MÖÖDA 1. RATSAVÄEPOLGU OMAAEGSET LIIKUMISTEED EHK ALUKSNE VABASTAMISE 105. AASTAPÄEVALE PÜHENDATUD RATSARETK

MÖÖDA 1. RATSAVÄEPOLGU OMAAEGSET LIIKUMISTEED EHK ALUKSNE VABASTAMISE 105. AASTAPÄEVALE PÜHENDATUD RATSARETK

Kuna tänavu 29. mail täitus 105 aastat Aluksne linna (Marienburgi ehk Alulinna) vabastamisest 1. ratsaväepolgu poolt (koostöös Valmiera 1. jalaväepolgu ja Taani vabatahtlikega), oli seekordne matk pühendatud just sellele sündmusele. Eesmärk oli liikuda Vastseliinast Aluksnesse, järgides nii palju kui võimalik 1. ratsaväepolgu omaaegset liikumisteed.

Tekst: MERIT LOOG , Lõuna-Eesti ratsaüksuse liige

26. mai õhtul kogunes kümmekond ratsanikku Kotkale/ Kaldalale ja algasid ettevalmistused matkaks. Kuna matka lõpus ootas ees veel esinemine kadrilliga, siis tuli kasutada iga võimalust trenni teha. Ellen täiendas möödunudaastast kava, mistõttu tänavune oli juba tase kõrgemal – koos galopile tõstmiste, kadrillile liidetud odameeste, fanfaarisignaalide ja taustamuusikaga. Pasun on Russowile paras väljakutse. Enne galoppi on muidugi väike ergutus teretulnud, aga Karl pasundab ju ka muude liikumismuudatuste ees ja meie „tibutants“ ei ole teps mitte režiisse sisse kirjutatud.

Eelmisest trennist on pisut aega möödas ja kõigi järjestuste meelde tuletamine võtab pisut aega. Viimasel hetkel otsustame ka muusikalise tausta – kasutame Põhjalaagri marssi. Läheb teemasse ja pikkuse poolest sobib ka paremini kui teised valikud. Pärast mitmekordset läbimängu tundub, et liikumised said enam-vähem korda, ja võime sõjaratsud puhkama saata. Me ise teeme väikese koogiringi Elleni sünnipäeva tähistamiseks. Magama saab pärast keskööd, sest hommikul peab varakult valmis olema, kui tahame startida 9st. See kellaaeg on isegi inimlik – 1. ratsapolk alustas oma teekonda kell 2…

1. PÄEV

Äratus, hommikurutiin, kohv, söök, hobused valmis panna. Hmmm… Me oleme graafikus! Joosep võtab 10 matkalist kokku ja peab innustava kõne koos katkendiga Richard G. Borgelini raamatust „Dannebrogi lipu all: Taani vabatahtlikud Eesti Vabadussõjas“. Juba on palav, väljas on +27 kraadi ja meie oleme laigulistes. Pole hullu, 105 aastat tagasi pidi lisaks ratsutamisele ka lahinguid pidama. Saan oma suured sadulakotid sokutada vankrile, mis liitub meiega õhtul – minu seekordsel sadulal pole lihtsalt ühtegi kohta, kuhu neid kinni siduda.

Kell 9 alustame liikumist ja suundume Miikse poole.

Miikses ootavad meid Hõrna Aare, Üllar Tamm ja Arved Breidaks Postimehest. Väike puhkepaus, hobused saavad varjus selga sirutada. Joosep annab intervjuu ja seejärel kutsutakse meid ohvrikivi juurde. Saame jätta kivile oma väikesed annetused ning loota kivi ja Miikse oja tervendavale mõjule. Aare loeb ette Johan Laidoneri 105 aasta taguse päevakäsu: vabastada Aluksne ja võtta joonel Laura–Aluksne–Hopa kaitsele.

Käsk on teatavasti vanem kui meie, nii et ratsaväelased sadulatesse ja edasi Läti poole. Liigume edasi Tserebi järve poole ja sealt Luhamaale. Luhamaal saame teha lõunapausi. Hommikul jagati välja kuivtoidupakid ja sõbralikult meelestatud kohalikud aitavad näljaseid retkelisi kuuma veega. Seame end sisse küla seltsimaja ees truubil ja laseme pakil nr 6 hea maitsta – Mehhikopärane chili con carne ja kuivik Kekeciga maitseb täitsa hästi. Karin on kinni püüdnud ühe sisserännanud kohaliku, kes on valmis meie heaks tühjendama äia külmiku pudeliveest. Juttu tuleb ajama ka Luhamaal kaugtööd tegev jurist, kes hoiab oma õuel silma peal üle piiri käijate autodel ja on muidu muhe. Ainult lahutused ei pidavat talle meeldima – need on nii kurvad. No meie ei kavatse keegi lahutada.

Adeele otsustab meid varustada lõkkepuudega ja sammub ringi, puu nööriga kaasas. Õigupoolest oleks pidanud see puu Adeelet hoidma, aga läks seekord vastupidi. Ellen surub puu tagasi maasse ja Adeele saab suulise noomituse metsa loata mahavõtmise eest. Järgmisena suudab end lahti harutada Russow ja ka Vilma on otsustanud päitsed eemaldada. Õnneks on neil piisavalt tegemist toitumisega ja illegaalsele piiriületusele nad ilmselt ei mõtle. Egas midagi, kõhud täis, veepaagid täidetud, on aeg edasi liikuda. Täname lahkeid kostitajaid ja liigume edasi Eesti-Vene kontrolljoonele. Järgnevad kilomeetrid astumegi piirivalvurite heakskiidul mööda piiriäärset patrullrada.

Edasi läks asi huvitavamaks – liikusime teedelt maastikule. Meile jõudis järele ka Üllari transporditud vanker ja jalastunult liitus meie pundiga juba talvisest retkest tuttav lõõtsamees Rain Oper. See osa matkast pakkuski ehk kõige rohkem väljakutseid – üsna rägane metsaalune, vahepeal pehmemat pinnast. No ja muidugi see ainuke suur ja sügav laukakoht – sinna pidi Russu mind maha poetama. Muidugi ma nägin, et keset teed on uputamise koht ja mööda saab sellest kitsukesest äärest vasakult. Aga ju oli Russow minust selleks hetkeks nii tüdinud, et minu head soovid ei käinud tema soovidest enam üle, ja täpselt mülkakoha kohal tegi ta hüppe paremale, nii et mina lendasin sujuvalt parema puusani sohu. Nojah, eks pesta on ju vahel ka vaja, ma lihtsalt ei plaaninud seda teha sel ajal ja viisil...

Pisut lirtsuvana jõudsime metsast välja ja avastasime endid Lätist. 18.30 ajal jõudsime laagripaika Pedetsi jõe paremal kaldal. Joosep tahtis minna luurele, et äkki on kuskil jõe kaldal veel paremat ööbimiskohta ja nii me siis müttasime edasi läbi raiesmiku ja üle metsaveomasinatest jäänud rööbaste. Jah, jõgi oli olemas, hobused said end jahutada ja mulistada. Ööbimiskohaks aga polnud kallas kohe üldse sobilik, seega liikusime tagasi esialgsesse puhkepaika. Vahepeal oli meiega liitunud Läti sideohvitser Cesilia, kes pidi meid järgmisel päeval saatma Aluksnesse. Ka meie laagripaiga omanik oli kohal – Lätis hobuseid kasvatav soomlanna. Kuni köögitoimkond tegeles õhtusöögiga, oli meil taas võimalus kuulata 105 aasta taguseid ratsapolgu ja taanlaste võitlusmälestusi.

Adeele indles, polnud millegagi rahul ja väljendas oma rahulolematust valjul häälel. Nii teenis ta välja eraldamise üksikkoplisse. Russow seevastu oli uue karjaga üsna rahul, no ja miks ka mitte – oli ju seltskonnas ka tema poolvend Rännak, kellega ta tundus hästi klappivat. Söök sai valmis ja lasime sel hea maitsta. Kõike oli küllaldaselt, ka sääski… Rain tõmbas paar lõõtsalugu, aga temagi vandus õige pea sääskedele alla ja taandus vereimejate rünnaku eest. Kuna päev oli olnud pikk ja väsitav – ikkagi ligi 40 km sõitu (erinevatel andmetel 32–38 km), siis vaatas igaüks, kus on parim koht öö veetmiseks. Meie Elleni ja Kariniga valisime väikese kaskedega piiratud ala, kuhu sai bivid mõnusaks ühiseks katuseks kinnitada. Selgus aga, et me polnud seal üksi… Sääsed nagunii, aga lisaks elutsesid kasetüvedel suured metsakuklased, õnneks suhteliselt sõbralikud, kuigi mõned leidsid tee ka magamiskottidesse ja sealt edasi ihupesu vahele. Nüüd oli vaja lihtsalt välja mõelda, kuidas öö nii mööda saata, et sääsed magajaid üles ei leiaks ja verest tühjaks ei lutsutaks. Mina avastasin oma magamiskoti kapuutsist sääsevõrgu ja seega oli mure murtud – pugesin sinna poolest kerest sisse, tõmbasin magamiskoti luku pea kohal kinni ja tadaa, sääsed! Ellen leiutas mingi imesüsteemi puuoksast ja linast. Karin aga leidis seljakotist eelmisest metsaretkest? sinna jäänud pitspesu ja kasutas seda sääsevõrguna. Kaitseliitlane peab olema leidlik ja kohanemisvõimeline. Nii et kuidagi sai öö mööda, vastased ründasid lainetena – mingi hetk oli vaikus ja siis tormas jälle uus sääreparv pealetungile. Isegi ööbikud jäid vait, ilmselt olid ka neil nokad paksult sääski täis.

2. PÄEV

Ärkamine oli kerge, magada polnud me ilmselt nagunii eriti saanud. Lõke tehti üles ja peagi podises puder tulel. Vaadates hobuste koplisse, märkasin maa seest turritavaid sarvi. Villu, su hobune on öösel sarved maha jooksnud! Tõnu luusis veidi ringi ja tuli varsti hobuste juurest kahe kena põdrasarvega.

Kell 9 anti rännakukäsk ja olimegi jälle teel – nüüd juba kolmeteistkümnekesi. Rännak rakendati vankri ette, Cesilia sai oma kaaslaseks Riita ja Karin jätkas teekonda Roosveldiga. Lisaks liitus meiega soomlanna oma hobusega. Liikusime seekord mööda teid – ühelt poolt oli see lihtsam, teiselt poolt kolliderohkem. Kui maanteel liiguvad hobuvanker ja kümme ratsanikku, on ohutuse saavutamine paras väljakutse. Ellen ja Villu sõitsid, helkurvestid seljas, ees ja reguleerisid liiklust, Koit turvas tagant. No ei ole ikka seda teadlikkust ja arusaamist autojuhtide hulgas. Palju oli paraku olukordi, kus Ellen pidi konkreetselt vastassuunavööndisse autole vastu sõitma, et too hoo maha võtaks. Ei lugenud vormid, ei vestid. Karla lisas retkele põnevust fanfaari törtsutades. Aitäh sulle, elus peab ju särtsu olema, eks!

Sõitsime põhiliselt sammu, väikeste traavi vahepaladega. Kuumus oli tappev, higi mitte ei tilkunud, vaid suisa voolas igast nahapoorist. Lõunaks jõudsime ühe kena talu juurde, kus pererahvas oli lahkelt nõus lubama meie suksusid oma tiigikesest jooma ja meid endid tagaaeda lõunapausile. Nende esimene küsimus oli, kas me oleme mingi etenduse trupp! Sellest sai inside joke – me oleme Zirgu Tsirgus Igaunijast. Russul pole loomulikult mingeid kombeid – kui kõik teised hobused seisid viisakalt kaldal ja luristasid vett sisse, pidi tema trampima kõige nelja jalaga tiiki pluss tõmbama ka mind ühte jalga pidi mutta. Nagu eilsest suplusest oleks mulle veel vähe olnud, nüüd siis mudavann ka otsa.

Hobused joodetud, liikusime vana kõrvalhoone taha vilusse. Eesti ja Läti lipp tõmmati üles ja laager oli seega puhkuseks valmis. Lõunasöögiks pakuti seekord hommikusöögipakki nr 3 ehk Kekec juustukreekeriga ja maasikamüsli. Ikka veel oli hea :-) Kuigi ma olin oma gaasiballooni kotist välja visanud, oli mul arukust jätta põleti alles ja nii saime kohvivee keema ajada kahe priimuse peal. Lendavaid vaenlasi oli vähem kui õhtul, seega võttis ka Rain pilli välja ja lasi sõrmedel lennata. Joosep luges ette järgmise peatüki taanlaste seiklustest Vabadussõjas. Kui mõnus oli vankri varjus külitada ja kuulata pillilugu – no päris puhkus!

Pärast hingetõmbepausi ronisime taas sadulasse ja retk jätkus. Maanteele jõudes jättis meie sõbralik soomlannast kaasreisija hüvasti ja pöördus tagasi. Meie jätkasime oma teekonda nüüd juba suurel maanteel. Viimane peatus enne Aluksnet oli Kolbergise külas –esimene Lätimaa pood meie teel. Külm vesi, külm jäätis. No mida veel tahta! Hobused said natuke selga sirutada ja meie endid hea-paremaga tankida.

Ja pärast pooletunnist puhkust edasi Aluksne poole!

Aluksne järve ääres leidsime ajaloolise hobuste jootmise koha ning hobuste jootmiseks ja jahutamiseks oli see koht tõesti mõnus. Meie suksud nautisid täiega. Võtsime teel formatsiooni – laigulised ees ja „mustlased“ taga – ning liikusime oma ööbimiskoha poole. Meid majutas Aluksne jalaväekool. Jõudsime värava ette, tõkkepuu avanes, Läti sõdurid seisid auvalves, kõik väga uhke ja pidulik … Ja siis ehmatas Russow millegi peale ning hakkas tantsima, mis ajas omakorda hulluks Roosveldi, kes tagurdas end teekraavi ja Karin lendas mitte just kõige elegantsema kaarega sadulast. Õnneks midagi hullu ei juhtunud ja sellest sündmusest sai alguse jälle nii mõnigi nali. Et tulevad Eesti ratsaväelased pisikeste masajate eesti hobustega, algatuseks kopsatab üks ratsanik seljast maha – ja siis voori lõpus on „sõjavangid“ suurte ilusate ja rahulike sporthobustega. Või see, et ratsaüksuses on kord paigas – kes sadulast maha kukub, see peab järgmisel päeval sittur olema ehk käima teistel sabas ja hobuste kakat koristama.

Lätlased olid meie vastuvõttu tõsiselt võtnud. Hoovi peale oli püsti pandud kaks jaotelki, hobustele määratud ala oli meeldivalt niitmata jäetud. Lisaks saime hulgaliselt pudelivett, lõkkepuid ning ka viis uksekaarti õppehoonesse, kus oli võimalik kasutada WCd, duširuumi ning elektrit. Küll vabandati, et kuna ohutase on tõstetud Bravole, paluti meil käia väljas grupina, mitte ükshaaval tilkuda.

Panime hobused ära ja kolisime telkidesse, misjärel osa meie meeskonnast suundus homset esinemisplatsi üle vaatama. Tüdrukud tegid väikese poeringi ja varustasid meid õhtusöögimaterjalidega. Vahepeal olid kohale jõudnud ka kadrilli odamehed Meeri ja Aivo. Mina kasutasin vaba aega oma soosuplusest poriste riiete pesemiseks. Kahe puu vahele sai tõmmatud improviseeritud pesunöör ja jäi ainult loota, et homseks kõik kenasti ära kuivab. Ja siis hakkas sadama. Selgus, et telgid ei olnud siiski väga veekindlalt püstitatud ja naiste telgi katusele hakkas kogunema mõõduka suurusega veehoidla. Järeldus – vaja korstnat kõrgemale tõsta. Probleem – lätlased olid unustanud midagi telgile lisada või ongi nende telgid sellised kummalised, igatahes katuse saime pingutatud alles pärast puukiilude lisamist korstna kinnitusrõngale ja pakkude panekut telgiahju jalgade alla. Kui vihmast muud kasu polnud, siis vähemalt said hobused puhtaks.

Õhtusöök – pasta tomati-kurgisalati ja vorstikastmega – oli ülimaitsev. Oleks veelgi söönud, aga ilmselt oleks Russow siis mu peale pahandanud… Meie luuregrupp oli ka tagasi jõudnud ja varsti oligi aeg minna trenni tegema. Panime hobused valmis ja sõitsime väeosast välja. Ausalt öelda on ikka uhke tunne küll, kui sinu möödumisel võtab valves olev sõdur valveseisangu ja annab au!

Sõitsime läbi pargi muuseumi juurde ja Ellen koos poistega hakkasid platsi maha märkima. Selgus, et plats asetseb natuke valepidi ehk pealtvaatajate põhimass hakkab asetsema pikemal küljel. See tingis omakorda selle, et pidime muutma oma platsi mõõtmeid, et see ristipidi ära mahuks. Ootajale on aeg pikk ja Aivo hakkas torisema, et miks on nii täpselt vaja kõike üle mõõta, saab ju silma järgi ka. No olgem ausad, täpselt asetsevate märkide järgi on ikka oluliselt lihtsam sõita. Kuna aeg oli juba hiline, toimus trenn ilma helitaustata. Küll aga sai Karla puhuda fanfaari, mille peale Russow iga kord tantsima hakkas.

Muidugi suutis Villu kohe esimesel ringil astuda peale Meeri odale ja selle tipu ära murda. Lootsime, et õnnestub see tagasi külge teipida. Tunne ei olnud just kõige kindlam, aga iga korraga läks aina paremini.

Hakkas hämarduma ja asusime tagasi koduteele, lootuses, et saame hommikul veel enne esinemist kadrilli korra läbi teha. Ja ega pikka pidu olnudki – hobused koplisse, varustus varju alla ja ise pessu ja põhku. Säärised jätsin targu pesuruumi riietusruumi tahenema, pluusi aga olin sunnitud võtma kuivatamiseks magamiskotti. Polnud küll kõige mugavam, aga see on vähemalt sada protsenti kindel moodus, et hommikul saad kuiva riide selga. Sääski ei olnud – võrreldes eelmise ööga oli see nagu lossis magamine.

3. PÄEV

Ja koitiski 29. mai hommik. Särk oli tõesti külje all ära kuivanud ja ka ülejäänud pesupäevast osa saanud vormielemendid sedavõrd tahenenud, et kannatas selga-jalga panna. Kiire hommikusöök. Ellen ja Joosep läksid platsi uuesti valmis seadma, sest meile teatati, et meie esinemisareen oli ära niidetud. Väga tore iseenesest, ainult et ära niideti ka meie eile õhtul valmis seatud kohamärgised.

Kuna lillepotte ei õnnestunud saada, lubasid korraldajad meile valmis panna kaseoksad. Platsi sisemiste märgistena kasutasime keraamilisi jahilaskmise kettaid. Meeri paikas macgyver’iga ära oma oda ja pidasime nüüd pöidlaid, et see ikka esinemise vastu peab. Meile jäid lisaks oma hobustele saduldada ka Elleni ja Joosepi suksud. Lisaks pidime riietama oma „museaalid“ Koidi ja Tõnu. Minu ülesandeks jäi mustaks spreitada Koidi tenniste valged tallad. Ja siis nad tulid – no ausõna, nagu oleks kaks 1919. aasta ratsaväelast ajaloorongilt maha astunud. Andsid 127aastaste mõõdu välja küll! Hallid habemed ees, aga seljad sirged ja pilk terav. Sättisime hobused valmis, tagasi olid jõudnud ka Ellen ja Joosep, ning liikusime kenasti kaheses kolonnis esinemispaiga poole. Karinil oli tööd küllaga, ei olnud me sõjaväe territooriumiltki välja saanud, kui iga natukese aja tagant pidime hüüdma „Karin! Kaka!“. Villu kasutas iga võimalust harjutada kohalike peal oma ainukest lätikeelset lauset: „Lai dzīvo brīva Latvija!“ No me oleme seda viimaste päevade jooksul kuulnud sajas eri versioonis ja kõigil teistel on see ilmselt juba peas.

Muuseumi parki jõudes oli ka publikut hakanud juba kogunema. Peaproov.

Juba päris alguses läheb midagi sassi, pakun, et ma „loen kaarti“ ehk proovin järgmist elementi ette ütelda, ehk ei kosta see muusika seest publikuni. Seekord astub Elleni hobune Meeri oda peale, taas kiire macgyver’i ring. Liigume platsilt välja pargipuude varju oma esinemisjärge ootama. Karl on leidnud Eesti kontingendi hulgast Indrek Hundi ja delegeerib fanfaristi ameti talle. No see on peaaegu nagu klaver põõsas! Indrekul on täiesti juhuslikult selged USAkate signaalid ja meie esinemine saab ühe vinge detaili juurde.

Rivistume. Kõlab signaal ja lippuridmuseaalid liiguvad platsile. Rahvast on palju. Kõik neli kohalikku kooli on välja aetud. Pakume, et kokku on üle 400 inimese. Karin on teinud eeltööd ja palunud publikul end vaos hoida, et hobused lärmi ja äkiliste liigutuste peale ei ehmuks. Siseneme, kõlab fanfaarisignaal, tervitus, traav, muusika. Kõik klapib. Nii hästi ei ole meil kadrill üheski proovis välja tulnud! Loomulikult on pisikesi konarusi – korra jääb Villu mulle galopile tõstes ette, aga olukord laheneb kiiresti. Nagu Anelle pärast ütles, oli kõik väga dünaamiline – ei häirinud ka see, et esimesed hobused tegid galoppi ja tagumised pikka traavi. Jõuame lõpurivile. „Lai dzīvo brīva Latvija! Elagu! Elagu! Elagu!“ Aplaus! See on miski, mida Thor ei kannata, mäletame seda juba möödunud aasta kadrillilt. Tõnu, Eesti lipp ümber pea mähkunud, üritab kepsutavat hobust vaos hoida. Mõtleme, kas Tõnu viskab lipu maha või mitte – ei viska. Nagu ratsarügemendi võitlejale kohane, allutab ta hobuse oma tahtele. Kergelt eemalduvad rivist ka Russow ja Roosvelt. Suuname nad tagasi. Villu annab lippuritele käskluse „Vasak pool!“. Ootame oma käsklust, seda ei tule. Meeril ei pea närv vastu ja ta asutab end minekule. Siis lõpuks kuuleme „Ratsaüksus – vasak pool, sammu marss!“. Liigume platsilt ära. Tõnu on saanud ka Thori enam-vähem rajale, väikesed tantsusammud küll tulid veel rivi lõpus, aga see lisas meie etendusele ainult boonust.

Sammume puude alla varju. Tulevad esimesed õnnitlejad – nii omad kui ka kohalikud. Fotoshoot’id, patsutused. Anella ütleb, et tal jooksid meie esinemise ajal pisarad silmist, poleks oodanud nii ägedat esitust. Me oleme ka ise ülirahul! Loodetavasti saime muljet avaldada ka pealikule, kes on meie olemasolusse suhtunud kriitiliselt.

Varsti peame hakkama liikuma, et paraadi peana kõndida Aluksne vabastamise mälestuskivi juurde. Rivistame endid vilkuritega politseiauto taha ja rongkäik võib alata. Rain tõmbab lahti lõõtsaloo ja asume teele. Juba esimesel tänavanurgal saame aru, et meie nelja jala samm on kahejalgsetele ilmselt liiga pikk. Samas saab Karin enne tähtsate pealike kohalejõudmist rahulikult meie järelt tänava ära koristada. Ja nii me siis jalutame teise linna otsa. Peale vaadates ei saa arugi, et Aluksne NII suur linn on, õnneks ei pidanud seda maad ise kõndima.

Mälestuskivi juures tervitas meid kohalik orkester ja võtsime oma positsioonid sisse – lipud kivi külgedel ja meie kivi taga. Kuna Aluksne vabastamise mälestuskivi asub künkanõlval, siis ega see seismine seal tegelikult just kõige mugavam ei olnud. Õnneks olid hobused suht rahulikud, isegi Thor, keda Ellen küljelt moraalselt toetas ja julgestas.

Kõlasid hümnid, seejärel sõnavõtud, esines kohalik meeskvartett, siis kimpude asetamine. Pärast tseremooniat liikusime mäest üles, et lasta rahval rahulikult laiali minna ja hobustel puude varjus pisut hinge tõmmata. Kuskilt ilmus välja üks kohalik meesterahvas lastekarjaga ja asus hobustele leiba sisse söötma. Pidime teda lõpuks suisa pidurdama, et ta kogu pätsi ära ei söödaks. Meie juurde tuli ka Võrumaa maleva esindus eesotsas pealik Vaido Siska ja Aare Hõrnaga. Vähemalt esiotsa tundus, et pealikule ikkagi meeldis meie esinemine, ehk on see märk leebumisest ka meie tuleviku osas. Asutasime endid tagasiteele. Nüüd, kus politseiautot enam ees ei olnud, pidime linnaliikluses ise hakkama saama. Astusime endiselt rivikorras ja no ega see päris kõigile ikka ei meeldinud. Üks auto, mis oli meil paarsada meetrit sabas sõitnud, tõmbas ikka sihukesed tuurid üles, kui ühel ristmikul tee äärde hoidsime, et teda mööda lasta. Ju oli ärimees ja kiirustas …

Ilma suuremate vahejuhtumiteta jõudsime tagasi baasi, hobused said lahti rakendatud ja oma karjamaale sööma. Museaalid tõsteti vormidest välja ja noorem põlvkond ehk Karla ja Joosep võtsid üle. Kella 15ks olime oodatud Aluksne muuseumi. Kogu meie seltskond kultuurilisest harimisest huvitatud ei olnud ja läks niisama linna peale hängima. Mina, Ellen, Villu, Karl,

Joosep, Anete, Koit ja Rain liikusime aga muuseumi poole. Seal ootas meid ees põhjalik tuur. Ära minna ei saanud, tutvusime siis kõigega põhjalikult.

Joosepil olid kaasas kaardid vägede Vabadussõja-aegsest liikumisest Marienburgi all ning lossi perenaine ja meie Läti-poolne sideohvitser tutvusid nendega suure huviga. Tuuri lõpetuseks luges Joosep lossitrepil ette lõigu Richard G. Borgelini raamatust „Dannebrogi lipu all: Taani vabatahtlikud Eesti Vabadussõjas“, kus oli juttu taanlaste sisenemisest Marienburgi 1919. aastal. Jätsime lossirahvaga hüvasti ja asusime otsima kohta lõunasöögiks. Muuseumi läheduses asuski mulle juba varasemast tuttav restoran Pajumte.

Ei olnud me veel oma söökegi kätte saanud, kui avanesid taevaluugid ja linna tabas meeletu vihmavaling koos äikesega. Sellist padukat pole ammu näinud! Peatänavast sai hetkega vahutav jõgi. Õnneks kokkasid see kõik ei heidutanud ja peagi toodi road lauale.

Kuna me Elleniga pidime hakkama koju tagasi liikuma, tuli ju kodustele midagi välismaalt kostiks kaasa osta. Varustatud hea ja paremaga, suundusime tagasi oma ööbimiskohta. Njah, kohale jõudes selgus, et meie hoolikalt katte alla pakitud asjad ei olnud sugugi katte all püsinud, maru oli peksnud varustuse muda ja soppa täis, kiivrid olid täidetud veega ning kõik lirtsus ebameeldivalt. Telkideski polnud olukord parem. Õnneks olid meie nutikad kaasreisijad püüdnud oma linnatuuril kinni ühe Läti ohvitseri ja kurtnud, et tahaks sauna ja tegelikult oleks tore, kui ei peaks märjas telgis magama, et kas võib kasutada spordisaali. Kas oli tegu suurepärase veenmisoskuse või lätlaste külalislahkusega, igatahes võimaldati meie tublidele kaasvõitlejatele järgmiseks ööks kasarmukohad. Meie aga Elleni ja Tõnuga pakkisime oma läbivettinud kraami autole, kolisime Russowi ja Adeele treilerisse ning asusime koduteele. Mahajääjad jätkasid juba uute teekaaslastega oma matka Gulbene suunas.

Retkele panid oma toe alla Sõjamuuseum, Setomaa muuseumid ja Reegi maja, SA Setu Kultuuri Fond, Zemessardze 31. pataljon, Aluksne novads, Lõuna-Eesti ratsaüksus, Kaitseliidu Võrumaa malev ja kohalikud talud Lätimaal.