oma vägede koosseis erakordselt suurte kaotuste kiuste, et neid ikka ja jälle uuesti korrata.

Maailmas on üksikuid riike, mis suudavad korvata selliseid kaotusi (nt 3000 tanki) ja endiselt hoida lahinguväljal arvestava koguse tanke. Siinkohal võib eeldada, et teiste riikide sõjaväed hoiavad just sellistest maailmas analooge mitteomavatest otsustest eemale nagu katkust. Siiski toob see kaasa kaks olulist ohtu – või võimalust, kuidas kellelegi. Kvaliteedi mõttes pole asendused olnud üks ühele. Teiseks toetub Venemaa kiiresti kahanevale piiratud ressursile, sest relvahoiuplatsidel ja laskemoonaladudes seisev raud ja moon sulab stabiilselt iga kuu6.

EDASI IKKA VANAVIISI

Siinkohal võiks küsida, milline on kõige tõenäolisem edasine tee ja milline on Vene armee aasta-kahe perspektiivis, kui sõda jätkub sarnase intensiivsusega.

Tundub, et Venemaa üks suurimaid varasid, mis on aidanud seni taluda kogetud kaotuste määra, ehk vana Nõukogude armee varustusega täidetud laoplatsid ei ole veel täielikult ammendunud, ent selles suunas liigutakse üha kindlamalt.

Seega, kuigi mõned relvasüsteemid võivad olla praeguseks täielikult ammendunud, võib teistest olla alles veel mitme aasta varu. Ehkki Vene armee võime lõputult sõdida ei ole muutumatu tegur, eeldab selle mõtestamine oletuste tegemist kvaliteedi kohta ja sellegi kohta, kui palju kallim, aeglasem ja raskem on taastada suhteliselt halvas seisukorras tehnikat, võrreldes visuaalselt (vähemalt satelliidilt vaadatuna) suhteliselt heas seisukorras tehnikaga.

Samuti sõltub see sellest, milliseid eeldusi soovitakse teha Venemaa varustuse põletamise määra kohta tulevikus – näiteks võib see jätkuda osana strateegiast, mille keskmes on Ühendriikide tulevane 47. president7 või kokkulepe Hiina Rahvavabariigiga.

See toob kaasa sellisedki küsimused, nagu: millist lahingumoona saab tõenäoliselt Ukraina ja millistes kogustes, et tekitada ja/või alal hoida praegust põlemiskiirust? Aga seegi küsimus on ebaselge, kui vaadata ajaloolisi pretsedente üldisemalt. Kas sõjavägi, mis peab kaotuste asendamiseks ettepoole lükkama vanemat, vähem võimekat varustust, suurendab või vähendab oma kaotusi tulevikus? Vastus on –sõltub ...

MIS SÕLTUB MILLEST?

Kui asendada kvaliteetsem varustus ja koolitatud meeskond üks ühele kehvema varustuse ja meeskonnaga8, kes on saanud suurema osa oma väljaõppest mõnes arvutimängus, siis neid üksusi rapib lahinguväli julmalt ja korduvalt.

Sealjuures viib selline praktika olukorrani, kus kaotusi tuleb asendada veelgi kiiremini, mis omakorda sunnib juhtkonda vähendama varustuse uuendamise või asendusmeeskondade väljaõppe aega. Need kaks tegurit suurendavad jällegi kaotuste arvu, enne kui minnakse uuele ringile, kus üksuse tasandil jääb häid väljavaateid iga reformeerimiskorraga aina vähemaks.

Alternatiivina võib aga varustuskadu olla teatud määral isekorrigeeruv. Näiteks kui tankidest või jalaväe lahingumasinatest hakkab tekkima tõsine puudus, hakatakse neid lihtsalt vähem kasutama ning kui midagi ei kasutata, on seda tunduvalt raskem kaotada. Seetõttu on ebatõenäoline, et nii Venemaal kui Ukrainal saavad täielikult otsa tankid, jalaväe lahingumasinad, suurtükid või lennukid.

Võib loomulikult eeldada, et agressor kasutab neid vähem ja on nendega ettevaatlikum, kui varud hakkavad vähenema. Sel hetkel võib aga väita, et vahe selle ja seadmete hävitamise vahel on suuresti akadeemiline. On raske tekitada suurt lahinguefekti varustusega, mida kunagi ei kasutata.

Teine kriitiline küsimus seisneb selles, kas Venemaa võib oodata mingit sõjalist abi mis tahes relvakategoorias. Mäletatavasti on välismaised laskemoonatarned olnud seni absoluutselt kriitilise tähtsusega, et Vene armee saaks säilitada suurtükiväe ülekaalu Ukraina üle. Vastust teavad vaid hiinlased ja põhjapoolsemad korealased, eeldusel, et Vene armee jääb truuks mittekvaliteedile.

Huvitav on ka märkida, kui täpselt peegeldab see kaalutlus Ukraina kaalutlusi, kus tulevased otsused välisabi ja relvadega varustamise kohta on tõenäoliselt Ukraina võitlusvõime üks suurimaid edasisi tegureid.

Kuid kõigi nende tegurite puhul tasub märkida, et on olemas piirangud ja võimalikud kriitilised sõltuvused. On asju, mida Vene armee võib olla valmis teatud määral asendama. Vana tank võib omamoodi asendada moodsat tanki, ratassoomuk ei pruugi olla üks ühele asendaja roomikmasinale, kuid omal moel võib see ülesande täita. Samas on raske ette kujutada, kuidas Venemaa või Ukraina suudavaksid efektiivselt edasi sõdida, kui neil peaks otsa saama midagi tõeliselt kriitilist (nt õhutõrje, laskemoon jms).

Kuigi Ukraina sõja lähitulevikus on suur hulk tundmatuid tegureid, hakkab Venemaa võime oma sõjatehnika teatud osi taastada oluliselt halvenema. Mõne relvasüsteemi puhul ei pruugi olulisi tarnepiiranguid kunagi tekkida. Teiste puhul võib aga juba 2025. aastal ilmneda märkimisväärseid puudujääke, mis toob järjest problemaatilisemaid otsuseid uutele sundmobiliseeritutele, nagu näiteks Moskva oblastis asuva Vladimiri linna taksojuht Andrei, kes on ukrainlaste jaoks juba põhjakaabe armeest, mille suurem osa on läbi töödeldud. Andreid ootab kaevikus ees vähemalt varustuse poolest üha enam vana Nõukogude armee, millel on juhtumisi palju droone.

EI TOHI LASTA KOHANEDA

Kuid tehnika põlemiskiirusele on kriitiline vastuargument. Kui Venemaal lastakse oma sõjavarustust aja jooksul vaid aeglaselt ammendada, siis jääb tal rohkem ruumi kohanemiseks, nt sõjatööstuse laiendamiseks erasektorisse, et saada vanemaid masinaid kiiremini ja kergemini rindekõlblikuks, üleminekuks kulunud suurtükiraudadega suurtükiväelt reaktiivsuurtükiväele või massilisele liugpommitamisele õhust.

Põhiprobleem seisneb selles, et Ukraina aeglane ja järk-järgult varustamine laskemoona ning võimetega on võimaldanud Venemaal kohaneda moodsa sõjapidamisega ja teda selleks sundinud. See on miski, mis aeglaselt, kuid järjekindlalt muudab Andreile järgnevaid mobiliseeritute laineid enesekindlamalt väitma, et „me võime seda korrata“9

Me ju ei taha seda? Lääne kõhklus on andnud Vene armeele kohanemisaega nii taktika kui ka sõjatööstuse osas. Siiani ei ole see kohandumine olnud kaugeltki piisav, et ületada üldist kaotuste määra, ent kui Ukraina suunal ei alga tõeline lendliisi kogustes varustamine, puudub igasugune garantii, et kõik vana ei kordu uuesti.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Venemaa sõjaväel on Ukrainas endiselt märkimisväärne materiaalne eelis ja see jätkub ka 2025. aastal. Kuid samal ajal piirab seda eelist järjest enam ohte, mis kasvavad koos lahingute kestmisega.

Kui tootmis-, remondi-, reaktiveerimisja kaotustepildid jätkuvad samas tempos, siis statistiliselt jõuab Venemaa end enne desarmeerida, kui saavutada oma deklareeritud territoriaalsed eesmärgid.

Samas sõltub paljugi ukrainlaste võimest jätkata vastupanu endise intensiivsusega, mis omakorda eeldab teotahtelisemat Läänt. Me ei tohi unustada sedagi, et tegelikult ei ole me näinud Venemaa tagala ja selle reservi suurust tema Aasia liitlaste kaudu, mistõttu on Ukraina endiselt sügava haavatavuse aknas ja jääb sinna ka lähitulevikus.

MÄRKUSED

A T­80BV mudel on T­80 tanki moderniseeritud versioon, mille Nõukogude armee võttis kasutusele 1985. aastal.4

B Algselt 1967. aastal Sevastopolis 810. üksiku merejalaväepolguna formeeritud ja Afganistani sissetungi ajaks 1979. aastal brigaadiks (vene k 810-я отдельная гвардейская ордена Жукова бригада морской пехоты имени 60-летия образования СССР) paisunud üksus, mille 1998. aasta kärpis polguks ja Georgia sissetung paisutas uuesti brigaadiks. Mängis võtmerolli Krimmi okupeerimisel 2014. aastal; on üks paljudest Vene armee üksustest, mille staabipersonal on saanud koostöös Ukraina armeega korduvalt harjutada tagalas reformeerimist. Jääb vaid loota, et selle ekvivalent Balti regioonis, 336. merejalaväebrigaad, teeb läbi samasuguse töötluse.5

ALLIKAD

1 Terajima, A. 2024. With all eyes on Kharkiv, Russian troops take one Donbas village after another. The Kyiv Independent, 04.06.2024. Leitav: https:// kyivindependent.com/with­all­eyes­on­kharkivrussian­troops­take­one­donbas­village­after­another

2 Gjerstad, M. 2024. Russian T­90M production: less than meets the eye. IISS, 11.06.2024. Leitav: https://www.iiss.org/online­analysis/militarybalance/2024/06/russian­t­90m­production­less­thanmeets­the­eye

3 Janovsky et al., 2024. Attack On Europe: Documenting Russian Equipment Losses During The Russian Invasion Of Ukraine. Oryx, 24.02.2022. Leitav: https:// www.oryxspioenkop.com/2022/02/attack­on­europedocumenting­equipment.html

4 Карпенко, А. В. 1996. Обозрение отечественной бронетанковой техники (1905—1995). СПб: Невский Бастион. С. 378.

5 Shoaib, A. Ukraine has 'completely defeated' a Russian naval infantry brigade of the Black Sea Fleet — for a second time, says think tank. Business Insider, 24.09.2024. https://www.businessinsider.com/ ukraine­completely­defeated­russian­brigade­secondtime­2023­9

6 Mazurenko, A. Russia runs out of Soviet­era tanks and artillery. Ukrainska Pravda, 17.07.2024. https:// www.pravda.com.ua/eng/news/2024/07/17/7466120

7 Antonov, D. 2024. Russia says 'let's be realistic' about Trump plan to end Ukraine war. Reuters, 18.07.2024. Leitav: https://www.reuters.com/world/europe/ russia­says­it­wont­accept­ultimatum­type­invitationssecond­ukraine­peace­2024­07­18

8 Axe, D. 2024. Russia’s ‘New’ Artillery Piece Is A 70­Year­Old Behemoth Firing North Korean Shells. Forbes, 17.07.2024. Leitav: https://www.forbes.com/ sites/davidaxe/2024/07/17/russias­new­artillerypiece-is-a-70-year-old-behemoth-firing-north-koreanshells

9 (Anon.), 2022. Кто и зачем придумал лозунг «Можем повторить»? Meduza, 22.05.2022. Leitav: https://meduza.io/feature/2022/05/09/ktoizachempridumallozungmozhempovtorit